art

Operatsioon “Päästke vaal”

Siinse pinnapealse infovoolu taustal on jäänud rääkimata üks väga tõsine asi, sest eks minagi häbenen pisut. Vanus ei ole enam see, mis ta oli ja üldse tundub, et füüsikareeglid hakkavad ka minule mõjuma. Nimelt tuli jõulude + jaanuariga terve kg juurde. Jah, te lugesite õigesti, mitte gramm, vaid kilogramm.

Asi võib muidugi olla ka selles, et mu ema kaal on katki või selles, et mul olid seekord teksad jalas, aga selge on see, et niivõrd traagilistesse uudistesse ei saa rahulikult suhtuda. Nutsin kaks päeva, sõin murest murtuna kooki ja jäätist, uputasin selle alla ohtra siidriga ning siis alustasin operatsiooni, mille koondnimetus on “Päästke vaal”, aga mis paberitesse läheb kirja kui “Päästke vaal, laske ta avamerre ja andke meile tagasi meie Rents, kelleta me päevad on loetud”.

Pikalt ma ei viitsi rääkida, seda enam, et ega seal peale mõistliku toitumise ja uuesti korralikult ja järjepidevalt jooksmas käimise midagi ei olegi.  Trennipäeviku võtsin ka kasutusele, et oleks must-valgel näha, kui ma laisklen – üldiselt ma ühe päeva nädalas luban endale, kus keha isegi venitamisega ei piina. Jalad on mul sellised imelikud, et kuigi ma näen täiega vaeva, et avaldada neile venitades survet, aga mitte liigselt, lähevad nad ikka ehmatusest selle peale nii lukku, et järgmisel päeval ei taha erilist koostööd teha. No ja üldiselt on nii, et ülepäeviti käin jooksmas ja ülepäeviti teen joogat/pilatest vms üldfüüsilist, mis võiks selle kõhu ära kaotada üldist lihastoonust tõsta.

Pikemalt tahtsin aga rääkida sellest, et eriti usinatel päevadel (hetkel on neid nüüd olnud täpselt üks, aga see ei jää igatahes viimaseks) käime nüüd jälle seinal. Üleval saab näha, kuidas see asi teoorias peaks käime – vastikult hästi painduv ja gravitatsiooni eirav Sirgi oma nõmedalt reaalsete seljalihastega.

Alumisel pildil on reaalsus. Paks Rents oma veel paksema patsiga. Tegelikult pole asi muidugi nii hull, suviste trennipükstega ja ilma suure pusata näeks ma kohe poole väiksem välja, aga esiteks on saal jahe ja teiseks kaasneb lühemate pükstega kohe teatavasti ka jalgade siledana hoidmise kohustus. St teoorias muidugi ei kaasne, aga siis ei julgeks ma neid pilte küll näidata. Vaadake patsi ja tehke selle põhjal omad järeldused.

Aga see on tõesti täpselt selline asi, mis õpetab kõiki lihaseid kasutama (ja samas võtab need korralikult läbi), end sihipäraselt liigutama, vahemaad ja oma võimeid hindama ja sada asja veel. Kuna see oli üle väga pika aja mul esimene trenn (juunis neid Tartus ei toimunud, Prantsusmaal on see megakallis ja terve eelmise semestri olin lihtsalt laisk), tegime seekord ainult bouldering’i ja seega kõrgele ei läinud. St ainult selle ühe korra ronis Sirgi korraks kõrgemale, et mulle näidata, kuidas end liigutada saab, sest ilma vööta ei tohi kõrgele ronima minna. Mul pole ilmselt veel järgmine kordki selle jaoks vajadust, sest praegu võtab lihased ikka väga kiiresti läbi ja osavust suurt ei ole. Kuigi esimese trenni lõpuks hakkas kehale juba vaikselt meelde tulema näiteks see, et tegelikult ON võimalik seinal puhkeasendit võtta (end jalalihaste ja asendiga seina küljes hoida, et käed natuke puhata saaksid), ja see, et kui ainult natuke pingutada, ulatab tegelikult üllatavalt kaugele. Leap of faith saab siin üsna otsese tähenduse. 😉

anna kannatust

Seal, kus valitakse kõige armsamat beebit,

on alati kohal ka kõige suurema peapõrutusega lapsevanemad. Miskipärast osaleb sellistel võistlustel alati üsna vähe Pireteid ja Martineid või kasvõi Christophere ja Michaeleid. Küll aga on seal esindatud (ja ma TSITEERIN, need on kõik päris nimed) näiteks: Kristen Stig, Jeison, Lysandra, Brendon, Rico, Kenert, Joko-Liise, Harles, Hayleen, Heily, Keron, Keisy-Daile, Roven, Arabella-Delysa, Mya-Brittlynn, Robin Abzalon, Rihanna, Renesmee Eleanor, Bennet, Makar, Jaslyn-Kristelle, Cirocco, Dominick Bayron.

Mya-Brittlynn? MYA-BRITTLYNN? NO MIKS OMETI? Mida see Mya-Brittlynn teeb elu lõpuni iga kord, kui ta käest küsitakse, kuidas ta nime kirjutatakse? Rihannal vähemalt selles osas niipea probleeme ei tule. Ja kogu sellest nimekirjast Joko-Liise tegelikult kõlab hästi ja ei ole mingit rõvedust sisse topitud, igaüks saab aru, kuidas seda kirjutatakse jne, nii et selle kohta ma halvasti ei ütle. On küll silmatorkav, aga heas mõttes.

Perekoolis (jah, käisin tõesti seal jälle) on see teema palju kirgi kütnud ja muuhulgas kulutatakse palju auru ka selle peale, et miks ometi poistel “pikad tüdrukute juuksed” on. Sest pikad juuksed saavad ju ainult tüdrukutel olla. No ja roosa särk peaks ilmselt ka poiste seljas põlema minema vms.