art

Operatsioon “Päästke vaal”

Siinse pinnapealse infovoolu taustal on jäänud rääkimata üks väga tõsine asi, sest eks minagi häbenen pisut. Vanus ei ole enam see, mis ta oli ja üldse tundub, et füüsikareeglid hakkavad ka minule mõjuma. Nimelt tuli jõulude + jaanuariga terve kg juurde. Jah, te lugesite õigesti, mitte gramm, vaid kilogramm.

Asi võib muidugi olla ka selles, et mu ema kaal on katki või selles, et mul olid seekord teksad jalas, aga selge on see, et niivõrd traagilistesse uudistesse ei saa rahulikult suhtuda. Nutsin kaks päeva, sõin murest murtuna kooki ja jäätist, uputasin selle alla ohtra siidriga ning siis alustasin operatsiooni, mille koondnimetus on “Päästke vaal”, aga mis paberitesse läheb kirja kui “Päästke vaal, laske ta avamerre ja andke meile tagasi meie Rents, kelleta me päevad on loetud”.

Pikalt ma ei viitsi rääkida, seda enam, et ega seal peale mõistliku toitumise ja uuesti korralikult ja järjepidevalt jooksmas käimise midagi ei olegi.  Trennipäeviku võtsin ka kasutusele, et oleks must-valgel näha, kui ma laisklen – üldiselt ma ühe päeva nädalas luban endale, kus keha isegi venitamisega ei piina. Jalad on mul sellised imelikud, et kuigi ma näen täiega vaeva, et avaldada neile venitades survet, aga mitte liigselt, lähevad nad ikka ehmatusest selle peale nii lukku, et järgmisel päeval ei taha erilist koostööd teha. No ja üldiselt on nii, et ülepäeviti käin jooksmas ja ülepäeviti teen joogat/pilatest vms üldfüüsilist, mis võiks selle kõhu ära kaotada üldist lihastoonust tõsta.

Pikemalt tahtsin aga rääkida sellest, et eriti usinatel päevadel (hetkel on neid nüüd olnud täpselt üks, aga see ei jää igatahes viimaseks) käime nüüd jälle seinal. Üleval saab näha, kuidas see asi teoorias peaks käime – vastikult hästi painduv ja gravitatsiooni eirav Sirgi oma nõmedalt reaalsete seljalihastega.

Alumisel pildil on reaalsus. Paks Rents oma veel paksema patsiga. Tegelikult pole asi muidugi nii hull, suviste trennipükstega ja ilma suure pusata näeks ma kohe poole väiksem välja, aga esiteks on saal jahe ja teiseks kaasneb lühemate pükstega kohe teatavasti ka jalgade siledana hoidmise kohustus. St teoorias muidugi ei kaasne, aga siis ei julgeks ma neid pilte küll näidata. Vaadake patsi ja tehke selle põhjal omad järeldused.

Aga see on tõesti täpselt selline asi, mis õpetab kõiki lihaseid kasutama (ja samas võtab need korralikult läbi), end sihipäraselt liigutama, vahemaad ja oma võimeid hindama ja sada asja veel. Kuna see oli üle väga pika aja mul esimene trenn (juunis neid Tartus ei toimunud, Prantsusmaal on see megakallis ja terve eelmise semestri olin lihtsalt laisk), tegime seekord ainult bouldering’i ja seega kõrgele ei läinud. St ainult selle ühe korra ronis Sirgi korraks kõrgemale, et mulle näidata, kuidas end liigutada saab, sest ilma vööta ei tohi kõrgele ronima minna. Mul pole ilmselt veel järgmine kordki selle jaoks vajadust, sest praegu võtab lihased ikka väga kiiresti läbi ja osavust suurt ei ole. Kuigi esimese trenni lõpuks hakkas kehale juba vaikselt meelde tulema näiteks see, et tegelikult ON võimalik seinal puhkeasendit võtta (end jalalihaste ja asendiga seina küljes hoida, et käed natuke puhata saaksid), ja see, et kui ainult natuke pingutada, ulatab tegelikult üllatavalt kaugele. Leap of faith saab siin üsna otsese tähenduse. 😉

21 kommentaari “Operatsioon “Päästke vaal”

  1. Kas need ülemised on teie pildid? Jätke kohe järgi ja tooge matte juurde! Ilma mattideta EI TOHI ronida.

    Sellist asendit nagu patsiga tüdrukul alumisel pildil ei tohiks ronimises olemas olla. Kui pole just ekstra tegu harjutusega “väsitame end hästi kärmelt ära” vms.

    Kui tallinna satud, tule tutvu lasnamäe halli siseseinaga, see on mitmekesisem ja kergem ja algajale väga mõnus. (Muidugi on ka seal raskeid radu.)

    1. Me olime hästi madalal tegelikult (kogu aeg täitsa põranda ääres kõige alumist rada), nii et ära pahanda. Ei olnud kuskile kukkuda lihtsalt. Ja mina alles õpin, arvata on, et alguses ei tule kõige asjalikumad asendid. Arvan, et isegi sina ei olnud alguses üliosav.

  2. Eiei, ma ei pahanda… Aga kukkumine võib juhtuda VÄGA järsku. Keerab end mõni poollahtine nukk su jala all – minu kaalu puhul on ka nuki purunemine teemaks, sul ehk mitte – ja sa prantsatad maha nii kiiresti, et mingit reaktsiooniaega ei anta. Seepeale selgub, et inimene on täiesti ootamatult nõrk konstruktsioon. Jala pealt kukkudes võib vabalt luid murda, meetri või kahe pealt ammugi. Nii et pange ikka matid alla, võtab paar sekundit aega ja võib suure jama ära hoida.

  3. No üldiselt Kaur tegi kõik selgeks, inimhoolivalt. Minust jäävad need vanad puud seal õunapuuaias kevadel lõikamata. Pealegi on minu sääred pisut karvased ja kus häbi ots kui külarahvas mööda juhtub minema.

    Aga üldiselt olin ma bouldering’is, seal õunapuuaias, varasematel aastatel üpris osav.

    🙂

  4. Venitamine ongi üks selline tegevus mis nõuab eelkõige palju järjepidevust ja aja panustamist, et lisaks sellele (üle)järgmise päeva lihaskangusele ka püsivad tulemused tekiksid 🙂

    1. No nüüd olen ma juba staatiliseks venitamiseks nipid selgeks saanud. Põhisõna on multitasking. Näiteks hommikul üles, juuksekammimise ja soengu tegemise ajaks jalg kõlari peale (ei ole ülikõrge, umbes mu rinna kõrgusel, aga ma praegu paremini ei paindu ka, kui hakkan painduma, saab sinna midagi otsa laduda). Nipi sain Kaie Kõrbilt, kes toiduvalmistamise ajal ühte jalga külmkapi vastas venitab. 😀

      1. Suhtle mõne spordi-meditsiini inimesega ka, enne kui end sandiks venitad. Hommikul ilma soojenduseta venitused… mina ei julgeks. Aga kodumajapidamise kasutamine trenniks on üldiselt broo, proovi nt ühe jala peal seistes nõusid pesta 🙂

        1. Mkm, sa saad valesti aru, ilma soojendamata teengi ma ainult selliseid lihtsamaid harjutusi. St jalg läheb mul kõlari peale ilma igasuguse pingutuseta ja mitte mingit valuaistingut ei ole, väike pinge ainult, kui ennast natuke sinnapoole kallutan. Aga selliseid asju teeks ju nagunii – keegi ei tee ju sooja enne seda, kui kummardab, et midagi maast üles korjata, või end üles venitab, et ülemiselt riiulilt suhkrupakki kätte saada. Lihtsalt mulle tundub, et kui hommikul enne liigutama hakkamist natuke sellist kah-venitamist teha (ilma üle pingutamata), saab nö jalad lahti ja on kuidagi mõnusam muid asju edasi teha. Päris venitamist (mida ma ka valuni ei tee, sest mulle ei meeldi, kui valus on, piirdun suurema ebamugavustundega) teen ainult korralikult soojana, näiteks pärast jooksmas käimist või eelmainitud pilatest/joogat.

        2. Kaur, kas sa oled end korralikult vigastanud, et igal pool tonti näed nüüd?

          Tegelikult olen ma venitamise kohta üsna palju lugenud (praegugi kaks raamatut pdf-ina arvutis, kui kellelgi huvi on), nii et päris umbe peale midagi ei tee. Aga hommikuks olengi ma valinud harjutused, mis ei tee kehale liiga, vaid valmistavad seda veidi päevaks ette. Mina näiteks töötan palju istuvas asendis, seetõttu teen igasuguseid rühiharjutusi, natuke seljalihaseid jms.

  5. Ma mõtlesin, et ei võta sõna aga noh nüüd võtan ikka. Kaur, oled sa vana ja/või kuidagi eriti ebameeldivalt end vigastanud? Veidi positiivsemat ellusuhtumist kuluks ära. Ja ei ma ei tee enne oma hommikuvõimlemist veel sellele omakorda soojendust 😉

    P.S. Luude murdmise kohta ütles boss paari nädala eest, et inimestel käib see Poissoni jaotuse järgi ja terve elu on üks katse luid murda, järgmisel hetkel see kas toimub või ei toimu. Neid kellega see juhtub ühe korra või ei juhtu on palju, neid kellega seda juhtub palju on jällegi hästi vähe… graafikul pikk saba paremale eksole.

    1. Sirks, mõlemat. Olen vana JA olen end noorest peast külmalt venitades ära vigastanud. Lisaks olen ma reaalses siseronimistrennis käinud ja seal oli raudne reegel, et enne soojendus, siis venitus.

      Kuid tegelt tahtsin ma siia juba varem kirjutada, et “sportronimine ja ettevaatlikkus ei käi hästi kokku”. Ja ma üldiselt utsitan kõiki ronima, keda vähegi suudan 🙂

    1. Tlc, Leivol on see kola kõik juba olemas, tuleb lihtsalt talle mehele minna 🙂

      Soojenduse soojendus – oo jaa!!! Mul on Tallinna Kaljuronimisklubi koolituse materjalid sahtlis olemas, nemad (täpsemini Peedo) alustasid ronimistrenni psühholoogilistest alustest, pmst tuleks enne soojenduse soojendust läbida veel motiveeriv mediatsioonifaas ka. Selle käigus tuletad meelde ja tunnetad läbi kõik ATP taastootmise mehhanismid ning ühtlasi visualiseerid vaimusilmas läbi ka oma plaanitud trenni. St kujutled end seinal kõlkumas, pikk pats julgestusvahendusse kinni jäänud. Selle vabastamiseks vajalik harjutus tuli muide eksamil ette näidata. Edu 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.