anna kannatust

Lõpuks ometi on kõik kommenteerijad üksmeelel

Postimehes on artikkel – Pevkur arvab, et inimesed võiksid kuritegudest politseisse rohkem teada anda. Ja nagu ikka, kui inimestel on isiklikke kogemusi, jagavad nad neid, mitte ei kuluta kuuma õhku (antud hetkel siis sõrmevaeva) ainult sõimamise peale. Seejuures on kommentaarid valdavalt ühesugused – ei kurdeta mitte seda, et politsei ei saanud hakkama, vaid seda, et politsei ei üritanudki midagi teha. Võiksin siia panna oma kogemusi, aga mõned rikuks teiste inimeste privaatsust (tean tüdrukut, keda veendi 20 minutit politseis, et ta ikka ei teeks vägistamise kohta avaldust, sest pole mõtet, sinikatel hoiab jääd peal ja ise päris kaine ei olnud ka ju, mis siin ikka kurta) ja teised ei erine millegi poolest neist, mida Postimehes jagatakse. Näiteks:

Mul käidi keldris sees, naaber nägi vargaid, nende autot, autonumbrit. Oli nõus lahkelt tunnistama … mida aga ei juhtunud, oli tunnistuse võtmine – politsei kohapeal (saabus 4 tundi hiljem) tahtis ainult minu seletust, milles ma ise midagi öelda ei osanud kuna naaber helistas, et käidi sees. Politseinik võttis justkui vägisi vastu info selle kohta, et naaber nägi ja ohates siis kirjutas naabri kontaktid paberinurga peale, sedagi seetõttu, et me naabriga mõlemad nõudlike nägudega kõrval seisime. Kogu kuriteopaiga analüüs seisnes keldriuksest kahe pildi tegemises ja ohkamises.
Edasi ei juhtunud mitte midagi, ei kutsutud naabrit ütluseid andma, vaikus. Poole aasta pärast tuli teade, et uurimine lõpetatud kuna ei leidnud midagi.

ja

Enam-vähem sama teema: andsin jope mõned aastad tagasi valvega riietehoidu, neli tunnistajat nägid, kuidas ma rahakoti taskusse jätsin. Jopet kätte saades rahakotti enam ei olnud muidugi. Ma saan aru, et klubi ei vastuta ja ses mõttes oma lollus, aga politseile tegin avalduse, sest hoolimata sellest, et klubi ei vastuta, tuleb varas kätte saada. Riietehoius on kaamera, samuti lisasin tunnistajate kontaktid. Kellegagi ühendust ei võetud ja mingi aja pärast tuli teade, et uurimine on peatatud. Uurimise lõpetamise kohta ei tulnud isegi teadet enam.

Või mõtlemapanev:

Kord teatasime kraavi sõitnud autost ja seal sees olevast purjus juhist. Teise helistamise järel tuli politsei kohale. Kaks päeva pärast seda helistas kaineks saanud joodikjuht kaebaja telefonile ja tegi tapmisähvarduse… Me ei olnud tuttavad. Kust ta numbri sai?

Kuigi mina olen jätkuvalt seisukohal, et kui vähegi aega on, tasub teatada. Esiteks leiavad nad vahepeal kogemata ikka mõne päti üles ka (see, kes meil korteris sees käis, jäi juhuslikult kuskil mujal vahele ja tunnistas ka meie juures käimise üles ja on nüüdseks juba suisa vangist väljas [ei üllataks, kui nüüdseks uuesti kinni oleks juba, sest ta oli eelnevalt 11 korda karistatud], kuigi seda aega, mil ta midagi tagasi maksma hakkab, ei jõua ilmselt keegi ära oodata) ja teiseks on siis vähemalt statistika natukenegi tõepärasem.

Ahjaa, mul on lisaks veel ka selline kogemus, et politsei paberimäärija adresseeris mulle paberid, mille sisuks oli minule täiesti tundmatu naisterahva suhtes toime pandud kuriteo uurimise lõpetamine. Paari päeva pärast selgus, et sama naisterahvas omakorda oli saanud kirja meie autosse sissemurdmise kohta (mille uurimine samuti lõpetati). Saan aru, et igati inimlik eksitus, aga kui sa töötad delikaatsete isikuandmetega, siis võiks ikka kolm korda vaadata, mis kuhu ümbrikusse läheb.

P.S. Ma ei mäleta, kas ma esitasin juba avaliku vabanduse selle pärast, et ma ise kolm korda ei vaadanud ja hiljuti automaatselt meililisti vastasin, mitte otse Marjule? Kui ei vabandanud, siis vabandan nüüd, sest tegelikult arvan ma, et see on oluline, et inimesed leiaksid selle ühe minuti, et mõelda, mida ja kellele nad täpselt kirjutavad.

P.P.S. Pilt ei seostu kuidagi Eesti Politseiga, aga nii Punamütsike kui Ülikuri Hunt on mõlemad lihtsalt nii ägedad, et tahtsin neid teiega jagada.