Uncategorized

A mis see sinu asi on?

Hah, siin on äge artikkel 20 valdkonnast, kuhu ei ole viisakas oma nina toppida. Kõik, mis ta räägib on tõsi. Aga vahepeal on NII raske endale meelde tuletada, et see ei ole minu asi, kui keegi mõtleb, et valged tossud, nahkpüksid ja eest lahti jäetud särk oleks hea moevalik. Mitte et ma seda kellelegi näkku ütleks. Või kui sõbranna deidib ainult eksvangidega ja hiljem nutab, sest nad varastavad tema tagant – siinkohal arvan ma küll, et mul juba natuke nagu on õigust soovitusi jagada. Kui kästakse selle peale vait olla, siis on muidugi teine asi ja eks ma siis hiljem ka viisakusest natuke ta nutmist kuulan, aga olulises olukorras võiks esialgsed põhjendatud soovitused siiski letti laduda. Sõbrale. Tuttavatele muidugi mitte.

Tätoveeringute osas olen ma kahtleval seisukohal. Selles mõttes, et loomulikult on igaühe oma asi, mida ta kannab, millise tätoveeringu ta teeb jne ja hukka ma ei mõista, aga kui inimesel nt jookseb ainult üks sukk ja seda ainult selja tagant, siis viisakusest ikka küsid, kas see on teadlik moevalik või ta pole lihtsalt märganud, et hargneb. No mõne tätoveeringuga on sama lugu, huvitav oleks teada, kas ta tätoveerija oli parajasti purjus või hakkas poole töö pealt krambitama või oodatigi sellist tulemust.

No ja vahel on lihtsalt nii vahva kedagi natuke taga rääkida. Ju… Aga ma proovin paremaks inimeseks saada, päriselt.

movies

Here Comes the Boom (2012) + niisama

Vaatasin filmi, mis esmamulje põhjal tundus olevat eelkõige labane, aga tegelikult oli täitsa okei. Nagu keegi kommenteeris, this wasn’t funny, but it was entertaining – mitte naljakas, vaid meelelahutuslik. Minu meelt lahutas küll. Film on “Here Comes the Boom” ja teemaks paksuke bioloogiaõpetaja, kes peab kooli muusikaringi päästmiseks 48 000 dollarit kokku ajama ja otsustab, et parim lahendus on MMA. MMA on täiskontaktmadin, mis ühendab eneses erinevate suundade parimaid palu – seal võistlevad nii endised maadlejad kui poksijad (kui karatekad, judokad või ükskõik kes, sh need, kes ongi otse sinna tulnud), kasutatakse nii jalgu kui käsi, kakeldakse nii püsti kui matil.

Minagi tahtsin eelmise aasta alguses trenni minna, aga kõik kohad olid juba täis. Septembris jõudsin liiga hilja Eestisse tagasi ja kõik kohad olid juba täis. Jaanuari lõpus/veebruari alguses pidi uus grupp alustama, aga kuna ma jamasin Pariisist rahasaamisega (siiani jaman), läks meelest ära ja nüüdseks on muidugi kõik grupid taas täis. No kurat, hakka või Tallinnas trennis käima, sest mu teine variant oli ronimine, aga esiteks hüppas Sirks alt ära, nii et mul pole partnerit, ja teiseks on see ka järsku popiks saanud ja puupüsti täis kogu aeg. Ma tglt olen kunagi viis aastat karated teinud, täitsa kumite’d (sest Eestis on nii mõnedki neiud, kes on uhke vöö ainult kata’dega saanud, ilma et neil reaalset võitluskogemust üldse oleks – kata tähendab siis, et sooritatakse nö tantsukava, nagu varjupoks, aga alguses öeldakse kata nimi ja järgnev peab olema õiges järjestuses ja ilusasti sooritatud), nii et mingi ettekujutus on toimuvast olemas. Nüüd tahaks teha midagi, mis natuke rohkem liikumisruumi jätab, karates on näiteks asend vägagi reglementeeritud, kuigi see ei sobi ühtviisi hästi igaks olukorraks, ja maasvõitlusega ei tegeleta seal üldse. Lisaks on palju asju ilu pärast – st ma võin sulle pöördega jalaga pähe lüüa küll (Chuck Norris ja roundhouse kick, teate küll), aga enamasti eeldab see seda, et sa oled loll ja ei taipa eest ära astuda, sest pika löögiteekonnaga löögid võtavad teatavasti rohkem aega. Kui lööja just vastasest oluliselt kiirem ei ole. Enamasti ei ole, sest väga aeglase toimega inimesed üldiselt kaklema ei roni. Aga noh, mis siin ikka arutada, jälle jäin ilma, ehk sügisel olen ise targem ja panen end varakult järjekorda.

Õige, filmiarvustus. Ega siin suurt midagi öelda ei olegi, sest see ei ole mingi “Anna Karenina”, see on ajaviide. See on kerge ja lahutab meelt. Tore oli vaadata, kuigi alguses peitsin ma pea vahepeal K selja taha, sest seal oli selliseid kohti, kus toimuv on nii häbiväärne, et sul on inimesest nii kahju, et sa ei taha seda vaadata. Nagu endal oleks häbi. Aga isegi see oli täitsa toredal kombel. Ja eks mõte on muidugi õige – kui nagunii oled juba sitas seisus, tasub ikka oma parim anda, sest… Sest kellelegi ei meeldi mökud. Ja mittemökud saavad hea õnne korral isegi Salma Hayeki rinda katsuda.

Filmis tegid kaasa päris mitmed MMA-huvilistele tuttavad tegelased, muuhulgas näiteks Joe Rogan, Herb Dean, Bas Rutten (kes mängis Nikot), Wanderlei Silva ja Mark Muñoz. Lõpuvastast mängis kusjuures Krzysztof Soszynski, kellest oli hirmus kuri tegelane tehtud. Tegelikult on ta ju täiega nunnu, kuigi seljal olev tätoveering jätab mulje, nagu ta oleks seda ise ühe käega üle õla sirgeldanud (kuigi selles seltskonnas ei pääseks nendega isegi huumori top10-sse, seal on näiteks sellised mehed). Aga vaadake ise, kas ei ole hea silmavaatega poiss?

anna kannatust

Mis on maakamentaliteet?

Ei tea, kas peaks lollidele maakatele alustuseks kirja panema, et ma ei arva, et kõik maal elavad inimesed lollid maakad on? Ei, teeme parem nii, et kõik, kes juba pealkirja peale solvusid, võivad järeldada, et tõenäoliselt nad on lollid maakad – või hoopis USA feministid, mu keeleõppeprogrammis suudavad nad pea iga hispaaniakeelse lause juures mingi põhjuse leida, miks ka see lause ilmselgelt allasuruv ja solvav on. Näiteks lause “Mees jookseb, naine kõnnib” puhul on verbide õpetamine teisejärguline, esmatähtis on see, et sellega kinnistati teadmist, et naine on mehest nõrgem ja ei jaksa joosta. Äkki isegi mees ei luba tal joosta? Kuna üks osapool on mees, ei saa välistada ka seda, et naine kõnnib tunduvalt eespool ja mees ajab teda taga plaaniga ta vägistada ning ehk isegi tappa.

Aga maakamentaliteet on see, mis on omane väikeste asulate (st mitte päris maakohtade) noortele, kes vabal ajal ei tahakski muud teha kui paljuneda või konflikte otsida (või paljuneda JA konflikte otsida), sest muud ju nagunii teha ei ole. Kuna kogukond on väike, siis on väga oluline seda võõraste eest kaitsta – mis tähendab, et kui ikka roiukas Ülenurme baari tuleb, tuleks talle turpi kütta. Ja võib-olla ka lõuksi sõita. Need on küll sünonüümid, aga tõeline maakas ei jäta kunagi kasutamata võimalust selliseid uhkeid väljendeid kasutada.

See, kes ootamatu lõuksi sõitmise peale solvub ja politseisse läheb, on PEDE. Ei, mitte homoseksuaal. Inimene, kes on ilmselgelt homo, oleks tappa saanud juba ENNE baari sisenemist. Aga see, kes mingi sellise väikse probleemi pärast kaebama läheb, on ju “mingi pedevärd nahh”. Kui kaebama jookseb naissoost isend, kes solvus selle peale, et Pets tahtis Mardile õlleklaasi pähe puruks lüüa, aga lõi mööda, nii et see kogemata hoopis Piretile näkku lendas, on solvumine veel suurem, järgnevad solvangud veel räigemad ja võib juhtuda, et Piret ei rasestu terve järgmise aasta jooksul suvalisest baarikülastajast, nii šokeeritud on kõik tema ebanormaalsest käitumisest.

Minu mõtted on inspireeritud Õhtulehe artiklist, kus noored neiud väidavad, et pidid ööklubis Club Tartu piletite eest topelthinda maksma ja kui selle peale kaebama läksid, saadeti nad esmalt pikalt ja õhtu lõppedes soovitati neil diskoripuldist järgmiseks korraks rikkad mehed otsida ja paremini imema õppida. Eks probleemide selline lahendamine (või “lahendamine”?) on ka selle mentaliteedi hea näide, aga eelkõige meeldisid mulle kommentaarid. Linnainimesel oli ikka üsna huvitav lugeda, kuidas “normaalne inimene ei laota selliseid muresid Facebooki” (meil linnas laotavad normaalsed inimesed isegi oma pissiproovi pildi Instagrammi kaudu sinna ja ülekohut vägisi kotti tagasi toppida ka ei üritata) ja loomulikult leitakse, et ju siis neiude imemisoskused tõesti jätavad soovida. Lisaks kirjutavad paar tükki, et mingi konflikti korral visatakse inimene kohe jopeta tänavale ja võib kas uue pileti osta, et seda kätte saada või loota, et sõbrad selle ära toovad. Tegu siis sama kohaga, kust lahkunud tüdruk detsembris surnuks külmus ja ka seal väideti alguses, et ta lahkus klubist turvamehe käsul.

Aga kommentaarid olid väga informatiivsed, muuhulgas sain teada, et Võrus on KOLM klubi. Eelmainitud Club Tartu, Club Balance ja Rannaklubi. Ma ei kujuta ette, kuidas neil igale poole rahvast jätkub, aga äkki on üks tegelikult põrandaalune bordell ja teine 10 istekohaga kinnine klubi, iial ei või teada. Või siis on Rannaklubi avatud ainult siis, kui meri nii kõrgele tõuseb, et ukseni ulatub, mida ilmselt niipea juhtumas ei ole. Igatahes pidi Club Tartu süsteem olema selline, et keskööni on sisenemine tasuta, siis 3 eurot ja sealt edasi läheb pilet iga saja külastaja pealt euro võrra kallimaks. Pifid ostsid oma piletid enne ühte ja maksid kuus eurot pileti eest. No antagu mulle andeks, kui ma Võru tantsulõvisid alahindan, aga mina küll ei usu, et sellises linnas, kus elab ainult 13 000 inimest (neistki jäävad vahemikku 18-64 vähem kui 8000) ja kus on suisa kolm glamuurset ööklubi, pärast keskööd tunni ajaga veel kolmsada inimest juurde tuleb. Kellegi matemaatika lonkab vist mõlemat jalga – aga sellele tähelepanu juhtida oleks muidugi äärmiselt kohatu ja seda ei tasu teha, muidu pean ka äkki sunniviisiliselt mingeid harjutusi tegema hakkama.

Hea mark igatahes.

anna kannatust

eriti uimane nädalavahetus

Mul on olnud väga töised päevad. Ja nagu töistele päevadele omane, olen ma pärast tööd väga väsinud olnud. Eile käisin õhtul “Enesetapupoodi” vaatamas ja olin pärast seda niiiiii läbi, et kuigi olin lubanud veel sünnipäevale minna, vajusin kell kümme voodisse ja magasin nagu üks eriti hea unega beebi. Tööl on raske ka, mul on siin üks venelane, kelle jutust ma pea mitte midagi aru ei saa. Kusjuures eelmises kohas on venelane, kes samuti eesti keelt ei räägi, aga ta räägib vene keelt nii korralikult (piisavalt aeglaselt, täislausetega ja kõiki sõnu ning sõnalõppe välja hääldades), et ma saan KÕIGEST aru. Siinne on aga otsustanud, et eesti keelt ta ei oska, seega seda ta ei räägi – ja vene keelt mina ei oska, seega seda ta ka ei räägi. St ma ei oska seda muud moodi selgitada. Kui ta räägib mu ülemusega ja ma kõrval seisan, saan ma enamvähem aru, sest siis räägib ta küll kiiresti, aga mõtestatud lausetega. Aga kui ta räägib minuga, kasutab ta ainult üksikuid sõnu (iga sõna peaks eneses kandma lause tuumsisu) ja lükib neid kiiresti üksteise otsa. Nii et kui juhtub, et kõneakti teises otsas olev ahv nimega Rents neid konkreetseid üksikuid sõnu ei tea, on Rents täielikus segaduses ja ei saa mitte midagi aru. Või veel hullem, EELDAB, et ta on kõigest aru saanud (sest mulle tundub konkreetsel hetkel ainult üks variant loogiline) ja ütleb rõõmsalt:”Da-da.” Hiljem on jama palju, sest venelanna, kes ometigi ise saab oma jutust aru ja kes eeldab hoopis muid asju, sai aru, et temaga nõustuti. Ma ei ole küll ainus, kellel see probleem on, aga teate, lapsed, kui mul oleks praegu natukenegi aega üle, läheksin ma tõesti vestluskursusele, sest vene keel ON kasulik.

“Enesetapupood” osutus minu jaoks parajaks pettumuseks. Sellel oli nii idee kui välise poole pealt nii palju potentsiaali, aga tegelikkuses jäi see ikka päris lahjaks. See oli nii muusikal, et enamus ajast möödus lauldes ja need laulud olid kõik väga uimase ja ühetoonilise viisiga. Süžee oli lihtlabane ja veidi totter, nii et lapsele suitsu pakkumine ja väikesed intsestiviited võtsid küll kergelt muigama, aga ei päästnud midagi. Seetõttu ei viitsi ma ilmselt ka sellele subtiitreid tõlkida. Rahvas tahab rohkem head huumorit!

Muus osas on elu täiesti katastroofiline. Ärkasin mõne päeva eest üles ja mõtlesin, et mu juustel on kehv päev. Juuksed turritasid suvalistesse suundadesse ja nägid igas mõttes jubedad välja. Alumised juuksed, mis on lühemad ja seetõttu pole veel piisavalt rasked, on lokkis ja tahavad seetõttu iga hinna eest end pinnale võidelda. Nüüdseks on selgunud, et neil on kehv periood ja keegi ei tea, kaua see kesta võib – s.t. tegelikkuses ma muidugi tean, et ilmselt nii kaua, kuni need alumised ka piisavalt pikaks kasvavad, et raskus nad sirgemaks tõmbaks, aga mul ei ole õrna aimugi, kui kaua see aega võtab. Hakka või kuskilt kana jääkprodukte kokku ostma. Oeh, olla eestlane on halb.

Üldse mitte sellega seoses küsimus: kust ma valget KIRJADETA maikat osta saan? Võib ka juba vereplekkidega olla. Mu abikaasa ei näe ikka piisavalt vene ambaali moodi välja, tahaks natuke kaasa aidata. Mitte et ma solvunud oleksin või midagi, aga ta naeris täna minu üle, kui ma näitasin, millist võidutantsu ma teeksin, kui ma poksimatši võidaksin.

Ja lõpetuseks – Postimehes on artikkel sellest, et Eestis on peatselt noorte kurjategijate põud. See on muidugi äärmiselt kurb uudis, nii et igaüks peaks andma oma panuse olukorra parandamiseks. Mina panen ette luua uus saade “Eesti otsib supervangi”, et vangistaatust populariseerida. Ja et konkurents ebaaus ei oleks, siis Intsu võistlema ei lase, tema paneme žüriisse.

Kindlasti unustasin midagi üliolulist ära, aga eks ma kirjutan siis varsti uuesti.

literature · movies

“Siili elegants” (2006)

“Siili elegants” oli mu jaoks üks oodatumaid lugemiselamusi, sest KÕIK kiidavad seda, nii Eestis kui väljaspool. Autor on prantslanna, kes elab Jaapanis ja peab seda vist intelligentsi kantsiks – ka üks raamatu peategelastest fännab kõike Jaapaniga seonduvat ja õpib innukalt jaapani keelt (õpetaja on küll veidi tuhmivõitu, aga seda tublim tuleb ise olla).

Peategelased on päris nummid. Neid on kaks. Esimene on paks vähese haridusega majahoidja Renée, kes õnneks küll enam kapsasupi järele ei haise, kuid jätab kõigile (taotluslikult) üsna rumala mulje, kuigi salaja loeb filosoofilist kirjandust ja mõttes kasutab igapäevaselt väljendit “kognitiivne dissonants” (me kõik teame, et see ongi tõelise intelligendi tunnus).

Teine on rikkurivõsuke Palome, kes on oma 12 eluaasta kohta liiga tark ja on avastanud, et me kõik elame akvaariumis ja vabadus on ainult näiline. Ka tema varjab oma intelligentsi nii hästi, kui suudab, sest saab aru, et selle välja näitamine tooks kaasa liiga palju tüütut tähelepanu. Tegelikult tundub ta juba loomu poolest paras vingats ka, aga olgem ausad, mõlemad karakterid on huvitavad, kuigi Palome oma küünilisuse ja klassivihaga mind üsna kiiresti närvi ajas. Talle tundub arusaamatu, miks ometi elame me maailmas, kus võim on nõrkade käes – inimene on loom, kelle põhieesmärgiks on süüa ja sigida, kuid ometigi on nad andnud võimu käest just neile isenditele, kes nii jahil kui põllul hätta jääksid ja ainult sõnu ritta panna oskavad. Oma ema peab ta haritud idioodiks, kes tülgastab teda oma kirjanduslike viidetega (mitte et see ema nende viidetega tegelikult Stendhalist vms klassikast kaugemale jõuaks) – samas Renée, kes samuti kasutab pea igas teises lauses väljendeid nagu “Racine’ilik kirg”, on väga lahe, sest ta ei kuulu ju eliidi hulka. Ei saa muidugi öelda, et see ebausutav oleks, pigem tüüpiline (lapseea?) mustvalge maailmapilt, aga see näitab ta väidetavat intelligentsust üsna iroonilise nurga alt. See, et sa oma vanemaid ja nende elustiili vihkad, ei tee sind sugugi vähem väikekodanlaseks, kui sa iga päev end pehmete nahkistmetega mahtuniversaalis kallisse erakooli lased sõidutada, ise samal ajal mõttes maailma ebavõrdsust needes. Teistele heidab ta eelkõige muidugi ette naiivsust ja küünilisust. Geniaalne.

Samas ei suuda meist keegi muidugi päris erapooletu olla, isegi Renée lubab endale pilklikke mõtteid rikkurite tütre (mitte Palome, vaid tema lolli õe) suunal, kes ei riietu oma seisusele vastavalt. Seda sealjuures ajal, mil ka ta ise ei riietu enam “seisusele vastavalt”, kui tänapäeval enam üldse nii saab olla. Ükskõik kui loogiliselt oleme me võimelised etteantud teemadel filosofeerima, päris elus tulevad ikka igasugu tundmused vahele.

Ma olen vist üldse natuke liiga lihtne inimene mitmete suurte teooriate jaoks. Mind on küll ülikoolis õpetatud kenasti noogutama ja ütlema, et tõesti väga sügavamõtteline, aga kui keegi tõsimeeli kirjutab sellest, et Jaapani lükanduksed on meie tavapärastest ustest tunduvalt paremad, sest välja- või sissepoole avanev uks paratamatult lõhestab ruumi ning on seega oma olemuslikult agressiivne, tahaks küll küsida, et mida te ometi tõmmanud olete.

Aga see eelnev “ving” ei ole tegelikult üldse mitte ving – s.t. tegelaste mõtted ei olnud läbinisti puhtad ja selged ja järjepidevad, aga inimeste mõtted ei olegi ju järjepidevad. Ja kõigi nende mõtetega ei saagi me ju nõustuda. Raamat ise oli väga äge just selle pärast, et see ärgitas mõtlema, pakkus välja erinevaid ideesid ja õhutas inimesi elama. Nii et tegelikult ma suisa soovitaksin seda raamatut ja igatahes paneksin kohustusliku kirjanduse nimekirja gümnaasiumile pigem selle kui “Harry Potteri”. Ja samuti on teemadeks kõigeülene sõprus, õiged ja valed valikud ja Tõeline Elu (kuigi mitte nagu filmis).

Teiseks – kui sa pole siiani väga hästi aru saanud, millest Kant heietab või mis see kognitiivne dissonants ikka tegelikult on, aga tahaksid saada, siis see raamat teeb muuhulgas ka selle üsna selgeks. Barbery on filosoofiadoktor, aga kirjutab siiski piisavalt lihtsas keeles, niivõrd kui selliseid asju on võimalik lihtsas keeles selgitada.

Pildil on autor Muriel Barbery koos raamatu itaaliakeelse variandiga. Üldse on see raamat tõlgitud umbes miljonisse keelde ja Prantsusmaal oli see edetabelite tipus 30 nädalat järjest (ning wiki sõnul on sellele Prantsusmaal tehtud 50 kordustrükki – selle raha eest võib juba elada küll). Muide, raamatust on juba ka film, mis esmapilgul tundus täitsa äge (iseasi, kui põnev see pärast raamatu lugemist on). Siin on treiler ingliskeelsete subtiitritega:

alcohol

vastlapäeva eri (väikse hilinemisega, nagu mul kombeks)

Kelgutamisest ei tea ma midagi, aga kõige pikemad linad on küll juba valitud ja pildilegi püütud (ja minul omakorda pilt Postimehest laenatud). Iseenesest see mees mulle meeldib, ikka on tore näha optimistlikke inimesi – näha ju, et linad ulatuvad ainult poolele teele, aga mees teab, et julge pealehakkamine on pool võitu. Usku peab ikka ka olema, muidu ei jõua kuskile.

Või nagu üks kommentaator tabavalt ütles:

Elu Lasnamäel on nagu elu olümpiakülas – inimesed käivad dressides, räägivad võõrkeelt ja nüüd tegelevad ka sportvõimlemisega.

Kuigi aususe huvides tuleb ära märkida, et see konkreetne staar olevat siiski eestlane, kelle kuri naine välja minnes luku taha pani. Peab mõnel alles olema huvi meest pidada, sellise asemel võiks küll osta vibraatori, papagoi ja kassi combo, oleks koht kohe vähemalt sama kvaliteetselt täidetud. Postimehe kommentaaride põhjal tundub küll, et naine istub nüüd elu lõpuni ebaseadusliku vabaduse võtmise eest kinni (pm oli mees ju orjastatud, ei saa välistada ka seda, et ta tahtiski põgeneda seksiorjusest, aga ei julgenud seda kohe öelda).

Vastlakuklitega panin ka nii täppi, kui üldse võimalik. Riia tänava mäkketõusul on üks saiakeste koht (seal, kus vanasti Soovi kontor oli, kohe kontserdimaja mäe all), kus neid kohapeal küpsetatakse ka. Lisaks on see müüja/kondiiter väga tore, nii et ei ole sugugi kahju oma raha talle jätta. Igatahes olid need vastlakuklid ilma moosita, aga kui supermarketist ostetuna tähendab vastlakukkel maitsetut saia, millele on purgivahukoort peale lastud, siis neil kuklitel oli sai hea, vahukoor hea ja kaunistuseks oli igaühele paar jõhvikat lisatud, nii et sai korraks hapu maitse ka suhu. Kusjuures, kui ma õigesti mäletan, oli hind ainult 40 senti tükk, mis vähemalt Rimis pakutavaga võrreldes on suisa odav. Nii et huvilistel tasub letti lennata, kuigi see pannakse vist juba veidi pärast lõunat kinni. Sai küll suht häbitu reklaam praegu, aga see on puhtast südamest.

Nagu juba alguses öeldud, siis kelgutamas me ei käinud, aga liugu lasime küll – viisime koerad jalutama ja terve Tartu on selline liumägi, et ma kujutan ette, kuidas vanatädid konte murravad iga kord, kui pisike Pitsuke liiga järsult rihmast sikutab. Õnneks ei olnud keegi teine peale sportlaste (ja minu!) nii loll olnud, et sellise ilmaga välja tulla (ja sportlastele on ainult kasulik, kui miski annab lisamotivatsiooni, et kiiremini liigutada), nii et minu nunnu sai suurema osa jalutuskäigust vabajooksus teha – ja pani ise korra külje maha, tõsi küll, suurema tõuklemise käigus. Mitte et ma teede seisukorra pärast kurdaksin, koeraomanikuna valingi ma teid, mida pole soolatatud või killustikuga üle kallatud, sest see on käpasõbralikum. Kevadeks olen lihtsalt baleriin valmis, mis on ka ainult hea, ehk sel aastal jõuan lõpuks ometi taas selleni, et saan spagaadi maha – kevad on juba nii lähedal, et viimane aeg taas trenni tegema hakata. Kui vähegi ilma peab, võiks ju järgmisest nädalast jälle jooksmas käima hakata jne. No et oleks sel aastal sportlikum ja muud jutud. Krt, kõht läheb tühjaks selle peale, peaks veel ühe vastlakukli võtma.

anna kannatust

Pooleldi iseõppija, nagu ma olen, käisin eile raamatukogus. Võõrkeelse ilukirjanduse osakonnas. Otsisin ja otsisin, aga ei leidnud itaalia keele riiulit üles. Lõpuks pidi töötaja mu õigesse kohta viima – pole ime, et ma ei leidnud, seal oli viis-kuus raamatut. No ehk koguni kümme. Dante Alighieri teoseid, Maarja Kangro luulekogu ja õppekirjandust. Tegelikult võiks Kangro raamatu muidugi tinglikult ka õppekirjanduse alla panna, see on ju kakskeelne. Võiks sellele osakonnale siis kohe nimeks panna “Venekeelne ilukirjandus + kübemeid”. Okei, inglise keeles on ka siiski üht-teist olemas, aga muude keeltega on täpselt nii, et hea, et TÜ õppetoolidel oma raamatukogud on.

Muidu olen ma hommikuks alati tõeliselt šarmantne, karismaatiline ja intelligentne. Täna näiteks ütles üks välismaalane, et ta elab muidu Tallinnas, aga käis siin joogatundi andmas. Ma ütlesin siiralt otse välja,et “ma arvasin, et meil on joogatreenereid niigi piisavalt”. Ja siis taipasin otsa puterdada, et alati saab midagi uut õppida ja olulised uued kogemused ja vaatenurgad, jaa-jaa. Rents, taktitunne on su nimi. Seda enam, et see oli sama prantslane, kes eile õhtul nii viisakalt minuga juttu ajas ja mu artiklivigu ignoreeris.

Siia mõelge nüüd ise mingi hea üleminek, ma hetkel ei jaksa. Ei tea, kas Comedy Estonia on juba selle peale tulnud, et võiks Reelika Roostalu esinema kutsuda? Ma usun, et ta teeks päris head püstijalanalja ja saaks nii ehk natukenegi tagasi teenida sellest üüratust summast, mis pahad inimesed tema tagant varastanud on.

Peace out.

movies

The Lookout (2007)

Mulle tundub järjest enam ja enam, et Joseph Gordon-Levitti nimi on nagu kvaliteedimärk. Isegi romantilised komöödiad, kus ta mängib, on talutavad. Muu, kus ta on, on pea alati sulakuld – mis võib muidugi olla seotud ka sellega, et ta ise on öelnud, et kui ta 2004. aastal uuesti näitlema hakkas, otsustas ta ainult heades filmides mängida. Ja mängib ta ka lausa suurepäraselt. Tal on selline hea nägu, millele sobib absoluutselt iga soeng ja millega mängib välja nii nunnu kutsika kui kurja psühhopaadi. Rääkimata sellest, et ta õppis ülikoolis muuhulgas ka prantsuse luulet ja prantsuse keelt ja on nüüd innukas frankofiil.

The Lookout on siis minu klassifikatsiooni alusel siis “see muu, mis ei ole romantiline komöödia”. Chrisil on pärast autoõnnetust lühimäluga tõsiseid probleeme, mistõttu ta peab hakkama saamiseks kasutama märkmikku ja käib koolis, et õppida teistmoodi mõtlema ja oma elu teistmoodi üles ehitama, et igapäevatoimingutega hakkama saada ja mitte unustada, et pesemas käies tuleb ka seepi kasutada. Lisaks töötab ta öösel pangas koristajana. No ja siis tulevad uued kahtlase väärtusega sõbrad ja teate küll, et sellest ei saa midagi head tulla…

Alumine pilt ei pärine üldse filmist, ta on siin lihtsalt nii nunnu.

anna kannatust

no mõni teine päev veab paremini

No ei saa ometi semester kohe feiliga alata. Ma olen nii vihane, et kui mul poleks kakaokreemi, oleksin ma ikka päris vihane. Nimelt. Tahtsin mina töölt otse kella kaheksasse loengusse minna. Ja selle semestri esimese loengu puhul tahtsin täiega printsessisoengut teha, aga minu peas nägi see välja nagu mulle oleks part pähe istunud või midagi sellist. Ma keeldun tunnistamast, et tegu on vigase tehnikaga, pigem on asi selles, et mul ei ole nalle (K ütleb, et need on klambrid, et sõna “nall” ei olegi olemas ja et see tekitab tal külmavärinaid, aga need on ju nagu täiega erinevad asjad ää) kuskile kinnitada, sest alumised juuksed on liiga lühikesed (aga patsiotsi oli vaja pealmiste alla peita, et neid näha ei jääks). Mis mul muud üle jäi, eks ma need nallid enamvähem läbi peanaha surusin, et nad kuskiltki kinni hoiaks. No ja loomulikult tulin ma selle kõige peale töö juurest töötelefoniga ära ja pidin kümne minuti pärast tagasi kõmpima. Muidu oleks hilinemisega ikkagi loengusse läinud, aga mu ema tõi mulle eile töö juurde hiiglasliku karbi küpsiseid (nagu kodukvaliteet, selle vastu ei saa), aga oleks ma sellega nüüd hilinedes sisse astunud, oleks olnud nagu moraalne kohustus teistega jagada ja siis oleks kõik mind pugejaks pidanud. Või mõelnud, et ma saan oma ideed 9gag-ist (seal oli hiljuti mingi tüüp, kes hilinedes iga kord kõigile sõõrikuid viis). No miks on nii, et mulle on korraga antud nii palju ambitsiooni ja nii vähe mõistust ja järjekindlust?

Nii ma siis kõndisin oma kuradima printsessisoenguga koju hoopis. Kuna sellisele asjale ei saa ju kapuutsi peale panna, sest see laguneb kohe laiali (sest nalle pole kuskile kinnitada, eks), hakkasid kõrvad umbes minuti pärast külmetama. Kuna osad juuksed olid lahti, jäid need igale poole jalgu – jopeluku vahele, kotisanga alla jne. Ütleme nii, et mul on nüüd hobusesaba. Ma ei tea, kuidas elukutselised ilusad tüdrukud selle eluga hakkama saavad, kas neil tassib keegi teine kogu aeg asju?

P.S. K ütles eile ühel hetkel, et ta ei saa aru, kas naabrid laulavad või tülitsevad. Peatselt selgus muidugi, et mõlemat. Üks soovis laulda ja teine üritas teda takistada. Pole kerge neil, kes kõrgeid kunste teenida tahavad.

anna kannatust

aa, te olete ikka veel siin

Haiguse kolmas päev, parasiit on vist ajju jõudnud – kuidas muidu selgitada seda, et mul on päriselt altruistlikud mõtted? Näiteks olen ma teile umbes sada korda rääkinud (sest ma tõesti olen nii õhinas), et ootan multikat “Enesetapupood”. Juhuks kui mõni ikka veel ei mäleta, siis siin on ingliskeelne treiler:

No  nüüd on see siis lõpuks DVD-l. Ja, khm-khm, MUJAL, arrr. Meil tuleb siin varsti väike filmiõhtu, aga alas, sinna on oodatud ainult need, kes oskavad prantsuse keelt, sest teistes keeltes seda hetkel pole ja ma pole veel isegi ingliskeelseid subtiitreid kuskil näinud. Nii et ma täitsa mõtlen, et kui see tõesti kasvõi pooltki mu ootustele vastab, võtan vist end kokku ja teen rahvale omal algatusel eestikeelsed. Kinodesse see siin nagunii tulemas ei tohiks olla, nii et kellegi huve see ei tohiks rikkuda, kui inimesed saavad nüüd nautida midagi, millest nad muidu lihtsalt aru poleks saanud (seega, mille eest neil poleks eales olnud mõttes maksta). Režissöör tundub vähe omamoodi sell olevat, talle surmaga seotud filmid vist meeldivad. Kuulsamad neist siis “Tüdruk sillal” (Vanessa Paradis’ga) ja “Juuksuri abikaasa“. Multa on muidugi midagi uut ja põhineb Jean Teulé samanimelisel romaanil.

Muidu on enesetunne enamvähem, tulin isegi tööle (sest magada nagunii ei saaks, kui köha üleval hoiab). AbFabi kuulus ingveril põhinev hobuste surnust äratamise rohi toimis taas kord ka minu peal edukalt. Mul on küll tunne, nagu oleks täis (kas liigne ingver võib pähe hakata?), aga haigus on igatahes tagasi tõmmanud.

Ma tahtsin kindlasti veel midagi öelda, aga teie õnneks ei ole meeles.

P.S. Mis loogika järgi toimib raamatute digitaliseerimine? Just vaatasin, et Aleksei Pehhovi kuulsast triloogiast on digiraamatuna saada ainult “Varjude tuisk” ja “Džanga varjudega”, s.t. esimest osa ei ole. Kes selle teise ja kolmanda osa üldse ostaks, kui esimest ei saa?