Rentsi elu

Miks keegi mulle ei öelnud, et kella keeratakse? Eelmisel pühapäeval ärkasin ekstra varem üles ja keerasin kella, tuli välja, et kõik asjatult. Nüüdseks oli juba meelest läinud, jäin Sirgi juurde hiljaks, pea valutas ja käis ringi, ronida seetõttu suurt midagi ei jaksanud ja üldse läks pool päeva raisku. Kõik selle kuradima kellakeeramisjama tõttu.

Reedel oli muidu maailma kõige ilusam kevadilm. Käisime K.k.p.s.-iga koeri jalutamas, selle pärast te oletegi sunnitud neid vaatama.

Muidu arendame rahvastevahelist sõprust ja kuulame Sarajevo mussi:

P.S. Mida enam ma prantsuse kirjandusteooriat loen, seda kindlamaks muutub mu veendumus, et prantslased peavad ikka ühed harimatud matsid olema – pea kõik kirjandusteoreetikud kasutavad näitena ikka Prousti ja ainus ilmselge põhjendus tundub see, et nad arvavad, et ilmselt kedagi teist ei ole nende lugejad (kirjandustudengid või teised teoreetikud) lugenud.

Advertisements

Kevadkoristus

Võtsime end täna kokku, vedasime osa mööblist siia tuppa ümber ja koristasime. Kevadkoristuseks on seda ehk palju nimetada, sest ega me sellest toast kaugemale ei jõudnud, sest mööbli liigutamine oli klassikaline*, nii et magamistoast me kaugemale ei jõudnud ja aknapesu jääb ilusamaid ilmasid ootama. See-eest saime me lisaks tülitsemisele ja üksteise lapiga loopimisele vähemalt selle toa päris uhkeks. Ja mina sain lõpuks oma kohvri päris lahti pakitud, raske uskuda, et see võttis kõigest kolm kuud, isegi nädalakese jagu vähem.

Lausa hämmastav on see, et ma olen alati pidanud end mitte just kõige kosmeetikalembesemaks naiseks (mu isa hoiab siiani seda ühte ja ainsat pilti, mis ma teismelisena “ülestuunituna” tegin) – ja ometi sain ma ära visata ühe kilekotitäie kosmeetikat. Selle suure kilekoti, millega poest süüa ostetakse. K leidis muidugi, et veel vähe viskasin, aga jah, mul on vaja nelja erinevat päevituskreemi, sest halloo, need on ju erinevad. Ja ei, ma ei viska enne aprilli tselluliidikreemi minema, praegu see õige kuivharjamine alles algab**.

Homme hommikul saame siia raamatukapi kõrvale ühe mõnusa tugitooli ka, siis on ikka täitsa mõnus keskklassi elu, hea kohe seal tööliste higile ja verele mõeldes istuda ja Bourdieud lugeda. Üks minu kirjasaatja üle kogu maa lubas seinalambi ka anda selle jaoks. Änksa.

* See tähendab seda, et näiteks kuradima kapp, mis peab vastu terve selle aja, mil sa seda ähkides ja puhkides ühest toast teise vead, kukub kokku just siis, kui sa lõpuks teise tuppa oled jõudnud ja seda ainult veel natuke nihutada tahad.

** Kui oled juba kord üks neist, kelle lemmiktoidud on “palju” ja “rohkem”, pead igasugu abivahendeid kasutama.

Kas kellelgi telefoni ei ole üle?

Mu praegune on mind küll juba aastaid truult teeninud, aga no kuidagi ei aja enam sellega läbi, sest helitugevus on kogu aeg maksimumi peal, aga ikka on näiteks tänaval telefoniga rääkimine välistatud ja täna pidin juba sees ka telefoni vahetama, sest ma lihtsalt ei kuulnud oma vestluskaaslast. Enne suve ma ilmselt uut ei saa ka, nii et ehk on kellelgi üle mõni töökorras telefon, mille aku vähemalt päevakesegi vastu peab?

Vahelduseks teadusteemadest

Nagu te kõik väga hästi teate, olen ma juhuslikult paar korda ülikooli seinte vahele sattunud ja seetõttu pädev absoluutselt igal teemal sõna võtma. Nii et täna räägime bioloogiast. Igasugu seksuaalvähemuste teema on meil hetkel väga terav ja tihti käib igal pool läbi argument “looduses sellist asja ei ole”, mis on oma olemuselt muidugi täiesti debiilne – looduses ei esine mitte ainult homoseksuaalsust (mis on täiesti tavaline), vaid näiteks kärbid vägistavad terveid pesakondi, kellel pole veel silmadki peas, sugulased seksivad omavahel, suuremas osas liikides on ema igati valmis jooksuajal oma pojaga paarituma jne.

Teine lollus, mida ökoinimesed varmalt levitavad, on väide, et loomad ei tarbi kunagi liigselt ja ei tapa kunagi lõbu pärast. No andke andeks, Eestis peaks rebaseid ikka piisavalt olema ju, et isegi linnalapsed nii rumalat juttu ei ajaks.

Nii et täna räägin ma ig Nobelist. Kas te teate, mis see on? No osad ehk teavad, aga sina, tead küll kes, raudselt ei tea, nii et ma seletan. See on teadusauhind, mida antakse projektidele, mis esmapilgul tunduvad naljakad, aga seejärel panevad ikka mõtlema ka. Üks mu isiklikest lemmikutest on näiteks “The Possible Pain Experienced During Execution by Different Methods”, mis analüüsib siis erinevaid hukkamisviise.  Aastal 2003 oli üks võitjatest aga Kees Moeliker Hollandist, kes kirjutas homoseksuaalsest nekrofiiliast sinikaelpartide hulgas. Ehk siis sellest, kuidas üks isane part üritas vägistada teist isast parti ja ei lasknud end segada asjaolul, et see teine põgenemiskatsel surma sai. Vägistamine on muide partide hulgas üsna tavaline ja umbes kümme protsenti partidest on homoseksuaalsed. Vat sulle eetilist ja kõrge moraaliga loodust.

Vaadake videot ka:

P.S. Avastasin juutuubis ühe laheda sarja nimega “Smarter Every Day“, kus tõesti räägitakse huvitavatest teadusasjadest nii meie igapäevaelus (kuidas see kassi maandumine täpselt välja näeb) kui niisama (Prince Rupert’s Drop).

Sain valgustatud

Tõsi ta on, et lugemine on mõttetu. Milleks raisata oma aega lugemisele, kui me kõik sureme nagunii õudset surma? Ja kui ka ei sure, oleme ikka saja aasta pärast läinud. Sama trenniga – keda huvitab, kas inimene selle lühikese viivu jooksul on paks, peenike või kandiline? Ei kedagi. Nii et pühendasin end tõsistele asjadele.

Esmalt tõmbasin kaks ringi okastraati ümber maja. Tegelikult oleks muidugi vaja mõned kaevikud ka kaevata, aga maa on veel külmand. Aga no kui peaks nüüd katastroof tulema, küll need rüüstajad varsti kõik kohal on, mul on ju koeratoitu. Nii et pean K-ga rääkima, ehk annab sinna okastraadile kuidagi päikesepatarei või kasvõi kartulitoitega elektrikarjuse ka ümber panna, natukenegi kindlam.

Perearst keeldus mulle korraga kümmet pilliretsepti väljastamast, nii et ostsin viimase raha eest kasti kondoome ja hunniku järgmise hommiku tablette. Karta on, et kui see lõpp tuleb, muutuvad pildiloleva seltsimehe taolised väga hinnatud kaaslaseks (sest nad jäävad kiiresti AINSATEKS kaaslasteks), aga no selliseid geene ometigi edasi kandma ka ei pea. Naistel lasub teatavasti vastutus inimkonna arengu eest.

Ja nüüd lähen ema juurde, ehk õnnestub sealt veidi konserve sebida, mida aeda matta.

Ma tahan ometi päris elu elada. Ja mis võiks olla parem variant päris elu nautimiseks, kui pidev surmaeelse agoonia pikendamiseks valmistumine?

nädal uus, nädal uus

Nojah, et siis jälle. See päev, kus me mõtleme, et ei tea, kas see nädal on see, kus me PÄRISELT korralikult trenni teeme ja kõik kohustused kenasti tehtud saame ja ei guugelda kehvematel hetkedel, palju stripparid erinevates riikides teenivad (ja järgmistel, kui palju rinnasuurendusoperatsioon maksab, sest oma erialale alternatiive valides tuleb siiski realistlikuks jääda).

Muidu tundub nagu hea lihtne amet. Trenni teha ma oskan. Lõputööd kirjutada on raske ja raamatuid pole saada ja üldse sada häda. Näiteks on Lavocat kirjutanud sellise väga olulise teose nagu La théorie littéraire des mondes possibles, kust Google Books laseb märksõnaotsingut teha. Minu loogika ütleb, et järelikult on see raamat digitaliseeritud, vaevalt et üks väike ahv seda iga mu otsingu peale kiiruga lappab – ja edasi ütleb minu loogika, et küllap saab seda siis ka e-raamatuna osta, kui ta juba digiks tehtud on. Aga essugi, prantslased minuga ei nõustu. Niisama osta ka ei saa (mitte et mul raha üle oleks), sest see on läbi müüdud. BULACi raamatukogus ka ei ole, nii et ei saa isegi lahke südamega pariisitare tüüdata – nii et kui kellelgi teisel sellele raamatule ligipääs on, oleksin ma ÜLIõnnelik, kui vähemalt esimesest 51 leheküljest pdf-d/fotod vms saaksin.

Prantslastest. Tänased arengud näitavad, et – üllatus, üllatus! – keegi ei vasta jätkuvalt ei mu meilidele ega kõnedele, kuigi Freddy eelmisel nädalal tulnud automaatvastuses oli kirjas, et ta on ära kuni 24. märtsini ja minu kalendri järgi peaks ta seega juba tagasi olema. Olen vahedega helistanud, olen järjest kutsuda lasknud. Pärast viimast üritust hakkas telefon kinnist andma – tõsteti vist toru hargilt, et rahulikult oma asju edasi saaks ajada. Arvestades seda, et mul jäi pärast üürimaksmist järgmiseks nädalaks ajaks 30 eurot alles, saan siiski palju rõõmu teadmisest, et TEGELIKULT on mul siiski ju tunduvalt rohkem raha, keegi lihtsalt ei tea, kas ja millal ma selle kätte saan. Ja ma ei kerja hetkel blogis, nii et pole vaja pakkuda, lihtsalt selgitan, miks mul viimasel ajal tuju paha on ja kirjutada ei viitsi. Kui enam üldse ei kirjuta, võtke teadmiseks, et surin nälga.

Tean, et kõlas nagu ilge ving, aga ma tegelikult ei nuta seda kirjutades. Või ehk hästi natukene.

P.S. Kas märkasite, et täna on esimene kummaripäev? Mina märkasin, sest sokid said märjaks. 😀

Vahemärkus

Mul ei ole endal hetkel aega kirjutada, sest elu, aga te lugege vahelduseks Madmaxi, ta on seekord üsna toreda postitusega maha saanud.

St te peate muidugi mööda vaatama tema lahmivast kirjastiilist, millega ta “eitesid” provotseerib, aga mõte on tal ju päris hea. Teate küll, “kõige tähtsamat silmaga ei näe” ja Rentsi “kui inimene on ikka saamatu tropp, siis raamatud ei aita”. Ja ma tegelikult usun, et ta saab ise ka aru, et need naised, kes kuskil doktorikraadi teevad, ei ole päris need samad, kes naisteajakirjast loevad, kuidas meest leida.

  • Kategooriad