anna kannatust · music

Rentsi elu

Miks keegi mulle ei öelnud, et kella keeratakse? Eelmisel pühapäeval ärkasin ekstra varem üles ja keerasin kella, tuli välja, et kõik asjatult. Nüüdseks oli juba meelest läinud, jäin Sirgi juurde hiljaks, pea valutas ja käis ringi, ronida seetõttu suurt midagi ei jaksanud ja üldse läks pool päeva raisku. Kõik selle kuradima kellakeeramisjama tõttu.

Reedel oli muidu maailma kõige ilusam kevadilm. Käisime K.k.p.s.-iga koeri jalutamas, selle pärast te oletegi sunnitud neid vaatama.

Muidu arendame rahvastevahelist sõprust ja kuulame Sarajevo mussi:

P.S. Mida enam ma prantsuse kirjandusteooriat loen, seda kindlamaks muutub mu veendumus, et prantslased peavad ikka ühed harimatud matsid olema – pea kõik kirjandusteoreetikud kasutavad näitena ikka Prousti ja ainus ilmselge põhjendus tundub see, et nad arvavad, et ilmselt kedagi teist ei ole nende lugejad (kirjandustudengid või teised teoreetikud) lugenud.

anna kannatust

Kevadkoristus

Võtsime end täna kokku, vedasime osa mööblist siia tuppa ümber ja koristasime. Kevadkoristuseks on seda ehk palju nimetada, sest ega me sellest toast kaugemale ei jõudnud, sest mööbli liigutamine oli klassikaline*, nii et magamistoast me kaugemale ei jõudnud ja aknapesu jääb ilusamaid ilmasid ootama. See-eest saime me lisaks tülitsemisele ja üksteise lapiga loopimisele vähemalt selle toa päris uhkeks. Ja mina sain lõpuks oma kohvri päris lahti pakitud, raske uskuda, et see võttis kõigest kolm kuud, isegi nädalakese jagu vähem.

Lausa hämmastav on see, et ma olen alati pidanud end mitte just kõige kosmeetikalembesemaks naiseks (mu isa hoiab siiani seda ühte ja ainsat pilti, mis ma teismelisena “ülestuunituna” tegin) – ja ometi sain ma ära visata ühe kilekotitäie kosmeetikat. Selle suure kilekoti, millega poest süüa ostetakse. K leidis muidugi, et veel vähe viskasin, aga jah, mul on vaja nelja erinevat päevituskreemi, sest halloo, need on ju erinevad. Ja ei, ma ei viska enne aprilli tselluliidikreemi minema, praegu see õige kuivharjamine alles algab**.

Homme hommikul saame siia raamatukapi kõrvale ühe mõnusa tugitooli ka, siis on ikka täitsa mõnus keskklassi elu, hea kohe seal tööliste higile ja verele mõeldes istuda ja Bourdieud lugeda. Üks minu kirjasaatja üle kogu maa lubas seinalambi ka anda selle jaoks. Änksa.

* See tähendab seda, et näiteks kuradima kapp, mis peab vastu terve selle aja, mil sa seda ähkides ja puhkides ühest toast teise vead, kukub kokku just siis, kui sa lõpuks teise tuppa oled jõudnud ja seda ainult veel natuke nihutada tahad.

** Kui oled juba kord üks neist, kelle lemmiktoidud on “palju” ja “rohkem”, pead igasugu abivahendeid kasutama.

Uncategorized

Kas kellelgi telefoni ei ole üle?

Mu praegune on mind küll juba aastaid truult teeninud, aga no kuidagi ei aja enam sellega läbi, sest helitugevus on kogu aeg maksimumi peal, aga ikka on näiteks tänaval telefoniga rääkimine välistatud ja täna pidin juba sees ka telefoni vahetama, sest ma lihtsalt ei kuulnud oma vestluskaaslast. Enne suve ma ilmselt uut ei saa ka, nii et ehk on kellelgi üle mõni töökorras telefon, mille aku vähemalt päevakesegi vastu peab?

it's science bitch

Vahelduseks teadusteemadest

Nagu te kõik väga hästi teate, olen ma juhuslikult paar korda ülikooli seinte vahele sattunud ja seetõttu pädev absoluutselt igal teemal sõna võtma. Nii et täna räägime bioloogiast. Igasugu seksuaalvähemuste teema on meil hetkel väga terav ja tihti käib igal pool läbi argument “looduses sellist asja ei ole”, mis on oma olemuselt muidugi täiesti debiilne – looduses ei esine mitte ainult homoseksuaalsust (mis on täiesti tavaline), vaid näiteks kärbid vägistavad terveid pesakondi, kellel pole veel silmadki peas, sugulased seksivad omavahel, suuremas osas liikides on ema igati valmis jooksuajal oma pojaga paarituma jne.

Teine lollus, mida ökoinimesed varmalt levitavad, on väide, et loomad ei tarbi kunagi liigselt ja ei tapa kunagi lõbu pärast. No andke andeks, Eestis peaks rebaseid ikka piisavalt olema ju, et isegi linnalapsed nii rumalat juttu ei ajaks.

Nii et täna räägin ma ig Nobelist. Kas te teate, mis see on? No osad ehk teavad, aga sina, tead küll kes, raudselt ei tea, nii et ma seletan. See on teadusauhind, mida antakse projektidele, mis esmapilgul tunduvad naljakad, aga seejärel panevad ikka mõtlema ka. Üks mu isiklikest lemmikutest on näiteks “The Possible Pain Experienced During Execution by Different Methods”, mis analüüsib siis erinevaid hukkamisviise.  Aastal 2003 oli üks võitjatest aga Kees Moeliker Hollandist, kes kirjutas homoseksuaalsest nekrofiiliast sinikaelpartide hulgas. Ehk siis sellest, kuidas üks isane part üritas vägistada teist isast parti ja ei lasknud end segada asjaolul, et see teine põgenemiskatsel surma sai. Vägistamine on muide partide hulgas üsna tavaline ja umbes kümme protsenti partidest on homoseksuaalsed. Vat sulle eetilist ja kõrge moraaliga loodust.

Vaadake videot ka:

P.S. Avastasin juutuubis ühe laheda sarja nimega “Smarter Every Day“, kus tõesti räägitakse huvitavatest teadusasjadest nii meie igapäevaelus (kuidas see kassi maandumine täpselt välja näeb) kui niisama (Prince Rupert’s Drop).

anna kannatust

Sain valgustatud

Tõsi ta on, et lugemine on mõttetu. Milleks raisata oma aega lugemisele, kui me kõik sureme nagunii õudset surma? Ja kui ka ei sure, oleme ikka saja aasta pärast läinud. Sama trenniga – keda huvitab, kas inimene selle lühikese viivu jooksul on paks, peenike või kandiline? Ei kedagi. Nii et pühendasin end tõsistele asjadele.

Esmalt tõmbasin kaks ringi okastraati ümber maja. Tegelikult oleks muidugi vaja mõned kaevikud ka kaevata, aga maa on veel külmand. Aga no kui peaks nüüd katastroof tulema, küll need rüüstajad varsti kõik kohal on, mul on ju koeratoitu. Nii et pean K-ga rääkima, ehk annab sinna okastraadile kuidagi päikesepatarei või kasvõi kartulitoitega elektrikarjuse ka ümber panna, natukenegi kindlam.

Perearst keeldus mulle korraga kümmet pilliretsepti väljastamast, nii et ostsin viimase raha eest kasti kondoome ja hunniku järgmise hommiku tablette. Karta on, et kui see lõpp tuleb, muutuvad pildiloleva seltsimehe taolised väga hinnatud kaaslaseks (sest nad jäävad kiiresti AINSATEKS kaaslasteks), aga no selliseid geene ometigi edasi kandma ka ei pea. Naistel lasub teatavasti vastutus inimkonna arengu eest.

Ja nüüd lähen ema juurde, ehk õnnestub sealt veidi konserve sebida, mida aeda matta.

Ma tahan ometi päris elu elada. Ja mis võiks olla parem variant päris elu nautimiseks, kui pidev surmaeelse agoonia pikendamiseks valmistumine?

Uncategorized

nädal uus, nädal uus

Nojah, et siis jälle. See päev, kus me mõtleme, et ei tea, kas see nädal on see, kus me PÄRISELT korralikult trenni teeme ja kõik kohustused kenasti tehtud saame ja ei guugelda kehvematel hetkedel, palju stripparid erinevates riikides teenivad (ja järgmistel, kui palju rinnasuurendusoperatsioon maksab, sest oma erialale alternatiive valides tuleb siiski realistlikuks jääda).

Muidu tundub nagu hea lihtne amet. Trenni teha ma oskan. Lõputööd kirjutada on raske ja raamatuid pole saada ja üldse sada häda. Näiteks on Lavocat kirjutanud sellise väga olulise teose nagu La théorie littéraire des mondes possibles, kust Google Books laseb märksõnaotsingut teha. Minu loogika ütleb, et järelikult on see raamat digitaliseeritud, vaevalt et üks väike ahv seda iga mu otsingu peale kiiruga lappab – ja edasi ütleb minu loogika, et küllap saab seda siis ka e-raamatuna osta, kui ta juba digiks tehtud on. Aga essugi, prantslased minuga ei nõustu. Niisama osta ka ei saa (mitte et mul raha üle oleks), sest see on läbi müüdud. BULACi raamatukogus ka ei ole, nii et ei saa isegi lahke südamega pariisitare tüüdata – nii et kui kellelgi teisel sellele raamatule ligipääs on, oleksin ma ÜLIõnnelik, kui vähemalt esimesest 51 leheküljest pdf-d/fotod vms saaksin.

Prantslastest. Tänased arengud näitavad, et – üllatus, üllatus! – keegi ei vasta jätkuvalt ei mu meilidele ega kõnedele, kuigi Freddy eelmisel nädalal tulnud automaatvastuses oli kirjas, et ta on ära kuni 24. märtsini ja minu kalendri järgi peaks ta seega juba tagasi olema. Olen vahedega helistanud, olen järjest kutsuda lasknud. Pärast viimast üritust hakkas telefon kinnist andma – tõsteti vist toru hargilt, et rahulikult oma asju edasi saaks ajada. Arvestades seda, et mul jäi pärast üürimaksmist järgmiseks nädalaks ajaks 30 eurot alles, saan siiski palju rõõmu teadmisest, et TEGELIKULT on mul siiski ju tunduvalt rohkem raha, keegi lihtsalt ei tea, kas ja millal ma selle kätte saan. Ja ma ei kerja hetkel blogis, nii et pole vaja pakkuda, lihtsalt selgitan, miks mul viimasel ajal tuju paha on ja kirjutada ei viitsi. Kui enam üldse ei kirjuta, võtke teadmiseks, et surin nälga.

Tean, et kõlas nagu ilge ving, aga ma tegelikult ei nuta seda kirjutades. Või ehk hästi natukene.

P.S. Kas märkasite, et täna on esimene kummaripäev? Mina märkasin, sest sokid said märjaks. 😀

anna kannatust

Vahemärkus

Mul ei ole endal hetkel aega kirjutada, sest elu, aga te lugege vahelduseks Madmaxi, ta on seekord üsna toreda postitusega maha saanud.

St te peate muidugi mööda vaatama tema lahmivast kirjastiilist, millega ta “eitesid” provotseerib, aga mõte on tal ju päris hea. Teate küll, “kõige tähtsamat silmaga ei näe” ja Rentsi “kui inimene on ikka saamatu tropp, siis raamatud ei aita”. Ja ma tegelikult usun, et ta saab ise ka aru, et need naised, kes kuskil doktorikraadi teevad, ei ole päris need samad, kes naisteajakirjast loevad, kuidas meest leida.

anna kannatust

Rentsi iluminutid

Käisin kevade puhul juuksuris. Lasin ripsmeid värvida ja kulme kitkuda. Teoreetiliselt peaks seal käima iga kolme nädala tagant või vähemalt kord kuus, aga mina käisin vist viimati septembris. Asi seegi, ca kolm korda aastas tuleb ära ju.

Tädi küsis mu käest kaks korda, kas ma olen ikka päris kindel, et ma kulme värvida ei taha. Lõpuks pani mu vastu valgust, sest “need on nii heledad, et muidu pole midagi näha”. No aga ma ei julge värvida ka neid, sest ma kardan, et ma näen lõpuks välja nagu need ülemeigitud pensionärid (pilt pole jutuga loomulikult üldse seotud). K ikka õhutab, et “kui järgmine kord lähed, lase pruuniga värvida, pole nii tume”. Samas ei ole ta muidugi spetsialist, sest ta ise on Tõeline Mees ja keeldub isegi siis näokreemi panemast, kui näha on, et nahk on kuiv ja T-piirkond vajaks hooldust. Rääkimata sellest, et ta ei tea, mis on T-piirkond. 😀

Sellised hädad siis. Mul oli nagu mingi jutt veel, aga praegu ei tule muidugi meelde.

Uncategorized

Vähemalt üks wordpressi lugeja on tänulik

Ma tean, et teid ei huvita see köögipool, aga ma olen sigarahul, et wordpress pani tagasi normaalse võimaluse, et enda teistes wordpressi blogides tehtud kommentaare jälgida saaks. See vahepealne variant oli lihtsalt haiglane, totter, raskesti jälgitav ja ei andnud infot isegi selle kohta, kas keegi on su kommentaarile vastanud, pidi iga kord ise vaatama minema (kui minu kommentaar just ainus ei olnud). Tore, et nad taipasid, et see uuendus küll progressi ei tähenda.

Uncategorized

Miks mitte Disneysse tööle minna

Arvake ära, mis täna mu postkasti potsatas? Arvake-arvake. Jah, see oli tõesti see Vooglaiu kiri, aga see pole oluline. Selle kirja taga oli üks teine kiri, hulga toekam. Loomulikult taas “postis lahti tulnud” ja kinni kleebitud.

Jah, kallid sõbrad ja kaaslased, nädal pärast seda, kui ma saatsin prantslastele kirja, et nad mu tšeki ära tühistaksid, jõudis see kohale. Peaaegu kolm KUUD pärast seda, kui ma seal töötamise lõpetasin. Kusjuures kiri on kenasti jaanuari teises pooles posti pandud, lihtsalt kuskil vahepeal ringi rännanud ja jõudis Eestisse alles paari päeva eest. Templi järgi. Äkki vedeles kuskil nurgas ja nüüd minu meili peale Eesti Post saatis kellegi vaatama, kus selle blogija kiri vedeleb, sest ega see muidu vingumist ei jäta.

Okei, võiks ju öelda, et Disney ei ole selles süüdi. Aga Disney on süüdi selles, et kui ma saadan neile lugematul arvul e-maile, siis neid lihtsalt ignoreeritakse. Kui mu sõbranna läheb sinna kohale, küsitakse ta käest veel iseenesestmõistetava tooniga, et miks ta ometi ei helista, kellelgi pole ju aega meilidele vastata. Ja samas ei ole ühtki service paie telefoninumbrit internetis üleval, sest sisetelefoninumbrite jagamine on keelatud. Kuna ta Ellotska valvasa pilgu all mu kirjale ikka vastas, on seal telefoninumber all, AGA – ma olen päev otsa sinna helistada üritanud ja mitte keegi ei vasta. Ma ei saa kontrollida ka kuskilt, kas see on ikka õige number, sest neid hoitakse ju saladuses. Ehk siis ma ei saa nendega ühendust ei meili teel ega telefonitsi. Internetist näen, et tähitud kiri jõudis siiski reedel kohale (kuigi nädalavahetusel seda infot veel internetis ei olnud) – oleks ta mulle ülekande ära teinud, oleks see ammu kohal, Euroopas jõuavad pangaülekanded kahe päevaga ühest riigist teise. Järelikult istub ta lihtsalt oma tooli peal, sätib baretti, sööb baguette’i ja vabal hetkel vahib tüdrukuid.

Ehk siis – kui sul veab, läheb Disneys töötamine libedalt ja pole mingit probleemi. Aga kui mõni peaks tekkima, võtab neil nende lahendamine alati kuid. Soomlanna Nelli, kelle tšekiga septembris mingi jama oli, sai selle kätte jaanuaris. Üks teine tüdruk lõpetas töö juuli alguses ja sai samuti tšeki jaanuaris. Mina… Mina mõtlen täiesti tõsiselt, et kui ma ostaks edasitagasi lennupiletid, saaksin ma neid vähemalt täie raha eest sõimata, saaksin tšeki kätte, viskaksin ära tulles ehk salaja mõne akna sisse (nali, need tõprad teavad, mis tundeid nad inimestes tekitavad, ja on varakult turvaklaasi investeerinud) ja oleksin ikka ca 600 euroga plussis.

Raevus Rents

Edit: Lausa irooniline, et päev pärast mu postituse ilmumist avaldati Õhtulehes Disneylandi ülistav artikkel. Ma ei saa kommenteerimata jätta, et väärt palga puhul ei saa mõelda ainult sellele, kui palju rohkem see Eestis saadavast on, vaid tuleb mõelda ka sellele, et Prantsusmaal on see siiski miinimum – ja prantslased ise teavad seda väga hästi ning ka nende suhtumine on vastav.