NSFW Prantsuse kunst

Prantsusmaa on juba pikka aega kahtlemata multikultuurne. Selle aja jooksul on nii mõnigi pilt omandanud lausa ikoonilise tähenduse – näiteks kõik teavad, et pildil olev sõdur annab parajasti au prantsuse lipule. Seda ei pea ütlema, see on lihtsalt üldteada. See pilt sümboliseerib paljude jaoks Prantsusmaa ühtsust. Mõne jaoks muidugi ka midagi muud.

trennist ja söömisest ja inimestest ja… (ÜLIpikalt)

Ma tean, et ei ole viimasel ajal eriti aktiivne kirjutaja olnud – ma nimelt töötan usinalt, mis tähendab, et pea on täis tarku mõtteid, mis teist kedagi ei huvitaks. Lisaks olen ma siis tihti väsinud ja siis ma lähen natuke kurjaks. Ja lihtsalt suvaliselt jõurata, ilma et tegelikult mõtet taga ei ole, on ju ka mõttetu (sest mõtet ei ole, eks). Nii et ma siis kirjutan üldse vähem – või pean hiljem postituse maha kustutama, sest endal hakkab ühel hetkel häbi, sest nii palju tähti on ritta aetud ja tekst on täiesti sihutühi, ei paku ei mõtlemisainet ega esteetilist naudingut, huumorist rääkimata.

Ja kuna ma peale õppimise ja trenni viimasel ajal midagi teinud ei ole, räägin trennist. Ma tegelikult hakkasin süstemaatiliselt sportima suures osas selle pärast, et alati, kui ma loen artikleid sellest, kuidas end paremini tööle sundida, soovitatakse muuhulgas korrapäraselt trenni teha – lisaks saadavale energialaksule peaks see andma ka oskuse oma aega paremini planeerida, suurendama töötahet ja mida iganes. Ma olen suutnud viimasel ajal rohkem ära teha küll, aga mulle tundub siiski, et ma teen tihti lihtsalt eriti palju trenni, sest see on hulga mõnusam kui mingi erinõmeda raamatu lugemine või loogilise ja järjepideva teksti produtseerimine. Samas ma selles mõttes ei kurda, et see on igatahes kasulikum ajaneelaja kui niisama internetis passimine. Esmapilgul tundub paradoksaalne ka – tee rohkem asju, et jõuaksid rohkem teha. 😀 Aga nüüdseks (st paar nädalat pärast alustamist) on tunne, et kui pead reaalselt planeerima, mis kell sa trenni teed, on tegelikult veidi lihtsam küll neid teisi asju seal trenni eel ja pärast ka kergem korraldada. Nii et ehk ikka tõesti mõjub natuke, pean sel teemal mõne aja pärast tagasisidet andma.

Aga see on ikka huvitav, kui erinevalt trenn inimestele mõjub. Mul võtab trenn enamasti söögiisu ära (joogat tehes käisin ma küll vahepeal kahe asendi vahel küpsiseid söömas, sest nii igav oli) ja tahaks à la tomatimahla või õuna vms. Kui ka läheb kõht tühjaks (no näiteks ujumas käies ikka läheb lõpuks), tahaks ka korralikku sooja toitu. Aga K tahaks pärast trenni hoopis burgerit või krõpsu vms. Nii et nüüd ma saan täitsa aru, kuidas mõni inimene trenni tegema hakates juurde võib võtta – kui mõnel selle peale söögiisu lakke hüppab ja keha kardab nii väga pekist ilma jääda, et tihastele pandud rasvapall akna taga hakkab vägisi ihaldusväärne tunduma, pole ju midagi imestada.

Teiseks muidugi see, et kehal ja inimesel on enamasti erinevad eesmärgid. Mina mõtlen (ja sina mõtled kindlasti ka), et tahaks olla võimalikult peenike (okei, mitte võimalikult, lihtsalt peenem) ja treening võiks seega võimalikult palju pekki kulutada. Keha mõtleb, et energiat tuleks kulutada võimalikult ökonoomselt ja uute pingutustega tuleks võimalikult kiiresti ära harjuda, et neile vähem kuluks. Sest ega tema ei tea, äkki hakkasin ma nüüd elukutseliseks mägironijaks või kaevuriks või ehitajaks ja mul on täiega rammu vaja. Teiseks on keha huvitatud sellest, et minul, kui potentsiaalsel tulevasel emal, oleks teatud rasvaprotsent, mida ta mõistlikuks peab. See “mõistlik” ei ühti väga sellega, mida meile ajakirjade esikaantel näidatakse, sest see ei lähtu iluideaalist, vaid optimaalseimast füüsilise koormusega sobivast hulgast. Ja eelkõige muidugi on keha kokkuhoidlik – ei ole mõtet raisata, kui saab ka ilma. Nii et ta üritab uue treeninguga võimalikult kiiresti ära harjuda, et see üldist rahulikku elutempot võimalikult vähe segaks ja et ta saaks rahulikult oma rada edasi lasta. Mis tähendab seda, et inimene peab oma treeningut teatud aja tagant muutma. Mitte muidugi aeroobikast poksi üle minema, aga näiteks veidi teistsuguseid harjutusi tegema, et oma laiska kaaslast üllatada ja reageerima sundida.

Mul õnneks seda probleemi pole, sest mul pole vaja NII hädasti ülipeenikeseks saada. Eelkõige tahaks lihtsalt normaalses vormis olla. K ütleb küll, et “saaks paremaks”, aga ma ise ei leia tegelikult peeglisse vaadates, et “peenem” minu puhul automaatselt “parem” oleks. Peenem oleks lihtsalt peenem ja seega veidi teistsugune, aga ma ei ole enda meelest päris selline tank, et selle kohta ilmtingimata “parem” saaks öelda. Aga endal on huvitavam erinevaid asju teha. K-l muidugi ka. Kui me koos ujumas käisime, rääkis ta hiljem, et meeste riietusruumis oli ka üks sakslanna. Ajas oma mehega juttu, kirus  soome joodikuid ja vahetas riideid. Ükski mees muidugi ei kobisenud, kõik ajasid rahulikult oma asju edasi. No ja kujutage nüüd ette vastupidist olukorda, kui naised avastaksid, et nende riietusruumis vahetab rahulikult koos naisega riideid ka üks sakslane. Ta saaks mõne vanamuti käest ilmselt esmalt üle turja ja siis lendaks sõimu saatel uksest välja. Jaa, ei ole võrdõiguslikkust siin ilmas.

Ja mina kiidaksin seda, et kui vanasti Perekoolis sõimati, et inimesed ronivad ujumisriietega lavale, siis nüüd on küll ca 3/4 naistest kas rätikuga või alasti. Imelik on küll öelda, et “nii tore, et ainult 25% mind klooriauruga mürgitavad”, aga meie reaalsuses on tõesti tore ja tuleb seda hinata. Minu isiklik teooria on, et siin on kaks tegurit – lääne maailma ilukultus (naised on ajupesule vastuvõtlikumad ja usuvadki siiralt, et kui nad trikoo ära võtavad, hakkab Rents oksele – samuti võib vabalt juhtuda, et leiadki hiljem foorumist teema “appi, ühel oli ujulas tutt raseerimata, rõveeeee”) ja teiseks see, et meie ühiskonnas toimub pidev seksuaalsete teemade üleprodutseerimine, sh räägitakse pidevalt nii geidest kui homofoobiast. See viib muuhulgas selleni, et Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni suur sõprus kestab nii kaua, kuni üks neist 16 saab, pärast seda on leige ja rangelt piiritletud sõbrasuhe, et keegi ometigi geiks ei peaks. Näiteks arutatakse tänapäeval tõsimeeli selle üle, et äkki doctor Watson ja Sherlock Holmes (ja moodsamas variandis doctor House ja Wilson) on ikka geid. No ja selle kaasnähe on see, et inimesed ei julge isegi alasti saunas käia, sest “appi, kindlasti kõik vahivad”. No mõni äkki vahibki, mis sa ära teed.

Aga pöördume trenni juurde tagasi. Üks sõbranna soovitas hoopis sellist asja:

Loogika siis selles, et tunniajase rahuliku trenni asemel tehakse 20 minutit väga intensiivset trenni. Pidi väga hästi rasva põletama ja lisaks mõjuma vastupidavusele sama hästi kui tavaline treening. Peaks ehk proovima, kuigi nad tahavad muidugi, et ainult seda teeks, aga mina, laisk nagu ma olen, tahaks ikka muude asjadega kombineerida. Samas, kui parajasti trenniks vähe aega on, oleks see muidugi ideaalne – sellega saaks päris kindlasti 20 minutiga jalad korralikult soojaks, et venitama hakata. 😀

P.S. Pilt on ainult selle pärast, et Hans Christian Andersen tuli jutuks.

P.P.S. Inimesed on ikka erinevad. Mul jäi eile üle hulga aja päriselt arvuti taga suu lahti, kui üks blogija ütles, et ta ei loe ilukirjandust, sest see on tema meelest surnud info ja ta lihtsalt ei usu, et seal võiks veel midagi huvitavat olla. No ei õpi sealt ju midagi. Igaühel on õigus oma arvamusele, aga see langes minu arvamusest lihtsalt nii kaugele, et ma olin väga üllatunud. Ma olen alati arvanud, et mittelugemine on pigem tasandil “ei viitsi”, mitte läbimõeldud ja teadlik otsus. Ei, tegelikult tean m aühte meest ka – mu kunagine klassivend Madis, kes luuletas, aga ütles uhkelt, et ise ta kunagi midagi ei loe, sest ta ei usu, et teised midagi head võiksid kirjutada. Aga tema oli lihtsalt noor.