Uncategorized

trennist ja söömisest ja inimestest ja… (ÜLIpikalt)

Ma tean, et ei ole viimasel ajal eriti aktiivne kirjutaja olnud – ma nimelt töötan usinalt, mis tähendab, et pea on täis tarku mõtteid, mis teist kedagi ei huvitaks. Lisaks olen ma siis tihti väsinud ja siis ma lähen natuke kurjaks. Ja lihtsalt suvaliselt jõurata, ilma et tegelikult mõtet taga ei ole, on ju ka mõttetu (sest mõtet ei ole, eks). Nii et ma siis kirjutan üldse vähem – või pean hiljem postituse maha kustutama, sest endal hakkab ühel hetkel häbi, sest nii palju tähti on ritta aetud ja tekst on täiesti sihutühi, ei paku ei mõtlemisainet ega esteetilist naudingut, huumorist rääkimata.

Ja kuna ma peale õppimise ja trenni viimasel ajal midagi teinud ei ole, räägin trennist. Ma tegelikult hakkasin süstemaatiliselt sportima suures osas selle pärast, et alati, kui ma loen artikleid sellest, kuidas end paremini tööle sundida, soovitatakse muuhulgas korrapäraselt trenni teha – lisaks saadavale energialaksule peaks see andma ka oskuse oma aega paremini planeerida, suurendama töötahet ja mida iganes. Ma olen suutnud viimasel ajal rohkem ära teha küll, aga mulle tundub siiski, et ma teen tihti lihtsalt eriti palju trenni, sest see on hulga mõnusam kui mingi erinõmeda raamatu lugemine või loogilise ja järjepideva teksti produtseerimine. Samas ma selles mõttes ei kurda, et see on igatahes kasulikum ajaneelaja kui niisama internetis passimine. Esmapilgul tundub paradoksaalne ka – tee rohkem asju, et jõuaksid rohkem teha. 😀 Aga nüüdseks (st paar nädalat pärast alustamist) on tunne, et kui pead reaalselt planeerima, mis kell sa trenni teed, on tegelikult veidi lihtsam küll neid teisi asju seal trenni eel ja pärast ka kergem korraldada. Nii et ehk ikka tõesti mõjub natuke, pean sel teemal mõne aja pärast tagasisidet andma.

Aga see on ikka huvitav, kui erinevalt trenn inimestele mõjub. Mul võtab trenn enamasti söögiisu ära (joogat tehes käisin ma küll vahepeal kahe asendi vahel küpsiseid söömas, sest nii igav oli) ja tahaks à la tomatimahla või õuna vms. Kui ka läheb kõht tühjaks (no näiteks ujumas käies ikka läheb lõpuks), tahaks ka korralikku sooja toitu. Aga K tahaks pärast trenni hoopis burgerit või krõpsu vms. Nii et nüüd ma saan täitsa aru, kuidas mõni inimene trenni tegema hakates juurde võib võtta – kui mõnel selle peale söögiisu lakke hüppab ja keha kardab nii väga pekist ilma jääda, et tihastele pandud rasvapall akna taga hakkab vägisi ihaldusväärne tunduma, pole ju midagi imestada.

Teiseks muidugi see, et kehal ja inimesel on enamasti erinevad eesmärgid. Mina mõtlen (ja sina mõtled kindlasti ka), et tahaks olla võimalikult peenike (okei, mitte võimalikult, lihtsalt peenem) ja treening võiks seega võimalikult palju pekki kulutada. Keha mõtleb, et energiat tuleks kulutada võimalikult ökonoomselt ja uute pingutustega tuleks võimalikult kiiresti ära harjuda, et neile vähem kuluks. Sest ega tema ei tea, äkki hakkasin ma nüüd elukutseliseks mägironijaks või kaevuriks või ehitajaks ja mul on täiega rammu vaja. Teiseks on keha huvitatud sellest, et minul, kui potentsiaalsel tulevasel emal, oleks teatud rasvaprotsent, mida ta mõistlikuks peab. See “mõistlik” ei ühti väga sellega, mida meile ajakirjade esikaantel näidatakse, sest see ei lähtu iluideaalist, vaid optimaalseimast füüsilise koormusega sobivast hulgast. Ja eelkõige muidugi on keha kokkuhoidlik – ei ole mõtet raisata, kui saab ka ilma. Nii et ta üritab uue treeninguga võimalikult kiiresti ära harjuda, et see üldist rahulikku elutempot võimalikult vähe segaks ja et ta saaks rahulikult oma rada edasi lasta. Mis tähendab seda, et inimene peab oma treeningut teatud aja tagant muutma. Mitte muidugi aeroobikast poksi üle minema, aga näiteks veidi teistsuguseid harjutusi tegema, et oma laiska kaaslast üllatada ja reageerima sundida.

Mul õnneks seda probleemi pole, sest mul pole vaja NII hädasti ülipeenikeseks saada. Eelkõige tahaks lihtsalt normaalses vormis olla. K ütleb küll, et “saaks paremaks”, aga ma ise ei leia tegelikult peeglisse vaadates, et “peenem” minu puhul automaatselt “parem” oleks. Peenem oleks lihtsalt peenem ja seega veidi teistsugune, aga ma ei ole enda meelest päris selline tank, et selle kohta ilmtingimata “parem” saaks öelda. Aga endal on huvitavam erinevaid asju teha. K-l muidugi ka. Kui me koos ujumas käisime, rääkis ta hiljem, et meeste riietusruumis oli ka üks sakslanna. Ajas oma mehega juttu, kirus  soome joodikuid ja vahetas riideid. Ükski mees muidugi ei kobisenud, kõik ajasid rahulikult oma asju edasi. No ja kujutage nüüd ette vastupidist olukorda, kui naised avastaksid, et nende riietusruumis vahetab rahulikult koos naisega riideid ka üks sakslane. Ta saaks mõne vanamuti käest ilmselt esmalt üle turja ja siis lendaks sõimu saatel uksest välja. Jaa, ei ole võrdõiguslikkust siin ilmas.

Ja mina kiidaksin seda, et kui vanasti Perekoolis sõimati, et inimesed ronivad ujumisriietega lavale, siis nüüd on küll ca 3/4 naistest kas rätikuga või alasti. Imelik on küll öelda, et “nii tore, et ainult 25% mind klooriauruga mürgitavad”, aga meie reaalsuses on tõesti tore ja tuleb seda hinata. Minu isiklik teooria on, et siin on kaks tegurit – lääne maailma ilukultus (naised on ajupesule vastuvõtlikumad ja usuvadki siiralt, et kui nad trikoo ära võtavad, hakkab Rents oksele – samuti võib vabalt juhtuda, et leiadki hiljem foorumist teema “appi, ühel oli ujulas tutt raseerimata, rõveeeee”) ja teiseks see, et meie ühiskonnas toimub pidev seksuaalsete teemade üleprodutseerimine, sh räägitakse pidevalt nii geidest kui homofoobiast. See viib muuhulgas selleni, et Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni suur sõprus kestab nii kaua, kuni üks neist 16 saab, pärast seda on leige ja rangelt piiritletud sõbrasuhe, et keegi ometigi geiks ei peaks. Näiteks arutatakse tänapäeval tõsimeeli selle üle, et äkki doctor Watson ja Sherlock Holmes (ja moodsamas variandis doctor House ja Wilson) on ikka geid. No ja selle kaasnähe on see, et inimesed ei julge isegi alasti saunas käia, sest “appi, kindlasti kõik vahivad”. No mõni äkki vahibki, mis sa ära teed.

Aga pöördume trenni juurde tagasi. Üks sõbranna soovitas hoopis sellist asja:

Loogika siis selles, et tunniajase rahuliku trenni asemel tehakse 20 minutit väga intensiivset trenni. Pidi väga hästi rasva põletama ja lisaks mõjuma vastupidavusele sama hästi kui tavaline treening. Peaks ehk proovima, kuigi nad tahavad muidugi, et ainult seda teeks, aga mina, laisk nagu ma olen, tahaks ikka muude asjadega kombineerida. Samas, kui parajasti trenniks vähe aega on, oleks see muidugi ideaalne – sellega saaks päris kindlasti 20 minutiga jalad korralikult soojaks, et venitama hakata. 😀

P.S. Pilt on ainult selle pärast, et Hans Christian Andersen tuli jutuks.

P.P.S. Inimesed on ikka erinevad. Mul jäi eile üle hulga aja päriselt arvuti taga suu lahti, kui üks blogija ütles, et ta ei loe ilukirjandust, sest see on tema meelest surnud info ja ta lihtsalt ei usu, et seal võiks veel midagi huvitavat olla. No ei õpi sealt ju midagi. Igaühel on õigus oma arvamusele, aga see langes minu arvamusest lihtsalt nii kaugele, et ma olin väga üllatunud. Ma olen alati arvanud, et mittelugemine on pigem tasandil “ei viitsi”, mitte läbimõeldud ja teadlik otsus. Ei, tegelikult tean m aühte meest ka – mu kunagine klassivend Madis, kes luuletas, aga ütles uhkelt, et ise ta kunagi midagi ei loe, sest ta ei usu, et teised midagi head võiksid kirjutada. Aga tema oli lihtsalt noor.

37 kommentaari “trennist ja söömisest ja inimestest ja… (ÜLIpikalt)

  1. No mul kukkus suu samamoodi lahti, kui mu kallis naine mulle teatas, et ilukirjandus on õpetlik ja kirjutab päris elust. See tundus mulle nii võõra mõttena, et ma siiamaani harjun sellise vaateviisi olemasoluga.

    Mina kuulun ka “trenniga söögiisu lakke ja nii saabki paksuks” vennaskonda. Kui tahad seda tunnet proovida, siis see on lihtne, tuleb teha trenni täiskoormusega üle 2.5 tunni, nii et kehas olevad glükogeenivarud vms otsa saavad ja ajju saadetakse signaal “KOHE SÜÜA”. Tartu kevadjooks on hea võimalus proovida, tule? 🙂

    1. No mina ka ei arva, et ilukirjandus räägib päris elust või et ilukirjanduse üks funktsioonidest on per se ka õpetlikkus (kuigi ilukirjandus võib kahtlemata ka õpetlik olla ja mingil perioodil eeldatigi, et see nii peab olema), aga nii mõndagi huvitavat pakub see mulle sellegi poolest.

      P.S. Miskipärast arvan, et pikamaajooksjat ei saa minust kunagi ja ühestki sellisest jooksust ma osa võtma ei hakka. Pole sedasorti inimene, kes nii väga joosta armastaks. Rattarallidel olen küll käinud.

        1. ma nii igaks petteks plõksin, juhuks kui keegi loeb, mõtleb, et “nii, issand kui õudne, pärast trenni söömisest läheb paksuks” ja jätabki söömata.

      1. a selle probleemi vastu aitab kõige paremini trenni ajal aeg-ajalt magusa joogi luristamine. siis ei kuku see veresuhkur nii alla, et pärast hullult õgima peaks hakkama.

        1. Noh, mul kukub. Ja puudust pole mitte ainult suhkrust, vaid ka soola(de)st. Mingi maratoni teise poole jooksin konkreetselt nii läbi, et mõtlesin, et pärast lähen ja õgin ära kümme burgerit. Aga tegelikult seisin finiši söögipunktis ja sõin soola – sool leivaga, sool hapukurgiga, sool rosinatega, sool banaaniga. Võtad banaanitüki ja keeutad seda soolatopsis ja sööd 🙂 Tihastele pandud rasvapall oleks ilmselt täiesti pandav söök… Aga see kõik algab ikkagi kolmandast tunnist, lühikese trenniga sellist efekti ma ei saa.

        2. eks maraton ole juba ekstreemsem ka.

          Aga soolateema meenutab mulle jälle toda anekdootlikku juhtumit, mida ma näh, siin vist ei olegi veel kirjutanud: mõni aasta tagasi, kui oli too eriliselt leitsakuline suvi, olid meil just täie tambiga proovid käimas. Pikad päevad, kõva füüsiline ja vaimne koormus jne, ja 35 kraadi sooja.

          Ja samal ajal jalgpalli MM, mida osa meist igal õhtul vaatama kappas, koos klassikalise tugitoolisportlase menüüga: õlu ja kartulikrõpsud.

          Proovide tegemise (aga mitte jalgpalli) kambas oli üks tervislikult toituv rootslane, kes kartulikrõpsu poole ei vaadanudki ja kulistas päevad läbi vett. Kuni kukkus kokku, viidi kiirabisse ja seal selgus, et talle on vaja kiiresti soola sisse pumbata. Pandi tilguti alla ja lasti füsioloogilist lahust, Oma veeluristamisega oli ta kõik soola endast kenasti välja pesnud.

          Aga kartulikrõpsu-parteil püsis tervis kenasti normis, mõtlesime pärast rootslase lugu, et näh, meil on ju ideaalne koormusest taastumise menüü: süsivesikud ja sool. Ning see, et õlu ei ole puhas vesi, aitab veel paremini imenduda.

          Aga magusa joogi (kus võib vabalt ka soolasid olla) juttu rääkisin nende tarbeks, kes väidavad, et oiei, trenni ajal ega järel ei tohi suhkru poole vaadatagi, sest appi, süsivesikud.

        3. Õlu, kui seda palju juua, on diureerikum; mineraalvesi oleks igal juhul parem, ei kuse kuivaks ennast 😉

          P.S rännakuhobustel esineb asja nimega “kurnatud hobuse sündroom”. Äge hüpokaltseemia, hüpomagneseemia ja muidugi hüpoNa ja Cl ka. Elektrolüüdid! Elektrolüüdid!

          soovitan Vytautast või muud jälki mineraalvett juua, ei pea peoga soola lõmpsima.

        4. Alkohol on diureetikum, nii et mida lahjem õlu, seda rohkem vett sa sealt kätte saad.

          Mul on kunagiselt matkalt ka kogemus, et lahjendatud vein kustutab janu paremini kui paljas vesi. jällegi – alkoprotsent on nii madal, et vedelikku, mis imendub, on rohkem, kui seda, mis välja läheb.

        5. Ma saan väga hästi aru, et alkohol on seal see diureetikum (ma isegi tean seda mehhanismi); aga miks õlu on parem kui alkoholita jook? Kui mul on veetarbe korvamiseks vaja liiter vedelikku, siis liiter ka lahjemat õlut sisaldab minusuguse jaoks piisavalt alkoholi, et ebaproportsionaalselt palju kusele hakkaks.

          Mulle lihtsalt jääb hämaraks see loogika, et “pista persetäis transrasvu ja liitsüsivesikuid soolaga sisse ja loputa õllega alla, siis on hea kehal taastuda” 😀

        6. einoh, kindlasti oleks ilma transrasvadeta parem olnud, aga kust sa võtad sellist ilma transrasvata jalgpallimenüüd. Vähemalt sai sealt oma soola tagasi ja energiat ka. Ja süsivesikud on ju head, sealt saab kaloreid, mis in my book on naguni head asjad, eriti kõva koormuse otsa.

          Vbla oligi süsivesikusisaldus üks põhjus, mis õlle nii hästi sobima pani. a no igatahes vedelikutarbimine on ikkagi hea ja päris nii kiiresti ta läbi ka ei käi, et sealt midagi kätte ei saaks.

          ja kokkuvõtes oli ikkagi nii, et meie ei kukkunud haiglasse tilgutite alla, tervislik rootslane kukkus.

        7. Notsu, ma olen tegelikult juba ammu tahtnud paluda, et äkki sa enne kommenteerimist mõtled minutikese ja jätad selle tulemusena ühe või kaks pikemat kommentaari. Maru raske on jälgida, kui neid on neli (või vahel isegi kuus või rohkem) ja ma olen korduvalt mõelnud, kas peaks neid ehk kokku toimetama vms.

        8. unustasin mainida, et küllap töötas väike alkoholisisaldus ka stressimaandajana. muidu on mul prooviperioodide ajal tavaliselt nii, et ma peaaegu ei magagi suure ärevuse pärast. väike depressant alksi näol sisse ja elektrijänes lülitub välja.

        9. a põhipropaganda, mis ma teen, on see, et söömine on üleüldiselt parem kui mittesöömine ja kaloreid läheb vaja, sest millestki muust me oluliselt energiat ei saa. mitte et siin keegi oleks radikaalsest mittesööjate parteist, aga ma näen selliseid mööda internetti liiga palju ringi kappamas, nii et tunnen vajadust siin-seal meenutada, et inimene vajab ikkagi kaloreid ka, ja et kui pilt kisub ülekoormusest tasku, siis on väike süsivesikudoos üks paremaid asju.

        10. Ma saan kõigest aru, lihtsalt teenelise joodikuna hoiaks ma õllest eemale, kui just tervist taga nõuda. Enne hüdreeriks ennast veega, ja siis vb kerge alkohol. Nagu ma ütlesin, minusuurune inimene palju ei vaja.
          Kui nüüd muide krõpse ei söö, siis õllega pesed seda soola veel efektiivsemalt välja :p

          Aa ja seda ka, et kui kalorsusi võrrelda, siis peab ikka päris intensiivne see trenn olema, et kulutada rohkem, kui pakikesest krõpsudest saab… Iseasi, kas salenemine on muidugi eesmärk. Täisteraleib on samamoodi süsivesik, ainult et aeglasemini lõhustuv ja tegelikult parem.

        11. Rents: minu vabandused. püüan vahetult üksteisele järgnevaid kommentaare vältida. Seda ilmselt päris vältida ei õnnestu, et tuleb pikema (nt tunnise-paaritunnise) vahega järjest mitu kommentaari, see tuleb pigem sellest, et siis, kui mina veebi suhtlema tulen, on kõik teised arvutist ära läinud (ühesuguse päevarežiimiga jõuaks keegi vahepeal midagi ka omalt poolt öelda).

          Abfab: nojah, ma lihtsalt üritan seda seisukohta üleval hoida ja nähtavaks teha, et trenni mõte võikski olla pigem hea tervis kui kalorite kaotamine.

          Ja too jalgpalli-MM koos kartulikrõpsudega langeski sellisesse aega, kus energiakulu oli VÄGA SUUR: ega meie koormus ei olnud tund-paar trenni, see oli ikka rohkem nii, et kolm-neli tundi ühtaegu vaimset ja füüsilist tegevust, põgus lõunapaus, mille jooksul väga suurt lõunat süüa polnud aega, ja siis veel kolm-neli tundi otsa. 35 kraadises kuumuses. no ja siis jalutuskäik koju ja vbla veel väike ujumaskäik kah. Sellises olukorras on kõik kalorid väga kasulikud, mida hankida õnnestub. Aga eks mõnel ole ka sport sama energiakulukas, võta või seesama maraton, millest Kaur rääkis – sellisel juhul ongi normaalne, et organismile tuleb tublisti süüa anda, mitte muretseda, et “näe, kulutasin küll palju energiat, aga nüüd on mul selle tulemusel hirmus isu ja kindlasti lähen ainult paksemaks.” Ja kui sellise hullu pingutuse järel tõepoolest ülearu süüakse, nii et endalgi paha olla, siis võib-olla on asi hoopis selles, et enne on liiga vähe söödud (või sporditsemise ajal liiga vähe suhkrut tarbitud, nii et veresuhkur on ära vajunud).

          Mul on mõni sõbranna, kellel vähemalt vahepeal oli ettekujutus, et nälgimine vaheldumisi õgimishoogudega ongi okei režiim, mis hoiab ilusana, nii et ma olen igasuguste juttude peale, mis söömise vältimisele kaudseltki viitavad, väga elavalt reageerima hakanud ja tahan kisada, et “nälgimine viibki õgimishoogudeni”. ja kui keha vajab trenni ajal energiat, aga talle ei anta, siis on ka see üks nälgimise alaliik.

        12. Ei noh, sellise koormuse peale ma oleks ka krõpse ja õlut lahminud 😀 (Ma üldiselt söön seda, mida tahan – et ei jääks muljet, et ma siin pärast trenni (nii palju kui ma seda tegema juhtun) salatit näriks).
          Lihtsalt mind dehüdreeriks selline režiim rä-me-dalt; enne tuleks korralikult vett juua ja alles siis veidi õlut peale. Sellised lood.

  2. Kui minult üks tuttav ameeriklane kunagi uurima hakkas, et kas see kui ta Eestis teise tüübi sauna kutsub või küsib, kas tal saun on.. jätab gei mulje.. Siis ma sain küll kõvasti naeru tagasi hoida, ma ei oleks selle peale tulnudki 😀 Aga tuleb välja, et see teema võib jah probleemiks olla. (Kusjuures ta üldse ei tahtnud mind uskuda ka, kui ma väitsin et see eriti kedagi ei huvita ja rolli ei mängi..)

  3. Võrdõiguslikkus on siin ilmas (mõnel elualal) kindlasti olemas. Näide: kui ei oleks, siis oleks meestele postitantsija elukutse seadusega keelatud. 😛

    Üks mehisemat sorti näide:

    Ja ehk-mitte-nii-mehine näide:

  4. See üks sõbranna, kes sulle Insanityt soovitas, võib pärast teist korda raporteerida, et päris mitu kätekõverdust sai täna rohkem tehtud ja tervelt kaks korda oli siuke tunne, et kohe tuleb surm. Miks neid kordi rohkem ei olnud? Sest sel ajal, kui treener karjus “Five more seconds! Push it! Push it!”, oli allakirjutanu ammu komakujuliselt põrandal õhku ahmimas.

    Aga noh…58 päeva veel 😀 Asi on rohkem tahtejõus.

        1. Kusjuures…ma pean tegelikult paranduse tegema, ma vist ei soovitanud seda, pigem niisama rääkisin, et sihke asi on ja jõle ebameeldiv.

  5. Mul tuleb ka pärast korralikku trenni isu kõik ära süüa. Tavaliselt kui isu tuleb, lürbin umbes pool liitrit vett veel sisse, aga noh aeglaselt mitte ühe lonksuga. Ja siis kostian end paari banaani või meloniviilu või õuna või pirini või apelsiniga. Ja kohukesega. Kohuke pärast trenni pidi kasulik olema.
    Siis on kõht veest ja suvalisest puuviljast piisavalt täis, et hoiduda rüüsteretkest külmikusse.
    Vahepeal olen teinud ka blenderi abil mingi puuviljakoksi. On ka jubehea. Näiteks banaan, pool kiivit, tükike ingverit, pool õuna, viil melonit, veidi külmutatud kirsse, väike klaasike kõige puhtamat apelsinimahla mida leida õnnestub ja samasuur klaasike maitsestamata jogurtit. Puuviljad varieeruvad muidugi pidevalt. Koksi sisse läheb see, mis parajasti olemas on või mis poes soodukaga oli.

  6. Ma proovisin täna notsu meetodit, et magus jook. Lisaks sõin magusaid spordigeele. Töötas täiega. Ei mingit söögiisu, pigem oleks tahtnud lihtsalt vaikselt surra 🙂

      1. Ei ajanud pahaks, vaid töötas täpselt nagu lubatud, söögiisu polnud 🙂 Et magusalaks ikka täielik oleks, siis sai pärast veel Vana Tallinnat joodud, eilne Angostura rummi pära ära lõpetatud ja praegu joon Gammel Danski koos “Teekonna” kommidega.

  7. Trennides, kus mina olen käinud, on ikka see jutt, et õige rasvapõletus algab umbes 30-ndal minutil. Enne ajad lihtsalt soojaks 🙂 Aga süüa on eriti peale jõutrenni soovitatud valku, et lihasel oleks, mille pealt kasvada. Mitte õgida muidugi. Aga nii mõistikul ajal tehtud trenni järel on ikka sööma õhutatud.
    Ja seda ka muidugi, et lihased kaaluvad rohkem kui rasv, nii et kui hakkad kõvasti treneerima, siis ikka kaal tõuseb algul vähemalt.

    1. Sõltub ikka sellest, mida konkreetselt seal trennis tehakse. Usu mind, selles trennis on lihased sunnitud tööle hakkama. 😀 Aga ka siin on tavaline taks tegelikult 40 minutit eriti karmi trenni, AbFab teeb lihtsalt fast and furious trenni, kus hingetõmbeajad eriti lühikesed ja trenn eriti tappev, sest ta on terminaator.

      1. Ma olen ikka aru saanud, et rasvapõletis ei sõltu mitte trenni raskusest vaid ajast konkreetselt. No kui on päris jalutamine, siis muidugi. Ja rasvapõletuse puhul muidugi tuleb jälgida ka seda va südamerütmi, see on igal erinev ja sellest vahemikust väljas ei tööta. Vähemalt mitte nii tõhusalt. No et kui on valida, kas näiteks ratta seljas vändata nagu sprinter 15 min või teha 30 min nii, et hingad normaalselt, siis on eelistatum see viimane variant ikka.

        1. Long aerobic workouts have been promoted as the best method to reduce fat, as it is popularly believed that fatty acid utilization usually occurs after at least 30 minutes of training.[citation needed] HIIT is somewhat counterintuitive in this regard, but has nonetheless been shown to burn fat more effectively.[21][12] There may be a number of factors that contribute to this, including an increase in resting metabolic rate. HIIT also significantly lowers insulin resistance and causes skeletal muscle adaptations that result in enhanced skeletal muscle fat oxidation and improved glucose tolerance.

  8. et inimesed ei hakkaks nüüd minu autoriteetse ja eluloolise anekdoodi najal ainult kartulikrõpsudest toituma, lingin põhjalikumaid soovitusi, et mida enne trenni, mida trenni ajal, mida pärast. Mu kogemused laias laastus ka kinnitavad. Kommentaariumis tuli veel juttu nt sellest, mis seal spordijoogis olla võiks, kui keegi tahab seda ise kokku segada, ja maratoonarite spetstoitumisest – nood söövad nädalajagu enne “ette”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.