sport

mitte et ma midagi kergitaks

Olen kolme nädalaga ilma toitumist oluliselt muutmata, ainult treeningkoormust suurendades (ja nullist on seda üsna lihtne suurendada), võtnud alla tiba üle 2 kg. Võib öelda, et ma olen üsna rahul, seda enam, et reedel õgisin maitsesin ma sugulase sünnipäeval ikka igat kooki. No ja pilatest hakkasin ma ju üldse tegema eelkõige selle pärast, et niisama oli venitamiseks igav sooja teha, sellega oli kaks kärbest ühe hooga (kuigi lihastele ja tasakaalule mõjub see tõesti hästi).

Painduvus areneb samuti, mitte niivõrd kiiresti, kui ma lootsin, aga siiski areneb. Üldises plaanis olen ka sellega rahul. Järgmisel paaril nädalal plaanin pilatese tõsisema trenniga asendada, vaatame, mis see lihaste ja üldise võimekusega teeb, kas suudan kuu aja pärast natuke rohkem kätekõverdusi teha. Sirgil hetkel minu jaoks nagunii aega ei ole*, nii et kui siiani olen teinud vaheldumisi jooksu- ja pilatesepäevi, siis nüüd plaanin mõnda aega iga hommikut alustada 20-minutilise intensiivse treeninguga ja lisaks jätkuvalt kolm korda nädalas õhtuti jooksmas käia. Sellel on mitu plussi, muuhulgas see, et saab hommikul kohe venitada, nagu paljud soovitavad, ja lisaks saab päeva hoostardiga alustada. Kolmandaks muidugi see, et ei pea välja minema, sest seal on hirmus.

Muuhulgas on nüüd katseliselt kindlaks teinud, et mu ema kaal ja Aura kaal näitavad napis riietuses Rentsile samu numbreid, nii et võib järeldada, et mõlemad on täpsed (või täpselt ühtviisi valed). See, mis arv see täpselt on, on muidugi riiklik saladus, aga hea teada, et seda kaalu võib usaldada.

* Mis mõjub minu akadeemilisele edukusele üllatavalt hästi, eelmisel nädalal oli ta ka busy ja ma sain pea kõik tähtsad raamatud loetud, viimaseid lappan veel. Kui ma temaga trennis käin, kulub aeg ju ka sinna minekuks ja sealt tulekuks, kodus treenides jääb küll tore sotsiaalne pool ära, aga aega kulub tunduvalt vähem.

prantsuse

Prantsuse orjuse eripärad

Räägiksin teile ilmast, aga ma olen siiski daam ja ei kasuta selliseid sõnu, mis mul meie klimaatilistest hetkeoludest tingitud emotsioonidega assotsieeruvad.

Ma ei oleks viitsinud üldse kirjutada, aga keegi teine ei kirjuta ju – või kirjutatakse sellist saasta, et mul hakkab kahju neist inimestest, kes panevad hommikul arvuti käima ja peavad seda lugema. Valetan, Notsu just blogis, aga muidu on kõik kuidagi ära vajunud. Nii et minuski tärkab kohusetunne.

Põhiline uudis on see, et Disneylandiga asjad liiguvad. Ma ei mäleta, kas ma olen kurtnud, aga prantslased ei vastanud mu meilidele. St ilma naljata, ainus töötaja, kes suvatses mulle vastata, oli soomlane, aga tema kahjuks ei olnud õigest osakonnast, st sai mu kirja ainult puhtaverelistele prantslastele edasi saata. Prantslaste internetipõlgus on küll maailmakuulus, aga ma vihkan telefonis prantsuse keele rääkimist, mul hakkavad seda tehes alati käed-jalad suurest pingutusest värisema (st ma põen selle pärast, et kas ma saan ka ilma miimika, kehakeele jms abivahenditeta neist inimestest päriselt aru), nii et lükkasin helistamist muudkui edasi, seda enam, et söögiraha hetkel nagu on. Teiseks ei ole need numbrid vabalt kättesaadavad, oleksin pidanud hakkama ühest osakonnast teise helistama, nii et taas üks hea põhjus, miks seda mitte teha.

Igatahes sain nüüd lõpuks oma viimasele meeleheitlikule virtuaalsele appihüüdele (ma täitsa tõsiselt kasutasin kirjas ülitugevaid väljendeid, et selgeks teha, kui väga ma ikka raha tahaksin) vastuse. “Kuidas ometi?” küsite te kõik kindlasti kooris. Väga lihtne, mu sõbranna Ellotska, kes lihavõteteks sinna tööle läks, läks vastavasse osakonda kohale, rääkis jutu ära ja põrnitses prantsuse eluvormi, kuni see mu meili lahti tegi ja mulle vastust kirjutama hakkas. No ja ei olegi midagi enamat vaja, et prantslastelt vastust saada!

Tõsi küll, ta vastas küll ainult ühele mu küsimusele (olin esitanud kolm), aga see-eest sain vajaliku Väga Tähtsa Paberi, mille pean allkirjastama (jah, pastakaga), neile saatma (jah, muidugi tigupostiga) ja siis nad ilmselt kannavad raha mu arvele. Lisasin isegi panga ametliku tõendi kirjale, sest esiteks on see ju värviline ja uhke ja teiseks unustavad nad kindlasti ära, et ma sama paberi neile pdf-na saatsin. Pealegi on mul nüüd vastutava isiku nimi ja telefoninumber, kui internetist näen, et tähitud kiri on kohale jõudnud, aga raha ei tule ega tule, saan nüüd juba konkreetsele inimesele helistada ja talle torru nutta.

Mul on tunne, et kõik läheb veel hästi.

Pildil on prantsuse supermodell Mathilde Frachon. Tema ei jätaks küll kunagi mu meilile vastamata.