prantsuse

Prantsuse orjuse eripärad

Räägiksin teile ilmast, aga ma olen siiski daam ja ei kasuta selliseid sõnu, mis mul meie klimaatilistest hetkeoludest tingitud emotsioonidega assotsieeruvad.

Ma ei oleks viitsinud üldse kirjutada, aga keegi teine ei kirjuta ju – või kirjutatakse sellist saasta, et mul hakkab kahju neist inimestest, kes panevad hommikul arvuti käima ja peavad seda lugema. Valetan, Notsu just blogis, aga muidu on kõik kuidagi ära vajunud. Nii et minuski tärkab kohusetunne.

Põhiline uudis on see, et Disneylandiga asjad liiguvad. Ma ei mäleta, kas ma olen kurtnud, aga prantslased ei vastanud mu meilidele. St ilma naljata, ainus töötaja, kes suvatses mulle vastata, oli soomlane, aga tema kahjuks ei olnud õigest osakonnast, st sai mu kirja ainult puhtaverelistele prantslastele edasi saata. Prantslaste internetipõlgus on küll maailmakuulus, aga ma vihkan telefonis prantsuse keele rääkimist, mul hakkavad seda tehes alati käed-jalad suurest pingutusest värisema (st ma põen selle pärast, et kas ma saan ka ilma miimika, kehakeele jms abivahenditeta neist inimestest päriselt aru), nii et lükkasin helistamist muudkui edasi, seda enam, et söögiraha hetkel nagu on. Teiseks ei ole need numbrid vabalt kättesaadavad, oleksin pidanud hakkama ühest osakonnast teise helistama, nii et taas üks hea põhjus, miks seda mitte teha.

Igatahes sain nüüd lõpuks oma viimasele meeleheitlikule virtuaalsele appihüüdele (ma täitsa tõsiselt kasutasin kirjas ülitugevaid väljendeid, et selgeks teha, kui väga ma ikka raha tahaksin) vastuse. “Kuidas ometi?” küsite te kõik kindlasti kooris. Väga lihtne, mu sõbranna Ellotska, kes lihavõteteks sinna tööle läks, läks vastavasse osakonda kohale, rääkis jutu ära ja põrnitses prantsuse eluvormi, kuni see mu meili lahti tegi ja mulle vastust kirjutama hakkas. No ja ei olegi midagi enamat vaja, et prantslastelt vastust saada!

Tõsi küll, ta vastas küll ainult ühele mu küsimusele (olin esitanud kolm), aga see-eest sain vajaliku Väga Tähtsa Paberi, mille pean allkirjastama (jah, pastakaga), neile saatma (jah, muidugi tigupostiga) ja siis nad ilmselt kannavad raha mu arvele. Lisasin isegi panga ametliku tõendi kirjale, sest esiteks on see ju värviline ja uhke ja teiseks unustavad nad kindlasti ära, et ma sama paberi neile pdf-na saatsin. Pealegi on mul nüüd vastutava isiku nimi ja telefoninumber, kui internetist näen, et tähitud kiri on kohale jõudnud, aga raha ei tule ega tule, saan nüüd juba konkreetsele inimesele helistada ja talle torru nutta.

Mul on tunne, et kõik läheb veel hästi.

Pildil on prantsuse supermodell Mathilde Frachon. Tema ei jätaks küll kunagi mu meilile vastamata.

11 kommentaari “Prantsuse orjuse eripärad

  1. Sa äkki järgmiseks siiski lähed Marokosse või mingisse teise pr.k valdavasse, kuid veidi tsivilseeritumasse riiki tööle? 😛

    1. Nojah, Prantsuse Guajaanasse nad ju ikka otsivad vahepeal mingeid liblikapüüdjaid. Värske õhk ja soe kliima ja tsivilisatsioon.

        1. Ei, päris töökoht on ja väga lahe ka. Mul sõbranna käis. Reaalselt – püüadki suuri liblikaid ja kuivatad neid, et turistidele müüa. Vahepeal põletad metsa ja otsid ravimtaimi. Ja sööd end küpsetest puuviljadest ogaraks ja käid pantritega jalutamas.

      1. Aga Pr.Guajaana on vist tänase päevani otseselt asumaa. Nii et seal on ehk emamaa kombed…ja sinna sul sõbrannad rusikat lauale lööma nii naljalt ehk ei satu… 😀

    1. Muide, paljudel Lääne-Euroopa asutustel ja inimestel on ettekujutus, et kui nad saadavad tõlketöö faili kujul, siis väljatrükist tehtud skaneeringu pdf- või tif- või jpg-fail on igati normaalne elektrooniline dokument. Sest mõtle, nad meili teel saatsid ja puha.

  2. Tere, mu armsad pärdikulised! Tuli tuhin teid vaatama tulla ja kuna mul teisi sümpaatiaid peale Reena ja Morgie siin pole, kirjutan viimase alla.. Naistepäev sai mul seekord läbi suuremate eksessideta – kinkisin oma naisele lillede asemel hoopis tordi. Ja valik osutus õigeks, sest maitses mõlemale. Mina sõin sellest ära lausa 2/3..

  3. Nende prantslastega on üldse üks jama. Kui ma Prantsusmaal au pair olin, siis mu hostperekonnal jäi mingil põhjusel ühe kuu internet võlgu (Nad olid nii tuulepead, et unustasid kõikvõimalikud asjad ära, arvete maksmise sealhulgas. Kuigi vbl oli neil juba ka mitu kuud võlgu, seda ma täpselt ei tea). Ja siis kui internet välja võeti, maksid nad küll paari päeva pärast selle ära, aga oleks siis niimoodi olnud, et sama kiiresti oleksid ka neti tagasi saanud – oh ei, enne läks kolm nädalat, kui need netimehed suvatsesid neile virtuaalmaailma võlud tagasi anda. Ja nagu ikka tavaks on, et kõik sellised asjad juhtuvad korraga, siis selles külakolkas elades ütles mul veel mobiil ka üles, seega tundsingi end nagu vangis olles, sest peale nende polnud mul kellegagi suhelda. Käisin mingite naabrite juures netis, nemad tundsid vist üksikule au pairile kaasa, et too muust maailmast nii eemaldatud on 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.