raske on vahel

Ma olen praegu täiega hädas selle mustlasteemalise lõputöö kirjandusega. Mustlastega pole probleemi, nende kohta on kirjandust piisavalt, aga just selle identiteediteemalise kirjandusega on raskusi. Lihtsalt “identiteedist” ei saa ju kirjutada, sest see on liiga lai mõiste, nii et keskendun pige mõistetele nagu self-representation, Roma representation, enesekuvand/minapilt/self-image (selle märksõnaga leiab eelkõige igasuguseid kasvatuslikke asju) jne. No ja ei leia kuidagi piisavalt sellist kirjandust, millele seda asja üles ehitada. Olen läbi lapanud (ja kohati läbi lugenud) paarkümmend raamatut, aga kasutuskõlblikku materjali on seal minu jaoks vähe. Lisaks on üks raamat raamatukogus riiulist kadunud (kui see on juhuslikult valesse kohta topitud, ei pruugita sellele niipea peale sattuda), mõned alles järjekorras jne. Ving ja hala.

Muide, avastasin ühe päris huvitava sarja nimega “Awake“. Peategelaseks on politseiuurija, kes kaotab autoõnnetuses naise. Või poja. Me täpselt ei tea. Nimelt ärkab ta hommikul üles, suudleb naist, läheb tööle, tuleb koju ja läheb magama. Uuesti üles ärgates teeb ta pojale süüa, läheb tööle (kus tal on teine töökaaslane ja teine psühholoog), tuleb koju ja läheb magama, et oma kauni naise kõrval ärgata. Teoreetiliselt peaks üks neist päevadest olema unenägu, aga kumb (ja kas üldse), seda me ei tea. Mõlemad psühholoogid kinnitavad järjekindlalt, et nende maailm on ikka see tõeline. Olen ainult mõnda osa vaadanud, emotsemist on muidugi üsna palju (nagu USA sarjades ikka, kuskil mujal ei tuleks keegi selle pealegi, et vanemad peavad näiteks lapse igal jalgpallimängul kohal olema), aga muidu tundub huvitav.

P.S. Murca, mine too oma raamat raamatukogust ära, kaua see passib seal riiulis.

Nii koleda loo üle ei sobi tegelikult ilkuda

Aga keelehuvilisena ei saa ma ka ilkumata jätta. Nii et proovigem unustada, et tegu on päriselt juhtunud sündmustega ja vaadakem seda kui fiktiivset teksti, mille kirjutas näiteks Pullerits, et lastele õpetada, kuidas ajakirjanikutööd teha EI tohi. Kes selle artikli tegelikult kokku pani, oli ilmselgelt üleväsinud ja ei olnud nädalavahetusel töötamisest just eriti vaimustuses. Toon välja kõige huvitavamad laused, et mitte päris kõike kopeerida.

Pealkiri: “Hongkongi võime ootas verises korteris ees võigas üllatus”. Hmm. Olen nõus sellega, et kleit saab olla verine. Korter teoreetiliselt muidugi ka, aga sellisel kujul tekib ikkagi küsimus, et mida “verine korter” täpsemalt tähendab – nagu “Dexteris”, et kõik ühtlaselt verega kaetud?

“Tapetud isikud tuvastas Hong Kongi ajaleht South China Morning Post.” See teeb politsei elu muidugi tunduvalt lihtsamaks – ei pea kutsuma tapetut tuvastama kadunukese sugulasi, kes tihti on üliemotsionaalsed, vaid sama töö teeb ära ajaleht. Tekib ainult küsimus, et kuidas nad seal toimetuses küll kõiki Lõuna-Hiina inimesi nägupidi tunnevad.

“Nendeks olid 64-aastane Chau Wing-kina ja 63-aastane wife Siu Yuet-yeena.” Wife on tõesti ilus naisenimi, selle jätan ma küll meelde. Ja ka tunduvalt tabavam, kui ingliskeelsete maade Apple või Peaches või Paris. Ikkagi tähendusega.

“Nende pead leiti külmkapist, lisaks avastas politsei korterist käte ja jalgade tükke. Ülejäänud surnukehad on aga siiani kadunud.” Kontekstist väljarebituna tunduvad need täitsa korrektsete lausetena. TEGELIKULT on need aga omavahel semantiliselt seotud ja ajakirjanik on üritanud öelda, et ülejäänud KEHAOSAD on kadunud, sest artiklist selgub, et tapetuid on siiski ainult kaks ja rohkem surnukehi kuskile kadunud ei ole.

See oli siis nüüd Eesti ajakirjanduse lipulaev. Kas kiirus on alati ikka kõige olulisem või oleks võinud selle artikli siiski avaldada esmaspäeval, mil mõni inglise keelt kõnelev inimene oleks saanud selle üle vaadata?

Maailm on ikka naljakas

Te olete kõik kindlasti lugenud seda uudist, et Zarenkovi tütar olevat nõudnud, et ta toakaaslasest neeger tagasi omasuguste juurde saadetaks, sest ta haisevat? Ma ei tahaks seda lugu väga uskuda, sest… No vaadake seda pilti ja saate ise ka aru. Ta on väga ilus tüdruk, aga aaria rassi tõupuhtaim esindaja ei ole ta sugugi.

Aga ma ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid selle artikliga seoses tulid mulle meelde mitmed aasialaste püstitatud teemad, mille peale ma internetis sattunud olen, kus arutletakse, miks küll valged inimesed nii imelikult lõhnavad. Üldine konsensus on, et meil kõigil on märja koera või kassi hais – või paremal juhul, et me lõhname piima järele. Nii et ei midagi uut siin ilmas.