Nojah, et siis jälle. See päev, kus me mõtleme, et ei tea, kas see nädal on see, kus me PÄRISELT korralikult trenni teeme ja kõik kohustused kenasti tehtud saame ja ei guugelda kehvematel hetkedel, palju stripparid erinevates riikides teenivad (ja järgmistel, kui palju rinnasuurendusoperatsioon maksab, sest oma erialale alternatiive valides tuleb siiski realistlikuks jääda).
Muidu tundub nagu hea lihtne amet. Trenni teha ma oskan. Lõputööd kirjutada on raske ja raamatuid pole saada ja üldse sada häda. Näiteks on Lavocat kirjutanud sellise väga olulise teose nagu La théorie littéraire des mondes possibles, kust Google Books laseb märksõnaotsingut teha. Minu loogika ütleb, et järelikult on see raamat digitaliseeritud, vaevalt et üks väike ahv seda iga mu otsingu peale kiiruga lappab – ja edasi ütleb minu loogika, et küllap saab seda siis ka e-raamatuna osta, kui ta juba digiks tehtud on. Aga essugi, prantslased minuga ei nõustu. Niisama osta ka ei saa (mitte et mul raha üle oleks), sest see on läbi müüdud. BULACi raamatukogus ka ei ole, nii et ei saa isegi lahke südamega pariisitare tüüdata – nii et kui kellelgi teisel sellele raamatule ligipääs on, oleksin ma ÜLIõnnelik, kui vähemalt esimesest 51 leheküljest pdf-d/fotod vms saaksin.
Prantslastest. Tänased arengud näitavad, et – üllatus, üllatus! – keegi ei vasta jätkuvalt ei mu meilidele ega kõnedele, kuigi Freddy eelmisel nädalal tulnud automaatvastuses oli kirjas, et ta on ära kuni 24. märtsini ja minu kalendri järgi peaks ta seega juba tagasi olema. Olen vahedega helistanud, olen järjest kutsuda lasknud. Pärast viimast üritust hakkas telefon kinnist andma – tõsteti vist toru hargilt, et rahulikult oma asju edasi saaks ajada. Arvestades seda, et mul jäi pärast üürimaksmist järgmiseks nädalaks ajaks 30 eurot alles, saan siiski palju rõõmu teadmisest, et TEGELIKULT on mul siiski ju tunduvalt rohkem raha, keegi lihtsalt ei tea, kas ja millal ma selle kätte saan. Ja ma ei kerja hetkel blogis, nii et pole vaja pakkuda, lihtsalt selgitan, miks mul viimasel ajal tuju paha on ja kirjutada ei viitsi. Kui enam üldse ei kirjuta, võtke teadmiseks, et surin nälga.
Tean, et kõlas nagu ilge ving, aga ma tegelikult ei nuta seda kirjutades. Või ehk hästi natukene.
P.S. Kas märkasite, et täna on esimene kummaripäev? Mina märkasin, sest sokid said märjaks. 😀
Pärdikute päevaraamat 