Tõsi ta on, et lugemine on mõttetu. Milleks raisata oma aega lugemisele, kui me kõik sureme nagunii õudset surma? Ja kui ka ei sure, oleme ikka saja aasta pärast läinud. Sama trenniga – keda huvitab, kas inimene selle lühikese viivu jooksul on paks, peenike või kandiline? Ei kedagi. Nii et pühendasin end tõsistele asjadele.
Esmalt tõmbasin kaks ringi okastraati ümber maja. Tegelikult oleks muidugi vaja mõned kaevikud ka kaevata, aga maa on veel külmand. Aga no kui peaks nüüd katastroof tulema, küll need rüüstajad varsti kõik kohal on, mul on ju koeratoitu. Nii et pean K-ga rääkima, ehk annab sinna okastraadile kuidagi päikesepatarei või kasvõi kartulitoitega elektrikarjuse ka ümber panna, natukenegi kindlam.
Perearst keeldus mulle korraga kümmet pilliretsepti väljastamast, nii et ostsin viimase raha eest kasti kondoome ja hunniku järgmise hommiku tablette. Karta on, et kui see lõpp tuleb, muutuvad pildiloleva seltsimehe taolised väga hinnatud kaaslaseks (sest nad jäävad kiiresti AINSATEKS kaaslasteks), aga no selliseid geene ometigi edasi kandma ka ei pea. Naistel lasub teatavasti vastutus inimkonna arengu eest.
Ja nüüd lähen ema juurde, ehk õnnestub sealt veidi konserve sebida, mida aeda matta.
Ma tahan ometi päris elu elada. Ja mis võiks olla parem variant päris elu nautimiseks, kui pidev surmaeelse agoonia pikendamiseks valmistumine?
Pärdikute päevaraamat 