Võtsime end täna kokku, vedasime osa mööblist siia tuppa ümber ja koristasime. Kevadkoristuseks on seda ehk palju nimetada, sest ega me sellest toast kaugemale ei jõudnud, sest mööbli liigutamine oli klassikaline*, nii et magamistoast me kaugemale ei jõudnud ja aknapesu jääb ilusamaid ilmasid ootama. See-eest saime me lisaks tülitsemisele ja üksteise lapiga loopimisele vähemalt selle toa päris uhkeks. Ja mina sain lõpuks oma kohvri päris lahti pakitud, raske uskuda, et see võttis kõigest kolm kuud, isegi nädalakese jagu vähem.
Lausa hämmastav on see, et ma olen alati pidanud end mitte just kõige kosmeetikalembesemaks naiseks (mu isa hoiab siiani seda ühte ja ainsat pilti, mis ma teismelisena “ülestuunituna” tegin) – ja ometi sain ma ära visata ühe kilekotitäie kosmeetikat. Selle suure kilekoti, millega poest süüa ostetakse. K leidis muidugi, et veel vähe viskasin, aga jah, mul on vaja nelja erinevat päevituskreemi, sest halloo, need on ju erinevad. Ja ei, ma ei viska enne aprilli tselluliidikreemi minema, praegu see õige kuivharjamine alles algab**.
Homme hommikul saame siia raamatukapi kõrvale ühe mõnusa tugitooli ka, siis on ikka täitsa mõnus keskklassi elu, hea kohe seal tööliste higile ja verele mõeldes istuda ja Bourdieud lugeda. Üks minu kirjasaatja üle kogu maa lubas seinalambi ka anda selle jaoks. Änksa.
* See tähendab seda, et näiteks kuradima kapp, mis peab vastu terve selle aja, mil sa seda ähkides ja puhkides ühest toast teise vead, kukub kokku just siis, kui sa lõpuks teise tuppa oled jõudnud ja seda ainult veel natuke nihutada tahad.
** Kui oled juba kord üks neist, kelle lemmiktoidud on “palju” ja “rohkem”, pead igasugu abivahendeid kasutama.
Pärdikute päevaraamat 