Ei saa mina noortest aru

Käisin koolis täna. Koolis on alati huvitav, aga täna oli veel eriti huvitav, sest meil oli välismaalane sõnaraamatutest rääkimas. Nagu ikka, oli hulk inimesi, kes hilinesid ja hakkasid seejärel kolistades omale kohta otsima, sel ajal kui professori näost peegeldus halvasti varjatud soov neid peaga vastu seina peksta. Mul hea rääkida, mina täna ei hilinenud. Igatahes. Mis minus täielikku hämmastust tekitas, oli see, et kõik hilinejaid astusid üksteise järel sisse, vaatasid esimest tühja rida (kus olid kõik toolid vabad) ja läksid siis taha aknalauale istuma, sest kohti ei jätkunud kõigile piisavalt. Nagu mis mõttes? Miks? Mis neil viga on?

Mul oleks vist twitterikontot vaja

Taas kord tunnen ma, et pole mõtet sõnu raisata, sest kõik, mis mul öelda on, saab mõne lausega kokku võtta.

Minuga võtsid nädala eest ühendust rootslased, kes kirjutavad sotsiaalmeediast nii Balti riikides kui Poolas, Rootsis ja Soomes. Täna tuli mulle meelde, et võiks ju vastata. Muuhulgas küsisid nad, kas ma oskan neile peale iseenda veel mõnda noort blogijat (15-30) soovitada, kes ühiskondlikest asjadest kirjutaks. Ma vastasin ausalt, et eestlannad on umbkaudu 40. eluaastani kirglikud ainult kingade suhtes. Ega ma ju ei valetanud, see pole minu süü, et ma ainulaadne olen. Okei, Nirtile viitasin ka. Paari ma tglt tean veel, kes võtavad küll sõna sel teemadel, aga ma ei tahtnud meid päris margistama ka hakata (no ei viita ju Kikuriinu sotsiaalanalüüsile) ja tõsiseltvõetavaid nagu eriti rohkem ei olegi ju. St kunagi oli küll üks piff, kes maru tõsiselt rääkis feminismist ja palgalõhest ja haridusreformist ja sellest, kuidas temast kohe ajakirjanik saab, aga ta vajus ära kuidagi, nii et ma ei teagi, mis temast edasi sai. Raske on ikka üksi tipus olla.

Esimese maailma mured – pean selle nädala lõpuks endale telefoni välja valima, aga ei oska. Kriteeriumid on paigas, peab olema ilus ja ei tohi olla puutetundlik. See õnneks ei jäta just eriti suurt valikut, eks.

Täiesti teemaväliselt: ostsin täna Itaalia jäätist, mille nimi on “Hispaanlanna”. Heh-heh-heh.

Sest teised on kõik igavad

Kas keegi teab, kas Wild blogib veel ja mis tal see uus aadress oli? Kõik on kadunud ja mitte ei mäleta ja vanus ka juba selline…

Sellised igapäevased tehnilised hädad

Olen ühe lõputöö ülesehitusel kasutanud dramaturgilisi termineid, puhtalt ilukirjandusliku võttena, et natuke paremini kõlaks. Alas, tegu on prantsuskeelse tööga, mida ma esmalt siiski suuremas osas eesti keeles kirjutan. Nii kaua, kui kasutusel olid ainult väljendid nagu lavatagune jne oli kõik hästi, aga… Kust ma pidin teadma, et “Murra jalg!” prantsuse keeles lihtsalt “Merde!” on?

Kevadine korruptsioon Tartus

Seekord ei tule kevad teisiti, vaid täpselt sama moodi nagu alati. Mul pole endal aega kirjutada, aga Mihkel Kunnus on oma blogis väga põhjalikult kajastanud seda, kuidas kinnisvaraarendajad Supilinnas teistele täiesti julmalt näkku panevad ja muuhulgas näiteks võõraste inimeste aias puid maha võtavad, kui neil tuleb tuju sinna oma tellinguid panema hakata. Muuhulgas, kui majaelanik läheb küsima, miks ta puud maha on võetud, küsitakse temalt, kas tal on mingit fotomaterjali, millega tõestada, et seal üldse mingid puud kasvanud on. Lugege, saate ka teada, kuidas Tartus asju aetakse.

Majaelanik ise kirjeldas Facebookis olukorda nii:

 Supilinna kinnisvara arendatakse jätkuvalt mölaklikult. Tähendab, ühed naabrid küsisid meie aia kõrvale puukuuri ehitamiseks allkirja, tutvustasid planeeringut jne, teisel pool võeti garaažid maha, hakati ehitama otse meie piirile 10 korteriga elamut, ei küsitud mingit allkirja, töömehed on MEIE tagumise aia tagumise aia täiesti mutta sõtkunud, tellingud asuvadki meie aias, nad ei saakski ju muidu fassaadi ehitada, meie puid on maha võetud, loomulikult kooskõlastamata, aed on osati maha lõhutud, loomulikult kooskõlastamata, nüüd eitavad, ütlevad et nii oligi ja et näidaku ma siis nendest puudest ja aiast pildid ette (ühesõnaga, kui sa oma varast pilti teinud pole, siis sinu oma polegi). Kui ehitajate ülemus konkreetselt meie aias jalutas ja ma küsisin, miks ta arvab, et ta siin olla võib, ütles see päikeseprillide ja õllekõhuga tüüp mulle nätsu mälumise vahe pealt, et meil pole eramaa silti, sellepärast võibki. Panime kolm eramaa silti. Ei muutnud asja. Meie aeda viskavad ehitajad oma õllepurke, suitsukonisid ja loomulikult ehitusprahi. Mölisesin, öeldi, et nädala lõpuks on tellingud maas ja esialgne olukord taastatud. Aga ei ole ju. Garaaž on midagi muud kui kortermaja, ja kui meie piiri juurde ehitada, on tegelikult allkirja nõue kategooriline. Päikseprillidega tüüp ütles, et a milles meie probleem on, naabrid küll olid nõus ja andsid allkirjad. Hui. Naabrid pole ka allkirja andnud, keegi pole planeeringut näinud. Küsisin seda näha ja öeldi, et seda polegi, kuna tegemist on rekonstrueerimisega. AGA EI OLE JU. Politsei käis ka, ütlesid, et nende käed jäävad kahjuks lühikeseks, aga ilmselgelt on siin mingile linnaametnikule ehitusloa eest paksem ümbrik antud. Pluss, Supilinna Seltsist öeldi, et tegelikult tohib nüüd ehitada krundi piirist poole hoone kõrguse kaugusele. Nagu öeldud, maja ehitatakse otse piiri peale. Ülbitsevad, irvitavad, ütlevad, et ärge ajage hullu juttu. Ehitusjärelvalve käis, linna poolt, meiega ühendust ei võtnud, aga päikeseprillidega tüüp millegipärast teadis teda oodata. Helistasime järelvalve tüübile, ajas segast juttu ja ütles, et me räägime üksteisest mööda, et tema neid seaduseid ei tea täpselt(?!?!?!?!?!), ütles, et tema ei saa naabrite vahelisi suhteid lahendada (what) ja kiirustas kõne ära panema. Ütlesin päikeseprillidega tüübile, et aga VÕIB-OLLA ma tahan just sinna aia äärde peenart teha või oma koera kuudi panna, ma ei saa seda teha, sest nende kola ja tellingud on ees. Ütles, et ma ei pea ju seda praegu tegema. Oodaku ma ära, küll esialgne olukord taastatakse. Aga ei taastata ja. Pealegi, kui ma kellelegi näkku sülitan ja siis taskurätiga ära pühin, kas siis on esialgne olukord taastatud?

Blogosfäär kui kuivaksjäänud jõesäng

Kohe paistab silma, et kevad on käes – kes on blogimise üldse joomisega asendanud ja kellel akadeemiline elu kogu aja ära võtab, nii et postitatakse ainult pilte ja videosid. Nagu mina ja Nirti näiteks. Mul siin juba üle nädala aja on üks vihane postitus pooleli, sest üks teine blogija ajas minu meelest täiega lolli juttu, no sellist, mille kohta võiks öelda, et nina on nii püsti, et hea, et vihma sisse ei saja, aga pole olnud aega oma mõtteid korralikult formuleerida.

Aga pange tähele, varsti ma leian selle jaoks aega ja selgitan teile, miks te kõik olete lollid ja ainult mina (taas kord) maailma asjadest õigesti aru saan. Mitte veel täna ja tõenäoliselt mitte ka homme, aga ühel päeval varsti. Sest ma taipan, et teil on raske ilma minuta oma elu õigel kursil hoida ja elulisi otsuseid langetada.

sorry, Ines, aga olgem ausad

Ines ei tundnud end sellest videost ära. No mina küll tunnen. Kui ei meeldi see vaatepilt, oleks ehk aeg lavalise liikumise tunde võtma hakata. Aga see ei ole sugugi kohustuslik, Trubal on terve karjäär üles ehitatud ühe koha peal seismisele ja liiga madalal olevale mikrofonile.

Rents avastab popmuusikat

Noh, humanitaarid, show me what you’ve got

Mul on hulk küsimusi.

1. Kas kellelgi mõnda Wolfgang Iseri varasematest raamatutest on laenata? Ehk siis näiteks “The Act of Reading” või “The Fictive and the Imaginary”. Esimene on mul kusjuures isegi pdf-ina olemas, aga see on NIIIIII kehva kvaliteediga, et seda on võimatu lugeda.

2. Kas te oskate soovitada kedagi teist, kes lugejapoolsele tegevusele keskendub ja oleks asjalik, huvitav ja hea?

3. Oskate te nimetada mõnda tema õpilast, kes ilmtingimata üle tasuks vaadata?

Mina tean, miks Eestis naised vähem palka saavad

Kerge ülevaade Perekooli teemadest:

• “Kas peate oma mehe pesu triikima?” – vaidlus vältab tuliselt terve päeva, kogudes üle saja kommentaari. Muuhulgas rõhutatakse, et mehe särkide triikimisega antakse lastele edasi normaalset peremudelit.
• “Naised, õppige ükskord ära, retuusid ei ole püksid” – taas kord tuline vaidlusteema, mis kohati läheb sõimuks, pea 50 kommentaari, kaks päeva juttu.
• “Etiketiküsimus” – inimesed arutlevad kolm päeva, mida küll matustele selga panna, kui musta mantlit ei ole.
• “Kui tihedalt te oma juukseid pesete?” – taas kord juttu kolmeks päevaks, inimesed ei jõua seda kohutavat tegevust ära kirudagi.
• “Puhas võrdub lõhnatu?” – naised vaidlevad ÜLE NÄDALA AJA selle üle, kas tutti pestakse veega või intiimpesugeeliga. Need, kes seepi kasutavad, lüüakse kohe auti ja kaks osapoolt kaklevad nii, et (tuti)karvad lendavad. Need, kes kasutavad ainult vett, olevat rõvedad räpakotid, kes haisevad nii, et mehed kasutavad nendega “lähemalt suheldes” gaasimaski ja räägivad sõpradele lugusid kalaletist, need, kes pesevad intiimpesugeeliga, kannatavat kõik tupeseene käes. Igatahes on väga oluline, et vaidluses selguks tõde ja selle nimel oleksid inimesed vist valmis ka päriselt kokku saama ja üksteisele pasunasse kütma.

Nii ja nüüd:

• Teema palgalõhest – selle vastu pole mitte mingit huvi, saab ühe õhtuga viis kommentaari ja sinna see unustatakse, sest naistel on ju huvitavamaid jututeemasid, näiteks eelpoolmainitud tutipesu ja see, kes PEAB oma mehe särke triikima ja kes mitte. Need on selle seltskonna TÕELISED probleemid.

Mina ausalt öeldes üldse imestan, et nad mingigi töö on leidnud, rääkimata mehest, kes on valmis sellise huvispektriga olendile lapsi sigitama ja seega tema geenide taastootmisele kaasa aitama. Kusjuures töö- ja haridusteemades väidavad nad kõik, et nad on astronaudid, südamekirurgid, firmajuhid, arhitektid, professorid jne.

P.S. Neile (õigemini SULLE, sa tead ise väga hästi, kes sa oled), kelle sõrmed JUBA kirjutavad kommentaari selle kohta, kuidas ma üldistan ja lahmin ja kuidas meeste hulgas on ka selliseid ja kuidas grupisisesed erinevused on suuremad kui gruppidevahelised erinevused – kui sa siiani pole aru saanud, mis blogiga tegu on, siis jätab parem kommenteerimata ja otsi sealt ülevalt paremalt nurgast see iksike üles.

P.P.S. Fotograaf on lätlane Dmitrijs Gerciks, pilt on pärit siit.