Jagan kultuuri

Kuna teoreetiliselt on ju võimalik, et meie hulgas on mõni, kes on nii hipsterlik hipster, et tal ei olegi Facebooki kontot, või kellel on nii peen huumorimeel, et ta ei olegi Vello Nelikendkaks andunud järgija/jälgija, kopeerin siiagi tema tänase üllitise, sest mulle oleks seda lugedes suurest naerust peaaegu Subway sai kurku läinud. Pealkirjaks “Muljeid vastavatud Subway külastusest”:

Kuulsin uudistest, et Tallinnas avati uus välismaine restoran Subway, mis pakub siinmail seninägematuid sööke ja hõrgutisi. Panin siis täna kodus ülikonna selga, sidusin lipsu ette, viksisin kingad ja seadsin soengu seitlisse… no ikkagi suur sündmus minu jaoks, olin ju see kuu kokkuhoidlikult vett ja elektrit kulutanud ning suutnud säästa 9 eurot ning nüüd tahtsin kena pühapäeva puhul end väheke parema söögiga hellitada.

Istusin siis Subways maha ja ootasin, et tuuakse menüü aga ei kippu ega kõppu. Teenindajad loivasid mööda ja ei teinud teist nägugi. Vahepeal lisandus uusi kliente, kes kõik kohe võtsid asjatundlikult leti äärde ritta. Ühel kõrgem soeng peas kui teisel ja kolmandal veel suuremad prillid ees kui neljandal. Viiendal aga nii kitsad teksad jalas, et sinna poleks peer ka enam sisse mahtunud. Kuues toksis midagi oma kaasaskantaval käsi-televiisoril ja kergitas salamisi püksisäärt, et ta uute lacoste botaste logo ikka välja paistaks.

Aa no siis ma sain aru, et Subway on ju tavaline staloovaja, kus pead ise kandiku võtma ja leti ääres teiste töölistega järjekorras seisma ning ootama millal kokk kulbiga kandiku täis lobistab. Meenus aasta 1967 mil Järvselja Õppe ja Katsemajandis töötasin ja seal oli täpselt samasugune söökla – kipakad lauad, plaaditud põrand ja nurgelised kefiiriklaasid. Kiikasin uudishimulikult leti taha, et näha, kas seal kusagil on ka tülpinud näoga nõudepesijamutt Ulvi, kes oma punaste tursunud käte ja halliks tõmbunud nõudepesulapiga, mis on tehtud vanadest aluspükstest, kandikuid ja taldrekuid nühib. Nõudepesijamutti ei paistnud siiski olevat… aga no ju tal paus ja tõmbab tagaukse juures suitsu ning mõtleb, et kurat oleks pidanud ikka Reinuga abielluma, oleks vähemalt sohvoosi kontorisse koristajaks saanud.

Vahepeal oli järjekord minuni jõudnud ning kuna olin selgeks saanud, et tegu on võileivabaariga, kus suppi, praadi ja magustoitu pole loota, siis tellisin kaks kiluvõileiba muna ning värske rohelise sibulaga.

Teenidaja vaatab mulle otsa ja ütleb, et kiluvõileiba neil ei ole.

Tulevad Eestisse ja kiluvõileiba polegi…. no lõigake siis mulle korralik käär musta leiba tomati ja…

Musta leiba meil üldse ei ole…

Mis teil siis üldse on?

Meil on näiteks pakkuda päeva special “sunny ham teryaki pizziola sändvitch”, 8 eurot. Seal on juustu, sinki, pizziolat ja saia.

Kurat, 8 eurot võileiva eest, seda ikka on natuke liiga palju. Ei teagi, kas nii kallist võileiba üldse raatsikski süüa… võtaks hoopis selle 8 eurise võileiva koju kaasa, paneks tolle rihma otsa ja käiks seda Maxima juures pensionäridele väikse raha eest näitamas… või kas oskakski seda üldse süüa? Kas ikka manuaal tuleb kaasa, kuda süüa? Mitu korda mäluma peab, et kõik selle 8 euri maitsenüansid ikka korrektselt välja tuleks?

Peale pikka kaalumist, mõtlesin, et ah perse kah, kurat, kui juba on tuldud välja sööma, siis tuleb ikka papp välja käia. Andsingi siis teenindajale dabroo ja ta asus võileiba meisterdama. Korraga märkan, et too hakkab minu 150 kroonise singivõileiva vahele mingit jkahtlast hallikat paberilehte sokutama…

Sain õnneks tal sabast kinni, et ooot oot, see nüüd küll nii ei lähe, mis asi see siis on?

Teenidaja vastab, et see on sink.

Igaljuhul sink see ei olnud. Pigem nagu märjaks saanud wc paber.. pealegi veel nii õhuke, et valgus paistis läbi… Palusin teenindajat, et ole nüüd vunts ja lõika mulle ikka üks korralik viilakas sinki mis vähemalt poolteist sentimeetrit paks, juustu pane mehemoodi ja võid nagu meiereis. Pizziolast ei hooli, pista see sellele käsi-televiisoriga härrale võileiva vahele ja arvuta minu võileva hinnast maha.

Teenidaja aga keeldus minu nõudmistele vastavat võileiba tegemast. Süda sai täis, haarasin kättemaksuks letilt peotäie hambaorke ja tulin tulema. Istusin bussi ja sõtsin Linnu teele, kus laksisin korraliku topelt räägupesa burgeri näost sisse ja raha jäi ülegi.

Tahaksin oma mustanahalisele lapsele Eestist kasuisa leida

Artikkel on sihuke, Delfis. Ma ei saa aru, kust see eestlanna mustanahalise lapse saada võiks – mulle õpetati koolis küll veel, et mustanahalise ja valge järeltulijat nimetatakse igatahes mulatiks, ükskõik, kas ta nahatoon sarnaneb rohkem issi või emmega, aga ehk on vahepeal tõesti midagi muutunud. Küll aga saan ma aru, miks see meestes probleeme võiks tekitada – usun, et iga mees tahaks naisega koos olles tegelikult ühel hetkel ette kujutada, et need on siiski tema lapsed, ja mida erinevamad nad on, seda raskemaks see protsess muutub (ja seda enam “abivalmid ja tolerantsed” sõbrad seda meelde tuletavad).

Igatahes lugesin ka kommentaare ja pärast nende lugemist tahaks küll öelda, et kui oleks valida ainult nende kommenteerijate ja Eesti mustanahaliste meeste vahel, võtaks iga kell pigem Jim Ashilevi (okei, ta on ka mulatt) või hädaga ka Turay või Bentoni. Joel de Lunat ei võtaks, aga neid kommenteerijaid siiski ka mitte, pigem oleks siis üldse ilma, ilm on vibraatoreid täis, tee ainult internet lahti, ole naine ja telli. No need ei ole seal ju inimesed. Nende IP-aadressid tuleks välja uurida ja sinna teadlased peale saata, sest ilmselgelt on kuskil ahvid või koerad kirjutama õppinud.

Tõesti, minu jaoks on ikka veel üllatav, kui mehed 21. sajandil tõsimeeli telegooniast räägivad (venelaste puhul saaks veel aru, nõukaajal ju sealt neid artikleid tuli nagu seeni pärast vihma, kuigi nemadki on pärast piiride avanemist vist suuremas osas mõistuse pähe võtnud). Lisaks muidugi puhtalt “moraalist” lähtuv teooria, et naine, kes korra mustanahalisega magab, on rikutud, mis käis tugevalt paaris mõttega, et ise prooviks muidugi “huvi pärast” ikka nii aafriklanna, aasialanna kui näiteks kolumbialanna ära. No et oleks ikka proovitud, noh. Ma võin ette kujutada, et ma armun mustanahalisse – aga seda, et ma kellegagi “proovimiseks” seksima hakkaksin, küll nii hästi ei kujuta. Aga just naiste moraaliga on meil väga väga pahasti, võiks nad ikka kuskile aeda kinni panna ja igatahes ei tohiks neid Eestist välja lasta.

Mingi ajugeenius kurtis isegi, et nii raske on ikka Eestist korralikku naist leida, pea iga baaris kohatud naisterahvas annab esimesel-teisel korral kätte. Kallis looking for love, kui sa seda lugema satud, siis võta teadmiseks, et:

a) sellist naist sa baarist ei leiagi ja

b) selline naine päris kindlasti sind ei taha, vaid valib endale mehe, kes ei käi mööda baare, et naiste püksikummi testida.

Sellised need üliõpilased on

Jalutan mina täna mööda tänavat ja kuulen, kuidas üks neiu õhinal noormehele räägib:”Ja kujutad ette, klass oli täiesti tühi. Ma oleks võinud tahvlile peenise joonistada!”

Päeva kommentaar (küll mitte enam tänase päeva oma) läheb sellest hoolimata Mart Helmele, kes heteroabielu pühadusest rääkides käis “Vabariigi kodanikes” täiesti tõsiselt välja väite:”Ma olen kaks korda abielus olnud!”

Nojah, mis ma ikka selle peale öelda oskan, jõudu kolmanda ja neljanda korraga siis. Ega tõesti ei tasugi homodele võimalust anda, kui seal nagunii pidevalt järjekorrad on, sest mõni hetero on juba viiendat korda ukse taga.

P.S. Nojah, huvilistele, kes ise sarju ei vaata, võiks ju ära öelda, et nii GoT kui Doctor Who algasid üsna hästi – ja ega ka Walking Dead tegelikult nii kehvasti ei lõppenud. Võiks suisa öelda, et piisavalt hästi, et sügisel taas vaadata, seda enam, et JÄLLE uut stsenaristi lubatakse.