anna kannatust · movies · Uncategorized

Minu ülipõnevast elust ka vahelduseks

Videol olen mina hommikul vara, kui olen alles ärganud ja maailm tundub üks keeruline koht olevat. Täna mõtlesin, et siia ma surengi, sest avastasin ärgates, et mu prillid ei ole seal, kus need ALATI on, ja ma ju ei näe piisavalt, et neid otsida. Täitsa pekkis, see on prillikandja jaoks üks hirmutavamaid asju üldse. Õnneks suutsin eelmise õhtu sündmused rekonstrueerida.

Muidu kirjutasin jälle Ellotskale kirja. Sellele lätlasele, kellega ma Prantsusmaal tuttavaks sain ja kes on üldse megaäge. Ma pole küll tegelikult talt eelmisele kirjale vastukirja saanud, aga olgem ausad, kui ma ootaksin, et inimesed mulle vastaksid, ei kirjutakski ma kunagi midagi. Teil on niigi vedanud, postkasti ei pressita midagi, ise teate, kas käite siin või ei.

Igatahes ei ole kirja kirjutamine sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Kõigepealt tuleb minna Tiimarisse ja valetada, et pisikesele sugulasele oleks eriti nunnut kirjapaberit vaja (ma ei saa ju otse öelda, et ma ise roosade ponide taustale kirjutada tahan) ja lõpuks selle puudumisel kleepekaid osta. Siis lähed koju ja avastad, et su elu on tegelikult nii igav, et polegi nagu midagi kirjutada. No ei kirjuta välismaalasele ju, et “tead, mis Nool geide kohta ütles?” Mis Nool? Kes see selline on? Laseb vibu või? Hüppab hoopis? Miks tal siis selline nimi on?

Ei-ei. Räägime parem “Eestlannast Pariisis” – no selleks tuleb esmalt ju see film ära vaadata. See oli mulle ikka paras šokk küll. See, kui sulle ikka prantslaste taustal näkku surutakse, kuidas eestlannad vanuses 40+ riietuvad ja käituvad (no stiilis, et võiks ikka hakata vaikselt juba haua poole roomama ja igatahes tuleks häbeneda seda, et veel elus ollakse, ja kogu aeg muretseda selle pärast, ega oma olemasoluga ometigi kellelegi tähtsamale jalgu ei jääda). Meie aktsent oli ka muidugi valus äratundmine. Kirjutasin sellest pikemalt siin, aga neile, kes lugeda ei viitsi, ütlen, et täitsa hea film oli, hea näitlejatööga (kui veidi tuim Endel välja arvata, aga tema oli ometigi ainult ühes stseenis).

Noh, nüüd sai film vaadatud, peaks ahju tule tegema, muidu on ju külm kirjutada. Ja nii me elamegi.