Minu ülipõnevast elust ka vahelduseks

Videol olen mina hommikul vara, kui olen alles ärganud ja maailm tundub üks keeruline koht olevat. Täna mõtlesin, et siia ma surengi, sest avastasin ärgates, et mu prillid ei ole seal, kus need ALATI on, ja ma ju ei näe piisavalt, et neid otsida. Täitsa pekkis, see on prillikandja jaoks üks hirmutavamaid asju üldse. Õnneks suutsin eelmise õhtu sündmused rekonstrueerida.

Muidu kirjutasin jälle Ellotskale kirja. Sellele lätlasele, kellega ma Prantsusmaal tuttavaks sain ja kes on üldse megaäge. Ma pole küll tegelikult talt eelmisele kirjale vastukirja saanud, aga olgem ausad, kui ma ootaksin, et inimesed mulle vastaksid, ei kirjutakski ma kunagi midagi. Teil on niigi vedanud, postkasti ei pressita midagi, ise teate, kas käite siin või ei.

Igatahes ei ole kirja kirjutamine sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Kõigepealt tuleb minna Tiimarisse ja valetada, et pisikesele sugulasele oleks eriti nunnut kirjapaberit vaja (ma ei saa ju otse öelda, et ma ise roosade ponide taustale kirjutada tahan) ja lõpuks selle puudumisel kleepekaid osta. Siis lähed koju ja avastad, et su elu on tegelikult nii igav, et polegi nagu midagi kirjutada. No ei kirjuta välismaalasele ju, et “tead, mis Nool geide kohta ütles?” Mis Nool? Kes see selline on? Laseb vibu või? Hüppab hoopis? Miks tal siis selline nimi on?

Ei-ei. Räägime parem “Eestlannast Pariisis” – no selleks tuleb esmalt ju see film ära vaadata. See oli mulle ikka paras šokk küll. See, kui sulle ikka prantslaste taustal näkku surutakse, kuidas eestlannad vanuses 40+ riietuvad ja käituvad (no stiilis, et võiks ikka hakata vaikselt juba haua poole roomama ja igatahes tuleks häbeneda seda, et veel elus ollakse, ja kogu aeg muretseda selle pärast, ega oma olemasoluga ometigi kellelegi tähtsamale jalgu ei jääda). Meie aktsent oli ka muidugi valus äratundmine. Kirjutasin sellest pikemalt siin, aga neile, kes lugeda ei viitsi, ütlen, et täitsa hea film oli, hea näitlejatööga (kui veidi tuim Endel välja arvata, aga tema oli ometigi ainult ühes stseenis).

Noh, nüüd sai film vaadatud, peaks ahju tule tegema, muidu on ju külm kirjutada. Ja nii me elamegi.

22 kommentaari

  1. Film oli päris kobe ju, see eestlaste kamp oli päris ull muidugi. Tahaks loota, et nii kaua ikka kollektiivset viha ei peeta ja rahvusküsimustes tüli ei tõstatata.
    Võibolla liiga palju oli sebimist Eiffeli ümber ka, aga muidu tegi Raag täitsa hea filmi. Eelmisel aastal tehti üldse mitu head filmi, vaata ja imesta.

    • Selles mõttes oli see Eiffeli ümber sebimine täitsa loogiline, et näidati irooniliselt, kuidas eestlased torni ja Louvre’isse jms suhtuvad, samas kui prantslased ütlevad nagu Frida “ma ei ole kunagi Louvre’is käinud” või, veel parem, “Tahtsin üks kord minna, aga seal oli streik.” Seda, et “Tahtsin ükskord minna, aga see oli kinni,” on üks mu tuttav pariislane päriselt öelnud, nii et siin oli see kontrast üsna selge.😀

      • Tjah, ma olen siis sellelt suhtumiselt prantslane

        • Ma avastasin põhikoolis, et ma olin selle poolest üsna ainulaadne, et vanemad olid mind päriselt mitte ainult teatrisse, vaid ka muuseumitesse viinud. Ma ei tea, kus need teised siis käisid, McDonaldsis äkki.

  2. Tjaa, eks eestlaste halli tagasihoidlikkus ja aktsent ole väliskontrastides tihtipeale võrdlemisi piinlik, aga samas oleks mõnevõrra selgrookas ka õlgu kehitada ja leida, et Eesti kultuuriruum ongi lihtsalt selline ja häbenemine siinkohal maotu. Kultuurierinevused on kultuurierinevused.

    Siinkohal ma olen nüüd sunnitud lisama, et ega see postitus just tingimata ei öelnudki, et midagi häbenema peaks, aga kuna juba piinlikkus jutuks tuli, siis kasutasin kohe juhust natuke üldisemaks arvamusavalduseks. Inimesed, kel oma blogi pole, peavad ikka käima seda teiste omades tegemas😉

    • Seda, et me vaiksemad ja tasakaalukamad oleme, mina küll ei häbenegi, aga vahel hakkavad eestlased end ise juba 30aastaselt nö maha matma – arvan, et neil oleks endil õnnelikum elu, kui nad julgemalt elaksid ja ei arvaks, et nende ainus siht siin elus on kellegi eest hoolitseda (eelkõige naised siis).

      • Kurat kuidas ei viitsi.
        Pange mulle sooja mulda peale või midagi.
        Talveuni, aukalt.

        • Sooja mulda? Ilm.ee lubab pühapäeva ööseks siia 13 külmakraadi. Maa on külmand ja kärss kärnas.

        • Jube… ja su käsi ei värise klaviatuuril selliseid sõnu trükkides? Einoh, mine suusatama, ausalt! Maivõi.

        • Kuidas oleks hoopis tuhastamisega, mitte sooja mullaga katmisega?

        • Mmm, soe…

  3. kuna ma tahan ka niisama midagi öelda, siis ma vaatasin just juutuubist filmi brat 2. ei mingeid eesti vanamutte, häbenemist ega eiffelit.

    • Aga sellest hoolimata oli hea film, eks?

      • kusjuures oli jah, sain mõningaid meeleolukaid tsitaategi. mrls muidu olen, enne olin nii ärevuses oma info jagamisega, et unus kirjutada.

  4. Filmikriitiku klassika: Ma pole küll filmi näinud, aga ma arvan, et…

  5. Hundi ulg, sarnast suhtumist võis tolle hiljuti ilmunud ajalooraamatu puhul kogeda. Hirmus paljud võtsid sõna, kole vähestel oli see loetud🙂

  6. Aga miks ei või Tiimarist iseendale nunnut kirjapaberit osta? Mina võin täitsa vabalt Tiimarimüüjale öelda, et tahan ise roosade ponide taustaga kirjapaberile kirjutada.

    • Kurat, jälle unustasin kirja posti panna. Homme. Ikka ja alati homme.

      • Sa pane kiri kodu välisukse külge sissepoole. Siis on välja minnes meeles kaasa võtta.

        • Viisin täna posti ära. Hea ikka, et lugejad meelde tuletavad olulisi/elulisi asju.

    • Päriselt ka müüakse Tiimaris roosade ponidega paberit?

      • Ei müüda, pidin ostma tavalist paberit + kleepse.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid