Ma ei ole teile rääkinud, aga meil on juba mõnda aega uued korterikaaslased. Üks täitsa tore paarike, kellel on kass. Ma ei tea, miks, aga nad hoiavad teda kogu aeg oma toas ja toaust kinni. Mul ei ole selle tagamaadest tõesti õrna aimugi. Ma võin ju arvata, et EHK on asi selles, et iga kord, kui kumbki neist toast väljub, tormab Oskar lõõtsutades kohale, üritab oma pead ukse vahele suruda, et kassi näha, ja kui ebaõnnestub, surub nina lihtsalt vastu ust ja puhistab valjusti, et võimalikult palju kassilõhna sisse hingata. Aga see on kõigest hüpotees, väga võimalik (ja isegi tõenäoline), et kass lihtsalt ei armasta tõmbetuult.
Igatahes olen ma täna täitsa üksi kodus. K läks proovi ja naabrid kuskile ära. Nii et loomulikult tegin ma nende toa ukse lahti, et kass saaks ka ülejäänud korteriga tutvuda. Enda magamistoa ukse barrikadeerisin loomulikult ära, nii et Oskar ei pääse üksi teda segama. Kass reageeris nagu kass ikka ja läks ahju taha peitu (oma magamistoas, nii et no harm done).
P.S. Homsest hakkan klapptooli kaasas kandma. Olin täna reaalselt olukorras, kus pidin minema turvatöötaja abi paluma, et ülemiselt riiulilt jäätist kätte saada. Oleksin ma vallaline, oleks see muidugi hea nipp, kuidas meestega tutvuda – paluda abi, et ülemise riiuli kõige kallima konjakini ulatuda. Mitte et ma konjakit jooks, aga see annaks kohe signaali, et ma ei ole odav. Sümbolid on olulised.
Pärdikute päevaraamat 