Eesti matside taastootmine

Käisin täna oma koopast väljas. Harv, aga seda juhtub. Lisaks kõigile muudele põnevatele ja hirmutavatele asjadele (päike! inimesed! autod!) nägin, kuidas bussiga klassitäis lapsi teatrisse toodi – bussiga, järelikult kuskilt kaugemalt väikelinnast ja tõenäoliselt päris igal nädalavahetusel teatris ei käia. Vanuse poolest ehk ca viies-kuues klass.

Ja mida minu silmad näevad? Tüdrukutest rohkem kui pooled olid viisakalt riides. Selge, et kõigil ei olnud musta kleiti, aga oli näha, et oli välja otsitud puhtamad ja viisakamad riided, juuksed ära kammitud, mõnele isegi natuke lokke tehtud. Oli vaeva nähtud.

Poistest üks kandis ülikonda. ÜKS! Okei, ma saan aru, et ülikond on üsna kallis ja kasvavale lapsele ei jaksa igaüks seda igal aastal osta – aga tüdrukutest olid päris mitmel korralikud kleidid ja ma miskipärast ei tahaks uskuda, et poisslaste vanemad vähem teenivad. Teiseks on võimalik ka ilma ülikonnata poisse korralikult riietada – pane kasvõi (puhtad!) teksad talle jalga, aga üles valge särk ja viisakam kampsun. Need esemed võiksid ju ikka igas peres olemas olla (ja neid saab ka kaltsukast – pealegi, kui keegi  taas lendab peale jutuga, et äkki isa ei anna raha, siis TAAS, tüdrukute isad on vist imekombel andnud). Aga teised poisid kandsid suvalisi pükse (laiu ja taskutega), mille peal olid suured värvilised pusad. St täiesti tavalisi igapäevaseid riideid, millega ikka koolis käiakse.

Selles vanuses lapsed ei tee kõiki riietumisotsuseid iseseisvalt. Nende vanemad suunavad neid teemal, mis on oluline ja mis mitte. Minu vanemad hoolitsesid selle eest, et ei mina ega mu vend päris suvaliste riietega teatrisse ei läheks – kusjuures hoolitsesid nii isa kui ema, erinevuseks pigem see, et ema planeeris varakult, uuris, kas keegi on millestki välja kasvanud või ei. Kui see isa teha jäi, oli elu põnevam, ta avastas viimsel hetkel, et mingi asi on väikseks jäänud ja siis algas ilge sahmimine, et kiiresti poest midagi leida või kasvõi sugulastelt laenata (nii minul kui mu vennal on samast soost aasta jagu vanem nõbu, nii et vanasti sai riideid vahetatud küll).

Siit selgub aga, et kuskil on terve hulk lapsevanemaid, kes panevad tütre küll korralikult riidesse (või suunavad seda tegema), aga poiss võib kasvõi otse laudast kummikutega bussi astuda. Sama haridusega. Meie peres nõuti mõlemalt häid hindeid, keegi ei tulnud selle pealegi, et end kolmedega läbi vedada, ja kuigi mu väikevend võttis vahepeal aasta vabaks, et ajateenistuses käia, plaanib ta tulevikus siiski ka magistrantuuri minna. Aga ma tean paljusid peresid, kus poistelt tõesti oodataksegi vähem. See kõik tuleb ju kodust kaasa.

No ja ütleme, et ÜHEL neist tüdrukutest veab ja ta rabab ära selle ülikonnas poisi. Mis need teised teevad? Kolivad välismaale (Pullerits karjub ajalehes järgi, et reedavad oma kodumaa ja ehk on Eesti südame külge ka kasvanud), hakkavad lesbideks (pole nagu nii kerge see, et võtad kätte ja hakkad) või lepivad ühega neist ülejäänutest? Ja kui neil just ei õnnestu seda väljavalitut enne laste saamist põhjalikult ümber kasvatada, siis annab armastav isa need hoiakud järglastele edasi. Nagu Marianne Mikko Postimehes kirjutas (kõik muidugi ainult sõimavad, sest ma ei tea, miks, aga Postimehe kommenteerijad vihkavad teda) – tüdrukud on nii harjunud sellega, et neilt oodatakse nagunii häid tulemusi, et nad teavad, et silma paistmiseks peavad nad saavutama SUUREPÄRASEID tulemusi, mitte lihtsalt häid. Poisid jällegi teavad, et neilt ei oodata üldse midagi ja tähelepanu saab pigem lollide naljadega. Kokkuvõttes kannatavad ju mõlemad osapooled, nii see, kes üksi teatris käies oma mölakat Soomest koju ootab, kui see, kes seal rassima peab.

127 kommentaari

  1. oh.. viies-kuues klass ei ole enam kuigi suunatav riietuse osas. mõnda ei suuna enam esimeseski klassis. ja nad ise ei näe mingit probleemi muide. kui me poisiga (4. klass) teatris ja kontserditel oleme käinud, siis ma olen ka ikka oianud, et kohutav, kuidas riides käiakse – ja saan vastuseks, et käigu nii, kuidas neile meeldib. ja et talle (st minu omale) lihtsalt meeldib niimoodi käia, nagu ta on (et ehk üsna viisakalt; ja nimelt kaltsukast või muude teise-ringi-riietega).
    okei, ma natuke olen teda varasemas eas ‘peksnud’ ka riietumise teemadel, nii et võib ju olla ka, et see on pisut selle peksu tagajärg, ainult ta ise ei mäleta.
    aga pilt on tõsiselt masendav, selles mõttes olen täiesti nõus.

    • Ma lihtsalt käisin sellises koolis, kus kuuendast algas hommikune vahetus, selle pärast mäletan, et terve selle aja, mil kool pärast lõunat algas, igatahes kontrolliti varakult, kas on valge särk puhas jne enne teatrikülastusi.

      • tänapäeval ei kontrollita enam midagi.
        vahel ma täitsa tahaks, et igal koolil oleks koolivorm, see oleks ka mingigigigiii baas. klassipildid on üks jubedam kui teine..

  2. Oot, mis kuradi imekoht see teater nüüd on, et selle jaoks ennast üles lööma peab ? Iseasi on see, et mingil määral viisakas riie võiks igapäevaselt seljas olla, aga midagi erilist…

    • Täpselt nii, nagu lastele tuleb õpetada, et keeles on olemas erinevad registrid, mida kasutatakse erinevates olukordades vastavalt kultuurinormidele (näiteks Soomes võib viisakas inimene siiski ka võõrast ametnikku sinatada, aga Prantsusmaa normid eeldavad tingimata teietamist), tuleb neile õpetada ka eristama argisituatsioone pidulikemast. Niigi on neid pidulikke hetki nii väheks jäänud, paljud sünnipäevad peetakse ju nagunii Mäkis või mängutoas vms, kuhu ilmselgelt lapsed üsna tavaliste riietega lähevad, nii et võiks alles jääda vähemalt mõni valdkond, mille nimel natukenegi ka välimusega pingutatakse.

      Teatri puhul lisandub siia veel traditsioon. Seda murdes näitad sa ka näitlejatele, et “Ah, käisin turul kassile räime ostmas ja teel koju mõtlesin, et vaataks teie komejanti kah.”

    • See on tegelikult õige mõte, sama saab öelda iga asja kohta: mis imekoht see presidendi vastuvõtt on, et mingite Ilveste ja igavlevate koduperenaiste silmailuks raisata hunnik raha riietele ja soengutele. Teisest küljest on tänapäeva maailmas nii vähe stiili ja ilu, et miks mitte hoida elus traditsiooni, et teatris käik on sotsiaalne, väheke kõrgema klassiga üritus kui Zavoodi taga prügikasti kõrvale oksendamine.

      • On nähtud korporante Zavoodi taga prügikasti kõrval oksendamas. Ülikond seljas ja puha. Vaat kui kõrge klass…

      • Tean lugupeetud naisteadlast, kes aastaid käis presidendi vastuvõtul nende samade riietega, millega igapäevaselt tööl.
        Ja eeldades, et tööl kaiakse ka ikka korralike riietega, võib põhimõtteliselt nendega teatrisse minna küll. Laste puhul võib muidugi ette tulla, et enne teatrisse jõudmist on kusagil põhjalikult püherdatud, täiskasvanute puhul seda vast ei juhtu.
        Mis ei tähenda, et lapsi ei tuleks õpetada teatrisse ilusate riietega minema. Loomulikult tuleks. Aga ma käin ise ka “tööriietega” teatris ja ei löö ennast selle pärast spetsiaalselt üles. Iga kord.

    • Pigem ütleb see, et “teatriskäik on mu elus nii haruldane asi, et seda peab tähistama”. Kui see finantsilistel põhjustel tõepoolest niimoodi on, siis on kurb, muidugi, aga sel juhul ehk on võimalik “teatririietesse” investeerimise asemel hoopis teine teatripilet hankida ? Kui aga põhjus on rohkem kultuuriline, siis pole vahet, millised suled eputamiseks selga tõmmata.

      (Kurat, ma tunnen ennast nagu Mad juba natuke praegu :P)

      • Tegelikult see just vastandub Madi teooriatele. Madi põhiprobleem on selles, et midagi ei toimu. St ükskõik, mis toimuks, tema meelest ei toimu midagi, kõik on ühetaoline ja hall. (Diagnoosimata deprekas?)

        Mina räägin just selle poolt, et inimesed pühitseksid rohkem ka pisikesi erilisi hetki siin ilmas ja viitsiksid endaga vaeva näha ka siis, kui nad viivad välja sööma naise, kellega on viis aastat abielus oldud, mitte armukese, ka siis, kui käiakse teatris kord kuus, mitte kord aastas, jne.

        • … ja mina räägin, et inimesed võiks rohkem igapäeva tähistada, mitte mingitele umbmäärastele sündmustele nagu teater, eriti kui viimane nagunii rohkem sotsiaalne kui kultuuriline üritus on…
          … ja kui nagunii juba soov teatrisse on minna, siis võiks seegi olla täiesti spontaanne otsus, näiteks, ilma, et peaks riideid päev otsa ette valmistama…

        • Mõtlesin, et jätan selle teema siin praegu rahule aga sa Rents ise ei lase:))

          Nimelt MIkko artikkel vastab täpselt sellele, mida ma samuti rääkisin – naised on rohkem haritud aga sellest ei paista neile miskit kasu olevat. Kõrgharidus ei aita neil hakkama saada. Ikka vajavad nad “ülikonnas poissi” keda ära rabada ja kelle järgi sammud seada:))

          Ja ütlen nüüd järjekordse valestimõistmise pärast kohe ära, et EELNEV LÕIK ON PROVOKATSIOON.

          Ma provotseerin naisi mõtlema, et kas meheliku hariduse ehk teoreemide ja kuivade faktide omandamine on neile tegelikult kasulik? Mulle tundub, et haridus seob naised veelgi tugevamalt meeste maailma külge ja paneb nad toetama eelkõige just “keskealisi halli peaga valgeid mehi”.

          Naine, kes end üles töötab ja lõpuks meeste seltskonda vastu võetakse hakkab aga teisi naisi “kanakarjaks” nimetama ja teeb kõik, et meeste maailma reegleid veelgi tugevamalt kinnistada. Ka Mikko elab tegelikult meeste maailmas meestega kokkulepitud reeglite järgi. Tal pole vähimatki huvi, et seal meeste asemel naised oleks. Talle poleks see kasulik.

        • Mis see naiste maailm oleks siis? Ise sa räägid, et lapsi saada ei tohiks. Järelikult naine peaks lihtsalt kodus istuma ja ilus olema? Minu jaoks oleks see ääretult igav elu, nii lastega kui lasteta.

          Ja tean, et sulle tundub see uskumatu (sa väitsid ju ka, et matemaatikat või malet ei saa nautida), aga mina õpin eriala, mida ma armastan ja mida ma naudin. Nii et mul on haridusest kasu ka siis, kui ma hoopis muul erialal tööle hakkan. Meest tahan ma hoopis muudel eesmärkidel.

        • Äh, räägime sellest siis, kui kunagi kokku saame. See on liiga mitmetahuline teema. Mõttetu, et kommenteerisin:)

    • Ma siia tahaks nüüd selle postituse küll lisada: http://roger.pri.ee/2013/03/28/44-kuninglik-ballett/

      • Pole küll päris see, mida tolle postitusega on öelda tahetud, aga toda balletietendust läheks küll isegi meelsasti vaatama.

  3. Jah, musta värvi püksid (kas või teksad) ja sinna peale triiksärk või mingi tumedam tsärk, mille peal on korralik vaba-aja jakk või bleiser. Kingad jalga või tumedad tossud-ketsid. Saab küll ka ilma ülikonnata välja näha viisakas.

    Aga no millest me räägime, ma olen ülikooli aktustel ka näinud rippuva püksitagumikuga ja poolde selga tõmmatud bokseritega olendeid…

  4. Imelik jutt. Tütarlaps on vist ise nii kõvasti oma fassaadile keskendunud, et nõuab seda juba ka meestelt. Mingi imeliku enesestmõistetavusega. Kuid mehi ei küta fassaad vaid asja sisu. Jätke see meelde.

    • Asi ei ole ainult fassaadis (kes mind tunneb, teab, et see ei ole minu puhul sugugi esmane). Asi on selles, et mingites olukordades näitab teatud välimus (või selle puudumine) austust (või selle puudumist).

      Kas sa pulma näiteks viitsiksid endale ülikonna selga ajada või mõtleksid, et mis sa ikka vaeva näed, pärast läheb tort peale vms?

      • Miks peaks lapsed austama näitlejaid? Neid joodikuid ja süüdimatuid mitmenaisepidajaid? Neid, kes ei viitsi lavastusi korralikult ette valmistada vaid sisuliselt petavad publikut? Näitlejad on samasugused töölised nagu ventilatsioonimehedvõi krohvijad. Sa neid austad või?

        • Kusjuures, õige küsimus – kas sa austad klienditeenindajaid ? Kassapidajad ei ole oma töös austust väärt, NENDE jaoks ei pane uhkeid riideid selga ? Kuhu tõmmata joon, KELLE töö on austust väärt ja kelle oma ei ole ?

        • Kindlasti on kõik inimesed austust väärt, aga seda näidatakse erinevalt. Kassapidajale näitan austust sellega, et vajutan rohelist.😀

        • Rohelist on väärt, aga seda pole väärt, et nende jaoks viisakalt riidesse panna… selge-selge😛

        • Näitleja pole ka vahel austust väärt, aga vahel on, kui suudab vaatajas emotsiooni tekitada. Ega ette ju ei tea ehkki kriitikale toetudes võib ju prognoosida. Kassapidaja enamasti tõesti ei tekita emotsiooni ega paku midagi hingele. Ning nii kurb kui see kassapidaja jaoks ka ei oleks, tavaliselt ei minda poodi eraldi ekspeditsioonile nagu teatrisse, vaid hüpatakse läbi, et midagi söödavat kaasa rabada, et mitte nälga surra.🙂

          Ent jah, end teatrisse minemiseks viisakalt riidesse panna on minu meelest ka meeldiv traditsioon. Et kui ka näitlejad seal paska kokku keeravad, saad vähemalt kauneid üleslöödud naisi vaadata ja lipsustatud mehi. Ehkki viimaseid on hõredamalt.

          Mulle meeldivad eriti venelaste külalisetendused ja -kontserdid, sest venelannad ja juuditarid jms võtavad seda ettevalmistust ikka täie põhjalikkusega ning topivad oma mehed ka kenasti riidesse ja piserdavad lõhnaveega üle.😀

          Saab võib-olla lavalt midagi masendavat, aga saalist saab vähemalt visuaalse elamuse. Mulle meeldivad sädelevas hõbedas ja lillas tüsedad juudi moorid näiteks. Kus neid muidu ikka näitatakse?

        • Vot jah, minu jaoks oleks ilmselt piinlevaid mehi ja üle(s ja/või l)öödud naisi ka masendav vaadata. Maitse asi…

        • Tead, Ray, kui ma keskkoolis olin, siis ma olin ka sihke rebel, et “miks ma pean aktusele pidulikult minema? Sisu on see, mis loeb! Miks ma pean kontserdile pidulikult minema? Sisu on see, mis loeb!”
          Olgu öeldud, et ma allusin ühiskonna survele ja ajasin kenama kraami ikkagi selga. Siis seetõttu, et mul oli häbi, aga nüüd seetõttu, et mul on tunne, et ma olen nii suur inimene ka (ja mitte vanuse mõttes), et ma suudan järgida reeglit “Roomas rooma kombe järgi” – ehk siis kui ma kuhugi majja lähen, siis ma austan selle maja reegleid.
          Sa restoranis muidu sööd noa-kahvliga, ehkki kotletti oleks äkki käes mugavam hoida? Mida seal austada on niiväga? RAUDSELT mõni ettekandja ja kokk on ka mitmenaise/ mehepidaja, kui nüüd selle väga imeliku põhjendusega väike paralleel tõmmata.

          Muide, põhiliselt ajavad seda suure sisemise ilu ja aate ja austuse juttu inimesed, kes lihtsalt ei viitsi muud moodi ringi tallata kui nende riietega, mis parasjagu kodus näppu hakkasid. Olen ma märganud.

        • Aga tead, RDN, kuidas silitab silma, kui mõni mees ei piinlegi viisakas riietuses, vaid tunneb end seal sama hästi nagu kirsade ja dressidega.😉

        • Oi, mis, AbFab, sa vastad natuke rohkematele kui mina… “Sisu loeb, mitte vorm” ei ole päris minu mõte olnud😛 Mõnikord loeb suisa vorm vormi pärast – kasvõi ainult selleks, et teaks, millest-kellest eemale hoida…

          Muide, kotleti näpu vahelt söömine ei ole sageli kuigi otstarbekas ega praktiline, puhtalt hügieeni vaatenurgast. Küll aga võib mind näha vahel vastavalt vajadusele kahvlit-nuga ära vahetamas, s.o. kumbagi “vales käes” hoidmas, kui situatsioon seda nõuab.

          Ja “kui oled Romani juures, käitu nagu Roman” reegliga olen enam-vähem ka nõus ! Sestap ma ise üliharva teatrisse satungi – jäägu sulelistele nende võimalus sulgi näidata-vaadata, pole plebeisid sinna vaja (seda muudab lihtsamaks muidugi asjaolu, et teater kui meedium on võrdlemisi vastumeelne mu jaoks, lihtsalt ei sobi see dünaamika kompression…)

    • Aga oled sa seda mõelnud, et äkki naisi kütab just fassaad, sest sisuga nad saavad ise hakkama?

  5. Kuigi ma ise tunnen, et teatrisse minnes tuleks korralikult riietuda, on see järele mõeldes ju üks indoktrineerimise asi. Ei ole tegelikult mingit põhimõttelist põhjust, miks teatris peab käima klanitult ja kinos võib kuidas iganes. Ning kuna nüüdsel ajal käiakse üldiselt kinos sagedamini, siis küllaltki loomulikult kandub sealne riietusstiil teatrisse ka edasi. Sinu poolt nimetatud traditsioon on paljuski taandatav mitte mingile erilisele austusele teatri vastu, vaid vajadusele ennast teatris n-ö demonstreerida, mis on kindlasti rohkem seltskonnaelu osa kui kultuurilembusest tulenev.

    • Kusjuures, see tuletab ühte kõrtsilauavestlust meelde, mis just selle teemaga algas, kus üks osapooltest väitis, et teatrisse peaks ikka uhked riided selga panema…
      Mina: “Aga kas sa kinno ka paned uhked riided ?” – “Ei, miks ?” – “Tõepoolest, aga miks mitte ?” – “Aga keegi ei näe mind ju kinos ?” – “Seega, teatrisse lähed sa ennast näitama ?” – “Mine p…e !”

      Ja kui juba teatrisse ja kinno, siis miks mitte lüüa ennast üles ka näiteks lihtsalt poodiminekuks ? Panna korralikud riided selga, selle asemel, et pidžaamalaadsete või dressisugulastega ja crocsides/tuhvlites kohale loivata ? Samuti nagu sotsiaalne tegevus ju… Jne.jne.jne….

      • ah ma panen küll külapoodi minnes omale viisakamad riided selga. ja teen näo pähe😛

      • Ma arvan, et nii tubli 90% maal elavatest inimestest ei käi poes koduriietega. Mitte sellepärast, et maakale on poeskäik sündmus, vaid koduriided on paratamatult sellised, millega kannatab tööd teha, ja nendega lihtsalt ei minda kodust välja. Ma küll laudas ei toimeta, pigem olen selline linnast natuke kaugemal elav äärelinlane, aga kodu- ja linnariided on eraldi alati ja poodi minnakse linnariietega, olgu see või kohalik külapood. Sest nii on viisakas. (Mis ongi kogu selle arutelu point – viisakust ei peeta enam enesestmõistetavaks ega isegi mitte vooruseks, vaid sellest on saanud mõttetu anakronism ja indiviidi vabadust takistav nõue, mille vastu peab mässama. Minu jaoks on see väga kurb areng…)

    • Kinos käiakse ka rohkem üksi, st pole vajadust riietusega kaaslase suhtes austust üles näidata. Kui kinno minnakse koos kaaslasega, on aga taas minu meelest normaalne end viisakalt riidesse panna.

      • Minu meelest on võrdlemisi vähestes kohtades normaalne ennast ebaviisakalt riidesse panna. Või kuidas ?

        • Mis on ebaviisakas. Kui ebaviisakas on “räpane ja haisev”, siis jah. Katkised teksad ei ole minu jaoks ebaviisakad, kui need on stiilselt millegagi kokku sobitatud, kui on näha, et inimese välimus on puhas ja läbimõeldud. Ka punkarid käivad teatris ja nad ei käi seal ülikonnaga, aga on näha, et nad on valinud, mida nad selga panevad. See, mis kellegi jaoks on pidulik, sõltub ju taustkultuurist.

        • Vot, eksole, kes kuhu joone tõmbab. Ma tõmbaks aga joone hoopis selle koha peale, et igal pool võiks olla praktiline ja läbimõeldud riietus. Ei teekski kohe erandit. Mine ütle Pohlakule, et tema misiganesnahkneriietus tuleks ülikonna vastu vahetada…

        • Seda muidugi. Aga valdav enamus mehi seda ei tee. Pigem on kalle sinna poole, et kui väga haisema hakkan, riputan lõhnakuuse kaela, mitte et “oleks iga päev ilus”.

      • Natuke imelik argument teema konteksti arvestades. Mis see kaaslane siia nii väga ikka puutub? Teatris demonstreeritakse ennast rohkem muule rahvale, miks siis kinos teisiti peaks olema… Või äkki siis need lapsed eriti ei austanud oma klassikaaslasi lihtsalt?

        • No siin läks jutt juba täiskasvanud inimestele. Täiskasvanud inimene käib tavaliselt teatris (restoranis/ööklubis) kallimaga, siis juba selle pärast paneb viisakamalt riidesse.

          Aga tegelikult on see minu meelest vajalik, et inimesed oskaksid mõnda hetke tõsisemalt võtta, et ei tule kõik ühes pikas jorus. Võtame või päris peod – lasteaia jõulupeod, kevadpeod jne. Järjest rohkem juhtub, et seal on ka lapsed suvaliste dressidega. Ja kui isegi PIDU pole enam PIDULIK, mis siis üldse on? Isegi jõulud on osadel sellised, et visatakse mingid kingid kätte ja ongi kõik, muud pointi peale uue nintendo jõuludel nagu ei olegi. Minu jaoks on see kurb.

        • Einoh, aitüma, Rents… “Täiskasvanud inimene käib tavaliselt teatris (restoranis/ööklubis) kallimaga…”
          Vahi, kus pandi paika praegu😛

        • No ütleme, et emaga, sõbraga…. Enamasti ei käida päris üksi. Kui ma lähen emaga välja, värvin ka silmad ära.😀

        • Aga kui ma üksi sellistes kohtades käin, võin suvaliselt riidesse panna ? Hea teada, hea teada… (iseasi, kas kuulda võtan)

      • Miks kinos rohkem üksi käiakse? Mina näiteks käin nii kinos kui teatris siis, kui seal näidatakse seda, mida ma vaadata tahan. Pole seejuures oluline, kas saab üksi või kaksi minna.

  6. Ka siit kommenaariumist jookseb läbi see sama veelahe, mis neil koolilastel – tüdrukud/naised nõuavad pidulikku riiet ja poisid/mehed imestavad, miks seda vaja on.
    Minu meelest on see rudiment nõukogude ajast, kui teatris käis ikka peenem koorekiht ja kui siis kolhoosnikud ka bussiga ühiskülastusele viidi, siis lõid nad ennast loomulikult üles, et endale mitte häbi teha.
    Tundub, et mujal maailmas seda kommet ei ole, kuna aeg-ajalt saab lugeda reisiarvutusi, kus kurdetakse, et Londonis mingit etendust vaadates ei olegi ümberringi džentelmenid kõvakübarates.

    Ja huvitav, kumb variant meeldib näitlejatele rohkem, kas kommipabereid krabistav ja sosistav ülikonnastatud publik või huviga kaasaelav rahvas. Pealegi on saal pime ja katkised teksad näitlejatele välja ei paista😉 .

    • Ühest küljest on sul õigus, et näitleja alati eelistaks huviga kaasaelavat rahvamassi, ent kas sa oled vaadanud kuidas näitlejad/näitlejannad ise teatris käivad? Enamasti (olen näinud ka erandeid) on neil kõigil seljas mitte päris tulin poest riietus, tõsi ehk ei ole uhke ballikleit selga topitud, ent enamus näeb neist välja, et kodus ennem ikka peeglisse vaadati ning riietuse üle mõeldi.

      Londoni uhkes teatris käinud ei ole, Pariisi ooperimajas ooperit nautimas aga küll, seal jäi silma see, et on pariisitarid, kes olid ennast kauniks teinud, ei-ei mitte ballikleidid (kuigi oli ka neid), vaid lihtsad, viisakad kleidid, meestel tavalised ülikonnad või lihtsalt tumedad teksad puhta särgiga ja nad sobisid sinna saali, samal ajal kui kõrval istusid nätsu närivad katkistes teksates sama vanad naised. Seega ei saa öelda, et see on ainult eesti loll traditsioon, et teatrisse minakse ilusalt.

      Võib-olla on asi minus, aga minu arvates on teatris ja kinos täiesti erinev õhkkond. Kinos ei vaata sind keegi väga viltu kui sa oma limpsi imed ja popkorni näost sisse topid ja vahepeal käid veel saalist väljas telefoniga rääkimas, aga teatrisaalis on teine asi. Filmi ei saa segada, näitlejat küll – sealt tuleb austus inimeste vastu. Ma austan oma poemüüjat ka, ütlen palun ja aitäh, soovin ilusat päeva ning olen muidu viks ja viisakas. Teatris on minujaoks austus see, et ma olen tasa, (üritan) nautida ning ei lähe sinna riietes, millega ma ennem kodus diivanil pool päeva vedelenud olen.

      • Ma käin nt just sellepärast harva kinos, et ma ei suuda kannatada seda söömist. Kui kaua see film siis ikka kestab, et peaks õgima😀 Artis on ainus normaalne kino Tallinnas, kus tõesti saad filmi vaadata nii, et keegi sulle jooki kaela ei purista (ma olen saanud sahmaka spraiti kaela, teismelised seljataga kunagi purskusid naerma ja suu oli sööki täis). Ma käin väljas harva aga siis tõesti tahaks, et ma saaks keskenduda.

        Teine asi, mis mind ilgelt häirib, on jalad harkis laiutavad mehed kõrvalistmel, eriti kui toss nina alla peaaegu lükatakse. Kino ei ole ju kodune sohva ja kui sa näed, et su toss on võivõõral inimesel süles juba peaaegu, siis korrigeeri oma istumisviisi. Mingi austus ja teistega arvestamine võiks ju ühises ruumis kehtida? Suva neist riietest, ok, puhas võiks olla muidugi aga päris ülikonda mehelt teatris ei nõua (meeldib küll) ja ise ka ei ole eriline sättija aga see teeb küll kurvaks, et teistega arvestamine mingiks jõledaks igandiks on saamas😦

        • Selge on igatahes see, et ülikonnas mehed on selliseks rariteediks muutunud, et sellises riietuses mees on automaatselt seksikas.😛

    • Venemaa, 19. sajand. Porutšik tantsib ballil krahvinnaga. Krahvinna lausub pärast ühte tantsu: “Porutšik, teil on epoletid tolmused.” Porutšik vabandab, läheb saalist välja ja laseb ennast maha.
      Venemaa, 20. sajandi keskpail. Vanja tantsib kolhoosi kultuurimajas Manjaga. Manja lausub pärast ühte tantsu: “Vanja, sul on säärikud porised”. – “Manja, see pole pori, see on sõnnik!” Mõlemad naeravad täiest kõrist.

      P.S mis värk selle vastandamisega on alati? Et kui on viisakalt riides, siis on kas loll/ebaviisakas/pinnapealne, aga kui on teksade, tossude jm ilmastikule ja tegevusele kohase riietusega, siis on sügavaimast sügavaim vaimuinimene?

      • Huvitav edasiarendus vanast heast porutšik Rževski anekdoodist

        Nataša Rostova tantsib ballil Pierre Bezuhhoviga. “Pierre, teil on ebe kuuerevääril!” teeb Nataša talle märkuse. Pierre punastab, tantsib tantsu lõpuni, läheb siis saalist välja ja laseb enda häbi pärast maha.
        Natasa tantsib järgmisena vürst Bolkonskiga. “Vürst, teil on juuksekarv akselbandile kleepunud!” teeb Nataša tallegi märkuse. Vürst jätab Nataša sinnapaika, läheb välja ja laseb enda maha.
        Natasa tantsib porutšik Rževskiga. “Porutšik!” karjatab Nataša pahaselt, “Teil on saapad porised!!!”
        Porutšik seletab lahkelt: “See on lehmasitt, preili. Kui ära kuivab, kukub ise küljest!”

        • Ma kuulsin seda korra väiksena ja vot ei olnud täpselt meeles. Tänud!😀 (Samas ma juba siis kuulsin seda võrdlusena stiilis kõrgaadel vs kolhoosielu – nii et jah, edasiarendusi on).

  7. “Kuhu sa minema hakkad, valimistele või??” Inimene peab alati ilus olema, vastas Ärni naisele, sättis veel lille nööpaugus ja seejärel, ilme pidulik, pilk kaugusse suunatud, asutas ta end minekule” http://et.wikipedia.org/wiki/Siin_me_oleme! (ei tahtnudki sellega miskit eriti nagu öelda, tuli miskipärast meelde)

    • Ärni läks endast poole noorema punapeaga kurrameerrima, enda vanamoori kodu maha jättes. Ülikond=maskeering?

    • Parandus – Ärni ütles, et inimeses peab kõik ilus olema. MInu meelest võiks see lause tegelikult kogu sellele jaurule siin joone alla tõmmata.

      • paranduse parandus: inimeses peab köik kaunis olema!

  8. Teate, mitte keegi ei nõua teilt, et te vahepeal oma sitased kummikud jalast võtaks ja aluspesu ja sokke vahetaks, kui rahva sekka lähete. Keegi ei sunni teile mitte ühtegi traditsiooni ega tüütut kohustust peale.

    Aga palun ärge siis virisege, kui te lähete tüdrukuga sööma ja kohtingule ja seda lootuses voodisse jõuda, tüdruk on igalt poolt kaks aastat raseerimata, vanades dressides ja haiseb mõrkjalt higi järele, sest ta tuli otse trennist ja kiirustades kohtingule. Ning kui see tüdruk teie poolt välja valitud restoranis imeliku võõrelemendina tundub, siis ärge heitke seda talle ette.

    Või noh, võimalik, et romantika piirnebki lähitulevikus Siriuse burksiga, millele millele järgneb seks auto tagaistmel, sest lõhnakuusk aitab higihaisu summutada, mistõttu seal on parem kui toas voodis.

    • Vapustav ! Ja mulle heideti “kõik või mitte midagi” suhtumist ette !

      Seepärast, et, eksole, kui ikka sotsiaalsest konventsioonist ennast teatris paabulinnuna näitamas käia kinni ei pea, siis järelikult oled säänne, nagu antud kommentaar kirjeldab… Sest, noh, ainult äärmused on võimalikud. Eksole.

      • Ma ei usu, et see nüüd otseselt sinu pihta käib, siin on selliseid kommentaare ka, mis üldse aru ei saa, miks vahel võiks viisakamalt riides olla.

        P.S. Huvitav, et inimesed eelistavad riietuse teemat palgateemale, näitab vist selgelt mu lugejate huvispektrit.

        • Palgateemaga on võibolla kõik sinuga nõus lihtsalt ?😛

      • Ma ei heitnud Sulle mitte midagi ette, kui Sa märkad, siis ma pole ühelegi su kommentaarile vist isegi mitte vastanud, ma võtsin teema üldiselt kokku, rõhutades, et keegi ei sunni kedagi mitte midagi tegema (ja see on absoluutne tõde), aga paluks samasugust suhtumist siis kõigis aspektides, mitte ainult teatri puhul. Mis kuradi eriline üritus see restorani minek ja järgnev keppki olema peaks, et end sellel puhul lille lüüa ja viitsida näiteks pesta?!

        • Seda enam, et peale keppi peab ju nagunii pesema, hakka seda siis veel kaks kord tegema.

        • Kes ütles, et peab? Mis imeasi see väike sperma ja tekkinud higigi siis ära ei ole, et kohe peab pesema tormama. Mingi peenutsejate kamp siin koos.

          Nõrgugem vabalt ja väärikalt!

        • See “kõik või ei midagi!” etteheit oli hoopis varasemast teemast. See selleks.

          Siin on pigem dihhotoomia: korralikud ja puhtad igapäevarõivad versus “lilletamine” (ülikonnad, peokleidid jms. ebapraktiline). Sul paistab mingi isiklik teema olevat selle pesemisega enne vahekorda ? Võibolla aitaks eelnev valimikriteeriumite korrigeerimine ?

        • Mis mõttes “lilletamine”, sai ju selgitatud, et lihtsalt viisakad püksid + kampsun oleks igati okei, ei pea ilmtingimata ülikond olema.

        • Ning mingisuguste asjasse mittepuutuvate “vanade teemade” obskuurne sissetoppimine mingisse konkreetsesse arutellu konkreetsel teemal on normaalne ja aktsepteeritav retooriline käitumine või millest ma jälle aru ei saa?

        • Maitia, Rents, siin kirjeldati mingit “lille löömist”. Esialgne postitus ka juhtis tähelepanu, et ainult ühel poistest oli ülikond…

        • Selles samas esialgses postituses oli paralleel – tüdrukutel päris kleit, poistel päris ülikond. Ja siis selgitus, et paljudel tüdrukutel polnud päris uhke kleit, aga oli näha, et olid pidulikumad riided. Ja et ka poiste puhul oleks okei lihtsalt triiksärk + kampsun, mida saab ka kaltsukast, aga et seda ei olnud. See on jätkuvalt seal postituses kirjas, loe, kui ei usu.

        • Nirti: “vana teema” ei toodud sisse vaid viide “kõik või mitte midagi” suhtumisele. Ei ole nagu väga obskuurne äkki ?

        • (Krt, kommentaariumiformaat on ebamugav, uus kommentaar jõuab tekkida vahepeal enne kui vana saadetud on…)

          Aga, Rents – miks mitte siis neid riideid igapäevaselt kanda ? No ma saan aru, et kui elu nõuab tunkesid või akvalangi või elevandikostüümi, siis nendega võib tavasituatsioonides ebamugav olla, aga antud kooslus on ju teoorias täiesti kõlblik nii teatri, kino, kaupluse kui koerajalutamise jaoks ? Mis erilist on teatriskäimises, et selleks peab kuidagi pidulikumalt ennast riidesse panema, mida igapäevas ei ole ?

        • Koera jalutades valin ma riideid pigem selle järgi, et oleks õhku läbilaskvad, ei oleks heledates toonides jne. Siseruumides on valikukriteeriumid paratamatult tiba teised.

          Lisaks naiste jaoks oluline teema – teatrisse saan ma probleemideta minna kõrge kontsaga, sest nagunii istun suure osa ajast. Päev otsa koolis käies väsiks jalad ära, koeraga põllu peal oleks tiba ebapraktiline.

        • Aga see ongi täiesti eraldi probleem, mida ma ka oma kõige esimeses kommentaaris kõnetasin üsna julgelt:

          “Aga tänapäeva maailmas on niiehknii ilu ja stiili nii vähe, et olgu siis teatergi sotsiaalselt kokkulepitud normide põhjal see koht, kus püksiperse ei lohise põlvede kohal ja inimesed vähemalt üritavad kenad olla.”

        • Aga miks mitte “olgu siis kaupluski sotsiaalselt kokkulepitud normide põhjal see koht, kus ” ? Või pubi ? Või lihtsalt linnatänav või -park ? Küsimus ei ole ainult, et “kus püksiperse ei lohise põlvede kohal”, siin on korduvalt viidatud, et teater on mingi eriline üritus, peab kuidagi eriliselt riidesse panema. Miks mitte käia igal pool viisakate ja praktiliste riietega ?

        • Tegelikult alustasin ma juttu sellest, et tulid bussiga = tulid mõnest teisest linnast. Tallinnast siia käiakse harvem, nii et ilmselt väiksemast maakohast. No ja kui “vahel harva saad suurde linna” (höhöhöö), siis juba sel puhul võiks ju tõesti end veidi viisakamalt riidesse panna. Ja Nirtil on selles mõttes õigus, et toidupoes käiakse ju igapäevaselt, aga laisk eestlane ei viitsi igapäevaselt pingutada, alustagem siis kohtadest, kus käiakse harvem.

          Minu point on selles, et eriliste hetkede puhuks tasub riietuda. Sina ütled, et alati võiks – minu jaoks pole see siis enam eriline. Kui ma nagunii olen kogu aeg meigitud, peangi ma sünnipäeval ballikleidi selga panema, et erilisus ikka esile tuleks.

        • Täiesti nõus. MIks mitte. Ja mina kannangi kogu aeg piisavalt viisakaid riideid, et poleks häbi ka teatrisse minna otse koolipingist. Jakk, viisakad tumedad püksid või pikk seelik, saapad. Igas olukorras viisakas ja neutraalne. Ma hea meelega näeksin, et tagasi tuleks 19. sajandi mood, näitkes. Korsetid, pikad seelikud, kindad, parasolikesed ja kameed.

          Aga praegune teema on lihtsalt keskendunud teatrile. Viisaka riietusmise üleüldiseid põhimõtteid võib Rents oma järgmises postituses lahata.

        • Rents: vbolla see ongi siis erinevus, et minu jaoks on iga päev eriline, teater ei muudaks seda kuidagi😛 Kas see on õnnistus või karistus, eks paistab…

        • Nirti saab 12 punkti kümnest lause eest “Nõrgugem vabalt ja väärikalt!”😀😀 See sõnastus tuleb kasutusele võtta! (Y)

        • Mitte et see kommentaar enam ajakohane oleks, aga come on, isegi minusugune paadunud kaltsakas teab, et suvaline ülikond ei tähenda, et ennast mingiks “paabulinnuks” mukitakse. Ülikond on ülikond, keskmine hipster teab rääkida.

    • On vaks vahet, kas minna üles löömata teatrisse või pärast trenni ennast mitte pesta.

      • Not when you deal in absolutes…

      • Ning viisakamate riiete kandmine teatris kui vanad kulunud kooliteksad ja pusa on üles löömine? Keegi pole kuskil sabakuube ja torukübarat ja valgeid kindaid nõudnud.

  9. Selle sissekandega on NII PALJU ASJU korraga NII VALESTI, et võtab ulguma.
    Pmst just selliste kirjatükkide pärast ei pea reaalid (nagu mina) humanitaaridest (nagu Rents) lugu.

    Võtame töö sisu lühidalt kokku. Rents ütleb, et:
    – teatud sündmused v üritused on erilised
    – teater on üks selline üritus
    – erilisust peaks rõhutama dresscode järgimisega
    – tüdrukud järgivad, poisid mitte
    – tüdrukud tajuvad ühiskonna kõrgemaid ootusi
    – kõik kannatavad.

    Autor teeb ÜHE empiirilise vaatluse – käib teatris.
    Autor püstitab TERVE REA laest võetud hüpoteese.
    Autor EI ANNA mingeid arvulisi andmeid. Võib-olla oligi teatris ainult kaks poissi, seega üks ülikonnastatu oleks juba tubli 50%?
    Ja kogu edasine järelduste ahel tuleb selle ühe vaatluse ja mitme suvahüpoteesi pealt.

    Äkki on meeste jaoks tähtis sündmus hoopis õli vahetus, mille jaoks pannakse selga oma lemmiktunked?
    Äkki kulutavad nad naistest rohkem aega oma LARP-i chari ja kostüümi peale?
    Äkki loodavad nad teatrist saada intellektuaal-kultuurilist elamust – erinevalt end puhvi löönud naistest, kelle ainus mõte on, et “lisaks näitlejatele nähtagu ka mind?”
    Miks on teatris “dress circle”, mitte “tuxedo circle”?
    Kuidas üldse võtab mingi Tartu sallitallaja arvustada teiste inimeste riietumist??
    Kuidas su oma mehel ülikonnaga lood on, ah???

    Meenub P Loorentsi “naiste loogika”:
    Kui A-st järeldub B ja B on hea, siis A on tõene.

    Brr. Lähen nüüd ja loen rahunemiseks mõnda teadusblogi, skeptikut või pulleritsu.

    • Tegelikult on lugu veel hullem – ma ei käinud ise üldse teatris, nägin neid sinna sisenemas. Nii et nüüd võiks sisse tuua teema, et äkki kõigil olid kuskil ülikonnad peidus ja nad läksid peldikusse vahetama (bussisõidul oleks võinud ju ülikonnad kortsu minna).

      Ja ma võtan teadmiseks, et järgmine kord karjun “STOPP!” ja seejärel “JÄRJEST LOE!” Seda nad vast kehalise tunnist ikka oskavad.

    • Rentsi õigustuseks tuleb öelda, et kaudsed arvandmed siiski olid – klassitäis lapsi, oletame, et vähemalt veerand olid poisid ja saame, et umbes 15% oli ülikonnaga.

    • kaur, tahad ma kohutan sind – ma vahepeal kirjutan skeptikus ja kaalusin isegi liikmeks astumist🙂 riietus on muidugi individuaalne – mul on ntx lemmikkummikud, okei ma ei käi nendega teatris a ikkagi. ja ma ei usu et klassis oleks aint 2 poissi… ei, tegelikult usun. Gümnaasiumis paralleelklassis (keeleklass!) oli 3 poissi ja 30 tüdrukut. Loodusklassis oli vähe tasakaalukam see olukord, aga meid oli kokku ainult 21.
      Teatrist rääkides – kui ma välismaalasest tuttavaga ooperis käisin siis ta imestas kuidas eesti teatrid ära elavad – saal oli minu mõistes pooltäis, tema jaoks aga tühjavõitu. Riietuse osas, jah oli suurem osa rahvast end ilusaks teinud. Üldise kultuuri osas – ma võisin vabalt olla üks nooremaid inimesi publikus. Natuke nukker.

  10. Muuseas, sama teema oli hiljuti LHV Investeerimisfoorumi vabade teemade rubriigis. Seal olid enamik härrasid seda meelt, et vähemalt Boss või Armani peaks ikka teatris seljas olema.

  11. Tüdrukud peavad olema ilusad ja head. Poisid peavad olema targad ja ägedad. Tüdrukuga kakled hommikul, et ta EI LäHEKS oma kõige pitsilisemas roosas kleidis lasteaeda või õue lehti riisuma. Poisiga kakled enne igat pidu ja teatrit, et ta vähemalt selle rokase t-särgi välja vahetaks.

    Mina käin iga päev oma lapse ümber ja räägin, et ta on nii ilus ja näeb kenades riietes nunnu välja, aga tema ikka kasvab poisiks. Minaeitea.

    • Mis sa tahad praegu öelda, et mu vend ei ole tõeline mees või? Või et tal on sooroll paigast ära, kui ta täitsa omal initsiatiivil end vahel pidulikumalt riietab?

      Sellest ei hakka ma üldse rääkima, et sa ütlesid praegu MULLE, et ma pole tõeline tüdruk, sest ma pole kunagi pitside ja satside vastu erilist huvi tundnud. Või noh, isa väidab, et enne kolmandat eluaastat olevat mul isegi käekott olnud, aga sellega see huvi ka lõppes.

      • “All girls wear pink lace!”
        “I don’t wear pink lace and I’m a girl…”
        “Aye, not a wee bit of real girl in you then, lass!”

        • Pole hullu, ühes blogis öeldi mulle ca kuu aja eest midagi stiilis “Sina sellest nagunii aru ei saa, see on naiste teema.” Nojah siis, eks ma imetlen peegli ees oma peenist edasi siis.

        • See on sul kindlasti märkimisväärselt väike, ega sa muidu ei hüsteeritseks siin blogis nii.

    • No sõltub, kas kasvatusest v maeiteamillest. Mu plika (9a) läheks kooli pidžaamas, või eilsetes trenniriietes, kui saaks. Kammimata ja pesemata ja tal-kama-kui rokasena. Ilmselgelt ta veel ei tunne ühiskondliku ootuse painajalikku survet.

      • Ma olen täheldanud seda, et kui mul on parajasti muus mõttes kehvem periood, teen ma korralikumalt trenni ja hoolitsen rohkem välimuse eest. Toome näiteks praegusest elust konkreetse paralleeli – mul ei ole häbi minna ühe oma juhendajaga kohtuma täiesti suvaliste (kuigi muidugi puhaste) riietega, sest mul on talle siiski 50 lk ette näidata. Teise juhendajaga kohtudes tuleb aga vähemalt ripsmed ära värvida ja juuksed ära kammida – mis sellest, et ma TEAN, et teda see ei huvita, kui mul talle midagi asjalikku lauale asetada ei ole, aga MINA ISE vähemalt tean, et olen midagigi endast nüüd andnud.😀

  12. Nii, ja lõppmärkusena ütlen, et me ei ole Rentsiga ühe isiksuse kaks lõhestunud poolt või neuroneid ja vereringet jagav sümbiootiline eluvorm, kohatu on Rentsi üritada orki tõmmata sellega, mida mina olen öelnud ja vastupidi.

  13. Riietest lapsevanema pilgu läbi:
    tüdrukutele toodetakse riideid rohkem, need on (ka ilusad) tihti odavamad ja neid leiab ka allahindlustelt ja sooduspäevadelt rohkem. Ilmselt tulenevalt sellest leiab tüdrukutele (pidulikke) riideid rohkem taaskasutusest, sh neid, mis on korralikud ja kulumata. Tüdrukutele, muide, ka KINGITAKSE riideid rohkem, sugulaste poolt. Tüdrukute riietamine on sugukondlik-, kogukondlik mäng. Ilmselt siis ka isad on meelsamini nõus tütarde riiete peale kulutama.

    Poiste (pidulikud) riided on kallimad, neid liigub järelturul vähem ja seal on need äratrööbatumad. Ülikondi on eriti vähe ja nendega on see häda, et kui poiss ülikonnast välja kasvab, siis ta on sellest absoluutselt välja kasvanud. Tüdrukuriietus juba lõike poolest võimaldab kanda seda hädakorral ühel aastal maksikleidina ja paari aasta pärast minikleidina, osta ainult uued sukkpüksid.
    Ise saatsin poisi viimati teatrisse teksade ja pruuniruudulise flanellist nööpsärgiga, mis minu silmis üldisel foonil kvalifitseerus “pidulikuks”.

    Kui mul oleks poisi asemel tütar, siis oleks järelturul isegi teksade valik suurem – poisile ma lilledega teksasid juba jalga ei pane, vabandage, aga 7 8-st selles suuruse püksi on just nimelt lillede või litrite või tikanditega. Särke, neid on jah saadaval.

    • Ja ja see, et… koolis ma tihti vaatan, et nii mõnigi algklasside tüdruk käib ka koolis kleidiga, mis minu silmis pigem sobiks teatrisse. Ilmselgelt siis on tal neid pidulikke kleite rohkemgi. Noh. Kui mu laps sellega nõus on, siis ma lähen kohe kaltsukasse ja tulen sealt sületäie sametiste kleitidega välja, ilma oluliselt vaesemaks jäämata… aga ma ei tea, ma arvan, ta ei ole nõus neid koolis kandma.

    • Muidu olen ma selle poolt küll, et teatrisse minnes tuleb ikka üritadagi väheke pidulikumalt riidesse panna, kui midagigi kodus on.

    • Täiesti nõus. Viienda klassi poiste kohta ma veel ei tea, aga esimese klassi poisile on sisuliselt võimatu leida rahulikke tumedaid pükse, mis ei maksaks poolt lapsevanema nädalapalka, kui see vanem juhtub haridustöötaja olema. Igasuguste pükste eluiga on ka kordades lühem kui kleidil-seelikul, sest vasaku põlve peal roomatakse mööda põrandat ja nii neist veel üks paar lühikesi pükse saabki … Mina olen muidugi ka see lapsevanem, kes ei luba lapsel dresse kanda muidu kui mullatöödel, aga pintsaku vastu väikese poisi seljas olen peaaegu sama allergiline kui pildiga särkide vastu rääkida oskavate laste seljas. Kiiks, noh.
      Minu jaoks klassifitseerub klassiga teatrisse minemine oluliselt vähempidulikuks sündmuseks kui perega minek. Klassiga käib vanim poeg umbes kord kuus, on lihtsalt selline teatrihuviline õpetaja sattunud. Perega minna õnnestub ehk kord aastas ja see on tõesti pidulik üritus, mille tarbeks ma mitu nädalat varem hakkan pükse, valgeid triiksärke ja lipse kokku otsima. Triiksärgid päranduvad kolme poisi puhul vennalt vennale, aga need püksid, jah …
      Kui see bussitäis lapsi tuli kusagilt maapiirkonnast, siis on muidugi võimalik, et vanematel ei olegi üldse võimalik poegadele pidulikke riideid hankida. Kui vallas ongi kolm kaltsukat ja need ei asu bussiga ligipääsetavas kohas, aga muud transporti ei ole ja raha vähe (Sa ei kujuta ette, mida üks mu tuttav maakooli õpetaja oma õpilaste kodusest olukorrast räägib!), siis ei ole piduriided mingi prioriteet.

    • Absoluutselt. Mul on nii poeg kui tütar ja poisile on viisakate riiete leidmine üks rist ja viletsus, tüdrukute kleidikesi leiab ilma suurema vaevata. Rahast ei räägigi. Ja sellest, et 6 cm äkiliselt pikemaks kasvanud poisi püksid on narri pikkusega, aga kleit või seelik kõlbab samamoodi veninud tüdrukule ikka selga panna…

      Räägib ema, kes on vist keskmisest hooletum oma laste riietamisel, sest lihtsalt ei jaksa.

  14. Mul on too häda, et mu jaoks kipuvad kõik sellised „piduliku riide üritused” ülespuhutud ja võltsid olema. Ülikond ja koloniaalvesi on üks äärmus, sitane ja haisev lüpsja teine. Miks ma ei võiks seal keskel olla – tavapärase puhta riietuse ja ihuga. Oma pulmaski käisime naisega teksades ja seljakottidega, et vahetult pärast seda maanteele hääletama minna😀. Sõprade pulmades olen käinud samamoodi tavariides.

    Hoopis tähtsamaks antud teatrinäite puhul pean ma käitumist. Tühja sest ülikonnast kasu on, kui hästiriietatud nolk ikka sitapealikult käitub, samas tavariietuses hästikasvatatu tõsimeeli teost naudib ja näitlejaid hea teostuse eest tunnustab.

  15. Siis tulekski leida mingisugune kuldne kesktee. Mitte nii, et noormehe jaoks oleks kogu aeg nagu üks suurejooneline teatriskäik (ehk siis kogu aeg liigagi ülesvuhvitud), samuti ei tohiks olla niimoodi, et kui minnakse kahekesi sööma, siis on tüübil ehituspüksid jalas, sest nii on mugav. Olen mõlemaid äärmusi kogenud, kumbagi enam ei tahaks.

  16. Aga siiski on tõsi, et ühiskond juba laiemalt suhtub meeste ja naiste riietusse ja üldse välimusse teistmoodi, erinevalt. Naiste riietus näikse olevat tugevalt ritualiseeritud – peamine nõue on vastavus olukorrale, järgmine nõue on meeldida paljudele. Meestel on see mõnes mõttes mugavam – mehelikeks peetakse tumedaid, igavaid ja ehtimata rõivaid/välimust, mehel sobib eputada pigem autoga kui ülikonnaga – teisest küljest jätab jälle eneseväljendusele vähem ruumi. Mida te arvaksite mehest, kes tuleb teatrisse kandes teemanttiaarat ja pitsžabood? Aga naisest? Millest selline vahetegemine, mh, ah?

    Igatahes… Ühiskonna hoiakuid paljundavad rõivatootjad. Rõivatootjate diktatuur tingib nende hoiakute jätkuva paljunemise. Jne.

    • Kle, ma peaks päriselt mõlemat opakaks. Tiaaraga teatrisse.

    • Kui “vastavus olukorrale” tähendab praktilist kandmissituatsiooni (ilm, tegevus) siis see on tõesti riietuse esmane funktsioon nii naise- kui meesterõivaste puhul. Riided kui teine nahk.
      Rituaalsus on järgmine ja tegelikult seal meestele nii suurt hinnaalandust ei tehta. Meesteülikonnad järgivad ka moode. Meestel on oma aksessuaarid ja käekell-mansetinööbid-lips-lipsunõel-(sõrmus) ei ole mitte odavam komplekt kui daami ehted. Minimalistlik? Jah. Odav ja lihtne? Ei.

      Autoga eputamine on ka mingi levinud ettekujutus. Pole küll märganud Eestis edevaid autosid eriti liikvel, pigem soetatakse konservatiivne ja silmatorkamatu tumedas toonis laialtlevinud Saksa taksosedaan kui Jaguar või Bentley.

      OK, noored jõmmid jah eputavad autodega, aga läbiaetud, kuid see-eest tuunitud bemm või audi on odavam soetada kui ülikond, mantel, kingad, sall ja kaabu.

      Ainuke kahtlane koht, millest ma pole aru saanud on väidetav reegel, et daam ei tohi mingitel regulaarsetel üritustel ühte ja sama kleiti kanda.

  17. Miks peab minema teatrisse ülikonnas? Miks peab söögilauas mütsi maha võtma? Miks ei võiks matustele minna lillelistes bermuudapükstes, kui nagunii on plaan randa edasi minna? Loomulikult eksisteerivad kõik need reeglid selleks, et oleks võimalik neid rikkuda. Et mässumeelsetel isiksustel oleks võimalik suhteliselt odavalt ja ohutult demonstreerida kaaskodanikele oma julgust, printsipiaalsust, ebakonventsionaalsust, sisemist vabadust, loomingulisust jne jne.

    • Ühiskonnas on olemas teatud käitumisreeglid ning kirjutatud ja kirjutamata seadused. ENSV-st tegi kõige läänelikuma liiduvabariigi käitumisõpikute olemasolu ning teatud reeglite järgimine. Ina Aasamaa klassikaks kujunenud 1968.aasta õpik on veel praegugi Raamatukois saadaval, enne matustele lillelistes bermuudapükstes minekut võiks selle raamatuga ehk tutvuda… täitsa sõbralikult soovitan, ausõna, enne kui mõni Eriti Mässumeelne Isiksus leinavate sugulaste poolt möödaminnes ära lintšitakse. Või vanusejärjekorras järgmise Esiema või Esiisa poolt ammulubatud pärandvarast ilma jäetakse, majast näiteks. Või lihtsalt mitte-kuigi-sõbraliku-aga-selle-eest-hästi-jälitada-oskava Kummitusega tuttavaks saab teemal “Mis Sul, pojuke, matustel seljas oli, ah? Nii palju Sa siis minust lugu pidasidki!”🙂

      https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?15480

      P.S. Aasamaast kirjutan seetõttu, et kui mu vanemad 1970.aastal Soome turismireisile pääsesid, siis pidid nad enne Moskvas instrueerimisel käima, kuidas nõukogude inimene välisriigis olles käituma peab. Väljaõpe algas noa ning kahvli kasutamisest ja viisakast riietumisest. Eestlased lasti kohe hotelli tagasi, et no teil on seal see Aasamaa õpik ja läänelik kultuur, teil on esimene väljaõppepäev vaba. Teine väljaõppepäev läks ideoloogilisele võitlusele, seal pidid kõik kohal olema.🙂

      P.P.S. Tegelikult on mul kahju, et me järjest enam amerikaniseerume. See, et teater pole enam pidulik sündmus, mis eeldab ka pidulikumat riietust, on üksnes jäämäe tipp. Paraku.😦

      • Äärmiselt paeluv lugemisvara on ka Karin Siim-Juse “Figuur ja mood” (Tallinn, 1959). Põhiliselt jagab see kuldaväärt näpunäiteid naistele, aga viimased peatükid on pühendatud meeste rõivastusele. Näiteks seisab siin, et väikesel pidulikul koosviibimisel kuuluvad meesterahva rõivastusse tume pintsak, ülikonnariidest, hall või mustrilisest siidist vest, ülikonnariidest või tumedad triibulised püksid, kaabu, mustad kingad, valge või heledatooniline ühevärviline triiksärk, väikesekirjaline rist(kaela)side või tume, soovitavalt halli põhitooniga pikk kaelaside ning tume või must otsaõmmeldud varrukatega mantel.

      • Oot, aga miks peaks olema teatrietendus pidulik sündmus? Miks see oli vanasti pidulik sündmus?

        • Tänapäeval on see pidulik sündmus nt seetõttu, et konservi – salvestuse – asemel esitatakse sulle asja elavalt, kõigi võimalike vigade ja juhuslike sekkumistega. See on pidu! Elav pidu.

        • Morgie võttis asja väga täpselt kokku.

          Kuna iga teatrietendus sünnib siin ja praegu, siis see jääbki just nimelt selleks üheks ja ainukeseks korraks. Homme on seesama etendus juba teistsugune.

          Näide 1: “Hansu ja Gretekese” etendusel sattus piparkoogimaja nõid lauldes ja tantsides mõnevõrra hoogu ja kukkus üle lavaääre orkestrisse (kooliaegne kogemus Tartust). No ronis välja ning tantsis kergelt longates edasi. Järgmistel etendustel tõenäoliselt enam ei kukkunud.

          Näide 2: hiljutisel Straussi-etendusel istusin “Vanemuise” väikese maja külgrõdul. Lava jäi balletitrupile natuke kitsaks, hoogsate hüpetega vasakule lahkudes sai üks noormeestest kulissidele õrnalt pihta. Mujalt kui külgrõdult seda arvatavasti näha ei olnudki, meie seltskond oli ainus, kes korraks “Ohhhh” ütles.

          Iga teatrietendus on ainukordne sündmus.🙂

  18. Ei noh, kommentaariumi lugemine on igavesti lahe. Rents hea teema võtsid üles, sain kõhutäie naerda!

    Aga mina leian, et riietumise juures on esmatähtis otstarbekus ja mugavus, mitte miski muu. Eks need olid ka algselt põhjused miks ürginimesed loomanahku selga ajasid, et soem oleks, mitte et naabersuguharu ees uhkeldada. Ja kui mugavuse juurde kuulub ise mugavalt tundmine sellest, et ollakse üles mukitud siis see ka.

    Teine printsiip muidugi, et mõistuse piires ei oldaks kaaskodanike suhtes puhtfüüsiliselt vastuvõtmatu. Siinkohal pean silmas enamasti riietuse haisemist ja räpasust mitte stiili. Stiil on ju lõppude lõpuks maitse asi ja siin võiks ka kaaskodanikud tolerantsed olla. No kui ei meeldi kellegi rõivastus, ei pea ju vaatama.

    Tunnistan, et mulle ka ei meeldi teatavad stiilid nagu rebadel püksid või liibukad ülekaalus kodanikel (eriti levinud lääne heaoluriikides). Samas kui nad ise end hästi tunnevad, las käivad kuis meeldib, minu pärast võivad riietusest hoopis loobuda ainult ärgu siis oodaku riigilt tasuta tervishoidu kui kopsupõletiku saavad🙂

    • Inimese esimesed esiajaloolised kehakatted olid siiski ehted, mitte isolatsioonivahendid – esimesed inimesed nimelt elasid kliimas, kus enese soojas hoidmine polnud esmane vajadus.
      Läbi ajaloo on enamjaolt ka just nimelt mehed olnud need suuremad enese ehtijad ja kehamaalijad. Tänapäeval paraku juba paar sajandit kannavad mehed must-halli peidurõivast ja naistel eeldatakse suuremat blingi ja rituaalsust. Matriarhaadi esimesed pääsukesed?

      • Valeväide. Riietuse esmane funktsioon oli kaitse. Mitte ainult külma vaid ka palavuse eest. Ja ka kesk-aafrikas ei ole kogu aeg suvi. Kaur võib kliimat humanitaaridele täpsustada ma loodan.
        Riietel oli ka muid kaitsefunktsioone. Läbi tihniku ragistada oli parem kui ennast okstes veriseks ei kraapinud ja hüääniga oli parem raipe pärast kakelda kui hüääni hammas läbi nahkürbi ihu peale ei hakanud.
        Rituaalsed funktsioonid tulid hiljem.

  19. Muide, ma olen pool päeva eemal ja siin on pea sada kommentaari RIIETUMISE kohta. Esimene mõte oli kohe, et kes nüüd tülli on pööranud… Aga siis selgus, et on hoopis naised “no vahel võiks ennast ju viisakalt riidesse panna” versus mehed “üühüühüü ei taa haaa seda ülikondaa”. Nagu Perekool, ma ütlen😀

    • Kusjuures mina olin TÄIESTI KINDEL, et küllap see palganumbri teema kirgi kütma hakkab. Selle peale, et inimesed SIIN vaidlema võiks minna, poleks ma tulnudki.

    • Perekoolis on mehed? Mis ajast?

      • Mingid oma jutu järgi mehed seal peaks olema.
        Ma pigem pidasin siinkohal muide silmas vaidlusteemat ja üldüldist argumenteerimist😀 Selline “palju kära totral teemal”.

  20. Meenus, et kui mu noorem poeg käis veel algkoolis ca II klassis ehk, tahtis mingil põhjusel üks kord kooli minna pidulikus riietuses, päeval, kus see minu arust sugugi vajalik ei olnud. (miks täpsemalt, pole enam meeles) Igatahes helistasime hommikul enne tunde õpetajale ja poeg küsis õpetaja arvamust. Õpetaja ütles, et pidulikku vormi ei ole vaja kanda. “Aga kas tohib?” küsis poja looturikkalt. Päris pead ei anna, aga arvan, et ta sai kooli tookord siiski tavariietuses saadetud.
    Aastate lisandudes sääraseid küsimusi enam ei tekkinud, teatrisse koos klassiga põhikooli ajal mindi enamasti ikka samas riietuses, nagu kooliski sai oldud, oleks mul nagu meeles, igatahes minu riietusalaseid nõuandeid edaspidi enam ei arvestatud (näiteks vahetada kapuutsiga dressipluus nööpidega särgi vastu) Gümnaasiumi ikka jõudes ja vbl ka veidi varem juba, hakati taas teatrikülastuste ajal kostüümi vahetust harrastama.

    • Näed siis. Et sa ei lubanud… tookord. Siis nii läkski! Edaspidi.

  21. Ma ei saa ju ka vaiki olla kommentaariumis, kus enne mind oli nii 113 kommentaari, uskumatu.

    Ühesõnaga. Muidugi käiakse teatris ennast näitamas. Ja see on okei. Tänaval käiakse ka ennast näitamas, restoranis, baaris ja isegi tööl. Igal pool väljaspool kodu on “enesenäitamise” aspekt juures ja küsimus on lihtsalt sellest, millist pilti kuskil endast näidatakse. Advokaat või pankur näitab endast tööl üldiselt eriti konservatiivset pilti, sest kuidas sa usaldad oma raha või juriidilised asjad mingile eblakale, töömehe tunked näitavad ka professionaalsust ja nii edasi. Ürituste ja pidudega on lihtsam, seal tavaliselt korraldajad ütlevad dress-code’i, tänaval määrab selle tavaliselt üldine kultuur – ja mässajad näitavad seda, et niimoodi ka võiks mõelda. Kui teatrid – näitlejad – ootavad, et seal peaks kuidagi täpselt riietuma, siis nad võiksid seda kah ütelda, arvan, viisakuse mõttes.

    Antud juhul, jah, ma teen ka selle järelduse, et millegipärast Eestis tüdrukutele õpetatakse enesenäitamist ja poistele mitte. See selgitab täielikult, miks Eestis mehed nii kohutavalt riides käivad ja miks korralikke meestekingi kuskilt osta ei saa.

    Mina muidugi elan riigis, kus meesteriiete poode on rohkem kui naisteriietepoode ja mehed vist on kriipsu võrra edevamad.

    • Kui meesteriiete poode on rohkem, kui neid teisi, siis järelikult seal ka müüakse rohkem ja suuremat valikut meesteriideid, järelikult ei ole meesteriiete ja naisteriiete hinnavahe nii üüratu ja loodetavasti kehtib see ka noorema põlvkondade meeste kohta ja ka poiste vanemad saavad oma võsukesed soovi korral ilma nälga jäämata riided selga; või siis on riiete hinnad üleüldse suhteliselt jõukohasemad. Lisaks võib sealmaal asja päästa see, et vihma- ja lumekindla riietuse ostmine lapsele ei ole kohustuslik ning sellevõrra jääb rohkem raha üle.
      Eestis on tõsiasi see, et kui su lapsel hingavat-vee-pori-ketsupikindlat väliülikonda (pluss saapaid) ei ole, siis oletegi lihtsalt pidevalt toas vangis või haiged; lisa sinna veel küttekulud talveperioodil ja piduliku riietuse jaoks jääb niikuinii üpris vähe üle; kogu rehkendusele paneb punkti kurb tõsiasi, et Eesti kaubanduses ongi just poiste (pidulikud) riided kallimad ja väiksema valikuga. Kasvavale lapsele igal aastal kallis ülikond osta käib ellujäämisrabelemiste kõrvalt nii mõnelegi üle jõu. Pidulikke kleite saab juba paari euroga. Isegi sukkpüksid maksavad rohkem, kui täiesti korralik kleidike kaltsukas.

      Ja ülikond on juba kord selline asi, et liiga suure või liiga väikesega näeb laps naeruväärne välja, kleidi pikkusega annab rohkem mängida.

      • Vist see vahe ongi, et laiem diapasoon on, low-endist high-endini on kõike saada, kuigi, kahjuks, ka Hiina immigrantide (auto)ekspluateerimise tõttu. Halba ilma on siin ka küllalt; sihukese http://vaatabkaameraga.wordpress.com/2012/02/12/tutto-quello-che-rimane/ jaoks on väga vaja vee-, vihma- ja porikindlat riietust. Teiselt poolt, muidugi, kõigil on autod ja see lihtsustab tsipa asja, ehkki kütus on üks Euroopa kalleimaid.

        Aga rikkamad on siin inimesed keskmiselt ka, just mingi uuringu alusel olid Itaalia perekonnad Euroopas mediaanvaralt üks kõike rikkamaid riike, seega, ilmselt on ka see, et neil, kes juba lapsi saada otsustavad, on piisavalt sääste ka neile riiete ostmiseks. Ja lapsi saadakse keskmiselt vähem kui Eestis.

    • Mis siin väikelastest rääkida, suured mehed, kes ei taha iga püksipaari peale 50 eurot kulutada, on ka hädas. Keskmisele kasvule veel leiab – kui oled juba pikem kui 180 ja jalanumbriga üle 45, läheb elu täitsa kalliks kätte. Mu õepoeg on nii 7 cm lühem kui minu võsuke, tema sai koolilõpuülikonna soodukatega ligi 70% odavamalt, kui minu oma samade soodukate ajal. Mõlemad Baltmanist. Nagu sellest veel vähe oleks, otsustas Võsuke kohe pärast kooli lõpetamist oma õlad kõvasti laiemaks kasvatada ja korra kantud pintsak jäi ikka VÄGA liibukaks. Ohjah.

  22. Noh, sellist teatrikülastust tahadvä-tahadvä: http://amsterdamiseerunud.blogspot.com/2013/04/porutav-teatrielamus.html ?

  23. Teatrisse sobiva riietuse teema on jõudnud Delfisse ning tõsine andmine käib:

    Maaja Kallast: tossudega teatrisse ja juukseid kammitakse etenduse ajal! Olukord on drastiline!

    http://publik.delfi.ee/news/inimesed/maaja-kallast-tossudega-teatrisse-ja-juukseid-kammitakse-etenduse-ajal-olukord-on-drastiline.d?id=66044618

    Rauno Märks: töölt teatrisse jooksjaid pean “rämpstoidu sööjateks”

    http://publik.delfi.ee/news/inimesed/rauno-marks-toolt-teatrisse-jooksajaid-pean-rampstoidu-soojateks.d?id=66045784

    Merle Palmiste: teksadega teatris ei käida!

    http://publik.delfi.ee/news/inimesed/merle-palmiste-teksadega-teatris-ei-kaida.d?id=66042446

    Janiiedasi ja siis veel edasi. Artikleid muudkui tuleb ja need koguvad klikke ning kommentaare suisa sadades.🙂

    Rents oli ajast ees.

  24. Ähh, Majasokk ostis isegi uued sisetallad, et tema juures kõik ilus oleks. Tõsi küll, tema ei läinud mitte teatrisse, vaid telepurki. Aga palju seal vahet on?


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid