Uncategorized

Noh, humanitaarid, show me what you’ve got

Mul on hulk küsimusi.

1. Kas kellelgi mõnda Wolfgang Iseri varasematest raamatutest on laenata? Ehk siis näiteks “The Act of Reading” või “The Fictive and the Imaginary”. Esimene on mul kusjuures isegi pdf-ina olemas, aga see on NIIIIII kehva kvaliteediga, et seda on võimatu lugeda.

2. Kas te oskate soovitada kedagi teist, kes lugejapoolsele tegevusele keskendub ja oleks asjalik, huvitav ja hea?

3. Oskate te nimetada mõnda tema õpilast, kes ilmtingimata üle tasuks vaadata?

8 kommentaari “Noh, humanitaarid, show me what you’ve got

  1. Kui ma kunagi strukturalismiga möllasin, siis sellest ajast on meeles, et lugeja rolliga tegelesid Eco ja Culler, aga muidugi mitte ainult sellega. Kui ma nüüd guugeldasin, siis leidsin veel Stanley Fishi, kes on Iseri kaasaegne.

    See “reader response criticismi” wikiartikkel peaks kah autoreid soovitama.

    Vaatasin Estrist Cullerit, tundus et järsku see raamat läheks õigesse auku.

    Ecolt muidugi “Lugeja roll”. Ma trööpasin seda omal ajal ise, aga ta käis mulle mõnevõrra närvidele, kogu aeg tundus seda lugedes, et Lotman räägib palju selgemat juttu.

    1. Seal sõltub raamatust, selle eriti kehva versiooni saingi Scribdist tasuta, aga selle Fiktiivse ja Imaginaarse eest tahavad nad premiumi = raha.

  2. Muidu üldiselt – Ingardenit olen lugenud, aga mitte cognitioni raamatut, võtan selle ka. Ecolt olen muidugi Lector in fabulat lugenud, aga lugeja rolli mitte, nii et vaatan seda ka. No ja teisi, keda siin soovitati. Ja vaatasin, et Jaussilt on üks raamat prantsuse keelde tõlgitud, mille mu osakonna raamatukogust kätte saab.

    Aga minu jaoks on põhiprobleem selles, et mul oleks midagi moodsamat ka vaja, need on kõik ikka suuremas osas vanad mehed, kes kirjutasid oma põhiteosed 20 aastat tagasi või rohkemgi.

  3. Ma kasutasin James Phelanit ja tema “Living to Tell About It” oma magtöö jaoks. Seal pole küll puhas reader response, aga üksjagu huvitavat selle kohta, kuidas autor narratiivi kaudu lugejat püüab mõjutada ja mismoodi lugeja võib teksti erineval moel hinnata (tegelased+faktid+sündmused, eetiline ja esteetiline; nt teinekord võib eetiliselt suhteliselt vastuvõetamatu tegelane olla autori poolt nii hästi kujutatud, et see nö esteetiline pool trumpab üle ja kujundab autorist ka hea arvamuse). Phelan keskendub küll rohkem autori võtetele ja kuidas narratiivis need välja tulevad, aga ta kasutab analüüsiks just enda lugemiskogemust/elamust, mis oli mulle sümpaatne.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.