anna kannatust

Mul oleks vist twitterikontot vaja

Taas kord tunnen ma, et pole mõtet sõnu raisata, sest kõik, mis mul öelda on, saab mõne lausega kokku võtta.

Minuga võtsid nädala eest ühendust rootslased, kes kirjutavad sotsiaalmeediast nii Balti riikides kui Poolas, Rootsis ja Soomes. Täna tuli mulle meelde, et võiks ju vastata. Muuhulgas küsisid nad, kas ma oskan neile peale iseenda veel mõnda noort blogijat (15-30) soovitada, kes ühiskondlikest asjadest kirjutaks. Ma vastasin ausalt, et eestlannad on umbkaudu 40. eluaastani kirglikud ainult kingade suhtes. Ega ma ju ei valetanud, see pole minu süü, et ma ainulaadne olen. Okei, Nirtile viitasin ka. Paari ma tglt tean veel, kes võtavad küll sõna sel teemadel, aga ma ei tahtnud meid päris margistama ka hakata (no ei viita ju Kikuriinu sotsiaalanalüüsile) ja tõsiseltvõetavaid nagu eriti rohkem ei olegi ju. St kunagi oli küll üks piff, kes maru tõsiselt rääkis feminismist ja palgalõhest ja haridusreformist ja sellest, kuidas temast kohe ajakirjanik saab, aga ta vajus ära kuidagi, nii et ma ei teagi, mis temast edasi sai. Raske on ikka üksi tipus olla.

Esimese maailma mured – pean selle nädala lõpuks endale telefoni välja valima, aga ei oska. Kriteeriumid on paigas, peab olema ilus ja ei tohi olla puutetundlik. See õnneks ei jäta just eriti suurt valikut, eks.

Täiesti teemaväliselt: ostsin täna Itaalia jäätist, mille nimi on “Hispaanlanna”. Heh-heh-heh.