anna kannatust

Kuidas selle palgaga siis on?

Tarbija24-s räägitakse täna sellest, miks tööandjad ei taha kuulutustesse palganumbrit panna. “Mõned tööandjad ongi öelnud, et nad ei too oma palganumbrit välja, sest see meelitab kohale selliseid kandideerijaid, kes soovivadki sinna saada vaid selle numbri pärast, kuid oma tausta poolest ei sobi või nende motivatsioon ongi peamiselt seotud selle palganumbriga.” Probleemi tegelikult ju ei ole, sest töösoovija saab oma palgasoovi ju CV-sse lisada.

No kuidas ei ole probleemi? Kui ma palgasoovi CV-sse lisan, võib ju juhtuda, et see “meelitab kohale selliseid tööandjaid, kes soovivadki mind ainult selle numbri pärast, kuigi oma tausta poolest ei sobi üldse mulle”! Miks mulle selline tööandja?

Aga tõsiselt rääkides – ma saan aru, et PEAMINE motivatsioon ei ole ilmselt raha. Kui peamine motivatsioon oleks raha, tantsiksin ma juba ammu kunstrindu lehvitades laval. Aga raha on siiski üsna oluline. Kasvõi selles mõttes, et kui ma tööle lähen, pean ma igal hommikul tööle minema ja igal õhtul sealt jälle koju tulema ja parimal juhul lõuna ajal sööma ka – kui palgast nibin-nabin bensiini osta saab, siis ma ju ilmselt sinna tööle minna ei taha. Siis passin pigem kodus ja teen oma ajaga midagi kasulikumat. Olen ma selle pärast halb inimene? Või kas ma olen õel, kui ma ei taha töötada kuskil, kus pakutakse palka ca poole vähem, kui pakuvad sama ettevõtte teised konkurendid? Tähendab see, et mind motiveerib “ainult raha”? Minu kogemus näitab, et “konkurentsivõimeline palk” tähendab tavaliselt “teistest samalaadsetest firmadest oluliselt vähem me ei maksa”, ei midagi rohkemat ega vähemat.

Olen käinud tööintervjuul, juba aastate eest, nii et firma nime ei mäleta, kus juhtus sihuke lugu. Lähen mina siis kohale ja hakatakse esitama küsimusi erinevate raamatupidamisprogrammide kohta, mida ma ilmselgelt ei tunne, sest ma ei ole raamatupidaja. Selgitan mina, et ilmselt ajate te midagi segamini, töökuulutuses ei olnud sellise asja kohta absoluutselt mitte midagi – selgus, et kuna firma sai piisavalt CV-sid, otsustasid nad, et tõstavad nõudmisi ja saab ju üks inimene (ühe inimese palga eest) kahe inimese töö ära teha. Mis te arvate, kas seal töökuulutuses oli kirjas “konkurentsivõimeline palk” või jah?

Olen käinud tööintervjuul, kus mulle hakati esitama küsimusi minu abikaasa kohta. “Abielus? Kaua siis juba? Mis tööd siis mees teeb ka?” Kui soovite mind kohtama kutsuda, siis selleks on sobivamad ajad ja kohad, kui ei soovi, siis miks me sellest üldse räägime?

Nii et minu meelest võiks vähemalt umbkaudne palgavahemik (või kasvõi “Alates X eurost” – kuigi siin olen ma jälle märganud, et kui küsida, et mis siis see ülemine piir on, on vastuseks, et “ei, tegelikult me just selle summaga olemegi arvestanud”) kuulutuses kirjas olla. Ja teiseks leian ma, et ka Eestis võiks olla traditsioon lisada CV-le ka diplomi koopia (eeldusel, et me kraavikaevajatest ei räägi) – sest mul oli kord au kandideerida tööle, kus seda nõuti (st alguses nõuti ainult haridust ja esimesest voorust edasisaanutele öeldi, et võtke intekale ka diplom kaasa) ja see oli hämmastav, kui paljud olid oma hariduse kohta lihtsalt süüdimatult valetanud.

Pilt on pärit siit.

anna kannatust

Eesti matside taastootmine

Käisin täna oma koopast väljas. Harv, aga seda juhtub. Lisaks kõigile muudele põnevatele ja hirmutavatele asjadele (päike! inimesed! autod!) nägin, kuidas bussiga klassitäis lapsi teatrisse toodi – bussiga, järelikult kuskilt kaugemalt väikelinnast ja tõenäoliselt päris igal nädalavahetusel teatris ei käia. Vanuse poolest ehk ca viies-kuues klass.

Ja mida minu silmad näevad? Tüdrukutest rohkem kui pooled olid viisakalt riides. Selge, et kõigil ei olnud musta kleiti, aga oli näha, et oli välja otsitud puhtamad ja viisakamad riided, juuksed ära kammitud, mõnele isegi natuke lokke tehtud. Oli vaeva nähtud.

Poistest üks kandis ülikonda. ÜKS! Okei, ma saan aru, et ülikond on üsna kallis ja kasvavale lapsele ei jaksa igaüks seda igal aastal osta – aga tüdrukutest olid päris mitmel korralikud kleidid ja ma miskipärast ei tahaks uskuda, et poisslaste vanemad vähem teenivad. Teiseks on võimalik ka ilma ülikonnata poisse korralikult riietada – pane kasvõi (puhtad!) teksad talle jalga, aga üles valge särk ja viisakam kampsun. Need esemed võiksid ju ikka igas peres olemas olla (ja neid saab ka kaltsukast – pealegi, kui keegi  taas lendab peale jutuga, et äkki isa ei anna raha, siis TAAS, tüdrukute isad on vist imekombel andnud). Aga teised poisid kandsid suvalisi pükse (laiu ja taskutega), mille peal olid suured värvilised pusad. St täiesti tavalisi igapäevaseid riideid, millega ikka koolis käiakse.

Selles vanuses lapsed ei tee kõiki riietumisotsuseid iseseisvalt. Nende vanemad suunavad neid teemal, mis on oluline ja mis mitte. Minu vanemad hoolitsesid selle eest, et ei mina ega mu vend päris suvaliste riietega teatrisse ei läheks – kusjuures hoolitsesid nii isa kui ema, erinevuseks pigem see, et ema planeeris varakult, uuris, kas keegi on millestki välja kasvanud või ei. Kui see isa teha jäi, oli elu põnevam, ta avastas viimsel hetkel, et mingi asi on väikseks jäänud ja siis algas ilge sahmimine, et kiiresti poest midagi leida või kasvõi sugulastelt laenata (nii minul kui mu vennal on samast soost aasta jagu vanem nõbu, nii et vanasti sai riideid vahetatud küll).

Siit selgub aga, et kuskil on terve hulk lapsevanemaid, kes panevad tütre küll korralikult riidesse (või suunavad seda tegema), aga poiss võib kasvõi otse laudast kummikutega bussi astuda. Sama haridusega. Meie peres nõuti mõlemalt häid hindeid, keegi ei tulnud selle pealegi, et end kolmedega läbi vedada, ja kuigi mu väikevend võttis vahepeal aasta vabaks, et ajateenistuses käia, plaanib ta tulevikus siiski ka magistrantuuri minna. Aga ma tean paljusid peresid, kus poistelt tõesti oodataksegi vähem. See kõik tuleb ju kodust kaasa.

No ja ütleme, et ÜHEL neist tüdrukutest veab ja ta rabab ära selle ülikonnas poisi. Mis need teised teevad? Kolivad välismaale (Pullerits karjub ajalehes järgi, et reedavad oma kodumaa ja ehk on Eesti südame külge ka kasvanud), hakkavad lesbideks (pole nagu nii kerge see, et võtad kätte ja hakkad) või lepivad ühega neist ülejäänutest? Ja kui neil just ei õnnestu seda väljavalitut enne laste saamist põhjalikult ümber kasvatada, siis annab armastav isa need hoiakud järglastele edasi. Nagu Marianne Mikko Postimehes kirjutas (kõik muidugi ainult sõimavad, sest ma ei tea, miks, aga Postimehe kommenteerijad vihkavad teda) – tüdrukud on nii harjunud sellega, et neilt oodatakse nagunii häid tulemusi, et nad teavad, et silma paistmiseks peavad nad saavutama SUUREPÄRASEID tulemusi, mitte lihtsalt häid. Poisid jällegi teavad, et neilt ei oodata üldse midagi ja tähelepanu saab pigem lollide naljadega. Kokkuvõttes kannatavad ju mõlemad osapooled, nii see, kes üksi teatris käies oma mölakat Soomest koju ootab, kui see, kes seal rassima peab.

anna kannatust

Iga päev saab targemaks

Mäletate, ma tegin siin katset, et kui palju eriti usin Rents jaksab päevas kirjutada? Siiani on tulemused üsna meeldivad olnud. Eeltöö on olnud väga põhjalik, märkmeid on palju ja kuigi päris kümme lk päevas ära ei tule, siis sinna kanti küll.

Aga selle teksti vormistamiseks ostsin ma ka meie teaduskonnale mõeldud üliõpilastööde vormistamise juhendi. Selle, mille autoriks on Ellen Uuspõld. See on tõesti asjalik raamat, ma olen siit pea kõigile oma vormistamisalastele küsimustele vastuse saanud. Ainus asi, mis minu jaoks tõesti rabav oli, oli see, et kasutatud kirjanduse loetelu pealkirjaks EI TOHI olla “Kasutatud kirjandus” ega ka mitte “Viidatud kirjandus”. Ainus õige variant on “Kirjandus”. Ma olen oma elu jooksul päris mitut lõputööd sirvinud, aga ma ei ole sattunud nägema MITTE ÜHTKI, kus see õige variant oleks. Vaene Uuspõld jutlustab kurtidele kõrvadele. 😀

dogs

heh-heh-heh

Ma ei ole teile rääkinud, aga meil on juba mõnda aega uued korterikaaslased. Üks täitsa tore paarike, kellel on kass. Ma ei tea, miks, aga nad hoiavad teda kogu aeg oma toas ja toaust kinni. Mul ei ole selle tagamaadest tõesti õrna aimugi. Ma võin ju arvata, et EHK on asi selles, et iga kord, kui kumbki neist toast väljub, tormab Oskar lõõtsutades kohale, üritab oma pead ukse vahele suruda, et kassi näha, ja kui ebaõnnestub, surub nina lihtsalt vastu ust ja puhistab valjusti, et võimalikult palju kassilõhna sisse hingata. Aga see on kõigest hüpotees, väga võimalik (ja isegi tõenäoline), et kass lihtsalt ei armasta tõmbetuult.

Igatahes olen ma täna täitsa üksi kodus. K läks proovi ja naabrid kuskile ära. Nii et loomulikult tegin ma nende toa ukse lahti, et kass saaks ka ülejäänud korteriga tutvuda. Enda magamistoa ukse barrikadeerisin loomulikult ära, nii et Oskar ei pääse üksi teda segama. Kass reageeris nagu kass ikka ja läks ahju taha peitu (oma magamistoas, nii et no harm done).

P.S. Homsest hakkan klapptooli kaasas kandma. Olin täna reaalselt olukorras, kus pidin minema turvatöötaja abi paluma, et ülemiselt riiulilt jäätist kätte saada. Oleksin ma vallaline, oleks see muidugi hea nipp, kuidas meestega tutvuda – paluda abi, et ülemise riiuli kõige kallima konjakini ulatuda. Mitte et ma konjakit jooks, aga see annaks kohe signaali, et ma ei ole odav. Sümbolid on olulised.

anna kannatust

Kas keegi Kristjan Jaaku on saanud?

Mina olen üks neist õnnelikest, kellel on õnnestunud Kristjan Jaagu meeldivat seltskonda nautida. Tore oli, ma ei kurda, kuigi kestis liiga lühikest aega, aga nii nende suhetega olema kipub. Üks tema tingimustest oli aga see, et kui ma ükskord oma magistritöö valmis saan, panen sinna kirja, et mu töö valmis tänu tema abile (no ta on selline edev mees).

Nüüd siis küsimus – kuidas te selle vormistasite ja kuhu kirjutasite? Ma tean, et pühendused pannakse tavaliselt tiitellehe ja sisukorra vahel olevale lehele, aga nii lähedased me nagu ei olnud. Ehk päris lõppu, kohe enne lihtlitsentsi?

anna kannatust · art

Näete!

Megan Fox käib KOGU AEG selliste särkidega ja KEEGI ei ütle talle, et “nii leim, su naba paistab, särk on väike ve?” Ei, ei läinud see eelmise suve kommentaar hinge mulle, lihtsalt mõtlesin, et jagan teiega. Nutmata. Klaviatuur on täitsa kuiv. Päriselt ka.

itaalia · music

Itaalia “punk”, jutumärkideta punk ja metal

Olen täna itaalia keele lainel (ja sellises tujus nagu pildilt näha), sest itaalia keele õpetaja ütles mulle tunnis, et see on lausa häbiväärne, et inimene on kaks aastat itaalia keelt õppinud, aga ei oska ikka veel c tähte hääldada. Nüüd ma häbenen. Ja mõtlen, et see tegelikult on ikka tiba ebapedagoogiline ka. Ja kuulan itaalia muusikat, lootuses, et ehk jääb midagi külge, sest hääldusharjutusi ma ometigi ei viitsi teha.

Seega, kuna ma ise itaalia muusikast midagi ei tea, tegelesin põhiliselt guugeldamisega. Täna panin (vähemalt plaan oli selline) rõhku natuke karmimale muusikale. Nii et sellest tuleb pikk postitus ja suurem osa videodest on playlistide esimesed, nii et muusikat peaks siin tükiks ajaks jätkuma. Ongi parem, sest ega mul hetkel eriti blogimiseks aega ei ole, leiate siit veel nädal aega midagi kuulata. 😀 Loe edasi “Itaalia “punk”, jutumärkideta punk ja metal”