Olgem head

Mina päästsin eile elusid. Käisin verd andmas. Tavaliselt tähendab see seda, et võtan K kaasa, läheme koos sinna, mul on liiga madal hemoglobiinitase, K pumbatakse tühjaks ja mina valin siis õnnelikult šokolaadi ja tunnen, et olen taas ühiskonnale oma pisikese panuse andnud (sest K-l üksi ei tuleks ju meelde sinna minna). Täna aga oli taas kõik kena ja minu veri läks ka kaubaks. On küll tore tunne, kuigi ega mulle väga ei meeldi see, kui mulle nõel sisse torgatakse – aga samas mõnele teisele jällegi ei meeldi ära surra, nii et see kaalub mu ebameeldivused üles.

Teiseks on vereandmine väga hea võrdsuskoolitus. Selles mõttes, et kui ikka näed, kuidas seal on ühtviisi koos nii kiilakad jõmmid, tätoveeritud mootorratturid, neiud, kes on hommikul kell 11 täismeigiga, elus kibestunud blogijad jne jne, siis tuleb ikka paremini meelde küll, et veri on meil kõigil punane ja aitamissoov ühesugune. Lisaks, suvel tasub eriti verd andmas käia, sest suviti on igasuguseid õnnetusi ju rohkem ja verevajadus suurem. Nii et olgem inimesed ja olgem head, te võite päästa purjus peaga ujuma läinud ja orgi otsa kukkunud rullnoka elu, et tema geenid siiski edasi saaksid kanduda. Hmm, see ei kõlanud nüüd päris nii hea reklaamlausena, kui mul plaanis oli, aga saate aru küll. Aitame elada.

Muide, kas te teadsite, et Eestis on ka doonorkoerad täitsa olemas? Igatahes on.

P.S. Minu jaoks oli eile esimene rannailm, mida sai ka rannas käimisega tähistatud. Vesi oli jahedavõitu küll, aga juba ujutav, krampi ei tõmmanud. Mina tahaks ikka natuke soojemat, aga K rapsis rõõmsalt ringi nagu hüljes.

“Mina ja sina” (2012)

Itaallased ja prantslased armastavad filmides imelikke inimesi kujutada. “Mina ja sina” on selle hea näide. Peategelaseks on kummaline 14aastane poiss Lorenzo. Vanus on oluline, sest mina arvasin pool filmi, et ta on lihtsalt haruldaselt loll, aga 14aastase kohta on ta vist lihtsalt imelik, ikka päris imelik, aga mitte ilmtingimata rumal.

Kui palju ma siis rääkida võin, et päris spoilerdamine ei oleks? Nii palju vist ikka võin, et peategelane on selline imelik poiss, kellele meeldib muusika ja kes armastab lugeda. Teised inimesed talle eriti ei meeldi. No ja siis ta mõtiskleb igasugu imelike asjade üle, näiteks on tema meelest igati normaalne ema käest küsida:”Emme, kui me oleksime viimased inimesed planeedil, kas sa siis seksiksid minuga, et inimsugu välja ei sureks?” Igatahes, kuna emale on väga oluline, et poiss teistega suhtleks ja klassiga suusatama läheks, valetab ta, et läheb nendega kaasa. Tegelikult kasutab aga seda raha tunduvalt mõistlikumalt. Kuidas täpselt, näeb filmist. Täitsa äge film oli, mul oli küll huvitav vaadata.

P.S. Muuhulgas oli seal ka üks hea itaaliakeelne laul – “Ragazzo solo, ragazza sola”, David Bowie Space Oddity itaaliakeelselt versioonilt:

Aga nüüd lähen ma välja, sest ilus ilm on. Pealegi, Merje just kirjutas, kui väga teda ajavad närvi need blogijad, kes liiga palju kirjutavad. Hakka või vabandust paluma, et mul on selline töökoht, kus tuleb põhimõtteliselt 12 tundi arvuti taga istuda.

Rents köögis + The Liability (2012)

Alustame headest asjadest. The Liability oli väga hea film. Lausa üllatavalt hea, arvestades seda, et tegu oli ühega neist teostest, mille peategelaseks on saamatu noormees, kes üritab elus hakkama saada. Siin tegi asja hullemaks veel see, et see peategelane oli selline tüüpiline Inglise rullnokk, kes ise on endast hullult heal arvamusel ja peab end kõvaks meheks. Lisaks oli ta parajalt süüdimatu, no vaatad ja juba ajab närvi. Aga film oli äge ja isegi see vastutustundetu tõbrik muutus mingil määral sümpaatseks.

Aga söögist. Ma ei saa aru, miks on nii, et iga kord, kui ma üritan süüa teha, on tulemuseks see, et ma pean ütlema, et “eriti ilus see küll ei olnud, aga…” (ja kehvemal juhul “aga süüa see ka ei kõlvanud”). Seekord proovisin veganite õhtusöögiks sellist mustikapirukat teha. Mõtlesin, et keskmine kuumus on ehk 180. Lasin sellega 50 minutit, kook seest täiesti vedel. Nii vedel, et mustikad läksid keema, selle asemel, et normaalseks minna! Panin 220 peale ja ootasin veel 40 (!) minutit, aga põhimõtteliselt mitte midagi ei muutunud, natuke läks keskelt tahedamaks. Sõimegi sellist imelikku putru. Mustikad maitsevad vähemalt alati hästi ja ääred olid ikka tahedad, no aga ei olnud päris see, mis mul plaanis oli. Vähemalt välimus läks seekord täppi, aga no ei saa minust head veganit. 😀

Roheline välk

Sain vahepeal jalgratta parandusest kätte. Ja nüüd olen ma Tartu linna kõige ägedam hipster*. Rahatu küll, kogu see trall (remont + korv + rattakell** + rattalukk) läks päris mitu eurot maksma. Mõtlesin isegi, et äkki peaks paarsada eurot juurde panema ja uue ratta ostma, aga esiteks ei ole mul paarisadat eurot, teiseks ei ole mul selle jaoks vajadust, sest ma sõidan anult linnas nagunii ja ei läbi tuhat km aastas, ja kolmandaks on see ratas ju nii nummi.

Nüüd on ainult helkureid vaja külge panna, sest te kõik ju teate, et liiklusseaduse paragrahv 87 lõige 1 sätestab, et:

Jalgrattal ja pisimopeedil peab olema:

1. töökorras pidur ja signaalkell;
2. ees valge ja taga punane ning vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur

Ja siis saangi igati seaduslikult mööda linna ringi kimada. Õnneks on varsti palgapäev, siis saame teada, kas õnnestub ehk auto ka korda teha, ma tahtsin ju Ellotskat Eestis tuuritama viia. Oh need armsad esimese maailma mured.

* Ainult nõukastiilis lilleline kittelkleit on puudu. K.k.p.s. võiks vahelduseks roosade nabapluuside asemel neid mulle pakkuda.

** Ma tahtsin pasunat panna, aga ei leidnud seda kuskilt

Elu Tartu pisikeses ja uimases tagahoovis

Tartu on ikka üks naljakas koht. Juba  mõne aja eest räägiti, et linn andis squati osas järele (sest neil polnud tegelikult omanike esindamiseks õigustki, linn oli selle tralliga selgelt üle oma volituste piiride läinud), nüüd on sellest ka artikkel ja herr Mölder räägib seal, kuidas ta ikka taunib ebaseaduslikku tegevust ja et nemad ei tea, kas noorte loodav sihtasutus oleks seetõttu usaldusväärne. No kas endal ei ole häbi sellist juttu ajada? Igaüks, kes vähegi uudiseid on lugenud, ütleks ju selle peale (vähemalt mina küll ütlen), et taunida tuleks hoopis härraste poliitikute ebaseaduslikku ja vastuolulist tegevust – esmalt ületatakse Anna Haava tänavas selgelt oma võimu piire, võetakse endale õigusi, mida neil tegelikult ei ole, et kaitsta eraomandit, mis olevat püha. Ja siis samal ajal ei koti Oa tänavas õdede Rebaste eraomand kedagi, need humanitaarid võiksid kuskile mujale kolida, sest seal on kõigil suu vett täis, Raimond Tamm leidis ju viimse hetkeni, et kasvõi osalisest lammutamisest pole mõtet rääkida. Mölder leiab, et mõlema maja ehitusluba küll peatama ei peaks, sest “kahe maja mahtu vaadatakse summaarsena” – kuidas see loogiline on, et majadel on eraldi ehitusload, aga mahtu vaadatakse summaarsena? Aga teiste ebaseaduslikku tegevust me igatahes taunime! Eriti kui neil lipsu kaelas ei ole ja nad pole õigesse erakonda astunud! Väga taunime!

Teemavahetus. Olen mitu päeva vingunud kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad, et kukun kohe itaalia keelest läbi. Et kirjalikust raudselt juba kukkusin ja veel raudsemalt kukun suulisest ka. See viimane seisukoht oli selles mõttes igati õigustatud, et ma olen üks neist inimestest, kellele väga meeldib grammatikat õppida ja tabeleid teha, sest see on ju põnev, aga sõnade tuupimine on kõige igavam asi maailmast, nii et neid ma eelistan kuskilt lugemise/rääkimise/vaatamise/kuulamise käigus üles korjata, kuigi see on aeganõudev protsess ja need sõnad, mis mulle meelde suvatsevad jääda (näiteks Itaalia vesternist) ei pruugi sugugi samad olla, mida me parajasti tunnis õpime. Ja kui korraga pidevalt mitmes keelekeskkonnas olla, siis kipub ikka nii olema, et kui itaalia keele eksamil peab kirjutama, kuidas on laud, kirjutan ma sinna julmalt mesa ja ei tule selle pealegi, et äkki see võiks hoopis tavola olla, sest minu jaoks on hispaania ja itaalia keel liiga sarnased. Pidevalt vahetan nende sõnu omavahel ära. Eriti jama on muidugi, kui sõnad ongi päriselt sarnased, nagu peligroso ja pericoloso, pea siis meeles, kumb kummas keeles on.

Töö juures näiteks oli ükspäev tüdruk, kellel ei tulnud inglise keel meelde. Vaatas mulle otsa ja küsis:”Firma?” Ma sain aru küll, et ta tahab teada, kas ja kuhu ta allkirja peab panema, aga kuna see tähendab allkirja nii hispaania kui itaalia keeles, ei suutnud ma kuidagi otsustada, mis ma talle nüüd vastama peaksin. Lõpuks otsustasin, et ta on rohkem hispaanlase nägu, panin sõrme paberile ja ütlesin “aqui“. No et ei läheks liigsele riskile või midagi. 😀

Igatahes, ma leidsin netist sellise itaalia keele konspekti. See on selles mõttes vahva, et siin on mingid põhisõnad ja lisaks terve hulk verbe, mida ma varem ei teadnud. Kavatsen suve jooksul siit jõudu mööda tuupima hakata. Eksamist sain õnneks juba läbi, nii kirjalikust kui suulisest (see oli arvestuslik aine ka, mitte hindeline, kuigi sain eksamil hulga rohkem punkte, kui arvasin), aga ükskord võiks ju keele ka selgeks saada, eks.

Kolmandaks jälle minu kutsukestest, sest keda ometi mu koerad ei huvitaks. Me käisime täna rannas (kasutame selleks viimaseid võimalusi, Tartus veel inimesed ei uju ja kui rannahooaeg ametlikult algab, ei tohi muidugi enam koertega randa minna) ja saime seal ühe dalmaatslasepliksiga tuttavaks. Oskar muidu täiesti vihkab lapilisi, sest tal on ühe sellisega väga kurvad kogemused olnud. Aga kui natuke nuusutas ja aru sai, et see on emane, leidis, et sellisega võib mängida küll. Mängis natuke ja siis leidis, et võiks ikka proovida selga ka ronida. Mul on tunne, et asi polnud mitte daami seksikuses, vaid lihtsalt domineerimissoovis. Aga ikkagi tore, et ta leidis kellegi, kes temaga enamvähem ühte tüüpi on. Selles mõttes, et Atu mängib ikka tavalise koera mänge, teda teised üldiselt ei huvita, teda huvitab OKS. Ja selle oksa ümber keerleb tema päev. Sellel saab vees järel käia, seda saab muru seest ära tuua ja kui Oskar ka oksa tahab, saab talle tappa anda. Aga Oskar tahab selliseid trügimise ja nügimise, hüppamise ja kargamise mänge mängida. Searallit teha, nagu bullikaomanikud ütlevad. No ja selle jaoks on vaja dalmaatslasi, boksereid ja selliseid tegelasi, kes seda tüüpi meelelahutust naudivad. Nii et loodetavasti saavad neist ikka päris sõbrad, kes ei ürita üksteisele pidevalt selga ronida.

Jutt sai otsa vist.

Aa, ei, üks asi veel tuli meelde. Üks Eesti kunstnik kirjutas täna Facebookis, et tema küll mõistab, miks inimesed ei salli soovolinikku ja miks neid häirib see, et ta palju palka saab. No et ajab närvi ju. Mina tegelikult ei tea, kui palju ta palka saab, ei viitsi guugeldada ka, aga minu meelest ütleb see nende inimeste kohta nii mõndagi, et neid ei häiri mitte see, et nemad vähem teenivad, vaid see, et keegi teine rohkem teenib.

Peace out.

“Tundmatu naine” (2006, “La sconosciuta”)

Vahelduseks üks väga hea Itaalia film. “Tundmatu naine” oli lõpuni välja huvitav, vahepeal tundus küll, et nüüd on kõik selge ja raudselt lõpp vajub ära (itaallastel kipuvad filmid veidi pikemad olema ka), aga ei. Point siis selles, et on Itaalia, kuhu saabub ukrainlanna (tundub, et ta on tegelikult seal juba üsna kaua elanud), kel tunduvad olevat väga konkreetsed eesmärgid (teha karjääri koristajana) ja kes on selle nimel üsna paljuks valmis. Rahapuudust ei tundu tal olevat, nii et tema käitumise tagamaad jäävad üsna tükiks ajaks arusaamatuks. Loo arenedes saame teada järjest rohkem imelikke asju. Äge film oli, kuigi minu jaoks oli palju kohti, kus ma panin korraks pausi peale, sest ei julgenud kohe vaadata, mis saab. Nõrga närviga olen vist, sest see ei ole tegelikult hirmus. Põnev oli lihtsalt.

Nädala kurvim uudis

on muidugi see, et GOT-l ei tulegi täna uut osa, sest neil on seal mingi püha või midagi. Ameeriklaste värk, ma ei viitsinud süveneda. Eelmisel aastal samal ajal vaatajanumbrid langesid, nii et seekord ei hakata riskima. Vaatame siis selle asemel, millist nägu Peter Dinklage teha oskab.

Muide, olen juba korra soovitanud, aga soovitan veel. Kui teil on igav pühapäev ja tahate head filmi vaadata, siis The Station Agent on ideaalne valik. Peter Dinklage peaosas.

P.S. Meil oli siin täishäire. Kellad-viled, kogu kupatus. ÜKS tudeng küsis minu käest, kas ta peaks ehk päriselt evakueeruma. Välismaalased on sotsiaalsed, tulid lõbustatult ustele vaatama, mis toimub. Kõik ülejäänud ignoreerisid olukorda. Eestlased.

The Host (2013)

IMDB-s oli selle suurepärase linateose hindeks 5.8 ja see on minu meelest veel lahkelt antud. Point on siis selles, et Maale on jõudnud tulnukad, kes võtavad üle inimeste keha. Jääb seletamata, kuidas täpsemalt, sest meie näeme filmi alates sellest hetkest, kui suurem osa inimestest juba “asustatud” on. Tulnukad on mingi muna sees ja need, kes juba inimkeha kasutavad, aitavad ta inimese sisse. Minu loogika ütleb, et kuidagi pidi ka esimene tulnukas ju inimese sisse saama, aga sellest ei räägita.

Igatahes, tulnukad on tegelikult väga toredad, sõbralikud ja mõistlikud. Kui ühel neist näiteks autot on vaja, siis ta küsib seda võõra tulnuka käest laenuks – sest tulnukad ei valeta. Nad ei suuda ka kedagi tappa (kui mõni eriti kuri erand välja arvata). Õnneks puudutab see ainult keha, see et nad kellegi kesta üle võttes tema vaimu hävitavad, ei tundu neid eriti häirivat. Ütlevad, et inimesed olidki sellised kurjad ja vastikud ja muudkui tülitsesid ja mis seal parata. Tegu on seega äärmiselt heasüdamlike ja toredate parasiitidega.

Peategelane, kes satub keha sisse, mida originaalomanik sugugi loovutada ei taha, käitub kogu filmi vältel, nagu kardaks peksa saada. Õigemini kogu filmi vältel, kui ta parajasti täiesti absurdsetel põhjustel kellegagi ei amele. Loomulikult on asjasse segatud kaks erinevat meest, tema keha tahab ühte, aga vaim teist. Lõppkokkuvõttes jääb täiesti arusaamatuks, miks see jura kaks tundi pikk oli ja miks seda aega mõistlikumalt ei kasutatud.

Nüüd, kui ma selle filmi kohta infot hakkasin otsima, sain teada, et see on tehtud raamatu põhjal. Autoriks on Stephenie Meyer, see, kes Twilighti kirjutas. Ei üllata, no kohe üldse ei üllata. Tuli välja, et K teadis seda, aga ei rääkinud mulle, sest arvas, et muidu ma ei taha seda vaadata. Õigesti arvas. 😀

Tartu – vihaste mõtete linn

Eile toimus Krooksus selline tore üritus. Nii et neiud, kui te soovite endale meest, kellel on vähe juukseid ja väga selgelt piiritletud lugemisharjumused*, aga see-eest võitlusvaim ja suur süda (eeldusel, et te õiget värvi olete), siis see on just see koht, kust otsida.

Mina hakkasin aga mõtlema selle peale, et huvitav mis tunne oleks sihukesele bändile laulusõnu kirjutada ja kui kiiresti mõtted otsa saaksid (lõpmatuseni end korrata ei taha ju). Punkbändiga on nagu tiba lihtsam, ampluaa on üsna lai, kirjuta millest tahes, tuleb ainult rõhutada seda, et sul on ikka kõigest täiega ükskõik või et kõik on nagunii perses. Või võib lihtsalt naeruvääristada üldisi lähenemisi. No näiteks võib kirjutada armastusest ja selle näideteks sobivad ühtviisi hästi nii Psühhoka “Vicky”, JMKE “Kapid” (mees ei suuda oma peret kaitsta) kui Velikije Luki “See vist ongi armastus“. Kui bändi nimi on juba Rassiliselt Motiveeritud Vägivald või Preserve White Arians (nende kontsert plaanis oli), siis tundub valik üsna kitsas. No et lihtsalt kasteheinas mängimisest ju nagu ei kirjutaks. Aga tegelikult sõltub kõik vist lähenemisest. Näiteks miks ei võiks bänd nimega Preserve White Arians kirjutada armastuslaulu – vabalt võiks, tuleb ainult sisse visata paar fraasi selle kohta, kuidas armsamal on kaunis valge nahk ja ilusad sinised silmad. No ja kuna silmas tuleb pidada ka meie rassi taastootmist, siis võiks muidugi olla ka rida valgete lapsukeste kohta.

Aga see on kõik muidugi ainult minu targutamine, ma pole tegelikult kummaltki bändilt vist ühtki laulu kuulnud ja ei ole plaanis teadlikult seda teha ka. Nad ajavad mind segadusse, sest ma ei saa isegi aru, mida nad täpselt pooldavad. Ühelt poolt räägitakse nagu rahvuslusest (eeldaksin siis, et EESTI rahvuslusest), aga kunagi, kui PWA mingit albumit reklaamis, olid KÕIK laulud ingliskeelsete pealkirjadega, nii et ilmselt defineerivad nad end siis eelkõige eurooplastena. Pildil on näiteks Revalers – ma pidin sõbra käest küsima, et kas see tähendab rävalalasi või midagi muud, nii et ilmselgelt see eestlastele suunatud ei ole. Samas on pungifoorumist mulje jäänud, et vähemalt PWA liikmed on EL-i vastu, nii et mine võta kinni, mis nad täpselt mõtlevad või kas mõtlevad. Ma ei viitsi süveneda ka tegelikult, maailmas on põnevamaid asju ka, saab näiteks jälgida, kuidas muru kasvab või emme tiiva alt siia tulnud üliõpilane üritab iseseisvalt pesumasinat tööle panna. Üldse olen ma enda teada ainult ühte Eesti natsibändi laulu kuulnud – ma ei mäleta, mis bändi nimi oli, aga miskipärast räägiti sellest, et meie esivanemad on viikingid. Kui alepõllumeeste äratõusnud järeltulija sellist asja räägib, on veits ikka mark küll, mis siis, et juba natsionaalsotsialistlik Saksamaa muinasjutte armastas. Kuigi ega ma ju ei tea, ehk tolle bändi liikmed ongi Saaremaalt ja laulavadki oma esiisade suurtest tegudest. Teate küll, nagu üks saarlane hiljuti piirideülesest armastusest rääkides ütles (parafraseerin mälu järgi):”Mina usun armastusse, mul on täitsa ükskõik, kas mu tütre tulevane mees on Saaremaalt või Hiiumaalt, peaasi, et mandrilt ei võta.”

Mul muidugi hea põrgata, ma olen blondim ja sinisilmsem kui suurem osa neist kiilakatest (veel üks põhjus kiilas olla on muidugi see, et sõbrad aru ei saaks, et tumedad juuksed on, muidu hakkavad veel kahtlustama, et vanaisa oli neeger**), nii et vast minu puhtsüdamlike mõtiskluste eest rusikaga kõhtu ei lööda, ma hakkan ju ühel hetkel pisikesi blonde lapsi välja tulistama. Nemad võivad laulda palju tahavad, aga see, kui kauaks blonde eestlasi veel jätkub, sõltub lõpuks ikka sellest, palju minusugused lapsi sünnitada otsustavad (ja kui palju naisi neil õnnestub välismaalaste käte vahele peletada).

* Sõber just rääkis, et läks ühega vaidlema ja kasutas väljendit ad hominem, millele juuksepuudeline vastas väljendiga ad pedenem. Mina, kes ma olen liiga palju raamatuid lugenud, hakkasin muidugi kohe mõtlema, et mis mõttes ad pedem litterae, et kus kirjas ja mis kirjas, et millest jutt käib, aga ei, see oli peen huumor lihtsalt. No et homo ja pede ja heh-heh-heh.

** See oli praegu viide Sons of Anarchyle, kui keegi aru ei saanud. Seal pressiti ühelt motoklubi liikmelt informatsiooni välja ähvardusega, et muidu räägitakse teistele ära, et ta isa neeger on. Mitte et see teisi oluliselt huvitanud oleks, aga ta ei olnud kõige targem poiss.

Shit my neighbours say 2

Istub pensionär väljas, naudib ilusat ilma. Tuleb Rentsi lemmiknaaber:”Noh, mis teed siin? Nutad kaotatud süütust taga vä?”