Juba mitu nädalat ärritab see väide mind, aga polnud varem aega sel teemal sõna võtta. Nimelt kirjutas üks blogija ühes teises blogis kommenteerides, et tema meelest on lastetud inimesed egoistlikud. Ja põhjendas seda sõnasõnalt nii:
Põhjendus: lastetu inimene on lastetu tavaliselt egoismist. “Mul pole veel piisavalt palju raha, piisavalt suurt elamist, piisavalt head tööd, et lapsi saada, ma tahan veel reisida, tahan veel vaba olla, ei taha veel maha rahuneda.” Laias laastus on nende sõnum: tahan oma raha ja aja iseendale kulutada ja mitte kellegi teise pärast lillegi liigutada. MINA!”
No andke andeks, aga seda hülgemöla võtan ma tõsiselt siis, kui te näitate mulle mõnda inimest, kes kohe üldse lapsi ei tahtnud, aga kodumaa nimel pani silmad kinni ja kannatas ära. Ja hiljem kannatas veel 18 aastat, sest ega ta ju lapsi ei tahtnud, aga no olemas nad nüüd olid.
Suurem osa asja, mida me teeme, on egoistlikud. Ma söön, sest mul on kõht tühi. Seksin, sest on tuju. Õpin, sest mind huvitab (või Madmaxi teooria järgi selle pärast, et kujutan ette, et hakkan humanitaardiplomiga räigelt pappi kokku rehitsema ja saan end kindlalt jõukama keskklassi nimekirja suruda). Ja ma olen päris kindel, et enamik inimesi saab lapsi, sest nad tahavad neid, st egoismist. Või selle pärast, et seksida oli tore ja tagajärgedele mõtlemiseks polnud piisavalt mõistust – ja hiljem on hea uhkusega öelda, et “MINA [erinevalt sinust, mõistagi] olen tõeline naine, mitte mõistuseinimene”. Jah, ka mina leian, et inimene sellise suhtumisega olend ilmselgelt ei ole, mitte et siin nüüd otseselt põhjust oleks uhkust tunda.
Seda esimest suhtumist (“mina TAHAN last ja mind muud ei koti”) ilmestab hästi sama inimese teine kommentaar:
Enamasti on põhjuseks egosim või selle leebem vorm “pole sobivat partnerit” (= ma ikka tahaks et mu elu oleks nii mugav, kui võimalik, kui juba lastesaamise raskeks tööks läheb).
Tõlge:”Kui mina TAHAN last, siis ma selle ka saan ja mul on savi, kas lapsel on hiljem ka isa, kes talle emotsionaalset tuge pakub ja talle eeskujuks on. Ja mul on savi, kas mul on hiljem raha, et talle viit erinevat puu- ja juurvilja anda või tema trenni eest maksta või talle ka teatripilet osta, kui klassikaaslased teatrisse lähevad. Kui mu kube ikka kiheleb, olen ma valmis teadlikult last saama mehega, kes tegelikult isaks ei sobi.”
Nojah, võib ju ka nii, lihtsalt sellist suhtumist teistele peale suruda on küll veidi imelik. Keeruliseks ära sina oma elu ise ela, teate küll. Kusjuures ma ei tunne ühtki lapsevanemat, kes oleks öelnud, et ta sai lapse, et Eesti iivet suurendada jne (Perekoolis räägitakse ainult neist põhjustest, kui lastetuid sõimatakse), küll aga tean ma mitmeid lastetuid, kes lihtsalt leiavad, et inimesi on maailmas juba piisavalt ja seetõttu nad parema meelega lapsendaksid. Et nii paljukest siis egoismist.
No ja olin selle teema juba maha matnud, kui eile lugesin ühest blogist (teise inimese sulest) järgmist kommentaari:
Vaata, mina ei tunne ei X-i ega tema kaaslast. Ma lihtsalt loen ta kirjutisi siin ja see ütleb: “kuna minul oli raske lapspõlv, siis maksan kätte sellega, et minu lastel ei tule seda üldse.”
No ei saa ma kommenteerimata jätta, et see on ju tegelikult kristlik mõtteviis. Ja mul ei oleks muidu selle vastu midagi, aga kui me räägime juba sellest, et lastele tehakse liiga sellega, et neid ei sünnitata (eeldades, et kuskil on mingid hinged, kes sünnitamist ootavad? sel juhul võiks keegi selgitada, kuid neid hingi Aadama ja Eeva ajast NII palju juurde on tulnud), on ju järgmine loogiline küsimus, et miks nelja lapse ema, kes kaitsevahendeid kasutab, ometigi ülejäänud kümnel lapsel oma ellu astuda ei lase. Mille eest tema kätte maksab?
Ehk siis – ma ei taha öelda, et lastetud ei ole egoistlikud. Aga selle egoismi lapsevanematele vastandamine on täiesti debiilne. Tahtsid keppi, meeldis ja said lapse – tore, mul on sinu pärast hea meel. Aga see, et sa 12 tundi kuskil laua peal pressinud oled, ei tee sind teistest paremaks. Isegi kristlikust vaatevinklist olen ma üsna kindel, et Jumal võis ju kunagi öelda küll, et “tehke sugu ja saagu teid palju”, aga praegu ta ilmselt vaataks häbeneva pilguga ringi ja ütleks, et “No päris NII palju ma nüüd ka ei mõelnud.”
Pärdikute päevaraamat 