Päeva kommentaar

Tänase päeva kommentaari võlu seisneb kognitiivses dissonantsis nime ja jutu vahel. Nimelt illustreeris üks äärmiselt tore Elis üht veel toredamat matemaatikaõpikut ning selle menust on Tartu Postimehes artikkel.

Kommenteerib keegi nimega Matemaatik:

just, mata ongi vaja huvitavaks teha. kui õppida tuimalt koosinuseid, dangeneseid, siiuseid, baraboole, hüperboole, pütaagoraseid jms, siis läheb igavaks. mata peab ise tulema õpilase juurde ja antud juhtumi puhul tundub, et seda ta ka teeb.

Kas teie usute, et mõni matemaatik päriselt selliseid vigu teeks?

P.S. Kel huvi, saab raamatu valmimist ja matemaatikaõpetajatele tasuta raamatute jagamist siin toetada.

P.P.S. Tegu on tõesti hea algatusega. Raamat on tulevikus kõigile digitaalselt kättesaadav, mustandit saate juba praegu siit vaadata.

Advertisements

Need, kes lapsi ei saa, on egoistlikud

Juba mitu nädalat ärritab see väide mind, aga polnud varem aega sel teemal sõna võtta. Nimelt kirjutas üks blogija ühes teises blogis kommenteerides, et tema meelest on lastetud inimesed egoistlikud. Ja põhjendas seda sõnasõnalt nii:

Põhjendus: lastetu inimene on lastetu tavaliselt egoismist. “Mul pole veel piisavalt palju raha, piisavalt suurt elamist, piisavalt head tööd, et lapsi saada, ma tahan veel reisida, tahan veel vaba olla, ei taha veel maha rahuneda.” Laias laastus on nende sõnum: tahan oma raha ja aja iseendale kulutada ja mitte kellegi teise pärast lillegi liigutada. MINA!”

No andke andeks, aga seda hülgemöla võtan ma tõsiselt siis, kui te näitate mulle mõnda inimest, kes kohe üldse lapsi ei tahtnud, aga kodumaa nimel pani silmad kinni ja kannatas ära. Ja hiljem kannatas veel 18 aastat, sest ega ta ju lapsi ei tahtnud, aga no olemas nad nüüd olid.

Suurem osa asja, mida me teeme, on egoistlikud. Ma söön, sest mul on kõht tühi. Seksin, sest on tuju. Õpin, sest mind huvitab (või Madmaxi teooria järgi selle pärast, et kujutan ette, et hakkan humanitaardiplomiga räigelt pappi kokku rehitsema ja saan end kindlalt jõukama keskklassi nimekirja suruda). Ja ma olen päris kindel, et enamik inimesi saab lapsi, sest nad tahavad neid, st egoismist. Või selle pärast, et seksida oli tore ja tagajärgedele mõtlemiseks polnud piisavalt mõistust – ja hiljem on hea uhkusega öelda, et “MINA [erinevalt sinust, mõistagi] olen tõeline naine, mitte mõistuseinimene”. Jah, ka mina leian, et inimene sellise suhtumisega olend ilmselgelt  ei ole, mitte et siin nüüd otseselt põhjust oleks uhkust tunda.

Seda esimest suhtumist (“mina TAHAN last ja mind muud ei koti”) ilmestab hästi sama inimese teine kommentaar:

Enamasti on põhjuseks egosim või selle leebem vorm “pole sobivat partnerit” (= ma ikka tahaks et mu elu oleks nii mugav, kui võimalik, kui juba lastesaamise raskeks tööks läheb).

Tõlge:”Kui mina TAHAN last, siis ma selle ka saan ja mul on savi, kas lapsel on hiljem ka isa, kes talle emotsionaalset tuge pakub ja talle eeskujuks on. Ja mul on savi, kas mul on hiljem raha, et talle viit erinevat puu- ja juurvilja anda või tema trenni eest maksta või talle ka teatripilet osta, kui klassikaaslased teatrisse lähevad. Kui mu kube ikka kiheleb, olen ma valmis teadlikult last saama mehega, kes tegelikult isaks ei sobi.”

Nojah, võib ju ka nii, lihtsalt sellist suhtumist teistele peale suruda on küll veidi imelik. Keeruliseks ära sina oma elu ise ela, teate küll. Kusjuures ma ei tunne ühtki lapsevanemat, kes oleks öelnud, et ta sai lapse, et Eesti iivet suurendada jne (Perekoolis räägitakse ainult neist põhjustest, kui lastetuid sõimatakse), küll aga tean ma mitmeid lastetuid, kes lihtsalt leiavad, et inimesi on maailmas juba piisavalt ja seetõttu nad parema meelega lapsendaksid. Et nii paljukest siis egoismist.

No ja olin selle teema juba maha matnud, kui eile lugesin ühest blogist (teise inimese sulest) järgmist kommentaari:

Vaata, mina ei tunne ei X-i ega tema kaaslast. Ma lihtsalt loen ta kirjutisi siin ja see ütleb: “kuna minul oli raske lapspõlv, siis maksan kätte sellega, et minu lastel ei tule seda üldse.”

No ei saa ma kommenteerimata jätta, et see on ju tegelikult kristlik mõtteviis. Ja mul ei oleks muidu selle vastu midagi, aga kui me räägime juba sellest, et lastele tehakse liiga sellega, et neid ei sünnitata (eeldades, et kuskil on mingid hinged, kes sünnitamist ootavad? sel juhul võiks keegi selgitada, kuid neid hingi Aadama ja Eeva ajast NII palju juurde on tulnud), on ju järgmine loogiline küsimus, et miks nelja lapse ema, kes kaitsevahendeid kasutab, ometigi ülejäänud kümnel lapsel oma ellu astuda ei lase. Mille eest tema kätte maksab?

Ehk siis – ma ei taha öelda, et lastetud ei ole egoistlikud. Aga selle egoismi lapsevanematele vastandamine on täiesti debiilne. Tahtsid keppi, meeldis ja said lapse – tore, mul on sinu pärast hea meel. Aga see, et sa 12 tundi kuskil laua peal pressinud oled, ei tee sind teistest paremaks. Isegi kristlikust vaatevinklist olen ma üsna kindel, et Jumal võis ju kunagi öelda küll, et “tehke sugu ja saagu teid palju”, aga praegu ta ilmselt vaataks häbeneva pilguga ringi ja ütleks, et “No päris NII palju ma nüüd ka ei mõelnud.”

Driving Miss Daisy (1989)

Vaatasin filmi sellest, kuidas pidada neegrit. Õnneks tundub, et ei ole väga keeruline, nad on vist sihukesed leebe loomuga, kannatavad valge vanamuti välja küll, ükskõik, kui palju see ka ülbitseda viitsib. Vastupidist olukorda hästi ei kujuta ette, ajalehestki loetud, kuidas Whitney Houstoni ja Naomi teenijannad kohtu vahet käivad, kui mutid liiale lähevad ja vahepeal kristallkingakesega viskavad.

Aga tegelikult oli täitsa nummi film. Omas ajas poleks selline sõprus vähemhierarhiseerituna nagunii võimalik olnud, nii et selles mõttes ka küllaltki tõetruu. Ja andis ka mingi pildi tolle aja elust.

No kust see spämm tuleb?

Tõsiselt, minu blogis toimuv liiklus on sama tihe kui alati, aga kui varem püüdis spämmifilter päevas kinni ca viis kommentaari, siis nüüd on neid igaks hommikuks 20-30, mõni lipsab filtrist läbigi. Mis toimub?

Mõni neist on pealekauba kaval ka, kopeerib mujal eestikeelseid lõike mulle. Näiteks täna ootas mind spämmifiltris selline tekst:

“Tähistage siledal aasal kuuemeetrine ring, paigutage mööda ringjoont kaksteist plekkpurki. Eemaldage purkidelt enne kaaned. Ettevalmistatud plekkpurgid tuleb kaevata maasse nii, et need oleksid maapinnaga ühetasa. Paigutage purgid võrdsete vahedega mööda kuuemeetrist ringjoont ja nummerdage nii, nagu moodustaksid nad suure kella numbrilaua. Seejärel tehke väike alus, kust mängijad hakkavad palli aukudesse (plekkpurkidesse) lööma. Alus paigutage ringi keskpunktist veidi kõrvale, et kaugused eri aukudeni oleksid erinevad. Nüüd võite alustada mängu. Iga mängija paneb väikese palli alusele ja lööb kepiga 1. augu poole. Kui pall kukub esimesse purki, paneb mängija palli uuesti alusele ja lööb 2.augu poole, kui ta aga esimest auku ei taba, jääb pall sinna, kuhu ta veeres, ning lööma asub järgmine mängija. Kui järg jõuab taas mittetabanu kätte, lööb ta palli 1. augu poole sealt, kus pall peatus. Mängijad löövad palli järjekorras kõikidesse aukudesse, alustades esimesest ja lõpetades kaheteistkümnendaga. Võidab see, kes tabab kõiki auke nõutavas järjekorras väikseima löökide arvuga.”

Sellist mängu võiks iseenesest mängidagi, kuigi alguses arvasin, et mingit jubedat maagilist rituaali kirjeldatakse.

  • Kategooriad