Tegin vist aasta jagu naiselikkust eile ära. Ehk siis nimekiri ülipõnevatest asjadest, mida ma eile tegin, sest kes siis ei tahaks ka minu elu köögipoolega tutvuda: lakkisin varbaküüned ära (seda pole vist vähemalt 5-10 aastat juhtunud, aga mõtlesin, et YOLO noh – ja sandaalidest on varbad näha ju), lakkisin küüned ära (kahe punkti järeldus – roosa pole ikka minu värv ja teiseks tekitab see kuidagi mulje nagu nahk oleks räpane või jalad pesemata, nii et see oli vist viga), pesin kõik nõud ära, koristasin (nagu päriselt ka), hoolitsesin oma kingakeste eest (st katsin neid selle kaitsva vahendiga ja hõõrusin ja siis panin õrnalt-õrnalt kappi tagasi) ja käisin raamatukogus (Eestis on see ilmselgelt naiselik tegevus, mehi on seal igatahes alati vähevõitu). Nüüd vist aitab jälle aastakeseks.
Tulin suveks taas tööle, nii et nüüd on pool ajast kenasti sisustatud. Suveks otsitakse veel kahte asendajat, ühte pooleteiseks kuuks (juuni lõpust kuni viienda augustini) ja teist terveks suveks (kuna tegu oleks puhkuseasendajaga ja puhkused päris järjest ei jookse, siis oleks tal vahepeal mõned vabad päevad lisaks). Muidu on kõik tavaline, palk on väike, aga see-eest töö on raske. 😀 Tegelikult saab kuus kätte kuskile 400 euro kanti, aga töö raske osa seisneb selles, et see ajab alguses unerütmi ikka üsna sassi – siin on süsteem selline, et kaks päevast vahetust, kaks ööpäeva vaba, kaks öist vahetust, kaks ööpäeva vaba. Muidu on töö väga rahulik, mina jõuan siin veidi tõlkida ka, siis päris nälga ei sure – ja suveks läheb suurem osa tudengitest ju minema. Eriti need “murelapsed”, sest välismaalased üldiselt suveks Eestisse ei jää. Minu jaoks sai määravaks see, et tahaks ühegi suve Eestis veeta (ma pole seda vist kolm aastat teinud) ja selle tööga ei pane end terveks töönädalaks kinni – kui peaks juhtumisi üks kolmest soojast suveilmast tulema, saab pärast öist vahetust 4 tundi magada ja siis välja päikese kätte ronida.
Mingil määral mängis rolli muidugi ka see, et cvkeskuses haigutab Tartu koha peal tühjus – ma ei saa öelda, et minu valdkonna töökohti ei ole, sest tegelikult pole üldse mingeid töökohti. Kuna lubasin juba jaanuaris, et olen suvel siin, pole hullu, aga kui seal septembris samasugune pilt on (praegu otsitakse seal eelkõige klienditeenindajaid, kokkasid, lukkseppasid ja turvatöötajaid), siis ei tea, mis saab.
Igatahes need, keda eelnev kirjeldus ära ei hirmutanud, võivad saata oma CV aadressil maarika@campus.ee – kuna siin on siiski ka välisüliõpilasi (mõned on ju tulnud terveks õppeperioodiks), siis inglise keele oskus on möödapääsmatu. Samuti on oluline pingetaluvus, näiteks peate suutma enamvähem viisakaks jääda (ja kindlasti alla suruda soovi kedagi üle laua rünnata) kui mõni tainapea näiteks täiesti tõsiselt räägib, et kuigi vastab tõele, et nad täitsid koridori pahkluuni veega, et seal liugu lasta, ja tõesti, kogu põrand tuli selle tulemusel välja vahetada, ei meeldi talle see, et keegi kasutas selle kohta sõna “vandaliseerima”. Sest see oli ju kõigest good clean fun, eks. Ühesõnaga pikka meelt ja järjekindlust peab olema. Mulle siin täitsa meeldib, näeb huvitavaid inimesi.
P.S. Tööarvuti ei lasknud mind täna Perekooli, sest see olevat üks jube pahalaste sait. Vähemalt ühel meist on aru peas.
Pärdikute päevaraamat 
