inimesed hämmastavad mind vol miljon

Olen hädas olevate välistudengitega juba nii harjunud, et selgitasin ükspäev raamatukogus paar minutit ühele poisile, kuidas ID-kaardi peale raha panna ja koopiamasinat kasutada. Ühel hetkel hakkasin kahtlustama, et ta vist on eestlane ja pole mõtet inglise keeles rääkida. 😀

Muidu olen korralikult itaalia keeles käinud. Viimases tunnis õppisime seisukohti väljendama. Teate küll, ütlema, mis meid rõõmustab, mis kurvastab jne. Üks tüdruk pidi ütlema, mis teda ärritab ja ütles täiesti rahulikult:”Venelased ajavad mind närvi.” Kogu ülejäänud klass pööras üllatunult vaatama. “No teate küll, nad räägivad bussis.” Ma vist sõidan valel pool jõge, aga mind häirivad bussis hoopis Eesti teismelised, kes võistlevad selles, kes eile rohkem jõi ja räägivad, et  “Maru äge pidu oli, Karmen täiega ropsis”.

Muidu olen töine ja tõlgin, nii et midagi põnevat ei toimu. Ilublogis arutasin sellisel väga tõsisel teemal nagu sokid ja kontsad. Ühe mänguarvustuse kirjutasin – kahjuks pidin “Lojuste kroonikas” pettuma, kuigi “Kirjapanemata lugude raamat” oli megahea. Iga kord vist ei vea lihtsalt. Nüüd tahaks The Cat Ladyt proovida:

No ja lisaks veetsin täna paar tundi vaieldes noortega internetis teemal “Kas on normaale kaputsiinahvi kodus pidada?” Õigemini teema sai alguse sellest, et üks mõlgutas ostmismõtteid. Mina leidsin, et see ei ole väga normaalne (Eestis on see õnneks vist ka seadusega keelatud), sest teatavasti on primaadid väga sotsiaalsed ja neile on nende kari väga oluline. Ühtki primaati ei peaks niisama kodus pidama. Kaputsiinahv on muidu umbes teise eluaastani pidevalt emaga koos – selleks, et ahv inimesega harjuks, võetakse ta juba MÕNEPÄEVASELT ema juurest ära ja hakatakse teda pudeliga toitma. USA-s opitakse lisaks tihti ka teravamad hambad välja, et ta hammustada ei saaks. Ehk siis põhimõtteliselt inimene, kes sellise looma võtab, võiks olla teadlik, et ta teeb sellega looma elu ainult kehvemaks (loe lisa näiteks siit – National Geographicus räägitakse, miks mitte ahvi koduloomana pidada). Vastused (tõe huvides olgu öeldud, et mitte potentsiaalse ostja, vaid suuremas osas tema sõprade vastused, ma jätkuvalt loodan, et huviline ise on ehk siiski normaalne inimene) olid muidugi stiilis “Mingi dr Dolittle oled vä? Äkki ahvile täiega meeldib, kust sa tead,” ja “sul on ka koer, kes metsas joosta ei saa”. Me elame tõesti tarbimisühiskonnas, kui isegi lemmikloomi valitakse ainult selle järgi, mis endale meeldib, mitte selle järgi, millisel loomal oleks inimese elustiili arvestades tore temaga koos elada.

P.S. Leidsin eile põrandalt rasestumisvastased tabletid. Siiani pole keegi otsima tulnud. Ei tea, kas üheksa kuu pärast on ühikas titekisa kuulda?

P.P.S. Pildil on kaputsiinahv Justin Bieberit jalutamas.

Le conseguenze dell amore (2004)

Kuna itaalia keele eksam on ukse ees, vaatan hetkel Itaalia filme. Tundub loogiline, eks? Täna öösel vaatasin filmi “Armastuse tagajärjed“.

Igal mehel on üks kohutav saladus. Mõnel on suisa mitu. See film räägib mehest, kel on neid hulgim. On selline omamoodi mees, kes istub iga päev kohvikus ja vaatab ühte tüdrukut, aga ei räägi temaga kunagi. Ilus tüdruk on, isegi vaatasin teda hea meelega. Ühel päeval otsustab ta siiski tüdrukuga suhtlema hakata, mis toob kaasa muutused ka üldises elus.

Film oli väga lahe. Suisa nii lahe, et mul on väga kahju, et ma seda nii jupiti vaadata sain (pool töö juures, vahepeal üliõpilastega suheldes, ja teise poole kodus, selle kõrvalt meilivahetusega tegeledes). Ma ei olnud peaaegu filmi lõpuni kindel, kas osad sündmused toimuvad päriselt või ainult tegelase peas ja kas/mis on reaalne ning mis mitte. Huvitav oli, kuigi väga aeglane, nii et neile, kes filmist ka tempot otsivad, see kindlasti ei sobi. Teistele täitsa soovitan.