Oli üks selline film. Tunnistan ausalt, et siin varjutas mu kogemust see, et vaatasin filmi kangelaslikult ilma subtiitriteta, mistõttu osa paratamatult kaduma läks. Selle tegi aga jällegi tasa see, et kohe filmi alguses näitas seksikat pereisa palja alakehaga pesu triikimas.
Filmi keskmes on üksikisa, kes kasvatab kahte last 11aastast poega ja veidi vanemat tütart. Kohe alguses näeme, et issil on närvid üsna läbi ja peatselt selgub ka põhjus – tegelikult on lastel ema olemas küll, aga ta läheb üsna tihti kaotsi ja ilmub mõne aja pärast jälle nuttes koju tagasi. Selgub ka see, et ära kaob ta põhiliselt võõraste meeste pärast. Lapsed siis ripuvad isa küljes ja paluvad, et see emme ikka koju tagasi lubaks.
Lisaks on miskipärast isale väga oluline, et poiss ujumistrennis käiks, kuigi poiss jälestab ujumist. Lõpuks jõutakse muidugi järendusele, et jalgpall on ka hea (sellele viitab ka pealkiri, mis tähendab põhimõtteliselt “Keskkaitsja sobib ka”). Noh, niigi palju vedamist. See ema tundub igatahes päris imelik ja jääb ka arusaamatuks, kas ta tuleb tagasi pigem laste pärast või saab ühel hetkel lihtsalt jooma- ja seksituurist küllalt ja hakkab mehe järele igatsema. See viimane on ehk lihtsalt minu tõlgendus, sest mulle tundub loogilise põhjendusena ainult mingi sõltuvus – aga ta oli ka muus osas selline kummaline ja ilmselgelt mitte kõige stabiilsem, nii et ehk ta lihtsalt kõigubki nagu kõrreke tuule käes.
Täitsa okei film oli, aga taas kord selline uimane. Mulle hakkab tunduma, et itaallastele meeldibki poolteist tundi järjest kellegi (mitte just kõige põnevamat) elu näidata. Selline läbilõige. Minul vaatajana hakkas igatahes ühel hetkel igav.
Pärdikute päevaraamat 