Ei saa mina inimestest aru. Kirjeldus tänasest õhtust. Lähen mina koertega välja. Taustainfoks nii palju, et meil on küll oma aed, aga see ei ole päris kinnine, tee tänavale on vaba. Koerad üldiselt rihmas ei ole, sest Atut võõrad üldse ei huvita, ei inimesed ega loomad, ja Oskar kuulab piisavalt hästi sõna. Eile näiteks läksime välja, Oskar nägi uksest välja astudes kassi, tahtis hakata tema poole jooksma, mina käratasin “Stopp” ja Oskar jäi seisma. Nii nagu peab. Nii et ikka päris hästi kuulab sõna. Kass ei jäänud seisma, aga see polnud ka minu kass, seda ei peagi mina kasvatama.
Täna ei näinud me aga mitte kassi, vaid teist koera. Oskar oli väga tubli – kuigi koer oli teisel pool tänavat ja haukus sealt meid jõllitades, Oskar esiteks ei haukunud vastu ja teiseks isegi ei üritanud sinnapoole astuda, ainult jõllitas neid läbi aialippide (seal on nii suur auk, et lehm astuks ka vabalt läbi, lisaks pole teisel pool üldse aeda ees). Üldse on ta viimasel ajal selles osas suure sammu edasi teinud, viibib ka teiste isaste (sh ühe tuttava pitbulli) seltskonnas täitsa rahulikult (üldise ohutuse huvides me seda muidugi rihmata ei testi, sest ka see pitbull ei salli muidu teisi isaseid ja on näha, et mõlemad üritaksid siiski domineerida, kui võimalus antaks) jne. Aga see pole täna teemaks.
Läks siis see koer mööda, midagi muud põnevat polnud ja mina läksin Oskari seedetegevuse produkti prügikasti viima. See on meil majanurga juures, edasi-tagasi kõnnin ca 20 sekundit. Selle eripäraks on see, et kuigi mina näen prügikasti juurest kogu hoovi (= ka koeri), tänaval toimuv sealt nii hästi kätte ei paista. Juba prügikasti juures avastasin seega, et – liiga tüüpiline – Atu on leidnud, et nüüd on tema kord number kahte teha. Rohkem kilekotte mul ei olnud, nii et mõtlesin, et viin nad tuppa ära ja tulen tagasi koristama. Lähemale jõudes avastasin, et teisel pool teed on poiss, kes vahib mu punnitavat koera ja räägib telefoniga. Atu lõpetas ja läks juba uksest sisse, kui ma sain järsku aru, et poiss ei räägi mitte lihtsalt telefoniga, vaid ta räägib MINU KOERTEST. “Üks valge ja teine must…” St ilmselt helistas ta varjukasse vms (seejuures muidugi vabandused varjukale, sest karta on, et aadressi ja kirjeldust kuuldes said nad kohe aru, kellega tegu on) – rõhutan, et kirjelduse hetkeks pidid ta igatahes olema aru saanud, et koerad ei ole väljas üksi. Tegelikult, kui nad just taevast alla ei sadanud, pidid nad juba enne nägeme seda, kuidas me Oskariga teise koera möödumist vaatasime (ja selle põhjal ka aru saama, et koer on kontrolli all), sest prügikasti juures käimine käis nii kähku, et väga kaugelt nad tulla ei saanud.
Ma siis igaks juhuks lehvitasin neile ja hüüdsin “Nägemiseni!”, sest mis ma muud ikka teha sain – ei hakka ju lahtiste koertega teisele poole teed ronima, et neile selgeks teha, et “teate, need koerad mul tegelikult ei hulgu, vaid veedavad minuga aega”, samuti ei hakka ma ju koeri vestluse ajaks aeda püsilamamisse või -seisu panema, et kellelegi näidata, et “näete, kontrolli all on”.
Aga ma ei saanudki aru, kas inimeste (tal oli sõber ka kaasas) probleemiks oli see, et “koer situb ja ehk ei ole kedagi koristamas” (sest kui mina neid prügikasti juurest ei näinud, ei näinud ilmselt alguses ka nemad mind) või hoopis see, et “kellegi õuealal on koer, aga siin ei ole aeda ümber, nii et nad võivad iga hetk söösta tänavale ja kedagi rünnata”. Viimase puhul tuleb poisse muidugi kodanikujulguse eest kiita – seisid ju seal vapralt, selle hirmsa rünnakuga riskides. Või kolmas variant muidugi, ehk olid nad tõesti loomasõpradest kodanikud, kes muretsesid, et koer võib astuda sõiduteele ja auto alla jääda – aga sel juhul võiks ju hetkeks koeri jälgida, et näha esiteks nende käitumist ja teiseks seda, kas omanik on nendega. Hetkel oleks selle viimase teadasaamiseks piisanud ka 20 sekundist. Neljandaks muidugi ka variant, et tegu lihtsalt äärmiselt seaduskuulekate isenditega, keda häiris see, et koerad olid aiaga täielikult piiramata territooriumil rihmastamata.
Igatahes olen ma üsna segaduses, sest ma tõesti ei saa aru, millele poisid reageerisid – oleks koerad kõnniteel olnud (või kasvõi teinud nägu, et tahavad sinna minna), haukunud, urisenud (nad tihti mängivad omavahel umbes sellise häälega, nagu hakataks kohe kedagi tapma) vms, siis ma saaks aru. Aga praegu küll mitte. Tartu on väga väike linn, nii et ma olen üsna kindel, et hiljemalt paari päeva pärast jätab keegi siia kommentaari “Aa, need poisid on minu tuttavad, nad rääkisid et…” – ja ma pole vastu, sest mind tõesti huvitaks, kuidas nemad olukorda nägid. Kui ei taha kommida, võite meilida mulle, aadress on ju siin kirjas.
P.S. Paar sõna ütleksin ka neile inimestele, kes on loomi ainult maal näinud ja seetõttu arvavad, et linnas saavad nad ühe hetkega hukka (või tapavad kellegi maha), kui rihma küljes pole. Tegelikult pole loomad sugugi nii lollid. Isegi kassid õpivad linnas ära, et teed ületatakse ülekäigurajalt ja/või väga ettevaatlikult (vähemalt need muidugi, kel õnnestub piisavalt kaua elus püsida). Kuna mul on tegu linnakoertega, olen ma teadlikult treeningule rohkem rõhku pannud, et mul endal nendega lihtsam oleks – kuigi Oskar on selline põmmpea, et võib vabalt hajameelselt vastu kinnist ust kõndida, reageerib ka tema kohe käsklustele “stopp” ja “ei”. Kuna Tartu ainus ametlik koerajalutusplats pole aiaga piiratud (see on üsna suur ala ka) ja seal käivad ka kalamehed, on Tartus kuulekus väga oluline. Nii et mu mõlemad koerad teavad, et ka lahtiselt olles tuleb inimestest eemale hoida. Lisaks teavad nad muidugi ka käsklusi nagu “sinna”, “vasak”, “parem”, “tagasi”, nii et kalamehi nähes saan koerad lihtsalt põllule saata. Enamasti pole seda vaja öelda, nad on linnaeluga harjunud ja ära õppinud, et teiste inimeste/loomade nägemine tähendab tihtipeale rihma otsa minekut ja et ainus võimalus rihmastamise vältimiseks on võõraste täielik ignoreerimine. Kodu juures on nad ju igapäevaselt, nii et muidugi nad teavad, kus nad olla võivad ja et kõnniteele astumine on keelatud. Nii et kui te näete, et sisehoovis seisab koer ja nuusutab puud, siis see tegelikult ei tähenda seda, et nüüd ta kohe tormab tänavale ja hammustab esimese auto rehvi. Seda enam, et ilmselt teab ka ta omanik, et aed ei ole kinnine.
P.P.S. Ma ei taha sellega muidugi öelda, et kõik koerad kuulekad on. Mul on olnud näiteks päris häbiväärne situatsioon, kui sõbra hagijas kalamehe saia ära varastas. Õnneks on hagijad pisikesed ja nunnud, kalamees hüüdis esimese asjana “Ärge temaga pahandage!” Mu point oli lihtsalt selles, et enne, kui kuskile helistama või midagi Facebookis jagama kukkuda, võiks ju võtta mõned sekundit ja jälgida, kas selle järele on ka reaalne vajadus.
Pärdikute päevaraamat 