Ei saa mina inimestest aru. Kirjeldus tänasest õhtust. Lähen mina koertega välja. Taustainfoks nii palju, et meil on küll oma aed, aga see ei ole päris kinnine, tee tänavale on vaba. Koerad üldiselt rihmas ei ole, sest Atut võõrad üldse ei huvita, ei inimesed ega loomad, ja Oskar kuulab piisavalt hästi sõna. Eile näiteks läksime välja, Oskar nägi uksest välja astudes kassi, tahtis hakata tema poole jooksma, mina käratasin “Stopp” ja Oskar jäi seisma. Nii nagu peab. Nii et ikka päris hästi kuulab sõna. Kass ei jäänud seisma, aga see polnud ka minu kass, seda ei peagi mina kasvatama.
Täna ei näinud me aga mitte kassi, vaid teist koera. Oskar oli väga tubli – kuigi koer oli teisel pool tänavat ja haukus sealt meid jõllitades, Oskar esiteks ei haukunud vastu ja teiseks isegi ei üritanud sinnapoole astuda, ainult jõllitas neid läbi aialippide (seal on nii suur auk, et lehm astuks ka vabalt läbi, lisaks pole teisel pool üldse aeda ees). Üldse on ta viimasel ajal selles osas suure sammu edasi teinud, viibib ka teiste isaste (sh ühe tuttava pitbulli) seltskonnas täitsa rahulikult (üldise ohutuse huvides me seda muidugi rihmata ei testi, sest ka see pitbull ei salli muidu teisi isaseid ja on näha, et mõlemad üritaksid siiski domineerida, kui võimalus antaks) jne. Aga see pole täna teemaks.
Läks siis see koer mööda, midagi muud põnevat polnud ja mina läksin Oskari seedetegevuse produkti prügikasti viima. See on meil majanurga juures, edasi-tagasi kõnnin ca 20 sekundit. Selle eripäraks on see, et kuigi mina näen prügikasti juurest kogu hoovi (= ka koeri), tänaval toimuv sealt nii hästi kätte ei paista. Juba prügikasti juures avastasin seega, et – liiga tüüpiline – Atu on leidnud, et nüüd on tema kord number kahte teha. Rohkem kilekotte mul ei olnud, nii et mõtlesin, et viin nad tuppa ära ja tulen tagasi koristama. Lähemale jõudes avastasin, et teisel pool teed on poiss, kes vahib mu punnitavat koera ja räägib telefoniga. Atu lõpetas ja läks juba uksest sisse, kui ma sain järsku aru, et poiss ei räägi mitte lihtsalt telefoniga, vaid ta räägib MINU KOERTEST. “Üks valge ja teine must…” St ilmselt helistas ta varjukasse vms (seejuures muidugi vabandused varjukale, sest karta on, et aadressi ja kirjeldust kuuldes said nad kohe aru, kellega tegu on) – rõhutan, et kirjelduse hetkeks pidid ta igatahes olema aru saanud, et koerad ei ole väljas üksi. Tegelikult, kui nad just taevast alla ei sadanud, pidid nad juba enne nägeme seda, kuidas me Oskariga teise koera möödumist vaatasime (ja selle põhjal ka aru saama, et koer on kontrolli all), sest prügikasti juures käimine käis nii kähku, et väga kaugelt nad tulla ei saanud.
Ma siis igaks juhuks lehvitasin neile ja hüüdsin “Nägemiseni!”, sest mis ma muud ikka teha sain – ei hakka ju lahtiste koertega teisele poole teed ronima, et neile selgeks teha, et “teate, need koerad mul tegelikult ei hulgu, vaid veedavad minuga aega”, samuti ei hakka ma ju koeri vestluse ajaks aeda püsilamamisse või -seisu panema, et kellelegi näidata, et “näete, kontrolli all on”.
Aga ma ei saanudki aru, kas inimeste (tal oli sõber ka kaasas) probleemiks oli see, et “koer situb ja ehk ei ole kedagi koristamas” (sest kui mina neid prügikasti juurest ei näinud, ei näinud ilmselt alguses ka nemad mind) või hoopis see, et “kellegi õuealal on koer, aga siin ei ole aeda ümber, nii et nad võivad iga hetk söösta tänavale ja kedagi rünnata”. Viimase puhul tuleb poisse muidugi kodanikujulguse eest kiita – seisid ju seal vapralt, selle hirmsa rünnakuga riskides. Või kolmas variant muidugi, ehk olid nad tõesti loomasõpradest kodanikud, kes muretsesid, et koer võib astuda sõiduteele ja auto alla jääda – aga sel juhul võiks ju hetkeks koeri jälgida, et näha esiteks nende käitumist ja teiseks seda, kas omanik on nendega. Hetkel oleks selle viimase teadasaamiseks piisanud ka 20 sekundist. Neljandaks muidugi ka variant, et tegu lihtsalt äärmiselt seaduskuulekate isenditega, keda häiris see, et koerad olid aiaga täielikult piiramata territooriumil rihmastamata.
Igatahes olen ma üsna segaduses, sest ma tõesti ei saa aru, millele poisid reageerisid – oleks koerad kõnniteel olnud (või kasvõi teinud nägu, et tahavad sinna minna), haukunud, urisenud (nad tihti mängivad omavahel umbes sellise häälega, nagu hakataks kohe kedagi tapma) vms, siis ma saaks aru. Aga praegu küll mitte. Tartu on väga väike linn, nii et ma olen üsna kindel, et hiljemalt paari päeva pärast jätab keegi siia kommentaari “Aa, need poisid on minu tuttavad, nad rääkisid et…” – ja ma pole vastu, sest mind tõesti huvitaks, kuidas nemad olukorda nägid. Kui ei taha kommida, võite meilida mulle, aadress on ju siin kirjas.
P.S. Paar sõna ütleksin ka neile inimestele, kes on loomi ainult maal näinud ja seetõttu arvavad, et linnas saavad nad ühe hetkega hukka (või tapavad kellegi maha), kui rihma küljes pole. Tegelikult pole loomad sugugi nii lollid. Isegi kassid õpivad linnas ära, et teed ületatakse ülekäigurajalt ja/või väga ettevaatlikult (vähemalt need muidugi, kel õnnestub piisavalt kaua elus püsida). Kuna mul on tegu linnakoertega, olen ma teadlikult treeningule rohkem rõhku pannud, et mul endal nendega lihtsam oleks – kuigi Oskar on selline põmmpea, et võib vabalt hajameelselt vastu kinnist ust kõndida, reageerib ka tema kohe käsklustele “stopp” ja “ei”. Kuna Tartu ainus ametlik koerajalutusplats pole aiaga piiratud (see on üsna suur ala ka) ja seal käivad ka kalamehed, on Tartus kuulekus väga oluline. Nii et mu mõlemad koerad teavad, et ka lahtiselt olles tuleb inimestest eemale hoida. Lisaks teavad nad muidugi ka käsklusi nagu “sinna”, “vasak”, “parem”, “tagasi”, nii et kalamehi nähes saan koerad lihtsalt põllule saata. Enamasti pole seda vaja öelda, nad on linnaeluga harjunud ja ära õppinud, et teiste inimeste/loomade nägemine tähendab tihtipeale rihma otsa minekut ja et ainus võimalus rihmastamise vältimiseks on võõraste täielik ignoreerimine. Kodu juures on nad ju igapäevaselt, nii et muidugi nad teavad, kus nad olla võivad ja et kõnniteele astumine on keelatud. Nii et kui te näete, et sisehoovis seisab koer ja nuusutab puud, siis see tegelikult ei tähenda seda, et nüüd ta kohe tormab tänavale ja hammustab esimese auto rehvi. Seda enam, et ilmselt teab ka ta omanik, et aed ei ole kinnine.
P.P.S. Ma ei taha sellega muidugi öelda, et kõik koerad kuulekad on. Mul on olnud näiteks päris häbiväärne situatsioon, kui sõbra hagijas kalamehe saia ära varastas. Õnneks on hagijad pisikesed ja nunnud, kalamees hüüdis esimese asjana “Ärge temaga pahandage!” Mu point oli lihtsalt selles, et enne, kui kuskile helistama või midagi Facebookis jagama kukkuda, võiks ju võtta mõned sekundit ja jälgida, kas selle järele on ka reaalne vajadus.
Pärdikute päevaraamat 
Variante veel:
– rääkis ükskõik millest muust kasutades sõnu “Üks valge ja teine must”
– rääkis sinu koertest, sest tüüp mingil põhjusel kardab paaniliselt koeri (ja ei julgenud nende nähes liikuda/ära minna)
– rääkis sinu koertest kellelegi võtmes “tead kui ägedad penid siin on, üks valge, teine must!”
…
Esimene ja kolmas ehk tõesti. Teise ma välistan, mul on juba nii palju kogemusi, et inimese, kes koeri kardab, tunnen juba pilgu ja kehahoiaku järgi ka eemalt ära.
Tee vähem järeldusi, mida keegi kuskil mõtleb, sul endal kergem elu.
Oleks asi mõtlemises, mind üldse ei huvitaks. Aga kui näiteks reaalselt varjuka tegelased kohale tuleksid ajal, mil ma koertega väljas olen, oleks ikkagi natuke piinlik selgitada, et oleme siin kõik koos.
Ikka. Ikka jälgin. Kasvõi selleks, et omanikule röögatada (nagu ühel talvel juhtus): Kui te ei suuda oma koera valitseda, siis ärge temaga ise õues käige! Noh, proua lasi ülemeeliku suure koera fleksirihma maksimaalse pikkusega lummetuisanud tänavale jooksma ja see rihm oli mul ja lapsel ühel hetkel pingul jalus ja toime see daam oma koeraga ilmselgelt tõesti tulnud.
Aga sul seda ideed nagu ei ole, et
1. keegi tahab su koeri ära varastada ja vaatas, et näh, mugavalt valveta koerad mingi muretu tshiki omanduses
või
2. keegi tahab su koeri mõnda filmi staaritsema palgata ja vaatas, et hästi koolitatud sobivat värvi ja konsistentsiga penid
või
3. kellelgi oli just sarnane koerapaar kaduma läinud (kas poiss su koertest pilte ei teinud)?
Ma nägin ise ükspäev äärmiselt ebameeldivat lugu, kus vanatädi hüüdis juba eemalt, et ta kardab koeri – ja koeraomanikult tuli rõõmus stamplause “Ta on ju nii sõbralik” ning hobusemõõtu koer lasti vabisevat vanatädi nuuskima. Kui see hirmust edasi karjus, hakkas koeraomanik täiesti tõsiselt mossitama ja rääkima, et “nüüd ta on solvunud, sest ei saa sind nuusutada”.
Aga tore oleks muidugi, kui keegi tahaks mu koeri varastada, et neist saaksid staarid uues kassahitis, kus nad James Bondi isiklikke sülekoeri mängivad.
Ma pigem kujutlesin midagi “Kättemaksukontori” järjekordse osa taolist, kus su koertele kunstlikku vahtu mokkadele võõbatakse ja palutakse sul neid kellegi peale tigedalt haukuma ja lõrisema ässitada. Rihma otsas. Oled sa sellisele võimalusele mõelnud?
Või siis “Kelgukoertes” kelgu ette nt.
Ma arvan, et nii vaimunõdra tüübi, kes tahaks Atut ja, veel enam, Oskarit varastada, tunneks Rents mõttelageda pilgu ja suunurgast niriseva ila järgi ikka vast kaugelt juba ära. 😀
Kui end ilmutab anonüümus, siis on see tõenäoliselt Alzheumerist k.k.p-s, nii ka sedapuhku.
Mul oli hiljuti lahe lugu tänaval. Kõnnin, 2 koera rihmas ning vastu tuleb must pügamata spanjelaadne tegelane, kes tundus olevat isane. Vaatan ümberringi ja omanikku näha ei ole, tänav täitsa tühi. Käratan, et tõmmaku uttu, mille peale tõmbub veidi aremaks, kuid siiski soovib järjekindlalt tutvuda. Mu 2-aastane isane keerutab rihma otsas ning üritab samuti tuvust sobitada, mida ma üritan vältida igaks juhuks, sest kui teine mingil hetkel tunneb, et tahaks ikka lõuga sõita, siis minu poiss väga nalja ei mõista. Kaaluvahekorrad on ju ka tülitaja kahjuks. Otsustan siis, et lasen emase pisema tegelase lahti, nö eesliinile. Tema on selline, kes sobib noorte täkku täis isaste koolitamiseks, st ütleb neile pahasti, aga ei tekita kehavigastusi (vähemalt pole seda 7,5 aasta jooksul teinud). Ütlemise peale tõmbus spannulaadne tagasi ja mina panin oma koera istuma, kuid ridamaja hoovi põõsastest laekus tänavale tulivihane omanik. See röökis, et tema kutsub instantsid kohale, kui mina ei oska oma koeri rihma otsas pidada. Kui ma ta tähelepanu juhtisin asjaolule, et tema koer oli samuti lahti ja ei allu ka nüüd kutsetele, siis hakkas tal koju kiire hoolimata minu ettepanekust juhtunu läbi rääkida, mitte distantsilt hõikuda. Ma olin igatahes sügavas hämmingus sellest omanikust…
No äkki oli see poiss kuulnud sellest loost: https://www.facebook.com/photo.php?fbid=612924428720648&set=a.446110278735398.109947.100000092882661&type=1
Kui tegu on samade koertega, kellega seal kandis varemgi probleeme on olnud, pole see sugugi mitte esimene kord. Kui ka see naine politseid ei kutsunud, ei jää ilmselt ka mitte viimaseks. Aga üks asi on avalik rand ja selgelt agressiivsed koerad ja teine asi sisehoov ja koer, kes seal keha kergendab.
Minu esimene hundikoer oli väga kuulekas. Elan maal eraldatud kohas, kuid maja juurest ning pikalt mööda maatüki äärt kulgeb külavahetee. Koera “piiriks” oli õpetatud 2-3 meetrit teepervest. Üle piiri ta ei käinud. Piirkonnakonstaabel hoiatas aga mind mitu korda rahatrahviga, kui koera ketti ei pane.
Selle jutuga tahan öelda, et enamikel inimestel ongi arusaamine koerapidamisest, et koer peab alati ja tingimusteta olema keti või rihma otsas, aedikus. Sõltumata mistahes asjaoludest.
Rahvarikastes kohtades on mul muidugi koer alati rihma otsas. See on piisavalt pikk, et ta mingil määral saaks ka oma asjatoimetusi teha -nuuskida, jalga tõsta ja muud olulist.
Tüüpiline silmaklappidega koeraomaniku loll iba “minu kuulekast koerast”.
Statistika järgi ründab üle pooltel juhtudel “kuulekas” koer lausa omaenda perekonna-sõpruskonna liikmeid. Mis veel võõrastest rääkida kes mingi nähtamatu piiri tagant mööda lähevad. Sinu “eraldatud koht” tähendab su unistustes – “Minu territoorium. Ärgu keegi siia tulgu!”
Oma “õpetused” võid sinnasamusesse pista. Loom on ja jääb ettearvamatuks.
Kuidas sulle tunduks kui mina kõnniks tänaval viinapudel ühes ja pussnuga teises käes? Mu sõbrad võivad ka kinnitada, et ma olen tegelikult nii tore inimene.
Koer on külmrelv ja sama ettearvamatu nagu purjus inimene. Eriti kehtib see nende “armsa näoga” kandilise peaga kutsude kohta. Praegu meedias jälle mitu juhust kus “armas mittehammustaja” ühel hetkel oma ürgset kutset jälle järgis ning ründas.
Arvan, et need poisid Rentsi loos talitasid õigesti. Selliste asjade suhtes peab olema nulltolerants.
Minu koerad on mõlemad sinust tunduvalt stabiilsemad – oleme näinud ju küll, kuidas sa blogis ühel hetkel täiesti ära kammid. Praegunegi muidugi hea näide. Ise teed ettevalmistusi, et õigel hetkel hakata inimestele noaga kõrri sõitma ja jutlustad teemal “tugevam tapab nõrgema”, aga mina olen hirmus oht ühiskonnale, eks. Sulle infoks, et inimesed on korduvalt ka läbi meie aia jalutanud, kui ma koertega väljas olen. Annangi selleks ajaks käskluse “istu” või saadan nad eemale aianurka.
Sinu statistika lausest ei saa ma üldse aru – pooled kuulekatest koertest ründavad perekonda või sõpru? Ja veel rohkemad ründavad? Või ikkagi pooled ründajatest?
Jutt ründavatest tõugudest on selline kaamliila, et ma ei viitsi kommenteerida. UK-s ja USA-s on näiteks ründajate esiotsas labradorid, ei jõua ära oodatagi, millal mõni tarkpea selle üliohtliku tõu keelustamiseni jõuab.
Fakt on see, et koeral ei ole mõttelisi piire, kui tal instinktid tärkavad, seega kasutajalt “Hundi ulg” küll äärmiselt naiivne avaldus. Annaks jumal, et see koer seal suudab oma piiridest kinni pidada.
Miskipärast ongi tunne nagu osad koeraomanikud peaks koeri masinateks või programmideks, mis järgivad omanike ettekirjutusi veatult. Kuni üks hetk tuleb error ja sellel on karmid tagajärjed…
Ma arvan, et keegi ei arva, et koer omaniku ettekirjutusi veatult järgib. Aga kui ma olen koeraga koos väljas, siis selleks ma seal ju olengi, et teda jälgida – ma näen ta kehakeelest, kui ta midagi põnevat märkab ja saan vajadusel reageerida. Nagu ka minu näites, kuigi oli näha, et koer ei jookse üle tee teise koera juurde, astusin siiski tema kõrvale, IGAKS JUHUKS, sest sajaprotsendiliselt ei saa ju kunagi milleski kindel olla. Oskaril on kohe näha, kui lihased pingule tõmbavad, kui ta midagi põnevat näeb. Teine koer on tõeline eestlane, tema ei näe kunagi midagi põnevat, ainult hulka tüütuid asju, mis segavad tema eksistentsi – kui näiteks lapsed karjudes tema poole jooksevad, keerab ta lihtsalt tüdinud näoga selja.
Madi targa jutu peale lähen nurka, olen vait ja häbenen. Ning muidugi lollina juurdlen – kuidas mõtteid sinnasamusesse topitakse?
Mis aga territooriumisse puutub, siis selles Sa Mad kuidagi kohe ei eksinud. Selleks pagendus ongi pagendus, et keegi ei segaks.
Kui tegu oli võõra inimesega, siis tema ju ei tea, et tegu on koolitatud ja korralike koertega. Oleks võinud ju kohe poisi käest küsida, mis probleem on.
Nojah, nagu ma selgitasin, ei saa ma ju koertega koos poiste juurde joosta (see oleks üldiselt inimeste jaoks hirmutav). Aga ehk oleks tõesti pidanud koerad tuppa viima ja siis poistele järele jooksma. 😀
ma ei saa tegelt siiamaani aru, mis kellegi kuradi asi on, mida ma oma aias teen? Kurat, järgmine kord kutsub mingi loll politsei kui uksel istudes õlut rüüpan? 😀
JOKK ja palju õnne
No ütleme nii, et kui sa oma aias istudes naabri akende poole püssi paugutad, siis see ikka on kellegi kuradi asi, mida sa seal teed, onjö.
Meeldib liialdada? Olgu.
Jah, ma ei pidanud vajalikuks lisada, et kui ma naabritatti parasjagu tükeldaks, oleks tõesti kellegi asi, kui ma aga kudumisega tegelen, siis justkui poleks. On vast piisav selgitus.
Soovi korral võib fantaasial käia lasta ja leiutada veel mõned ekstreemsed näited, ma siis proovin vastata kas “jah või ei” või “vahest võib ka”.
Kategooriliselt esitatud üldistused on nõmedad nii koerte, inimeste kui territoriaalõiguste suhtes rakendatuna.
kui mina näeksin lahtises aias omapead kahte suurt koera ja kui üks neist teeks kasvõi kaks õhkõrna sammu minu poole, siis ma ka ilmselt helistaks kuhu vaja (ja eelistatavalt enne kui koer minuni jõuab). ma nimelt kardan paaniliselt koeri (vaatamata sellele, et minu tutvusringkonnas on täitsa mitu toredat koera) ja mina ei tea ju, kas on mõtteline piir, elektrikarjus, erakordselt inimsõbralikud koerad või hõljub omanik nähtamatuks tegevat mantlit kandes seal kõrval.
käisin 6-aastasega väljas – mina jooksin, tema sõitis rattaga uues eramajade rajoonis. möödusime ka lahtisest aiast, kus üks koer oli ketis (koer ulatus kenasti koos oma ketiga asfaldi kõrval olevale kruusale, et ta ikka möödujat kannast näksata saaks) ja teine, väiksem nässakas, otsustas meid haukudes jälitada. rohkem pole neid väljas näinud, aga järgmisel korral ilmselt ka helistan ja teatan.
enamus koeraomanikke ei oska ennast teisele poolele asetada.
Ma oskan vägagi hästi end teisele poolele asetada. Olen korduvalt koeri rihmastanud/käsutanud ka siis, kui otsest põhjust pole, ainult selleks, et vastutulija (eriti väikelastega ema, sest need on tihti närvilised) näeks, et muretsemiseks pole põhjust. Aga selge on ka see, et sittuv koer ei astu parajasti kellegi poole, sest ta, noh, situb.
Ja selles ju point on, et koerad ei olnud omapead. Pea kogu aeg olin ma tänavalt näha. Koerad mulle olid kogu aeg näha. Sellest ka segadus.
No ilmselt siis asjaolu, et sind ei olnud koertega samaaegselt pildil (korraks) võis häirida küll möödakäijat. Kui häiris. On sul tõendeid, et ta just häirituse tõttu ja just koerte varjupaigale helistas? 😛
Mul üks tuttav on kahel korral olnud päris tänulik, et tema hoolikalt koolitatud aga kahjuks lootusetult loll koer varjupaika toimetati – kaapis ennast aiast välja, pani jooksu ja tagasi tulla (üpris lähedalt tegelikult) lihtsalt ei osanud. Ta ei oskagi, reaalselt ongi nii loll. Muidugi on ta kiibistatud. Teinekord võib varjupaika helistamine päästa koera elu.
Jällegi niivõrd idiootlik demagoogia Rentsi poolt, et raske on kommenteerida.
Mis see loeb, et sa kusagil nähtaval oled. Enamus murdjakoerte rünnakuid toimubki omaniku silme all. Kui peremees lähedal on koerad eriti kindlad ründama.
Tegelikult Rents naudib olukorda nagu ka teised sarnaste kantpea-koerte omanikud. Mõnus tunne on, kui mööduvad inimesed koha peale tarduvad ja alandlikult ootavad, mis nendega nüüd juhtub.
Demagoogia on see, kui “murdjakoeraks” nimetatakse koera, kes pole (rohkem kui kaheksa aasta jooksul) ühtki inimest kunagi rünnanud. Või kui tembeldatakse “murdjateks” terve tõug, kuigi on teada, et pitbullid ei tohi standardi järgi inimeste suhtes agressiivsed olla (juba puhtpraktilistel põhjustel, koeravõitlustel ei hoia omanik alguses mitte enda koera, vaid vastase oma, koer peab olema inimesele ohutu).
Tore muidugi, et sina tead, millal koerad eriti altid ründama on ja mida mina naudin. Kui veel ühe õlle lahti korgid, tulevad kindlasti veel toredamad mõtted. Kahjuks pean ütlema, et tavaliselt peatuvad lapsevankritega emad, ütlevad, et mul on nii armas koer ja küsivad, kas laps tohib talle pai teha. Aga ehk nad siis lihtsalt varjavad selle suurepärase näitemängu taha oma alandlikkust ja surmahirmu.
Ja miskipärast arvan ma, et isegi sina ei ole tegelikult NII loll, et sa aru ei saaks, kas koer on sinust vähimalgi määral huvitatud (jälgib kasvõi silmanurgast) või mitte.
to Rents
ou jee! need pole sul üldse ründekoerad:))
Pildi järgi on küll näha, et 100% iga Lõuna-Eesti natsi unistus.
Kaheksa aastat ei tähenda midagi. Kõiki neid “dresseeritud” koeri võib üsna hästi võrrelda joodikuga kes terve elu on lõbusalt joonud aga siis ühel päeval keerab ära ning annab kellegile suvaliselt nuga. Koerad on kiskjad ja nendeks nad jäävad.
Ja kogu selle lollaka loomapsühholoogia võid samuti sinnasamusesse pista. Kõik ründajad on enne olnud “armsad ja dresseeritud”.
Seda, kuidas koeraomanikud naudivad üleolekutunnet ehmunud möödakäija suhtes on kõik elu jooksul korduvalt näinud.
Mad, sa ajad nii lolli juttu, et ma ei saa enam aru, kas sa trollid või oled purjus, aga ma lihtsalt ei oska nii lollile jutule vastata.
To Mad:
1) see, et sul on foobia, ei tähenda, et kõigil teistel on
2) palun hoia täiesti debiilsed tekstid omale
PS: jube hea on, kui on sellised “murdjakoerad”, siis ei tule sinusugused lollakad maailmalõpu aegu kompotti varastama AHAHAHAHAHAH
Pilt on muide väga kaunis, kiidan 🙂
Kahe äärmuse – talitsematu, lapsi ründav elajas, keda ta omanik ei vaevugi kontrollima ja hästiõpetatud vagur karvane inglike, kes tagajalgadel kõndides külalisele õlleklaasi ja soojad sussid toob – vahel on enamasti ikka täitsa mitu muud varianti ka. Tänaval üksi lonkivat last nähes ma ka kõigepealt vaatan, kas mõnda vastutavat täiskasvanut lähedal ei ole, enne kui lastekaitsesse helistan; koertega samamoodi -ikka vaatan ringi, on omanik või ei ole. Juba sel lihtsal põhjusel, et kui koer kurjaks muutub, siis omanikule karjumine: korista oma peni ära! võib anda märgatavalt kiirema tulemuse, kui ametivõimude kutsumine.
No ühest äärmusest (lapsi ründav ohjeldamatu elajas) teiseni (hästidresseeritud koer, kes kahel käpal kõndides külalisele õlleklaasi kätte toob ja jalutuskepi nagisse riputab) on ikka täitsa mitu sammu ja väga palju muid võimalusi. Laulasmaa peni on õõvastav ja kirjelduse põhjal koolitamata ning allumatu koer, kelle omanik pealegi toimu eest vastutust ei tunnegi. Normaalne koeraomanik reageeriks ise kohe, kutsuks koera ära, tuleks ise abi pakkuma ja vaatama, mis tegelikult juhtus.
Rentsi koertega olen ise kokku puutunud. Kui nad oleks koolitamata, küllap ma siis kardaksin neid ka, aga nad käitusid hästi ja mis põhiline – neil oli KOGU aeg signalisatsioon (loe, perenaise pilk) peal. Muidugi hoidsin oma lapsel samamoodi silma peal. Aga ma olen ka kindel, et kui mõni neist koertest oleks suvalisel põhjusel äkki bersergiks pööranud, poleks Rents seda, käsi taskus hoides, pealt vaatama jäänud.
Eks telefoniga poissi võiski häirida asjaolu, et koerte “valvekaamera” oli hetkeks vaateväljast kadunud, aga tõesti – kui ma lihtsalt möödun tänava ääres rahulikult seisvatest koertest, kes hullunult või ka ülemeelikult amokki EI jookse, siis mind idee, et nad võivad olla järelvalveta, suuremat ei eruta. Kui ma näen neid koeri seal pikemat aega omapead, siis tekib loomulikult juba kahtlusi küll. Mind otseselt mööda tänavat jälitavale ja lõugavale koerale aga kutsuksin tõesti koerapüüdja – sest ta JUBA käitub halvasti. “Tšeki värki” peaks olema võtmesõna. Variante on mitmesuguseid. Aga koer ei ole ohtlik by default pelgalt seetõttu, et ta on koer. Kõik ikkagi oleneb olukorrast.
Vaevalt siin vaidluses tõde selgub. Lugesin eile samasugust kakelungi teemal ratturid vs autojuhid – selle ringtee õnnetuse uudise sabast – mitu eri maailmapilti, kõigil mingit pidi õigus.
Ma ise oleks õrn näiteks siis, kui mul oleks värske halb koera-kogemus. Siis võtaks ja helistaks lihtsalt kiusu pärast, isegi kui sisulist probleem ei oleks. No et ärgu see jobu tulgu oma murdjatega tänavale (õue / uksest välja / minu maailmasse), sest mulle ei meeldi, sest mulle EI MEELDI!!! Õnneks mul hetkel pole sellist kogemust, aga ma kujutan vabalt ette, et kellelgi võib olla.
Ja halbu koera-kogemusi mul kahjuks on. Nii “koer vs mina” kui “koer vs minu laps”. Õnneks jäävad need kõik aegade taha. Tallinna kesklinna koerad on viimaste aastate jooksul nii ära sotsialiseeritud, et ei kujuta enam ette, et mõni võiks tänaval mööduja peale haukuda, veel vähem – reaalselt ohtlik olla. Koeraomanikele suur aitäh, sest paistab välja, et koolitusega on kõvasti tööd tehtud!
Novot, see tähendabki, et sa ka kõigepealt tšekid olukorda (on või ei ole ohtlik) ja siis alles reageerid, kui vaja. Kusjuures ma olen ka tänaval amokki jooksvale koerale varjupaiga-auto kutsunud, aga mitte seetõttu, et ta oleks kuidagi kuri paistnud, ta lihtsalt sööstis hullunult üle tiheda liiklusega tänava edasi ja tagasi. Ning ma ikka jälgisin teda natuke aega, enne kui helistasin.
Hiljem kuulsin, et seesama koer elab minu kodutänavas, on enamasti aias ketis ja et omanik, kellel, saage aru, ei ole ju ometi aega koeraga jalutamas käia, peab seda üldiselt normaalseks lahenduseks, et kutsa ennast natuke tuulutamas käib ja et koerapüüdja kutsuvad ainult eriti kalgid nõukaaegse mentaliteediga kagebešnikud. Kah huvitav idee.
Mul on ka palju halbu (koera)kogemusi, enamasti “koer vs minu koer” ja “kehva koerakogemusega inimene vs minu koer”. Praeguses ühiskonnas on ka üsna keeruline ühiskondlikult aktsepteeritavat koera kasvatada kohati, kuna kuskilt peab koolitus algama ning koer ei ole tõesti masin. Kui koolitusele vastu töötatakse, siis see võtab kauem aega.
Olen oma penidega elanud nii Soomes kui veidi ka Saksamaal, seal pole ma ei teiste koerte ega kaaskodanikega kordagi ühtegi konflikti üles leidnud, Eestis pole see aga üldse keeruline.
Eestis näiteks ei ole võimalik taotleda eriõigusi ühelegi koerale peale pimeda juhtkoera, mis näitab ka üsna selgelt ühiskonna suhtumist.
Ma üritan oma hobiga teisi mitte segada ja see õnnestub, kui vähegi ruumi antakse ning talupojamõistust kasutatakse, aga kohati tekivad küll sunnitud ummikteed.
Võimalik, et eesti publik on just seetõttu ülearu tundlik, et muuhulgas leidub siin palju täiesti süüdimatuid koeraomanikke, kes oma loomaga toime ei tule, teda koolitada ega temaga jalutamas käia ei viitsi, kes ei võta oma looma eest vastutust ja nõuavad ainult õigusi ilma kohustusteta. Seega kannatad sa praegu teiste koerapidajate pattude eest.
Absoluutselt nõus, et kannatan ise süüdimatute koeraomanike all ja kanntavad ka ilma koerata inimesed. Aga ma ei oska sellega ka midagi ette võtta. Jah, oma piirkonna inimesed harjuvad meiega ära ning ei jookse appi karjudes minema, tänasel päeval pigem ootavad kohtumist ja lasteaedades-koolides jne saab aeg-ajalt käia inimesi normaalsete koertega “sotsialiseerimas”. Samas üks idioot oma eriti ägeda koeraga ja asi on rohkem kui nullis tagasi, täpselt sama moodi nagu oma koera koolitades. Koolitad oma koera teisi olendeid ignoreerima ja järgmisel hetkel jooksevad su penile 3 retriiverit selga, sest “nad on nii nunnud ega hammusta kedagi” või suvalisel hetkel tänaval kukub heleda häälega koerasõber loomale selga. Näited elust enesest. Sõltuvalt koerast saad sellisel juhul tulemuseks igale poole pürgiva rõõmurõnga, kes tahab kõigiga suhelda, kuna nii ongi kombeks või siis hirmunud koera, kes enda kaitseks võib ka uriseda ja vajadusel hambaid laksutada, et talle ruumi jäetaks. Ma olen rahul, et mu rõõmurõnga esimene ja kõige olulisem eluaasta möödus Soomes, mitte siin. Samas ei ole ma nii fänn ka, et kui järgmise kutsika võtan, siis eos aastaks Soome koliks, et koerast normaalne koer kasvaks.
Aga mul on selline küsimus, Rents – mis siis saab kui tulen näiteks mina oma koeraga mööda tänavat. Minu koer on kenasti rihmas. Aga ta on loomult selline, et ei talu hästi teatud teisi koeri. Ütleme noh, ei talu suuremaid isaseid koeri. Läheb närvi, on ärritunud. Hoian teda ka seepärast alati rihmas ning vastu tulevat koera nähes lähen üle tee, hoian teda eemal, piisavas kauguses, kuna tean, et seljuhul säilib mul tema käitumise üle kontroll ja probleeme ei teki. Muidu igati tiptop koer aga näed, selline iseärasus on küljes! Olen koolitanud aga see on osa tema olemusest (koer on võetud varjupaigast ja mitte kutsikana) ja minul jääb vaid üle teha kõik, et see ei talle ega teistele ebameeldivusi ei põhjustaks. Vot nii, tulen nüüd mina koos selle sama koeraga mööda tänavat ja ma ei aima sugugi, et nuka taga ootab mind lahtine aed ja sinu kaks lahtist koera, olgugi nad doktorikraadiga või hoidku sina ja terve su suguvõsa neil antud momendil silma peal. Minu koer märkab neid ja läheb ärevaks, hakkab kiunuma ja rihmast kiskuma… Ilmselgelt on nüüd hilja ka teepoolt vahetada. Võtan rihma lühemalt kätte, lausun vajalikud käsklused/rahustavad signaalid ja üritan võimalikult kiiresti edasi minna. Nii, ja nüüd ma küsingi, kas ka sellises olukorras suudaksid sa KINDLALT oma isase koera paigale sundida? Kui ka teine koer teda oma käitumisega nö provotseerib? Minu koer on rihmas ja olgugi, et ta rihma otsas sipleb ja häälitseb, suudan ma teda siiski enda ligi hoida. Aga sinu koer on lahti. Jah, koolitatud aga ikkagi lahti ja teine koer teeb nüüd tema silme all sellist tsirkust. Mis sa arvad, mis sellises olukorras juhtuks? Kas sa suudaksid oma koera paigale sundida või tuleks ta siiski minule ja mu koerale ligi ja asi võiks inetuks muutuda? Minu koer on kinni, kuid põhjustas selle ärevuse. Sinu koer on lahti ja tunneb ilmselgelt huvi minu koera ärevuse vastu. Kui läheks kakluseks, jääks minu koer alla, ta on väiksem. Ma lihtsalt ei näinud seda olukorda ette ega osanud arvata, et nuka taga vaatab mulle vastu paar lahtisi penisid. Mis on pildil valesti? Ehk võiks lahtises aias ikka koeri kinniselt hoida. Kui mitte muu pärast siis kas sa ei karda, et ühel hetkel võib nuka tagant tulla sinu koertest kõvem peni, olgu siis lahtiselt või kinniselt, kes otsejoones tarastamata hoovi kihutab ja su koertele kallale kipub? Mina ikkagi arvan, et kui sul pole kindlalt piiritletud ja tõkestatud territooriumi (eriti linnas!) siis koerad olgu ikka rihmas. Seadused kehtigu siiski kõigile, siis on ka probleeme vähem. Ja ma ei saa midagi teha, aga mulle tundub ikka ja jälle, et see ilma rihmata koerte “jalutamine” on tihtilugu kinni peremehe laiskuses. Mugav ju, kui koer lihtsalt üle ukse korraks õue lasta või siis pargis-metsas käed taskus jalutada samal ajal kui peni võsas omi asju ajab.
Lugu algab iseenesest kirjeldusega sellest, kuidas tänaval on rihmastatud koer, kes haugub. Ja kuidas minu koer ei lähe temaga kaklema. Alles eelmisel nädalal möödusime (rihmastatult) koerast, kes oli kaklusest väga huvitatud ja üritas seda algatada, kuid oli õnneks samuti rihmas. Oskarile väga meeldib teiste isastega kakelda, ma ei eitagi seda, aga kuna ta sai vastava käskluse, hoidis ta end vaos ja ei üritanud mind kõhuli tõmmata. Üldse on mul võimalik teda rihma otsas ka hallata ainult siis, kui ta sõna kuulab – tal on piisavalt lihasmassi, et mind paigalt tõmmata, teadmine sellest, kes on boss, hoiab teda vähemalt sama palju kui rihm. On olukordi, kus mõlemad on vajalikud, aga nagu ma ütlesin, kui nad on ka mu hoovis ilma rihmata, lähen ka prügikasti juurde nii, et jälgin neid samal ajal (ja näen, kui nad midagi põnevat märkavad).
Mul on sel kevadel olnud ka juhus, kus minu (rihmastatud) koerale tuli tänaval ligi teine isane koer ja oli nii tüütu, et mul viskas kopa ette ja ma ei keelanud oma koera, mõtlesin, et ongi hea, kui “külaline” veidi kombeid õpib. Oskar küll sakutas teda kohusetundlikult, aga näha oli, et ega ta kakelda ei viitsi, ja lasi ta lahti kohe, kui ma “ei” ütlesin. Oma territooriumil sattus ka hiljuti teise majas elava koeraga (kes on tal pm arch enemy, est mõlemad arvavad, et on maja kõige kõvemad mehed) ninapidi kokku, aga asi ei jõudnud isegi hammasteni, sest me (= meie ja ka teise koera omanik) oleme juba harjunud vajadusel kiiresti reageerima.
Muide – kui koer ikka vihastab, võib ta ka toas olla. Naabrite koer kuulis paari nädala eest, et läheme välja, ja läks nii äksi täis, et virutas peaga lihtsalt aknaklaasi puruks. Elaks ta esimesel korrusel, tuleks ta sealt raudselt läbi ka, sest tahtmist tal on.
Ok. Ega ma ei ajagi jonni ega midagi, tegelt ma täitsa usun, et kuulekad ja koolitatud koerad eksisteerivad, st ma usun, et oled oma koertega tegelenud ja võid neis kindel olla. Noh, loomade puhul päris sada protsenti muidugi mitte aga siiski. Nood kutid telefoniga – mul on kah täitsa huvi, et mis kuradi asju nad siis ikkagi ajasid seal.
Ma olen Oskariga lihtsalt keskmisest rohkem tegelenud, sest esiteks oli alguses võistlemishuvi (mis aja jooksul möödunud on, aga alguses sai teda sihipäraselt palju treenitud) ja teiseks ei salli ta teisi isaseid, nii et käsklus “stopp” PEAB käima teadmisega, et “sa kas peatud või ma teen nii, et peatud ja siis on valus”. Aiast väljas on nad ilma rihmata ainult olukorras, kus nähtavus on igas suunas hea ja keegi ei saa “nurga tagant” välja karata (kui Oskar oli veel noor sain ühe korra karjudes vahele karata, sest ta leidis koerajalutusplatsilt muru sees magava asotsiaali, nuusutas ja otsustas, et tuleks jalga tõsta – mees magas õnneks minu kisast hoolimata rahulikult edasi). Samas pakub ka näiteks koerajalutusplats võimalusi koera treenitust testida, sest seal on ju veelinnud, eemal vahel teised koerad jne. Talvel on hea jõe peal käia (kui suusatajaid veel/enam ei ole), sest seal on kerge mõttelisi piire kehtestada (üsna kiiresti saadakse aru, kui lähedale kaldale võib minna) ja teisi inimesi on vähe. Nii et minu meelest on Eestis kohti küll, kus koeri küllaltki ohutult saab lahti lasta. Ja treeningu üks osa peaks paratamatult olema see, kui kaugele lahtine koer omanikust minna tohib – aga selle õpetamiseks peab teda paratamatult vahel lahti laskma.
Ja ma ei väidagi, et looma (või inimest) saaks sada protsenti usaldada. Samuti ei väida ma, et tuleks võtta asjatuid riske. Näiteks saavad mu koerad meie pere kassiga normaalselt läbi, aga kui ma lähen kodust ära, ei jäta ma neid ühte ruumi. Sest ma ei näe põhjust seda riski võtta. Aga oma koera tunnen ma tunduvalt paremini kui näiteks joodikust naabrimeest, mistõttu muidugi on koer minu jaoks usaldusväärsem ja tema käitumine ennustatavam kui selle naabrimehe oma, kes täis peaga rusikatega vehkima kipub. Ja ma olen väga ettevaatlik. Tõesti olen, elu on õpetanud.
Meenub kohe üks sõber, kes pärast punkkontserti meie juurde tuli. Seltskond istus laua taha, tema võttis laualt noa ja pani sujuva liigutusega selja taha riiulisse. Nägi, et ma vaatan üllatunult ja ütles rahulikult:”Minimeerisin riske.” Noh, mina elan koeraomanikuna sama moodi. 😀
Evides üht koera, keda ma 99% usaldan (1% käib lammaste, pallide ja väikelaste kohta, kelle juhuslikul ilmumisel ma koera enamasti rihmastan või vähemalt n.ö päriskäsu alla panen, sest karjatamine on tema tõu elu mõte) ja teist koera, keda ma üldse ja isegi 1% ei usalda (aga kes on see-eest palju nummim ja inimlikust vaatepunktist olemuslikult meeldivam), võtan endale õiguse arvata, et iga omanik peaks teadma ja aru saama, millisel hetkel oma millist looma tohib ja saab usaldada ja selle adekvaatne tunnetamine on üks loomaomaniku olulisimaid ülesandeid peale loomale loomaväärsete elutingimuste ning liigi- ja tõuomase aktiviteedi võimaldamise.
Eksimisi/looma või olukorra valesti hindamisi/absurdseid juhuseid tuleb nagunii ette, aga laias plaanis võiks ikka teada, mida su loom millises olukorras teha võiks. Ning kui ma looma ja omanikku jälgides just kaugelt vaadates juba ei saa vastupidist väita, siis ma usun, et iga loomaomanik teab, mida ta teeb ja mida tema loom teeb. S.t ma üritan teisi ikka ka usaldada ja eeldan, et neil on mõistus peas olemas. Minu õnneks on ka enamasti.
Aga närvi ajab küll, kui mina ja Rents ja Dinryan jt võimleme nagu segased oma koertega ja siis tuleb mingi tohlakas oma koer-ahjukesega ning teeb kõik selleks, et kõik selle ahjukesega kohtuvad inimesed (ning halvemnal juhul ka koerad) kõiki koeri ja koeraomanikke kartma ning vaenama hakkaksid.
Mind üldse ei vihasta näiteks see, kui keegi tädike oma eaka karvanuustakaga rihmastamata ringi tatsab, sest see nuustik tõepoolest iial ei sega mitte kedagi ja las ta olla, isegi mina usaldan teda, ausalt. Aga kui keegi laseb oma hullumeelsest aktivistist SLK-kutsika flexi otsas minu koera juurde ja täiesti süüdimatult seletab, et tuleb koeraga kutsikakoolist ja kuidas tema koer ikka armastab kõiki teisi koeri, siis ma küll suren vaikselt ja ajan auru kõrvadest välja… Seal just vahe ongi – kas omanik tunneb ja tunnetab oma looma või käitub süüdimatu tohltümikana.
Hiljutiste uudiste valguses on Rentsil mõttekas õpetada oma koerad kahel jalal käima, osta neile politsei vorm ja pead ära raseerida.
Koeraomanikud, öelge, milline on seaduse mõttes kasvult ohtlik koer?
http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=2&page_id=528
Iga päev jalutan õues oma kiisukest, kuulan kristlikku metalit ning jälgin, kuidas mitte ühelgi jalutataval kutsakesel suukorvi pole. Äkki peaks kah teinekord helistama, kuhu vaja?
Selles asi ongi, et nii kaua, kui seda pole reglementeeritud (“alates turjakõrgusest/kaalust see ja see), võib ka iga dogiomanik öelda, et tal on nunnu ja vat bernhardiinid on suured koerad. Ja politsei ei saa midagi teha.
siis peab lihtsalt ootama, kuni mõni kääbusshnautser Möldrit v seda eksrokkarit kannist ammustab, Kohe tekivad seadustesse mõõdud-kaalud.
ja õõv, puhas õõv on vaadata 50-kilost tshikki jalutamas 60-kilose nunnuga, kelle suhtumine üle-tee-kassikesse on etteaimamatu…
Kui ma välise pildi järgi teisiti ei pea otsustama, siis ma eeldan, et 60-kilone nunnu on tibil kontrolli all. Kuidas ma muidu julgeksin tänaval käia, kus liiguvad 50-kilosed tshikid oma kappvantidega. Ikka eeldan, et tshikil on vant kontrolli all ning seetõttu too ei tule igaühele molli andma. 😀 Kui tibi kontrolli hoida ei suuda, siis edasine variant on see, et ma võtan 60-kilose nunnu või kappvandi ise kontrolli alla, mul pole ju teist valikut. 😛
Ah mis õõv – egas kehakaal ei määra koeraga toimetulemist. Olen näinud sajakilost jõmmu õlmarit libistades tuima näoga pealt vaatamas, kuidas tema loll ja kasvatamatu peni üritas minu last karata (õnneks ei hakanud jõmm minuga riidlema, kui ma koera lapse juurest ära peksin ja õnneks ei pannud koer ka eriti pahaks, et ma talle toredat mängu keelasin, oli selline Scoobi-Doo tüüpi ilane mölakas) ja olen näinud ka väga kikkiskõrvalisi 50kiloseid tshikke vägagi edukalt suuri koeri manipuleerimas.
Käitumine ja hoiak on oluline, mitte suurus.
Egas nüüd Rents ka vist üle 50 kilo ei kaalu, kui järgi mõelda.
Ronimisel (Rents, ronid sa ikka vee?) kehtib 2/3 reegel, ehk et julgestaja peab kaaluma vähemalt 2/3 ronija kaalust. Äkki peaks koeraga jalutamise seadusesse ka miskit sellist sisse panema 🙂
Koera puhtalt füüsiliselt kontrolli all hoidmine ei tohiks üldse mingi arvestatav võimaluski olla. Kui sa koera käitumist sisuliselt ei kontrolli, siis istud ka temast füüsiliselt üle olles alati püssirohutünni otsas. Läheb ja lakub näiteks mõne Mad´i surnuks ja mis sa siis enam ära teed. Füüsiline üleolek muidugi kergendab koera juhtimist, sest koerad on suht põmmpead selles osas ja ikka arvestavad, kes on suurem ja tugevam. Aga see ei tähenda, et 80-kilone isik automaatselt kindlam 60-kilose koera jalutaja on kui 50-kilone. Oluline on siiski isiku autoriteet ehk hierarhiatase koera silmis, mitte kehakaal.
Pilt “koer jalutab omanikku” on mu jaoks suht hirmutav ja sellistest paaridest ma üritan eemale hoida nii koertega kui ka ilma. Ning enemasti ei ole seal tegu sellega, et inimene ei jõua koera kinni hoida, vaid ta lihtsalt laseb koeral endale pähe istuda ja sinna jääda.
Kusagil mingis kommentaariumis räägiti, et süüdimatuid koeraomanikke aitaks välja sõeluda ja elimineerida mitte koeraga õues viibimise reeglite karmistamine vaid see, kui koera tekitatud pahanduste eest pandaks omanik sada prossa vastutama. Et see ei pidanud praegu nii olema.
Ja kas niisugune asi, nagu loomapidamise keeld inimesele, kes on looma väärkohelnud (halb kasvatus käib ka ilmselgelt sinna alla), on Eestis olemas? Reaalselt?
Kusagil kommentaariumis käidi välja mõte, et süüdimatuid koeraomanikke aitaks välja sõeluda see, kui omanik tagajärgede eest sada protsenti vastutama panna. Nt hammustab koer kedagi – asja käideldakse nii, nagu oleks omanik ise hammustatud. Praegu siis pole nii ve?
Ja kas Eestis on hetkel reaalselt see võimalus, et inimesele, kes on looma väärkohelnud (ka halb kasvatus käib väärkohtlemise alla) saab loomapidamise täiega ära keelata?
Anna andeks, Morgie, MINUL pole tõesti midagi su vastu. Miks MU BLOGI teist meelt on ja pidevalt su kommentaare spämmi paneb, ma ei tea. Aga saab küll loomapidamise ära keelata, aga ma ei tea, kas igaveseks või kindlaks perioodiks.
Tegelt ma arvasin, et see oli kuidagi hoopis minu pool otsas viga ja et esimene komment ei jõudnud üldse kohale – mu käest küsiti sisselogimist ja kuna ma olen endale juba konto mõnda aega tagasi tekitanud, siis ma ka logisin sisse ja kirjutasin lihtsalt uuesti. Hiljuti pidin endal mõningaid muid paroole muutma, pidev igasugustesse kohtadesse uuestilogimine on niikuinii hetkel tüütu rutiin, seega ma isegi ei üllatunud postitamistõrke peale.
Mis? Jälleä? Eks see on karma. Ülearuse korduse võib ära korjata.
Minul tekib viimase aja sündmusi (mida meedia kajastanud on – see koerarünnak rannas ja Tallinna toidupoes) vaadates-kuulates pisuke hirm… Jah, kisubki sinnapoole, et täpselt nii ongi – töllakad koeraomanikud lihtsalt rikuvad kõik ära ja kasvatavad viha ja vihkamist. Koerte vastu. Nende omanike vastu. Meenutab rassismi ja vihkamist – kui üks mustanahaline on pätt siis küllap on seda kõik ja parem neist tänaval kaarega mööda kõndida või veelgi parem, kohe politsei kutsuda. Täna lehes näiteks selline artikkel: http://www.tallinnapostimees.ee/1242556/fotod-suukorvita-koerad-lasteaia-varava-juures. Keegi kommentaariumis nimetas seda nõiajahiks. Jah, see on minu arvates õige sõna küll. Muidugi, need rünnakud, millest leht viimastel päevadel kirjutanud on, on jubedad ja lubamatud ning loomulikult tuleb neile tähelepanu pöörata. Et midagi muutuks, et nende kuradi jobude koeraomanike käitumine ja mõttemaailm muutuks. Aga ma kardan, kas muutub… Pigem muutub ühiskond koerte suhtes lihtsalt vaenulikumaks. Ja siit tulevadki siis selliste “murelike isade” häirekõned ja siuksed tüübid, kes kaht koera vabalt oma õues kulgemas nähes võtavad telefoni ja annavad sellest kohe kuskile teada, sest see on ju TERROR, mis toimub. Valesti, valesti lähevad need asjakesed. Ma ei teagi, mis teha, kuidas oleks võimalik seda kõike niiviisi serveerida, et ei oleks äärmustesse langemist ega tekiks üleüldist vihkamist. Sest ON ju olemas mõistlikud, arukad, hoolivad ja mõtlevad loomaomanikud! No nad on ju olemas. Mina olen, Rents on, ma ju tean:) Nende töllakate loomaomanike kõrval oleme me olemas! Aga praegu hakkab tekkima seis, kus normaalsete loomaomanike olemasolu unustatakse täielikult. Koer tänaval, hoovis, pargis – see on potentsiaalne OHT minu lapsele, minule, mu vanaemale, mu linnakesele, kogu universumile! Koer on pahapaha, sest ainsad lood, mis meedias seoses koertega ilmuvad, on jubedust ja viha tekitavad. Ja nüüd lähen mina oma tublilt kasvatatud koeraga jalutama, ehk pöörab ta pargis korra pilgu liivakastis mängiva lapse poole ja…. järgmisel hetkel leian end ja oma koera tuleriidalt. Ja üldsegi, mis värk nende suukorvidega on? Kas ongi nii, et tänaval peavad nüüd kõik koerad suukorvistatud olema?!
Ma vaatasin eile telekat. Seda juhtub harva, et ma teda avatuna näen, aga koristasin parasjagu ning tahtsin teada, mis uudistesse nendest koerajamades tuleb. Ja seal, politseiniku vormis mees, teatab, et jah, avalikus kohas peavad koertel suukorvid peas olema. Mul lõug pikaks ajaks vastu maad. Siis käisin ja lugesin (uuesti) seadusi, kust loen jätkuvalt välja selle kasvult ja/või käitumiselt ohtliku koera. Minu koertele jäävad igaljuhul praegu suukorvid ostmata, aga kardan, et see aeg ei ole kaugel, kui neid vaja on… Mu eel-eelmine koer jalutas suukorviga, sest nii oli vaja. Kedagi surnuks pole purenud, isegi mitte kassi. Praegustel penidel ei ole kindlasti käitumise tõttu suukorvi vaja, juhul kui keegi meid tuleriidale ajama ei hakka just. Läheb võtab ühe penidest näpu otsa ja asub koduteele, huvitav, mitme kiviga tänaval visatakse?
Njah, nagu selles toredas eestis kombeks, JÄRSKU avastatakse probleem ja KOHE ka sellele mingi üpris kehv ja lonkav lahendus.
Eks näis mis sellest seekord saab.
No see “kõik koerad” suhtumine on täpselt sama halb suhtumine, kui “kõik neegrid”, “kõik naised”, “kõik mehed”, “kõik emad”. See ei ole lihtsalt lahendus.
Lahendus oleks panna koeraomanikud tagajärgede eest vastutama. Inimeselt, kelle peni pures rannas last ja ema, nõuda sisse ravikulud haigekassa hinnakirja alusel pluss moraalse kahju hüvitamine pluss kriminaalkaristus kehavigastuste tekitamise eest (omanikule, mitte koerale). Inimeselt, kelle koer tapab naabri kana, nõuda sisse kana maksumus pluss kohtukulud. Loomulikult tuleb juhust, kus koer omaniku kaitseks ründajat pureb, käsitledagi kui enesekaitsejuhtumit. Ja nii mõrtsukkoera omanikult kui ka inimeselt, kes jätab koera hoovi ketti nälga, janusse ja vaklade pureda, võtta ära loomapidamise õigus üleüldse. Selline lahendus peaks ometi pildi puhtaks lööma. Miks siis sellest võimalusest ametiisikud ei räägi?
St seajuures ei peaks suukorv tõesti nõutav olema. Neil koertel, kellel seda vaja ei ole.
Sest siis peaks reaalselt tööd tegema ja asju menetlema, et oleks selge, kas mind ründas tänaval pätt või otsustasin mina lambist Martinit/Slavat tänaval oma koeraga rünnata.