Ma ei saa aru, mis toimub, internetis on lahti läinud lausa massihüsteeria, mis jätab mulje, et just nüüd on kuskilt välja ilmunud terve hulk tapjakoeri, kes muudkui käivad ringi lõuad vahus ja murravad kõike oma teel. Kommentaaridest jääb mulje, et koertega toas olles peaks igaks juhuks kardinad ette tõmbama, et mõni snaiper aknast sisse ei tulistaks – tapmisähvardusi on nagu seeni pärast vihma. Kuna asi on võtnud juba lausa hullumeelsed mõõtmed ja ajakirjanikke ilmselgelt ei huvita miski peale selle, et paanika pealt saab teenida, lisaksin omalt poolt paar fakti. Ma ei saa küll alustada üliemotsionaalselt stiilis “see on minu, EMA, seisukoht”, nagu viimasel ajal kombeks on, aga ehk sobivad siiski mitteema esitatud faktid ka.
1. Kõlab küll igavalt ja artiklit sellest teha ei anna, aga tegelikult on loomarünnakute arv alates 2003. aastast pidevalt vähenenud (vaata statistikat siit, lisaks saab Terviseameti lehelt otsida ka aastate kokkuvõtteid, kus on eraldi välja toodud koerte kohta käivad arvud, mis on samuti aasta-aastalt väiksemad, seega on selge, et meie koerapidamiskultuur areneb paremuse poole). Seda, et koerapidamiskultuur siiski areneb, kinnitavad ka minu isiklikud kogemused. Kui ma koera võtsin, oli tavaline, et võõraste inimeste koer lendas meile selga ja eemalt tuli (kui üldse tuli) hõige “Ta tahab ainult mängida”. Juba päris mitu aastat on aga tavaline praktika, et kui koeraomanikud üksteist märkavad, lähevad koerad rihma ja kui kellelgi on mängusoov, siis omanikud esmalt vestlevad omavahel ja uurivad, kas teine on sellega nõus. Isegi vanatädikesed on hakanud oma nunnusid rihma otsa panema, kui teised inimesed lähenevad (ükskõik, kas koeraga või koerata), nii et ei saa rääkida ainult teadlikuma põlvkonna peale kasvamisest.
2. Mul on kahju, et politseinikud, kes peaksid rahvale adekvaatset infot andma, ei ole tegelikult ise pidevalt informeeritud – viimase paari päeva jooksul olen kuulnud/näinud mitme politseiniku suust/kirjast väidet, et koertel peab olema suukorv. See on täiesti VALE. Tallinnas peab koeral olema suukorv ühistranspordis ja siis, kui ta avalikus kohas üksi peremeest/perenaist ootama jäetakse (näiteks poe ette). Tartus peab suukorv olema ohtlikul koeral, aga täpseid parameetreid märgitud ei ole, nii et selge see, et tegelikult ei saa kedagi trahvida selle alusel, et trahvijale silma järgi tundub, et see vist on juba ohtlik jah. Kui juba hammustab, on muidugi teine lugu, siis on ilmselt selge, et oli ohtlik. Suukorvi vajalikkust, rihma pikkust jms reguleerivad kõik KOV-id ise ja huvilistel on võimalik reeglitega internetis tutvuda.
Tallinn: https://www.riigiteataja.ee/akt/424042013073
Tartu: http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=2&page_id=528
Ka kõigis väiksemates kohtades on see eeskiri kindlasti teie KOV-i kodulehel olemas. Hetkel tuleb mulle pähe ainult üks KOV, mis nõuab, et kõik avalikus kohas liikuvad koerad oleksid suukorvistatud – Valga.
Mina praktilise inimesena leian, et selle asemel, et kõike lihtsalt ära keelata, võiks tiheasustuses koera pidamine kuidagi koolitusega seotud olla. Autoga sõitmiseks on ju ka juhiluba vaja, kuigi kõik teame, et maal põristavad juba lapsed vanade mossedega ringi.
Pärdikute päevaraamat 