Kõik tuleks ära tappa

Ma ei saa aru, mis toimub, internetis on lahti läinud lausa massihüsteeria, mis jätab mulje, et just nüüd on kuskilt välja ilmunud terve hulk tapjakoeri, kes muudkui käivad ringi lõuad vahus ja murravad kõike oma teel. Kommentaaridest jääb mulje, et koertega toas olles peaks igaks juhuks kardinad ette tõmbama, et mõni snaiper aknast sisse ei tulistaks – tapmisähvardusi on nagu seeni pärast vihma. Kuna asi on võtnud juba lausa hullumeelsed mõõtmed ja ajakirjanikke ilmselgelt ei huvita miski peale selle, et paanika pealt saab teenida, lisaksin omalt poolt paar fakti. Ma ei saa küll alustada üliemotsionaalselt stiilis “see on minu, EMA, seisukoht”, nagu viimasel ajal kombeks on, aga ehk sobivad siiski mitteema esitatud faktid ka.

1. Kõlab küll igavalt ja artiklit sellest teha ei anna, aga tegelikult on loomarünnakute arv alates 2003. aastast pidevalt vähenenud (vaata statistikat siit,  lisaks saab Terviseameti lehelt otsida ka aastate kokkuvõtteid, kus on eraldi välja toodud koerte kohta käivad arvud, mis on samuti aasta-aastalt väiksemad, seega on selge, et meie koerapidamiskultuur areneb paremuse poole). Seda, et koerapidamiskultuur siiski areneb, kinnitavad ka minu isiklikud kogemused. Kui ma koera võtsin, oli tavaline, et võõraste inimeste koer lendas meile selga ja eemalt tuli (kui üldse tuli) hõige “Ta tahab ainult mängida”. Juba päris mitu aastat on aga tavaline praktika, et kui koeraomanikud üksteist märkavad, lähevad koerad rihma ja kui kellelgi on mängusoov, siis omanikud esmalt vestlevad omavahel ja uurivad, kas teine on sellega nõus. Isegi vanatädikesed on hakanud oma nunnusid rihma otsa panema, kui teised inimesed lähenevad (ükskõik, kas koeraga või koerata), nii et ei saa rääkida ainult teadlikuma põlvkonna peale kasvamisest.
2. Mul on kahju, et politseinikud, kes peaksid rahvale adekvaatset infot andma, ei ole tegelikult ise pidevalt informeeritud – viimase paari päeva jooksul olen kuulnud/näinud mitme politseiniku suust/kirjast väidet, et koertel peab olema suukorv. See on täiesti VALE. Tallinnas peab koeral olema suukorv ühistranspordis ja siis, kui ta avalikus kohas üksi peremeest/perenaist ootama jäetakse (näiteks poe ette). Tartus peab suukorv olema ohtlikul koeral, aga täpseid parameetreid märgitud ei ole, nii et selge see, et tegelikult ei saa kedagi trahvida selle alusel, et trahvijale silma järgi tundub, et see vist on juba ohtlik jah. Kui juba hammustab, on muidugi teine lugu, siis on ilmselt selge, et oli ohtlik. Suukorvi vajalikkust, rihma pikkust jms reguleerivad kõik KOV-id ise ja huvilistel on võimalik reeglitega internetis tutvuda.
Tallinn: https://www.riigiteataja.ee/akt/424042013073
Tartu: http://www.tartu.ee/?lang_id=1&menu_id=2&page_id=528

Ka kõigis väiksemates kohtades on see eeskiri kindlasti teie KOV-i kodulehel olemas. Hetkel tuleb mulle pähe ainult üks KOV, mis nõuab, et kõik avalikus kohas liikuvad koerad oleksid suukorvistatud – Valga.

Mina praktilise inimesena leian, et selle asemel, et kõike lihtsalt ära keelata, võiks tiheasustuses koera pidamine kuidagi koolitusega seotud olla. Autoga sõitmiseks on ju ka juhiluba vaja, kuigi kõik teame, et maal põristavad juba lapsed vanade mossedega ringi.

78 kommentaari

  1. Miks ainult tiheasustuses ? Hajaasustuses juhtub sarnaseid asju – ja näiteks loomapiinamist on seal, vähemate silmade all kergemgi läbi viia…

  2. Täitsa mõistetav, et sinu arust on normaalne, et iga päev ründavad koerad Eestis 3-4 inimest.

    Koerte rünnakuid eelmine aasta kokku üle 1200.
    Ja need on üksnes hammustamiseni jõudnud ja kirja läinud juhtumid.
    Kui palju on koerte terrorit – hirmutamist, häirimist, ähvardamist – tegelikult kokku seda statistika ei näita.

    • Max kuule, miks sa just selle blogi trollimise ette oled võtnud?

    • Ma ka varsti enam väga ei viitsi siin mad´iga küllastunud looney bin´is käia. Üks kord on päris lõbus, aga suuremates annustes nõmedust tüütab ära.

      • Ignoreerige täielikke totrusi, küll tüdinetakse.

        • Väga iseloomulik väide teie puhul – oponent on loll:))

          Oskaks Rents rääkida sama hästi kui kirjutada, siis oleks ta ammu suures poliitikas:))

        • Ma pole öelnud, et sa oled loll – olen öelnud, et sa ajad lolli juttu. Siin tõesti ON vahe. Kuni sa ajad lolli juttu, ei näe ma põhjust sinuga väidelda. Mina ütlen, et “hoolimata viimaste päevaste paanikast, on tegelikult koerarünnakute arv vähenenud, asjad liiguvad paremuse poole” – sina tõlgendad seda väitena, et kõik on ideaalne ja tore, et inimesed hammustada saavad. Sellest jääb mulje, et sa oled kas hüsteerik või trollid ja arvestades seda, et muidu toetad sa igal võimalikul viisil rahvaarvu vähendamist, kaldun viimase poole.

          P.S. Oskan end ka suuliselt väljendada, poliitika vastu lihtsalt pole erilist huvi (veel?) olnud.

        • No tädi Kaur on küll mitu korda kommentaariumites levitanud sõnumit, et ma olen loll, sest väidan, et:

          – maailm on ülerahvastatud
          – haridusest pole tänapäeval enam erilist kasu
          – maailmas on energiakriis

          Sina ise aga väidad, et oma jõhkrate koerte vabalt linnaruumis ringijooksutamine ei ole mingi probleem ning see, et sinu toodud tabelis on koerte rünnakute osa 1247 juhtumit aastas on täiesti loll jutt.

          Kõige rohkem ajabki vihastama mitte koerte endi tegevus vaid koeraomanike jutt, et rünnatav oli ise süüdi ja lollid seadused, et inimene ei tohi end ründava koera vastu kaitsta vaid peab politseisse helistama ja ootama, samal ajal, kui koer teda pureb.

        • Ei, SINA väidad nii seda, et mu koerad on jõhkrad kui seda, et ma jooksutan neid linnaruumis. Mina olen rääkinud oma mittejõhkratest koertest ja enda aiast. Muide, kui koer sind ründab ja sa ta selle peale maha lased, ei tehta sulle midagi. Alles hiljuti oli selline juhtum. Minu meelest õige ka. Nii et taas kord oled sa asjast väga valesti aru saanud, aga sõna tahad hirmsasti võtta.

        • Sinu koerad on täpselt sama ettearvamatud kui kõik need teised, kes olid dresseeritud aga ühel päeval enam mitte. Ning sa ise tunnistasid, et neil oli vaba pääs ja kontroll tänaval olevate inimeste üle.

          See sinu poolt mainitud tulistamine aga oli esimene pretsedent ja lootus, et lõpuks hakkavad asjad tõesti normaalsemaks minema. Tüüp lasi ühe ründava murdja maha ning kohus mõistis ta õigeks. Haruldane juhtum Eesti koertevabariigis.

          Siiani on olnud nii, et inimesele öeldakse politseis, et ta ei tohi ennast ründava koera eest kaitsta. Kõlab räige mõnitusena kui öeldakase, et tuleb helistada politseisse ja oodata samal ajal kui koer sind pureb.

          Selle tõttu rahvas ongi räigelt närvis. Vähe sellest, et kurjategijate vastu ei tohi midagi teha – ka kihvadega sinu käe või jala küljes rippuvat koera ei tohi lüüa. Pead vaba käega helistama ja ootama kuni politsei tuleb.

          WHAT THE FUCK!!

        • Ei, ma ei tunnistanud, et mu koertel oli kontroll tänaval olevate inimeste üle. Ma ütlesin, et koerad olid MINU kontrolli all. See, kas seejuures on värav kinni või lahti, ei oma siin rolli. See “ühel päeval olid dresseeritud, aga ühel päeval enam mitte” on täielik debiilsus. USA-s, kus need sinu vihatud “kandilise peaga koerad” ründavad, ei ole tavaliselt dresseeritusest juttugi. Jah, iga koer võib rünnata, nii nagu igal autol võib sõidu ajal rehv alt lennata, aga täpselt nii nagu inimene, kes autot tunneb, oskab märgata, kui kuskil midagi koliseb, tunneb koeraomanik tavaliselt nii palju oma koera, et ta teab, kui koerale ei meeldi lapsed/teised koerad/purjus mehed/suitsetavad inimesed või mis iganes kiiks koeral olla võib. Samuti teab koeraomanik, kas ja kui kiiresti koer reageerib käsklusele “ei”, ta oskab hinnata, millises olukorras on tõesti vaja valvel olla ja millises mitte.

          Saan aru, et oled hammustada saanud, aga võta palderjani ja ära ela ennast minu blogis välja, sest siiani on su jutt olnud täiesti debiilne, alates minu koera võrdlemisest “kõigi kandilise peaga koertega” (nagu really?) ja lõpetades nende viimaste vaimuvälgatustega. Ma tõesti ei viitsi selliste “geniaalsustega” väidelda, sest ilmselge on, et siinses searallis naudid ainult sina mudas maadlemist.

        • Rentsi tase.

        • Max, ohja oma paranoiat. Ma ei käi kommentaariumis sõnumeid levitamas, sest ma ei pea blogisabasid eriti heaks propaganda- kanaliks. Kui ma olen kuhugi midagi kirjutanud, on see reaktsiooni kellegi (sinu) sissekandele, mitte mu enda algatus.

  3. Muide, alles täna lugesin mingit artiklit, kus väideti, et imetajatest on inimestele kõige ohtlikum jätkuvalt rott (haiguste levitamise tõttu). Kui kogu loomariiki vaadata, on esikohal muidugi vaieldamatult sääsed, kes tapavad miljoneid..

    • Inimene ise peaks ju kõige ohtlikum olema. Näiteid pole vaja kaugelt otsida.

  4. Miks ei saa, statistikast saab artikli suurepäraselt. Teed ise valmis?

  5. Statistika mõttes, meil andmebaasis on ka loomahammustuste rida olemas, andmed 2000-2012.a (seal on muidugi peale koerte ka teised loomad sisse arvestatud, aga koerad on valdav enamus) – http://goo.gl/pJA5B (see tabel on maakondade lõikes) ning http://goo.gl/4S4gT (vanusrühmade lõikes). (“nakkushaiguse” kastist kõige viimane valik on loomahammustused). Siit on näha, et näiteks Valgamaal ei ole loomahammustuste hulk vähenenud, kuigi on väga madal. Ja et hammustada saavad pigem lapsed ja vanemad inimesed.

    Sisu ma ei kommenteeri, sest ma olen Tallinnas elades kuus korda tänaval erinevas suuruses koerte käest hammustada saanud ja kaldun pigem sinna mahalaskjate poolele.

    • Kui sa nüüd statistikat analüüsid, siis sa tead ka, et vanade inimeste absoluutarv ääremaadel tõuseb. Kui vanainimese tõenäosus saada koeralt hammustada on suurem kui noorel / keskealisel, siis peabki hammustuste arv suurenema.

      S.t. teatud juhtudel on hammustuste arvu absoluutne tõus sisuliselt status quo säilitamine.

    • Mis oludes Tallinnas koeralt hammustada saab? Mul ei ole õnnestunud, ehkki olen siin ligi 40a elanud.

      • Tallinnas saab hammustada sellistes oludes, et elad Nõmmel, kõnnid mööda tänavat, suusatad mööda tänavat või sõidad sealsamas jalgrattaga. Ei mängi rolli, kas koeral on peremees kaasas või mitte – hammustada saab mõlemal juhul. Nüüd täiskasvanueas ma pööran otsa ümber, kui lahtist koera näen, ja lähen ümber kvartali ringi.

        • Nõmme kohta peab jutt paika. Seal on olukord eriti hull.

        • Mul elavad ämm-äi Nõmmel ja ma töötan samas lähedal, seega käin seal kogu aeg. Ka suuskade ja rattaga. Koeraprobleemi ei ole kordagi, mitte kordagi märganud. Sa räägid ikka aastast 2013?

        • Kaur, ma räägin siiski mõnevõrra varasemast perioodist, sest nüüd enam ma (õnneks :D) Nõmmel ei ela. Tartus pole mul kordagi koertega isegi kokkupuudet olnud, v.a allkorruse miniatuurne nähvits. Siin tõesti lähevad rihma otsa, kui keegi tuleb ning niisama mööda tänavaid ei jookse. Praegusaja Nõmme kohta ei tea öelda, aga arvestades, et põhimõtteliselt igas aias on koer (ja “kurja koera” silt), siis aeg-ajalt ikka vast mõni lahti pääseb.

      • Stroomi rand: koertele paradiis, puhkajatele miiniväli

        http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/stroomi-rand-koertele-paradiis-puhkajatele-miinivali.d?id=66174214

    • See on huvitav, sest Valgamaal on ju muidu kõige karmimad reeglid. Kusjuures olen pidanud töö asjus viimasel ajal korduvalt Valgas käinud ja ma pole tänaval MITTE ÜHTKI koera näinud – ei lahtiselt, ei rihmas, ei suukorviga. Aedadeski paistab neid vähem kui Tartus. Ja ma olen ju koerahuviline, nii et ma üldiselt ikka märkan neid, keda on võimalik märgata. Kusjuures eile käisin ka Valga aedlinnas, ka seal ei paistnud koeri silma.

  6. Koerahammustuste statistikasse olen korduvalt läinud näiteks ka mina, kelle suunas on konkreetselt rünnaku teinud 1 koer ja seda siis, kui ma olin ca 16 aastane, purjus ja ise süüdi🙂
    Eelmisel aastal olin sunnitud oma üllatavalt kiiresti mädanema läinud, aga koera poolt järatud, näpuga traumasse minema. Polnud võimalik öelda, et jätsin näpu ukse vahele, järamisejäljed olid näha. Tegelikult oli see koertevaheline arusaamatus kuhu näpu toppisin, isegi nende vahel ei olnud kaklust. Samuti on statistikasse võimalik saada valearvestustega koerale palli või muud mänguasja andes…

  7. Minu arust on ka see teema nii idiootne kui saab olla. Olgu koer linnaruumis meetrise rihma otsas ja pole mingit probleemi, et keegi kedagi ründab.
    Inimesed on reaalselt ohtlikumad ja ma paneks poolte inimeste tatidele ja ka tunduvalt vanematele kuttidele suukorvid pähe või üldse nelja seina vahele. Ei hoia neid purjutajaid keegi ketis ja see on nii “tavaline ja normaalne”,et minnakse linna jooma ja kaklema jne.

    Õnneks Tartus veel paanikat linnas pole näha ja ka täna tuli väike tüdruk üksi olles (kusjuures kõik küsivad luba, aga lähevad ähmi täis ja teevad äkilisi liigutusi ja tuleb seletada ja õpetada kuidas võõrale koerale läheneda). Kujutan ette, et kui see tüdruk kodus emale räägib, et tegin täna suurele võõrale koerale pai siis vanemad kodus minestavad.

  8. Errr … mina nt olen inimene, kes on saanud pureda ja ikka selliselt, et üldnarkoos lappimiseks ei olnud võimalik, pea- ja kaelahaavadest voolab veri, va eluvedelik ikka kiiresti välja ja edasine oli hullem kui puremine. Ma kardan hoopis haiglaid ja arste, mitte koeri.

    A point on selles, et ma saan väga hästi aru, miks inimesed võivad sel teemal irratsionaalselt must-valged ja agressiivsed olla, piisab ühest kogemusest enda või oma lähedaste peal ja see on ikka väga traumeeriv emotsionaalne elamus ja jah, kahjuks on statistiliselt nii koerte kui kasside poolt põhjustet registreeritud tervisekahjusid siiani liiga palju.

    A muidu jah, Rentsiga nõus – kui isegi minu ema paneb oma 12-aastase poluvernikust taksipeletise, kes vihkab lapsi, kasse, joodikuid, elektripirne, nööpnõelu ja kõike muud, õue minnes juba aastaid paela otsa, on asjad paremuse poole läinud.
    Samas ei lohuta see kuidagi järgmist inimest, kes või kelle laps pureda saab.

    • Ma olen täiesti nõus, et neid on jätkuvalt liiga palju (ka üks rünnak on liiga palju, kuigi nagu juba seletati, ei ole iga “rünnak” veel rünnak – minagi olen käe veriseks saanud, kui mängisin pisikese kutsikaga, kes hammustas pallist mööda, oleksin ma arsti juurde läinud, oleksin osa hirmsast statistikast), ma lihtsalt ei ole nõus selle hullumeelsusega, mis viimastel päevadel meedias toimub, kus tahetaks nad kõik maha tappa, kõik üle põlve koerad ära keelata jne.

      • Mhmhm, ma saan aru, missa räägid.

        Ma ei tea, kas Eestis peetakse eraldi stati?, aga mujalt on meelde jäänud, et üle poolte loomade puremistega traumapunkti pöördumised on OMA loomade tekitatud, mitte, et koer v kass oleks tänaval kellelegi küüned või hambad p…se löönud, ja juba see osa on ülikomplitseeritud, alates looma haigusest, vigastusest või muust piirsituatsioonist, mida tänaval ja normaaloludes ei esine.
        Mind on hammustanud nt oma koer narkoosist toibumise faasis kui ma teda autost tuppa kangutasin ja surmaagoonias 18 aastane kass enne viimast süsti; kui lähed sellega traumasse ja seal lisaselgitust taga ei ole – too bad, see toob statistilised moonutused.

        Aga veel edasi ja in general, täna oli kusagil artikkel, et asi pole koeras/tõus, vaid rihma teises otsas – sellega ma päris nõus ei ole ja minumeelest see oleks nt üks teema kasvõi üle EL regulatsiooniks, mille alusel tõuge ei pea just keelama, aga nende omanikule tõesti kehtiksid auto- ja relvaloa taolised koolitused ja testid.
        Tõu , selle käitumise omaduste ja potentsiaalse ohu vahe siiski on; võitlus- teenistus ja/või kaitseinstinktidega koerad põhjustavad märksa enam raskeid tervisekahjustusi ja surmasid kui jahi-, linnu- ja “meelelahutus-seltsiloomadeks” taandunud elukad.
        On päris suur vahe, kas suvaline inimene võtab kauka, piti, mingi staffi, sigakoera või siis hoopis puudli, labraka, kolli või italiano (või mistahes hurda), viimased võivad kasvatamata jätmisel liht vastikud olla ja mõne sinika tekitada, esimesed … ei pea vist pilte lisama hakkama.

        Samas kasvaks siit kohe välja uus probleem – segatõud… nende reguleerimine ühiskonna tasakaalu, ohutuse ja kõikide heaolu nimel on juba väga keeruline.

        Rasked teemad sul siin blogis.

        • Noh, sinu enda näidetes on seesama labrador, kes Inglismaal ja USA-s kõige sagedasem ründaja on – osaliselt muidugi oma populaarsuse pärast (neid lihtsalt on palju), aga populaarsus tähendab ka seda, et neid paljundatakse valimatult ja labradori võttes ei saa enam sugugi kindel olla, et ta vastab tõutunnustele ja on nunnu ja sõbralik. Kolmandaks mõtlevad inimesed, et “ta on ju nunnu” ja ei viitsi teda kasvatada – aga kaalub see koer ju palju, nii et tema kasvatamata jätmine võib olla üsna ohtlik. Nii juhtubki, et sel ajal kui Inglismaal pitte keelustatakse, tapavad labradorid väikelapsi.

          Muide – koeratõugude keelustamine pole erilisi tulemusi toonud. Taanis keelati ju 13 tõugu (2010) ja nüüd plaanitakse keelata veel 12, sest rünnakud on hoopis sagenenud. Varsti sinna ainult puudlid jäävadki, aga nii kaua, kui ainult rihma ühe otsaga tegeletakse, ei hakka rünnakud kindlasti vähenema, sest kui inimene tahab endale ilmtingimata kurja koera, suudab ta ka väiksema/pehmema koeraga seda teha. Kui just ainult kümnekiloseid alles ei jäeta.

        • Foksterjer kaalub alla kümne kilo, aga hea tahtmise juures saab temast ka tapja. Kui ikka vaeva näha.

  9. Jah, sul on jälle õigus, ma ei vaidlegi, et rihma teise poolega ei peaks in general tegelema, liht tulemid, letaalsed, võivad erinevad olla.

    Ma saadan sulle maili.

    • Et kuna zone keskkond ple nii tark nagu nt WP, et vahel ise salvestada, siis täna ma teile ei kirjuta … send nupu kasutamisel sain teada, et netti ple ja maisaa/viitsi täna uuesti nii palju klahve vajutada.
      Blame the Universe or blame the Elisa or blame the gays or whoever … not me.

  10. *olles kogu jutu läbi lugenud*

    (Ära karda, Morgie, see link ei tee midagi)

  11. Leidsin ühe huvita teksti Austraalia koera hammustuste arvu ja rünnakute teemal, milles toodi välja, et hammustused on tugevas suhtes selliste faktoritega nagu:

     heredity (genes, breed)
     early experience
     socialisation and training
     health (physical and psychological) and
     victim behaviour (Beaver 2001, Seksel 2002, Snyder 2005).

    Lisaks põhifaktoritele toodi välja ka lisapunktid:

     Male dogs are 6.2 times more likely to bite than females (Gershman 1994, Shuler 2008)
     Entire (undesexed) dogs are 2.6 times more likely to bite than those that are spayed or neutered (desexed) (Gershman 1994 although see Guy 2001, Messam 2008)
     Chained dogs are 2.8 times more likely to bite than unchained dogs (Gershman 1994, although see Messam 2001, Yeon 2001)
     Dogs with “dominance aggression” are more likely to be 18-24 months old (Overall and Love 2001)
     Dogs bred at home are less likely to bite, compared to those obtained from breeders and pet shops (Messam 2008)
     Dogs are more likely to bite the older they are when they are obtained (Messam 2008)
     Biting dogs are more likely to live in areas of lower median income (Shuler 2008)
     Dogs are more dangerous when acting as a pack (Kneafsey et al 1995, Avis 1999 cited in Patronek and Slavinski 2009; Raghavan 2008)

  12. Peaks mingid koeratreeneri paberid tglt ära tegema. Ringikorraldajaks saab ju igaüks õppida, ju siis kuulekustreeneriks vist ka.😀 No et kui koerte koolitamine muutuks kohustuslikuks ja koolitajatega ilge ikaldus kätte tuleks, siis hakkaksin kohe õkva bullterjerite ja amstaffide kantomanikke koolitama ja neile hullu raha eest pumaagasid müüma. Kes tahaks, saaks hullu raha eest trenni ka tulla.😛

    Tglt ma muidugi tunnen tervet karja asjalikke naisi ja tütarlapsi, kellel on bullikad või stafid, kellega nad harrrastavad näiteks agilityt või koeatantsu, aga ei ühtegi sellist tõugu koeraga kanti. Tartus vist elavadki mingid imelikud, eks? No või tglt ma muidugi üleüldse ei tunnegi ühtegi kanti, ei koeraga ega koerata, pigem on tõesti asi selles…😀

    • Räägitakse, et Annelinnas ikka olevat sihukesi.

    • Anonüümne olen JÄLLE mina, aga ärge otsekohe kõiki jura ajavaid delirtsis anonüümikuid minuks pidage, eks.🙂

  13. Koerapingeid võtaks maha ukaas – kõik avalikus ruumis jalutavad penid suukorvi ja asi mutt. Lihtsalt rahulikum akkab, jumala eest.
    Ja kui siis valvas kodanik näeb korvistamata jõlkujaid, paneb mupole kohe kitse ja omanik saab trahvi.
    Muidugi tirivad vastalised päikse alla kalihvornia ülikooli uuringu, kuidas ikka suukorv koerte psüühikale alvaste mõjub, aga milleks siis koertepsühholoogid on.

    • 1.Olen kuulnud, et suukorv TEGELIKULT ei takista koera ründamast. Lihtsalt natuke võib häirida.
      2.Kuidas sa mopsile suukorvi paned?
      3.Viga on alati KOERAOMANIKUS, mitte koeras. Kui raske on seda mõista?

      • Mind ei huvita, et viga on koeraOMANIKUS, kui mind ründab KOER. Ja korralik suukorv peaks suutma välistada hammustamise. Kui ei suuda, siis on vale disainiga korv ja tuleks müügilt kõrvaldada.

        • Kui keegi sind tulistab, siis sa ju ei ütle, et sind ründas TULIRELV? Sa näitad näpuga ikka selle relva OMANIKU peale?

    • Mina ei saa tõesti aru, miks on vaja kõike nii paaniliselt ära keelata. Seda enam, et mis kasu sellest oleks, kui enamus rünnakuid toimub pereringis – või peaks koeral kodus ka igaks juhuks 24/7 suukorv peas olema?

      Teiseks tundub, et varsti võibki meil rahulikult elada ainult geist neeger, kelle ainsaks hobiks on muusika – kõiki muid asju piiratakse, et mitte mingit hägust “keskmist” segada. Saaks ainult ära keelata kõik lemmikloomad, laste kisa (lastega inimesed võiksid ka maale kolida, mida nad häirivad lastega elu linnas), autod (milleks auto, kui Edgar on loonud tasuta ühistranspordi) jne.

    • Ma võiks oma penide ninaotsa ju korvi toppida tänaval käies, kuid seda siis tõesti eeldusel, et KÕIKIDEL teistel koertel on ka korvid ninaotsas. Aga sellist seisu ei teki kunagi ning mina oma penidega kannatan ikka idiootidest koerapidajate tegutsemist.
      Lisaks sellisel juhul peaks olema ka Tartus aiaga piiratud normaalse suurusega koerteaedikud, kus koerad ilma korvita olla saavad ning mängida. Koerad teatavasti mängides kasutavad suud, suurkorviga see võimalik ei ole. Kui koerad mittekusagil olla ei tohi pikema kui 1m rihmaga ja suurkorvis, siis ilmselt jamad alles hakkavad. Kuhjuv energia ja frustratsioon ilmselt midagi head kaasa ei too kellelegi, ükskõik kui väikese instinktiga see isend ka pole.
      Teine aspekt on see, et mul on üks mu koertest sisuliselt abikoer. Eestis teda ei tunnustata, kuna Eesti mõistes on ainuke abikoer pimeda juhtkoer… Pime ma pole, ma lihtsalt ei saa maast/maapinna lähedalt asju kätte, mida koer mulle siis ulatab. Suuga. Kui tal see kinni seotud on, siis ma ei saa politseid kutsuda, kui telefon on maha kukkunud ja kellegi piiratusest hulluks läinud ja lahti tõmmanud peni mind või minu koeri pureb. Mis lahendus sellele on?

  14. Olemata millegi poolt või vastu (aga samas olemata koeraomanik) tunnen siirast huvi, millest selline suukorvi vastalisus? Et traumeerib või on muidu halb?
    Kui enamus rünnakuid toimub pereringis, siis on see ka nö peresisene asi, mitte et seal võib toimuda, vaid pere on ise võtnud selle koera, vastupidiselt sellele, kui rünnatakse kedagi võõrast, kellel pole mingit isu koertega lähemalt kokku puutuda.

    • Võtsid just mul sõnad suust🙂

    • Suurkorvistatud koera on äärmiselt raske premeerida – hea käitumise eest on tasuks tavaliselt toidupala või mänguasi, mille andmise ajastus on hästi oluline. Läbi suukorvi on hädaga võimalik ju toppida maiust, kuid selle peale kuluvad tavaliselt need 3 vajalikku reageerimiseks olevat sekundit ning lõpptulemusena ei saa koer aru, millega seoses ta selle sai. Suukorviga mänguasja koeral haarata pole võimalik.
      Minu koerad näiteks tulevad üksikul metsateel ise minu juurde maiust või mänguasja saama, kui inimest näevad (suuskadega, jalgrattaga, jooksmas vahet pole). Linnas lihtsalt ignoreerivad või vaatavad mulle küsiva pilguga otsa, et kas maiust saab või mitte.
      Mu eel-eelmine koer käis suurkoviga jalutamas ligi 12 aastat (esimesel eluaastal aiast väljas ei käinud) ning üsna raske oli positiivseid käitumisi luu. Ta oli tervisest lähtuvalt üsna ettearvamatu käitmusega, mistõttu ta korviga käis ning koolitee lõppes tal vaid kuulekuskoolituse 1 astme sooritamisega.

  15. Rentsi koerte kohta tahaks mainida, et ma täiesti usun, et sul on oma koerte üle 110% kontroll ja nad ei astu ilma sinu loata sammugi. Aga seda kõike tead (või usud) ainult sina. Kui mina keeran ümber nurga või väntan oma rattaga mööda teed ja järsku näen piireteta aeda ja seal paari suuremat tõugu koera (isegi koos omanikuga), siis kust peaksin mina teadma, et just need koerad on koolitatud ja omaniku range kontrolli all. Samahästi võib seal sinu asemel olla ka su joodikust majanaaber, kes on omale varjupaigast paar krantsi võtnud ja nüüd laseb neil vabalt hullata.

    • Minu jaoks sellises suhtumises peitubki probleem. Et tahaks kõik ära keelata juba enne, kui on üldse kindel, kas on reaalne oht. Et omanik saab trahvi, kui pole aeda – ka siis, kui koer pole kordagi aiast väljas käinud. Et koer peab kindlasti kandma suukorvi, seda ka siis, kui ta pole kellelegi ohtu kujutanud. Sama hästi võiks hakata vinguma, et keelame kõik jalgrattad ära, sest äkki mõni neist kihutab mõnele titemammale sisse. Või kui sa tuled ümber nurga ja näed, et aias on inimene, kellel on käes mutrivõti, sest ta parandab ratast – kust sa tead, et ta ei ründa sind selle mutrivõtmega? Ei teagi ju. Ei, rattad tuleks igatahes ära keelata või vähemalt nende kodus parandamine. Tundub ikka liiga ohtlik teema olevat.

      Suukorvis ei näe ma lahendust, sest ma ei saa aru, miks ma peaks oma koera VEEL ROHKEM piirama selle pärast, et keegi teine on paranoiline. Kui ta on avalikus kohas jalutades rihma otsas, on ta ju rihma otsas ja ei saa nagunii kellelegi hammastega näkku või kellegi jalgratta rehvi hüpata (sest see ilmselgelt on tema suurim soov). Ma saaksin aru, kui neid nõudmisi rakendatakse inimestele, kelle koer kaalub rohkem kui nad ise või kes pole kordagi koertekooli jõudnud, aga sellisel kujul on see täielik absurd ja tekitab normaalsetes koeraomanikes lihtsalt kibestumist. Kibestumise tulemuseks on aga see, et ka koeraomanik läheb oma nõudmistes absurdini ja helistab järgmine kord politseisse iga kord, kui keegi on tänaval õllepurgiga, alaealine jalutab tänaval pärast kella 11 õhtul (mis siis, et ma tean, et ta elab kõrvalmajas ja on kell 23:05 teel koju, seadus on seadus), naaber ületab punase tulega teed, 90aastane naabritädi müüb pensionilisaks makse maksmata lilli või maasikaid jne. Sest tekib õigustatud küsimus, miks ainult mind kotitakse? Miks mina pean kogu aeg võimlema, et tõestada kellelegi, et ma olen normaalne ühiskonnaliige, kui ma (ega mu koer) pole oma käitumisega vastupidiseks põhjust andma?

      Näiteks suvalised asotsiaalid on mind tänaval sõimama hakanud, sest ma olen koeraomanik ja võiksin maale kolida. Selline ongi hetkel ühiskonna suhtumine, koeraomanikuna oled sa isegi asotsiaalidest madalamal ja võiksid oma suu kinni hoida või üldse minema kolida. Igatahes tuleb nõustuvalt kaasa noogutada, kui räägitakse järjest rangematest seadustest, koeramismaksust ja millest kõigest veel – aga kui helistada ja öelda, et HULKUV koer ahistab mind, soovitatakse kuidagi ise hakkama saada. Sest neid huvitavad ainult omanikuga koerad, sest omanikule saab ju trahvi teha. Tallinnas paistab see eriti hästi silma, MUPO käib rihma otsas olevate koerte kiipide olemasolu kontrollimas, samal ajal kui hulkuvad koerad hulguvad, kes neile ikka energiat raisata viitsib. No way, José, kui korralikke koeraomanikke veel rohkem kottima hakatakse, kolin ma tõesti enne minema, kui igapäevaselt sümboolselt massa jalgu suudlema hakkan.

      • “Suukorvis ei näe ma lahendust, sest ma ei saa aru, miks ma peaks oma koera VEEL ROHKEM piirama selle pärast, et keegi teine on paranoiline.”

        Sellepärast, et koer pole tähtsam kui teine inimene. Isegi kui see on SINU koer.
        Vähemalt mitte inimühiskonnas.

        Ja siin ei ole küsimus paranoias, vaid riskis. Kui suukorv viib selle riski miinimumini, siis muidugi tuleks seda kasutada. Nagu autodes kasutatakse turvapatju, kuigi kõik autod ei tee avariid, sest nende omanikud on ettevaatlikumad, kui näiteks mõni roolijoodik

        thecalminmate

        • teine inimene võib ka rünnata… kanname kõik tänaval käeraudu, et see risk miinimumini viia?😛

        • Kui me elu eesmärk oleks risk miinimumini viia, siis me elaks väga teisit. Ei sõidaks autoga, ei sööks suhkrut, ei ehitaks mitmekorruselisi maju, ei teeks ega saaks lapsi.

          Tegelikult on eesmärk leida tasakaal, mitte võtta ühte eesmärki (ohutust) kui ainsat.

          Lemmikloomad teevad elu rõõmsamaks, samas on mingitpidi tüütus ja mingitpidi risik. Seega teeme me kahte asja korraga: ühelt pool peame lemmikloomi, teistelt poolt ohjame neid mingil määral – mõni on rihmas ja mõni on suukorviga. Kui me paneks kõik penid kogu ajaks rihma otsa, siis me sisuliselt loobuks nende pidamisega kaasnevast rõõmust. See ei ole hea.

          Nii tuleb leida tasakaal. Mis tähendab, et teatud risk jääb ja me lepime sellega. Mõni inimene saab hammustada ja see on ühiskonna hind selle eest, et paljud inimesed saaks tunda lemmiklooma pidamise rõõmu.

      • Ühesõnaga, suukorv on väga häiriv. Lõõtsutada siiski peaks suukorviga ka saama, mu meelest nad ikka suu ammuli ei ähi. Ma pean muidugi ütlema, et see lihtsalt ebamugavus mind ei veena, aga samas saan ma aru ka, mis sina räägid. Ja miks see range suukorvistamine ei ole normaalne. Normaalne oleks näiteks see, et loomaomanik ise teab, kas tema koeral on komme näiteks asja eest, teist taga kellelgi hammastega säärest kinni võtta või mitte, ja siis vastavalt ka kas panna talle avalikus kohas suukorv või mitte. Isegi kui ei hammusta, võib tilga püksi ehmatada küll ja püksis hambaaugud sees.
        Aga vot normaalsete inimestega ei olegi meil probleeme, nagu teada.

        • Aga nende koeraomanike käest, kes sotsiaalseid norme järgida ei suuda ja oma koerale neid ka õpetada ei suuda, tuleb koerad lihtlabaselt ära võtta. Kui nad juba on oma käitumisega tõestanud, et see nii on. Ja seda juba väiksemagi ohumärgi peale.
          Minu teada on enamuse traagiliste koerarünnakute eel ümberkaudne rahvas olnud juba teadlik sellest, et kõnealused koerad võivad käituda ohtlikult – hoiatusi, väiksemaid rünnakuid ja omaniku hooletust on enamasti juba märgatud. Nii ka nüüd, seal mererannas toimunud rünnaku peale peaks mitte kisama, et kõik koerad suukorvi, vaid võtma ära loomapidamisõiguse sellelt väga konkreetselt koeraomanikult, seda kõige kiiremas korras.

  16. koerad teatavasti reguleerivad oma kehatemperatuuri suu lahti lõõtsutades. Suukorviga ilmselt selleks võmalust pole. Ma saan aru vajadusest suukorvi kasutada mõnedel juhtudel, kuid nõuda, et kõik koerad oleks jalutades suukorvistatud, tundub koerapiinamise moodi olevat. Aga mind pole ka ükski koer kunagi hammustanud. (ptüi, ptüi, ptüi) Minu omad pole ka kedagi hammustanud. (Elan maal ja praegu mul koera pole. Vist on targem mitte võtta ka, enam. Igaks juhuks) Koerad on aga inimeste kõrval ja ühiskonnas eksisteerinud ikka väga pikka aega. Ei kao nad siit ka kusagile niisama lihtsalt, ju inimestel neid ikka vaja läheb. Nagu laste sünnitamistki ei lõpetata, isegi, kui ära keelataks.

  17. See “kõik tuleks ära tappa” hüsteeria kestab paraku juba mõnda aega ning ei puuduta sugugi mitte ainult koeri ja koeraomanikke. Vaadake näiteks selle artikli kommentaariumit: maha tuleks lüüa ka kõik vabakäigukassid, kassiomanikud ning tagatipuks, no nii igaks kümneks juhuks, Tartu Koduta Loomade Varjupaiga töötajad (must huumor kuulub iga kommentaatori põhivarustusse, onjä). Toakassid kah, sest nagunii nihverdavad ennast mingil hetkel õue, olgu omanikud kuitahes hoolikad, eksole.🙂

    http://aedjakodu.tarbija24.ee/1241476/hulkuvate-kassidega-hadas-inimesed-on-sunnitud-puunispuure-laenutama

    P.S. Mul on hea meel, et ma elan Elvas. Mul on esimese korruse korterist pärast nädal aega kestnud pidutsemist jalgalasknud kass. Seitsmes aasta jookseb juba, kass käib ikka endist pererahvast ka vaatamas, aga tuleb jälle käppelt tagasi.

    P.P.S. Mis puutub tänapäeva Eesti Vabariigi reaalsuse mõistmisse (MUPO, suukorvid, kõikvõimalike paberlike asjaajamiste bürokraatia jms.), siis Kafka lugemine on alati abiks. “Loss” näiteks. Absurdistan on absurdistan on absurdistan.😀

  18. Ei, Mac. Inimühiskond, mäletad – järelikult mõeldud inimestele?
    Aga me ei käi tänaval laetud püstolid käes ega pole külmrelvade avalikus kohas kaasaskandmine lubatud.

    • vanasti käisid lapsed karjas, noad kaasas, no vestsid näiteks pajupilli ja karjakoerad olid ka ühes, loomulikult polnud neil suukorve peas😛
      Karistada võiks ikka konkreetseid pahategusid toime pannud koerte omanikke, mitte tervet koersugu.

      • Ja lapsed said ka tihti külakoertelt hammustada. Ja koerad murdsid naabrite kanu. Ning sellest üldiselt tõesti ei tehtud suurt tragöödiat. Samas ei tehtud tragöödiat ka sellest, et pesakondade kaupa kutsikaid saadeti kartulikotis merekooli. Või kui mõni koer ikka pahandusega hakkama sai, siis löödi see lihtsalt ilma pikema jututa maha. Millest räägib ka sellest ajast pärinev lorilaulujupike, mida mu vanaema mulle kunagi laulis:
        “Sauna-Jaanil oli peni,
        oli väike kutsikas,
        urises ja haukus seni,
        kuni viimaks hammustas.
        Sauna-Jaan lõi peni maha,
        suure aiatoikaga,
        mattis peni aia taha,
        sinna peale kirjutas…” (algab otsast peale)

        Vot siis idüllilist ja lihtsalt külaelu.

        • Löödi vähemalt kähku maha, mitte ei sunnitud tervet elu kotti peas kandma. Ma valiks ka esimese variandi, säilib natukenegi väärikust.

        • Koerad vaevalt, et inimese väärikuse-mõistet tunnevad. Pealegi pole kuskil juttu olnud sellest, et nad “terve elu kotti peas” peaksid kandma. See on emotsionaalne liialdus. (P.S. nagu ka pealkiri “Kõik tuleks ära tappa”…)

        • Pealkiri tuleneb otseselt nendest emotsionaalsetest karjatustest, millest asi algas (“Selline olen mina, 5aastase poja ema…”), ja sellele järgnenud kommentaaridest, kus räägitigi koerte hukkamisest ja linnas keelustamisest. Ja koerad ehk ei tunne, aga mina tunnen.

        • Ega sellises olukorras, kus ühel pool koeraomanikud, kellele oma koer nagu teine laps ja teisel pool lapsemammad, kelle lapsed ka reaalselt hammustada saanud vist mingit normaalset diskussiooni areneda saagi. Kõigil emotsioonid laes…

        • Ma ei võrdleks koera lapsega. Koer on koer ja laps on laps. Aga kui ma lemmiklooma võtan, tahan talle pakkuda ka normaalset elu, mitte teda põhjuseta piirata selle pärast, et keegi on kuskil paranoiline. Saan aru, et “mina kui koeraomanik” ei kõla sugugi nii uhkelt, aga ma olen siiski ka inimene.

    • Mac on oma blogis välja toonud tabava statistika – Eestis saab aastas vigastada 44 000 naist. 44 TUHAT. Neist suur osa meeste tegevuse tõttu. Seega, kuna naised on osa inimühiskonnast, oleks ju igati mõistlik nõuda, et mehed igaks juhuks käeraudu kannaksid. Ainus küsimus on, et kas neid peaksid nüüd kandma KÕIK mehed (no nii igaks juhuks, autos on ka ju turvapadjad) või ainult need, kes korra juba agressiivsed on olnud ja pole nõus probleemiga tegelema/psühholoogi juures käima. Kumba varianti sina eelistad?

      Mina eelistan teist, aga samas, mina ei poolda ka totalitaarset ühiskonda. Tundub, et paljud siin ootavad Stalini tagasitulekut nagu hingeõnnistust.

      • Üldiselt peetakse inimest (isegi meest) siiski intelligentsemaks ja õppimisvõimelisemaks kui koera. Seega võrdlus ei päde.
        Samas ma tõesti ei poolda, et mingi mitmeid naisi tapnud sarimõrvar pärast “ümberkasvatamist” vanglast vabaneks. (Mis teeb must ilmselt stalinisti?)

        • theanimate, mida sa siis vanglast vabastamise asemel pakud? Eluaegset?

  19. loomad olid üldse enne inimesi, nii et me peaks õnnelikud olema, et meil siin üldse olla lubatakse, icc..

    ps. Mitte küll koera-teema, aga mulle väga meeldib see pilt:

  20. Jah, tegelikult peaksime ühiskonna korraldama bakterite soovide järgi, kuna nemad olid kõige esimesed.😛

    • whynot. Ma pakun, et maailm oleks märksa parem paik😀

  21. Koerapidamise rõõmust.
    Eitea, millest mul küll sellised vaated, aga pea igas teises murdjakoera omanikus näen ma halvematel päevadel mammonat kokkuahmind tegelasi, kes kullakotte ise mattivõtjate eest kaitsta ei suuda ja seepärast “nunnu” rottveileri soetab. “Küll kutsa pureb, kui sa mu murutraktorit tahad ära viia”. Mida suurem ja hambulisem,nunnu, seda parem. Koolitan veel ise, vene saitidelt loetud õpetuste järgi korralikult ründama kah. Naisel kah hea õhtul jooksmas-jalutamas käia, narkarid ei julge rünnata jne jne.
    Pidevaalt taban end mõttelt – no mida v..u on sellist jurakat vaja linnakorteris pidada??.Kas väiksemast(=ohutumast) ei saagi rõõmu??

    • Minu jaoks ei ole väiksem lihtsalt koer, vaid mingi natuke teistsugune kass.

      P.S. Minu jaoks oli see täielik šokk, kui ma esimest korda näitustel päris rotveilereid nägin. See on uskumatu, kui rahulikud ja majesteetlikud koerad tõupuhtad rotikad tegelikult on. Sinnani olid mu kogemused nendega piirdunud nende “täiega tõupuhtad, ainult pabereid ei ole” tegelastega, kes inimestel aias lõrisevad ja paremal juhul tõesti rotika moodi välja näevad, aga tõustandardis kirjeldatavast iseloomust on sama kaugel kui Kuu Maast.

  22. Ma kirjutan siia lõppu ka igaks juhuks korra veel, et suurkorviga koera ei saa treenida. Mina treenin oma koeri sisuliselt 24/7. Ok, tööajal ei treeni, küll aga nii tööle minnes kui sealt tunnes ja kogu vaba aja, mis nendega veedan. Suurkorviga koerale ei saa anda maiust 3 sekundiga (esimesed 2 seki kuluvad nagunii enda hirmaeglasele reaktsioonile ja maiuse taskust õngitsemisele, kolmas sek on siis koerale andmiseks, kui tolle suu on vaba, suurkorvist läbi toppimisele kuluks vähemalt 5 sek). Suukorviga koer ei saa ka mängida, st teda ei saa mänguasjaga premeerida. Minu koertel on jalutusrihma sikutamine premeeriv, kuna see “mänguasi” on mul alati kaasas.
    Kui ma jalutan koertega metsas või põllul, siis nad tulevad ise minu juurde inimest või koera märgates, kuna nad teavad, et sellises olukorras järgneb mäng minuga või vähemalt maius. Mu koerad annavad märku kellegi nägemisest seetõttu, et see on neile kasulik ja sisse õpetatud. Samas nad muidugi teavad, mis juhtub, kui näiteks käsklust ei täideta kui ma selle andnud olen.

    Teine asi on koolitatud koer. Mad ja mõned veel ütlevad, et ka koolitatud koer keerab mingil hetkel ära. Mida peetakse koolitatud koeraks? Kutsikakooli läbimist või? Et kunagi sattus trenni? Mu koerad käivad eluaeg trennis (keskmiselt 2 korda nädalas, trennihooajal selgelt rohkem), iga kord õpin midagi uut sealt juurde nende kohta ja nende reageeringute kohta. Ma kusjuures täiesti tõsiselt arvan, et ma olen koerte lugemises ja nende koolitamises parem kui keskmine koeraomanik. Sealt lähtuvalt arvan, et minu koertele võiks olla nendevääriline elu ka lubatud. Nendevääriline elu ei ole 1m rihma otsas suukorviga.
    Minu arvates võiks mingigi lahenduse luua ja koolitatuse taseme tõus tekkida juhul, kui näiteks inimtühjas piirkonnas oleks lubatud lahtiselt jalutada koera, kellel on selle (KK), selle (SK) või kolmanda (IPO) kuulekusala kõrgeim järk käes. Reguleeritud, et kui nägemispiirkonda ilmub inimene või teine koer, siis tuleb koer juurde kutsuda ning kui inimene tuleb lähemale kui 10m, siis loom ka rihma otsa panna. Siis tekiks inimestel mingigi motivatsioon reaalselt selle tasemeni koeri koolitada.
    Ma ei taha seadust rikkuda, aga paraku olen seda sunnitud tegema, kuna jah, ma lasen oma koera lahti näiteks linnast väljas kruusateel, poldril ning sageli ka Maaülikooli vetimaja ümbruses, kui kedagi näha ei ole või on ainult trennikaaslased silmapiiril.

    • Ma tean, et Dinryan loeb ja tunneb koeri umbes kakssada tuhat korda paremini kui mina ja mina loen ja tunnen neid niigi keskmisest paremini, nii et arvestage tema sõnu, sest need tulevad tglt ka professionaali suust.🙂 Ja see ei ole mingi mula, see lihtsalt ON nii.

      No õnneks ei tule kellelgi peale hullude kommenteerijate pähe massiliselt suukorve nõuda ja kui bussis koerale suukorvi pähe panen seadust täites, siis ikka öeldakse, et mis tal see seal on ja et põrsakene ja et võta ära, lase loomal hingata. Mul on vedanud, et mu koer näeb välja selle moodi, kes ta on, s.t selline, kellepoolne ainus oht on inimesi surnuks musitada. Aga näiteks Dinryanil on ainult üks koer seda nägu ehkki minu jaoks teine ka, aga se ei loe. Ma näen Oskaril ka näost ära, et ta inimesi ei söö mitte seetõttu, et ei julge kuigi õudsalt tahaks, vaid seetõttu, et ei soovi ja talle ei tule see pähegi.

      Kui siin räägitakse, et inimesed on intelligentsemad kui koerad, siis selles võiks see intelligents ka avalduda, et suudetakse luua liikidevaheline kommunikatsioon. Ma ei ütle, et loomadega mitte suhtlevad inimesed on halvad, aga nad on…vist kuidagi imelikud või midagi… Mis mõttes on olemas inimesed, kellel ei ole huvi teiste elusolendite vastu ja selle vastu, miks nad midagi mingitmoodi teevad? Ma tean, et see on võimalik, aga aru ei hakka ikkagi vist kunagi saama…🙂

      Mul on vahel äratundmine, et tulnukate elu võib päris keeruline olla. Nagu näiteks ka koeraomaniku, langevarjuri, fotograafi, heegeldaja, kaktusekasvataja, punkari, tervisejooksja või ükskõik millise huvi evija oma. Aamen, k.k.p-s on nüüd p-s ja magab 2 tundi.🙂

      • Rents. ära kustuta seda spämmi siin all! See on nii kuramuse lahe just sellel asukohal selle kakelungi lõpus.😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid