Ferie d’agosto (1996)

Järjekordne Itaalia film, sedapuhku aastast 1996. Ja seekord mitte päris minu enda valik, vaid õpetaja näitas selle algust tunnis. Augustipuhkus räägib boheemlaste seltskonnast, kes läheb mõnusat puhkust veetma – majja, kus pole elektrit, et veeta aeg rahus ja vaikuses, kitarri mängides ja luulet lugedes. No kanepit suitsetades ja veini juues muidugi ka, selge see.

Aga vat kus lops – nende kõrval majja tulevad puhkama rikkad ossid, kes esimesel päeval juba satelliiditaldriku püsti ajavad ja hirmsasti oma kaatrit, raadiot ja muud sihukest näidata tahavad. Lisaks muidugi tahaks mõlema poole esindajad teise poole vastassugu piiluda. No ja nii nad tülli lähevadki, sest suhtumine on üsna erinev. Seejuures on mõlema poole esindajad muidugi kindlalt veendunud, et nende grupp on teisest igas mõttes parem, sest ühed on ju mõttetud rahajõmmid, kes ei tea vaimsetest väärtustest midagi, ja teised on mingid imelikud hipid, kes ei mõista korralikult tööl käia. Režissöör mängib rõõmsalt kõigi stereotüüpidega ja ironiseerib mõlema poole üle.

Minu jaoks oli selles mõttes huvitav vaatamine, et andis aimu Itaalia kultuuri kohta. Neile, kes niisama filmi otsivad, see ilmselt nii palju ei pakuks – aga kuna sellele subtiitreidki saada ei ole, siis need seda ilmselt ka ei vaataks. Minu jaoks oli kirsiks koogil see noor armas Romeo (kitarriga tüübi kõrval), kes oma vanusele omaselt tüdrukuid murdis ja targutas. Nunnu.

Hoopis muudest asjadest

Nagu juba lugesite, käisin jalgratast parandama viimas. KOHUTAV kogemus oli. Panin selga maika ja jalga lühikesed püksid ning terve tee tundsin, kui paks ma ikka olen. Ei julgenud Õnne tänava otsast mööda minnagi, sest seal elavad mu tuttavad. Nagu keegi paari päeva eest kuskil kommentaariumis ütles – kui naised võtavad juurde kaks või kolm kilo, on nad peletised, vaalad, paksud, rõvedad jne. Kui naise kaal jõuab kuskile saja kg kanti, saavad neist aga järsku ümarad, suure kondiga, geneetiliselt paksukesed jms, sest noh, lootus on juba nagunii kadunud, mis me ikka end siis enam piitsutame. Mul veel lootust on, aga tundub, et igapäevane kohukesesöömine tuleb vist mõneks ajaks igahommikuse konjakijoomisega asendada. Kuigi täna alustasin suisa Viru Valgega – kuna mul oli itaalia keele eksam, läksime pärast seda Sirgiga La Dolce Vitasse (seal on ka muide siseõu, kuigi arvestades seda, kui paljud inimesed sees istusid, ei ole see vist veel kõigile kohale jõudnud) no ja juhtus kuidagi nii, et just selles jäätisekokteilis, mida mina tahtsin, juhtus ka viin sees olema. Nii et nüüd saavad mu hullumeelsusele kalduvad kommenteerijad mind ka joodikuks nimetada, lõunagi pole veel käes, kui esimene pits sisse võetakse.

Seal pugisime end täis (see oli ENNE seda, kui ma avastasin, et ma rõvepaks olen) ja rääkisime oma raskest elust. Kuna ma motiveerin end teatavasti ainult hinnetega ja itaalia keel on arvestuslik, suutsin ma taas kord õppida täpselt nii vähe, et saan teisipäevani küüsi närida ja mõelda, kas ikka saan läbi või mitte. Grammatikat ma nagu enam-vähem oskan, aga sõnavaraga on kehvasti, ma olen sõnade tuupimise koha pealt maru laisk.

Igatahes hakkab nüüd mul taas trenni- ja dieediaeg. Coca asendan jääkohviga (kui ilma peab) ja kõik need koogid, mis ma sisse olen puginud, puuviljadega, kuni kogu Tartu räägib, et mina olen see tüdruk, kellel on grandes melones. Jah, sellised suured lubadused.

Ahjaa, itaalia keele huvilistele. Avastasin üsna normaalse itaalia raadio, kus lastakse täitsa okeid itaaliakeelset muusikat (ma ei tea, kust nad seda võtavad, sest muidu teevad minu meelest itaallased ainult mingeid imelikke lembelaule) ja mitte nii okeid ingliskeelset muusikat, aga kannatab täitsa kuulata. Vaata siit. Neil on ekstra rokiraadio ka, seda võid proovida siit.

Piltidel on Itaalia kuulsaim koeratõug cane corso (ok, konkureerivad vist väikehurtadega selle koha pärast) – meil ei tohi neid enam kupeerida, nii et näeme neid pigem alumises variandis.

Lapsed tõesti mõjuvad kuidagi ajutegevusele

Ma olen aeglane inimene. Täna jõudsin lõpuks nii kaugele, et viisin oma ratta parandusse. Selleks pidin ma päris palju mööda Kesk tänavat jalutama. Kesk tänav on sihuke uhke värk, et selle keskel on nagu pisike roheriba, selle ääres on mõlemal pool kitsas jalgrattatee, siis tuleb mõlemal pool päris tänav (kumbki ühesuunaline) ja seejärel mõlemal pool üsna lai kõnnitee. Kes selgitusest aru ei saanud, peab Google Mapsist lisa vaatama, aga igatahes selline suht ideaalne värk.

Kuna minu ratas polnud väga sõidukõlbulik, olin enamuse ajast kõnniteel, sest ratturid võivad päris kiiresti liikuda. Ja paratamatult torkas silma, et terve selle aja jooksul nägin kuut lapsevankriga inimest, kellest 4 (st kaks kolmandikku) liikusid jalgrattateel. Lisaks nägin ma lugematul hulgal tavakodanikke, kellest ÜKS oli jalgrattateel, teised kõik kõnniteel. Nii et paratamatult torkab silma, et just need inimesed, kes ei vastuta mitte ainult enda elu eest, on linnaliikluses suurema riskikäitumisega kui teised. Ühel neist (ainsal lapsevankriga mehel) oli kusjuures jalgrattateel kaasas ka koer – ma saan aru, et muru võib meelitav olla, aga mina küll ei julgeks koeraga jalgrattateel jalutada, sest iial ei või teada, millal tuleb eest hüpata ja kui siis rihma otsas olev koer otsustab teisele poole hüpata, jääb ju rihm keset teed ja lugu lõppeb sellega, et minust tõenäoliselt paremas vormis olev jalgrattur tambib mulle igati õigustatult põlvega makku. Lapsevankriga ei tahaks üldse hüppamist proovida, kuigi väidetavalt olla minu ema korra koos lapsevankriga üle kraavi hüpanud, kui rekka teepervele kaldus – ise end nagu vabatahtlikult sellisesse olukorda panna ei tahaks.

Saan aru, et paljud ei ole autokoolis käinud, aga kui ühel kõnniteel on jalgratturi pilt ja teisel pilt, mis kujutab ema lapsega, siis see peaks ju üsna üheselt mõistetav olema. Seda enam, et lastetud (või parajasti lasteta jalutavad) nagu said aru. Eile nägin sarnast pilti jalakäijate silda ületades (seda lahtise turu juures, seal on ka jalgratturite osa ka) – ema ise jalutas õiges kohas, aga võttis ühel hetkel umbes 1-2aastase lapse vankrist välja ja pani rattateele kõndima. Kusjuures tegu on sillaga, see on kumer – kui teise jalgratturi peanupp paistab üsna kaugele ja vastutulev jalgrattur saab hoogu maha võtta, siis väike laps ju ei paista. Või Riia mägi, kust jalgratturid tulevad suure hooga alla, aga emad otsustavad, et see on ideaalne koht, kus näiteks kolme vankriga kõrvuti jalutada – ja karjuda, kui keegi julgeb jalgrattakella kasutada, sest normaalne inimene ei ehmata inimesi ja üldse võiks ringiga sõita (üle jalakäijate osa), kui näed, et EMA liigub. Ainuke teine grupp, kes täiesti suvaliselt igal pool jõlgub, on purjus teismelised, aga ma siiani olen nagu arvanud, et purjus troppidel ja vastsetel lapsevanematel on teatav kvalitatiivne erinevus.

Kusjuures, ma ei ole vähemalt viimastel päevadel (kui selle osas ekstra silmi lahti olen hoidnud) kordagi märganud, et vanemate lastega jalutavad emad/isad sellist nalja teeksid, ikka ainult need, kes  vankriga on. Nii et ehk mingi ajutine ajukeemia häire, mis kaotab ohutunde ja tekitab eksliku seisukoha, et “mina ja minu nunnu oleme ju nagunii universumi keskpunktis”, sest kuidas muidu selgitada seda, et grupis “vanem + 1aastane laps” on selline käitumine massiline, aga grupis “vanem + 3aastane laps” ei ole ma mitme päeva jooksul ühtki sellist inimest näinud. Lisaks tundub see ühtviisi mõjutavat nii emasid kui isasid, nii et äärmiselt huvitav nähtus.

P.S. Kõik kiidavad, et Pitch Perfect on nii hea film, aga minu meelest oli küll pigem igav.