Shit my neighbours say 2

Istub pensionär väljas, naudib ilusat ilma. Tuleb Rentsi lemmiknaaber:”Noh, mis teed siin? Nutad kaotatud süütust taga vä?”

Ajakirjandus harib

Mina näiteks sain eilsest ajalehest teada, et rase naine (eriti lõppjärgus rase) ei peagi oma töö kvaliteedi eest vastutama – olgu ta või arhitekt, kelle allkirjast sõltub, kui suur maja kerkima hakkab. Tasub meelde jätta, iial ei tea, millal vaja võib minna.

See suhtumine selgitab vist ka seda, miks mõnda aega pärast rasedust on normaalne vankriga jalgrattateel rallida jne. Edaspidi tänan õnne, et jõlgub ainult minul jalus, vähemalt ei planeeri maju kuskil.

Mind kutsutakse Trinitàks (1970) ja Mind kutsutakse ikka Trinitàks (1971)

Ehk siis itaalia keeles “Lo Chiamavano Trinità” on 1970. aasta vestern/komöödia. Ma ei olnud varem ühtki Itaalia vesterni (tuntud ka kui spagetivesternid) näinud, nii et tundus üsna põneva ideena. Režisööriks Enzo Barboni. Kaks pätti liiguvad ringi ja satuvad muudkui totakatesse olukordadesse, vahepeal kaunite daamidega naeratusi ja pilke vahetades. Tegelikkuses läks üsna ruttu tüütuks, kuigi mõni koht oli täitsa naljakas, aga kaua sa ikka vaatad, kuidas nad lolli mängivad ja palju söövad. Teine osa jäi seetõttu veel veidi nõrgemaks, midagi uut see ei pakkunud.

Edit: Mulle tuli meelde, et ehk ma olen siiski VEIDI liiga karm. Ma pole küll tavaliselt vesternide fänn, aga siin naersin täitsa mitu korda.