Nädala kurvim uudis

on muidugi see, et GOT-l ei tulegi täna uut osa, sest neil on seal mingi püha või midagi. Ameeriklaste värk, ma ei viitsinud süveneda. Eelmisel aastal samal ajal vaatajanumbrid langesid, nii et seekord ei hakata riskima. Vaatame siis selle asemel, millist nägu Peter Dinklage teha oskab.

Muide, olen juba korra soovitanud, aga soovitan veel. Kui teil on igav pühapäev ja tahate head filmi vaadata, siis The Station Agent on ideaalne valik. Peter Dinklage peaosas.

P.S. Meil oli siin täishäire. Kellad-viled, kogu kupatus. ÜKS tudeng küsis minu käest, kas ta peaks ehk päriselt evakueeruma. Välismaalased on sotsiaalsed, tulid lõbustatult ustele vaatama, mis toimub. Kõik ülejäänud ignoreerisid olukorda. Eestlased.

The Host (2013)

IMDB-s oli selle suurepärase linateose hindeks 5.8 ja see on minu meelest veel lahkelt antud. Point on siis selles, et Maale on jõudnud tulnukad, kes võtavad üle inimeste keha. Jääb seletamata, kuidas täpsemalt, sest meie näeme filmi alates sellest hetkest, kui suurem osa inimestest juba “asustatud” on. Tulnukad on mingi muna sees ja need, kes juba inimkeha kasutavad, aitavad ta inimese sisse. Minu loogika ütleb, et kuidagi pidi ka esimene tulnukas ju inimese sisse saama, aga sellest ei räägita.

Igatahes, tulnukad on tegelikult väga toredad, sõbralikud ja mõistlikud. Kui ühel neist näiteks autot on vaja, siis ta küsib seda võõra tulnuka käest laenuks – sest tulnukad ei valeta. Nad ei suuda ka kedagi tappa (kui mõni eriti kuri erand välja arvata). Õnneks puudutab see ainult keha, see et nad kellegi kesta üle võttes tema vaimu hävitavad, ei tundu neid eriti häirivat. Ütlevad, et inimesed olidki sellised kurjad ja vastikud ja muudkui tülitsesid ja mis seal parata. Tegu on seega äärmiselt heasüdamlike ja toredate parasiitidega.

Peategelane, kes satub keha sisse, mida originaalomanik sugugi loovutada ei taha, käitub kogu filmi vältel, nagu kardaks peksa saada. Õigemini kogu filmi vältel, kui ta parajasti täiesti absurdsetel põhjustel kellegagi ei amele. Loomulikult on asjasse segatud kaks erinevat meest, tema keha tahab ühte, aga vaim teist. Lõppkokkuvõttes jääb täiesti arusaamatuks, miks see jura kaks tundi pikk oli ja miks seda aega mõistlikumalt ei kasutatud.

Nüüd, kui ma selle filmi kohta infot hakkasin otsima, sain teada, et see on tehtud raamatu põhjal. Autoriks on Stephenie Meyer, see, kes Twilighti kirjutas. Ei üllata, no kohe üldse ei üllata. Tuli välja, et K teadis seda, aga ei rääkinud mulle, sest arvas, et muidu ma ei taha seda vaadata. Õigesti arvas. 😀

Tartu – vihaste mõtete linn

Eile toimus Krooksus selline tore üritus. Nii et neiud, kui te soovite endale meest, kellel on vähe juukseid ja väga selgelt piiritletud lugemisharjumused*, aga see-eest võitlusvaim ja suur süda (eeldusel, et te õiget värvi olete), siis see on just see koht, kust otsida.

Mina hakkasin aga mõtlema selle peale, et huvitav mis tunne oleks sihukesele bändile laulusõnu kirjutada ja kui kiiresti mõtted otsa saaksid (lõpmatuseni end korrata ei taha ju). Punkbändiga on nagu tiba lihtsam, ampluaa on üsna lai, kirjuta millest tahes, tuleb ainult rõhutada seda, et sul on ikka kõigest täiega ükskõik või et kõik on nagunii perses. Või võib lihtsalt naeruvääristada üldisi lähenemisi. No näiteks võib kirjutada armastusest ja selle näideteks sobivad ühtviisi hästi nii Psühhoka “Vicky”, JMKE “Kapid” (mees ei suuda oma peret kaitsta) kui Velikije Luki “See vist ongi armastus“. Kui bändi nimi on juba Rassiliselt Motiveeritud Vägivald või Preserve White Arians (nende kontsert plaanis oli), siis tundub valik üsna kitsas. No et lihtsalt kasteheinas mängimisest ju nagu ei kirjutaks. Aga tegelikult sõltub kõik vist lähenemisest. Näiteks miks ei võiks bänd nimega Preserve White Arians kirjutada armastuslaulu – vabalt võiks, tuleb ainult sisse visata paar fraasi selle kohta, kuidas armsamal on kaunis valge nahk ja ilusad sinised silmad. No ja kuna silmas tuleb pidada ka meie rassi taastootmist, siis võiks muidugi olla ka rida valgete lapsukeste kohta.

Aga see on kõik muidugi ainult minu targutamine, ma pole tegelikult kummaltki bändilt vist ühtki laulu kuulnud ja ei ole plaanis teadlikult seda teha ka. Nad ajavad mind segadusse, sest ma ei saa isegi aru, mida nad täpselt pooldavad. Ühelt poolt räägitakse nagu rahvuslusest (eeldaksin siis, et EESTI rahvuslusest), aga kunagi, kui PWA mingit albumit reklaamis, olid KÕIK laulud ingliskeelsete pealkirjadega, nii et ilmselt defineerivad nad end siis eelkõige eurooplastena. Pildil on näiteks Revalers – ma pidin sõbra käest küsima, et kas see tähendab rävalalasi või midagi muud, nii et ilmselgelt see eestlastele suunatud ei ole. Samas on pungifoorumist mulje jäänud, et vähemalt PWA liikmed on EL-i vastu, nii et mine võta kinni, mis nad täpselt mõtlevad või kas mõtlevad. Ma ei viitsi süveneda ka tegelikult, maailmas on põnevamaid asju ka, saab näiteks jälgida, kuidas muru kasvab või emme tiiva alt siia tulnud üliõpilane üritab iseseisvalt pesumasinat tööle panna. Üldse olen ma enda teada ainult ühte Eesti natsibändi laulu kuulnud – ma ei mäleta, mis bändi nimi oli, aga miskipärast räägiti sellest, et meie esivanemad on viikingid. Kui alepõllumeeste äratõusnud järeltulija sellist asja räägib, on veits ikka mark küll, mis siis, et juba natsionaalsotsialistlik Saksamaa muinasjutte armastas. Kuigi ega ma ju ei tea, ehk tolle bändi liikmed ongi Saaremaalt ja laulavadki oma esiisade suurtest tegudest. Teate küll, nagu üks saarlane hiljuti piirideülesest armastusest rääkides ütles (parafraseerin mälu järgi):”Mina usun armastusse, mul on täitsa ükskõik, kas mu tütre tulevane mees on Saaremaalt või Hiiumaalt, peaasi, et mandrilt ei võta.”

Mul muidugi hea põrgata, ma olen blondim ja sinisilmsem kui suurem osa neist kiilakatest (veel üks põhjus kiilas olla on muidugi see, et sõbrad aru ei saaks, et tumedad juuksed on, muidu hakkavad veel kahtlustama, et vanaisa oli neeger**), nii et vast minu puhtsüdamlike mõtiskluste eest rusikaga kõhtu ei lööda, ma hakkan ju ühel hetkel pisikesi blonde lapsi välja tulistama. Nemad võivad laulda palju tahavad, aga see, kui kauaks blonde eestlasi veel jätkub, sõltub lõpuks ikka sellest, palju minusugused lapsi sünnitada otsustavad (ja kui palju naisi neil õnnestub välismaalaste käte vahele peletada).

* Sõber just rääkis, et läks ühega vaidlema ja kasutas väljendit ad hominem, millele juuksepuudeline vastas väljendiga ad pedenem. Mina, kes ma olen liiga palju raamatuid lugenud, hakkasin muidugi kohe mõtlema, et mis mõttes ad pedem litterae, et kus kirjas ja mis kirjas, et millest jutt käib, aga ei, see oli peen huumor lihtsalt. No et homo ja pede ja heh-heh-heh.

** See oli praegu viide Sons of Anarchyle, kui keegi aru ei saanud. Seal pressiti ühelt motoklubi liikmelt informatsiooni välja ähvardusega, et muidu räägitakse teistele ära, et ta isa neeger on. Mitte et see teisi oluliselt huvitanud oleks, aga ta ei olnud kõige targem poiss.