Tartu on ikka üks naljakas koht. Juba mõne aja eest räägiti, et linn andis squati osas järele (sest neil polnud tegelikult omanike esindamiseks õigustki, linn oli selle tralliga selgelt üle oma volituste piiride läinud), nüüd on sellest ka artikkel ja herr Mölder räägib seal, kuidas ta ikka taunib ebaseaduslikku tegevust ja et nemad ei tea, kas noorte loodav sihtasutus oleks seetõttu usaldusväärne. No kas endal ei ole häbi sellist juttu ajada? Igaüks, kes vähegi uudiseid on lugenud, ütleks ju selle peale (vähemalt mina küll ütlen), et taunida tuleks hoopis härraste poliitikute ebaseaduslikku ja vastuolulist tegevust – esmalt ületatakse Anna Haava tänavas selgelt oma võimu piire, võetakse endale õigusi, mida neil tegelikult ei ole, et kaitsta eraomandit, mis olevat püha. Ja siis samal ajal ei koti Oa tänavas õdede Rebaste eraomand kedagi, need humanitaarid võiksid kuskile mujale kolida, sest seal on kõigil suu vett täis, Raimond Tamm leidis ju viimse hetkeni, et kasvõi osalisest lammutamisest pole mõtet rääkida. Mölder leiab, et mõlema maja ehitusluba küll peatama ei peaks, sest “kahe maja mahtu vaadatakse summaarsena” – kuidas see loogiline on, et majadel on eraldi ehitusload, aga mahtu vaadatakse summaarsena? Aga teiste ebaseaduslikku tegevust me igatahes taunime! Eriti kui neil lipsu kaelas ei ole ja nad pole õigesse erakonda astunud! Väga taunime!
Teemavahetus. Olen mitu päeva vingunud kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad, et kukun kohe itaalia keelest läbi. Et kirjalikust raudselt juba kukkusin ja veel raudsemalt kukun suulisest ka. See viimane seisukoht oli selles mõttes igati õigustatud, et ma olen üks neist inimestest, kellele väga meeldib grammatikat õppida ja tabeleid teha, sest see on ju põnev, aga sõnade tuupimine on kõige igavam asi maailmast, nii et neid ma eelistan kuskilt lugemise/rääkimise/vaatamise/kuulamise käigus üles korjata, kuigi see on aeganõudev protsess ja need sõnad, mis mulle meelde suvatsevad jääda (näiteks Itaalia vesternist) ei pruugi sugugi samad olla, mida me parajasti tunnis õpime. Ja kui korraga pidevalt mitmes keelekeskkonnas olla, siis kipub ikka nii olema, et kui itaalia keele eksamil peab kirjutama, kuidas on laud, kirjutan ma sinna julmalt mesa ja ei tule selle pealegi, et äkki see võiks hoopis tavola olla, sest minu jaoks on hispaania ja itaalia keel liiga sarnased. Pidevalt vahetan nende sõnu omavahel ära. Eriti jama on muidugi, kui sõnad ongi päriselt sarnased, nagu peligroso ja pericoloso, pea siis meeles, kumb kummas keeles on.
Töö juures näiteks oli ükspäev tüdruk, kellel ei tulnud inglise keel meelde. Vaatas mulle otsa ja küsis:”Firma?” Ma sain aru küll, et ta tahab teada, kas ja kuhu ta allkirja peab panema, aga kuna see tähendab allkirja nii hispaania kui itaalia keeles, ei suutnud ma kuidagi otsustada, mis ma talle nüüd vastama peaksin. Lõpuks otsustasin, et ta on rohkem hispaanlase nägu, panin sõrme paberile ja ütlesin “aqui“. No et ei läheks liigsele riskile või midagi. 😀
Igatahes, ma leidsin netist sellise itaalia keele konspekti. See on selles mõttes vahva, et siin on mingid põhisõnad ja lisaks terve hulk verbe, mida ma varem ei teadnud. Kavatsen suve jooksul siit jõudu mööda tuupima hakata. Eksamist sain õnneks juba läbi, nii kirjalikust kui suulisest (see oli arvestuslik aine ka, mitte hindeline, kuigi sain eksamil hulga rohkem punkte, kui arvasin), aga ükskord võiks ju keele ka selgeks saada, eks.
Kolmandaks jälle minu kutsukestest, sest keda ometi mu koerad ei huvitaks. Me käisime täna rannas (kasutame selleks viimaseid võimalusi, Tartus veel inimesed ei uju ja kui rannahooaeg ametlikult algab, ei tohi muidugi enam koertega randa minna) ja saime seal ühe dalmaatslasepliksiga tuttavaks. Oskar muidu täiesti vihkab lapilisi, sest tal on ühe sellisega väga kurvad kogemused olnud. Aga kui natuke nuusutas ja aru sai, et see on emane, leidis, et sellisega võib mängida küll. Mängis natuke ja siis leidis, et võiks ikka proovida selga ka ronida. Mul on tunne, et asi polnud mitte daami seksikuses, vaid lihtsalt domineerimissoovis. Aga ikkagi tore, et ta leidis kellegi, kes temaga enamvähem ühte tüüpi on. Selles mõttes, et Atu mängib ikka tavalise koera mänge, teda teised üldiselt ei huvita, teda huvitab OKS. Ja selle oksa ümber keerleb tema päev. Sellel saab vees järel käia, seda saab muru seest ära tuua ja kui Oskar ka oksa tahab, saab talle tappa anda. Aga Oskar tahab selliseid trügimise ja nügimise, hüppamise ja kargamise mänge mängida. Searallit teha, nagu bullikaomanikud ütlevad. No ja selle jaoks on vaja dalmaatslasi, boksereid ja selliseid tegelasi, kes seda tüüpi meelelahutust naudivad. Nii et loodetavasti saavad neist ikka päris sõbrad, kes ei ürita üksteisele pidevalt selga ronida.
Jutt sai otsa vist.
Aa, ei, üks asi veel tuli meelde. Üks Eesti kunstnik kirjutas täna Facebookis, et tema küll mõistab, miks inimesed ei salli soovolinikku ja miks neid häirib see, et ta palju palka saab. No et ajab närvi ju. Mina tegelikult ei tea, kui palju ta palka saab, ei viitsi guugeldada ka, aga minu meelest ütleb see nende inimeste kohta nii mõndagi, et neid ei häiri mitte see, et nemad vähem teenivad, vaid see, et keegi teine rohkem teenib.
Peace out.
Pärdikute päevaraamat 