Alustame headest asjadest. The Liability oli väga hea film. Lausa üllatavalt hea, arvestades seda, et tegu oli ühega neist teostest, mille peategelaseks on saamatu noormees, kes üritab elus hakkama saada. Siin tegi asja hullemaks veel see, et see peategelane oli selline tüüpiline Inglise rullnokk, kes ise on endast hullult heal arvamusel ja peab end kõvaks meheks. Lisaks oli ta parajalt süüdimatu, no vaatad ja juba ajab närvi. Aga film oli äge ja isegi see vastutustundetu tõbrik muutus mingil määral sümpaatseks.
Aga söögist. Ma ei saa aru, miks on nii, et iga kord, kui ma üritan süüa teha, on tulemuseks see, et ma pean ütlema, et “eriti ilus see küll ei olnud, aga…” (ja kehvemal juhul “aga süüa see ka ei kõlvanud”). Seekord proovisin veganite õhtusöögiks sellist mustikapirukat teha. Mõtlesin, et keskmine kuumus on ehk 180. Lasin sellega 50 minutit, kook seest täiesti vedel. Nii vedel, et mustikad läksid keema, selle asemel, et normaalseks minna! Panin 220 peale ja ootasin veel 40 (!) minutit, aga põhimõtteliselt mitte midagi ei muutunud, natuke läks keskelt tahedamaks. Sõimegi sellist imelikku putru. Mustikad maitsevad vähemalt alati hästi ja ääred olid ikka tahedad, no aga ei olnud päris see, mis mul plaanis oli. Vähemalt välimus läks seekord täppi, aga no ei saa minust head veganit. 😀
Pärdikute päevaraamat 