“Mina ja sina” (2012)

Itaallased ja prantslased armastavad filmides imelikke inimesi kujutada. “Mina ja sina” on selle hea näide. Peategelaseks on kummaline 14aastane poiss Lorenzo. Vanus on oluline, sest mina arvasin pool filmi, et ta on lihtsalt haruldaselt loll, aga 14aastase kohta on ta vist lihtsalt imelik, ikka päris imelik, aga mitte ilmtingimata rumal.

Kui palju ma siis rääkida võin, et päris spoilerdamine ei oleks? Nii palju vist ikka võin, et peategelane on selline imelik poiss, kellele meeldib muusika ja kes armastab lugeda. Teised inimesed talle eriti ei meeldi. No ja siis ta mõtiskleb igasugu imelike asjade üle, näiteks on tema meelest igati normaalne ema käest küsida:”Emme, kui me oleksime viimased inimesed planeedil, kas sa siis seksiksid minuga, et inimsugu välja ei sureks?” Igatahes, kuna emale on väga oluline, et poiss teistega suhtleks ja klassiga suusatama läheks, valetab ta, et läheb nendega kaasa. Tegelikult kasutab aga seda raha tunduvalt mõistlikumalt. Kuidas täpselt, näeb filmist. Täitsa äge film oli, mul oli küll huvitav vaadata.

P.S. Muuhulgas oli seal ka üks hea itaaliakeelne laul – “Ragazzo solo, ragazza sola”, David Bowie Space Oddity itaaliakeelselt versioonilt:

Aga nüüd lähen ma välja, sest ilus ilm on. Pealegi, Merje just kirjutas, kui väga teda ajavad närvi need blogijad, kes liiga palju kirjutavad. Hakka või vabandust paluma, et mul on selline töökoht, kus tuleb põhimõtteliselt 12 tundi arvuti taga istuda.

Advertisements
  • Kategooriad