Mina päästsin eile elusid. Käisin verd andmas. Tavaliselt tähendab see seda, et võtan K kaasa, läheme koos sinna, mul on liiga madal hemoglobiinitase, K pumbatakse tühjaks ja mina valin siis õnnelikult šokolaadi ja tunnen, et olen taas ühiskonnale oma pisikese panuse andnud (sest K-l üksi ei tuleks ju meelde sinna minna). Täna aga oli taas kõik kena ja minu veri läks ka kaubaks. On küll tore tunne, kuigi ega mulle väga ei meeldi see, kui mulle nõel sisse torgatakse – aga samas mõnele teisele jällegi ei meeldi ära surra, nii et see kaalub mu ebameeldivused üles.
Teiseks on vereandmine väga hea võrdsuskoolitus. Selles mõttes, et kui ikka näed, kuidas seal on ühtviisi koos nii kiilakad jõmmid, tätoveeritud mootorratturid, neiud, kes on hommikul kell 11 täismeigiga, elus kibestunud blogijad jne jne, siis tuleb ikka paremini meelde küll, et veri on meil kõigil punane ja aitamissoov ühesugune. Lisaks, suvel tasub eriti verd andmas käia, sest suviti on igasuguseid õnnetusi ju rohkem ja verevajadus suurem. Nii et olgem inimesed ja olgem head, te võite päästa purjus peaga ujuma läinud ja orgi otsa kukkunud rullnoka elu, et tema geenid siiski edasi saaksid kanduda. Hmm, see ei kõlanud nüüd päris nii hea reklaamlausena, kui mul plaanis oli, aga saate aru küll. Aitame elada.
Muide, kas te teadsite, et Eestis on ka doonorkoerad täitsa olemas? Igatahes on.
P.S. Minu jaoks oli eile esimene rannailm, mida sai ka rannas käimisega tähistatud. Vesi oli jahedavõitu küll, aga juba ujutav, krampi ei tõmmanud. Mina tahaks ikka natuke soojemat, aga K rapsis rõõmsalt ringi nagu hüljes.
Pärdikute päevaraamat 