Milline? Hetkel aeglane ja lämmi.
Uudised on kurvad:
Palgainfo Agentuuri juht Kadri Seeder ütles palgauuringut tutvustades, et naised ise ootavadki madalamat palka ning volinikust pole abi, kui nende suhtumine on selline. «Kõrgemat palka makstes läheks tööandja naise enda õiglustundega vastuollu,» muretses palgaspetsialist ning viitas sügavatele ja varjatud ühiskondlikele põhjustele.
Ma tahaks teada, millised naised OOTAVAD madalamat palka? Naised ei oota madalamat palka, vaid nad USUVAD, et nad ei saa kõrgemat palka. Siin on suur erinevus. Asi ei ole ju õiglustundes, asi on selles, et normaalset palka pole kuskilt võtta. Minu õiglustundega ei läheks see kuidagi vastuollu, kui ma oma öiste vahetuste eest normaalset palka saaksin (meil makstakse meestele muidugi võrdselt kehvasti, aga mehed kipuvad näiteks turvatöötajaks ära minema vms), aga kooli kõrvalt tööd otsides oled sa sunnitud leppima sellega, mida pakutakse. Selge see, et sellega keerad sa ka kõigile teistele, sest viid hinna alla, aga nälga surra ka ei tahaks. Ka üksikema ei saa Maximasse tööle kandideerides öelda, et ta tahaks ikka tonni kätte saada, sest ta on eelmise aasta kasumiaruannet lugenud ja teab, et pappi nigu peaks jaguma – st ta saaks seda teha, kui eestlannad oleksid solidaarsed ja ei läheks lihtsalt kehva palga peale. Aga kuni kõik teised lähevad, ei muuda see üks “imelik” mitte midagi. Minu jaoks on kõige kummalisemad hoopis naised, kelle mehed hästi teenivad ja kes seetõttu “saavad endale madalat palka lubada” – minu loogika järgi saaksid nemad ju ka nii kaua kodused olla, kuni nad normaalse töö leiavad. Miks siis aktiivselt end odavalt müüa? Selles mõttes on tõsi, et naised ise aitavad teiste naiste kehvale olukorrale kaasa, kui nad mõtlevad, et “palju mul ikka vaja on, kui puudu jääb, küsin mehelt juurde”.
Ja teised naised ei ole ju ainult kolleegid. Nad on meie laste lasteaiakasvatajad, õpetajad ja linnaametnikud. Üks Pärnu tuttav näiteks palus mitme aasta eest linnalt sotsiaalkorterit – tal soovitati endale mees leida, kelle juurde kolida saaks. Ehk siis Eestis valitsev seisukoht ongi see, et kui su vanemad sind enam ei toeta, siis õpi prostitueerima, eelkõige on tolereeritud monogaamne prostitutsioon. See on elu, mille üle võib uhke olla. Siis läheb mees ära ja kuna sa midagi teha ei oska (sest naine peab ju kodule pühenduma), siis pead järgmise poldi otsima, sest üksi ei saa hakkama. Järelikult oligi lasteaiakasvatajal õigus, naine peab välimuse eest hoolitsema, kust ta muidu endale hea mehe saab.
Veel neist mainitud põhjustest. Mul täna just oli “sügav ühiskondlik põhjus” – ämm hakkas rääkima, et naist siiski hinnatakse tema kodu põhjal ja meest selle põhjal, mida mees kodust väljast teha oskab. Ehk siis naise väärtus on tema peldiku puhtus (mille eest keegi ei maksa), mehe väärtused kipuvad olema sellised, millega ka raha koju tuuakse. Paljud leiavad isegi, et kui mees suudab endale kastme särgi peale ajada, on see märk kehvast naisest, kes mehe riietuse eest ei hoolitse (ka selline konflikt on mul korra olnud, ei tea, kas peaksin mehele hamburgerisöömiskeelu peale panema?). See viib aga selleni, et mõni sahmibki kogu aeg, muretseb selle pärast, et kartulitükid on salatis liiga suured (näide elust enesest) ja arvata on, et ei jäägi aega normaalsete asjade peale mõelda.
Teine “sügav ühiskondlik põhjus” – kui sa eristud väljakujunenud soorollidest, oled sa sootu. Mul võib kleit seljas olla, aga ma ütlen kõva häälega oma arvamust välja ja ehitasin lapsena onni, järelikult olen ma sootu. Lugesin artiklit, mille poindiks oli, et laps võiks ise valida, milliste mänguasjadega ta mängib – inimesed reageerisid kommentaaridega stiilis “appi, meie lastest tahetakse pedesid kasvatada”. Ma loen neid kommentaare ja ma lihtsalt ei saa aru, kust need võetud on, sest selle loogikaga, mis mul on, ei ole seal mitte mingit seost.
P.S. Pildil on naine tööhoos.
Pärdikute päevaraamat 