You Know What Really Grinds My Gears

Täna räägin ma mängudest, olete ilmselt märganud, et sellega ma vahel tegelen, kui tundub, et aega üle on või vahelduseks üksi kodus lõõgastuda tahaks. Olen seda juba maininud, aga võõrastele infoks, et ma mängin seiklusmänge – s.t. selliseid, kus tulistada ei saa, vaid peab MÕTLEMA, kuidas soovitud lahenduseni jõuda. Vajadusel toppima midagi kellelegi korstnasse, panema veeämbri ukse kohale vms. Minu lemmikuks on vana hea point and click ja mulle meeldivad ka vanad mängud, väldin ainult seda vahepealset perioodi, mil kõik hakkasid juba 3D-d tegema, aga see igal pool veel megakole oli.

Hiljuti hakkasin mängima “The Longest Journeyt” (1999), et ikkagi nagu klassika või nii, aga sain üsna peatselt aru, et see ei kanna seda nime (“Pikim teekond”) sugugi nalja pärast. Ma olen sellest põlvkonnast, kus tahetakse, et midagi ikka toimuks ka, need kulgemise mängud ei meeldi mulle. Neis on see teema, et tegevus on jaotatud teatud ajaetappideks, näiteks selles konkreetses mängus päevadeks. See tähendab seda, et ärkad näiteks hommikul oma toas üles, teed akna lahti, vaatad, kas näed akna all kanalis midagi põnevat, siis paned akna kinni, teed kapiukse lahti, vaatad, kas sa SEEKORD saad kapist võtta need paberid, mille kohta karakter ütleb, et need on mõttetud, aga mis ilmselgelt on tegelikult väga olulised jne – sest sul ei ole õrna aimugi, millal sinna akna taha midagi tähtsat ilmub või millal tüdruk on valmis neid pabereid võtma. Osades on toimuv jagatud sündmuste kaudu, näiteks mingi konkreetne tegelane ei ilmu välja enne, kui sinu tegelane on täpselt kolm korda lakke sülitanud ja sina ise oled hüsteeriliselt karjudes arvuti ees nutma puhkenud. Kui seda on natuke, teeb see mängu huvitavamaks, aga kui seda on liiga palju, ajab see täiesti hulluks. Selle surematu klassika on muidugi “Mul ei ole suud ja ma pean karjuma”, kus tuleb valida üks neljast karakterist, aga tegelikult on mängu võimalik edukalt lõpetada ainult ühega. Ehk siis mindfuck täie raha eest.

Teiseks on sellistes mängudes enamasti ka megapikk taustalugu – selles mõttes, et sulle ei anta infot mitte ainult käimasoleva kohta, vaid kindlasti hüppab kuskilt välja mingi vanamees, kes räägib sulle kolme erineva linna ajaloost, sellest, kuidas ta oma esimese naisega kohtus ja miks ta enam kunagi spanjelit ei võta. Kõiki neid lugusid peab päriselt lugema, sest ühel hetkel võib sul olla vaja mõnda täiesti suvalist infokillukest, iial ei tea, millal on maailma kõige olulisem asi just see, et spanjelil oli üks kõrv pruun, sest kui sa onule siis pruuni soki nina alla pistad, hakkab ta suurest meeleliigutusest nutma ja sina saad varastada ta rösteri, et see kellelegi korstnasse toppida (see oli nüüd utreeritud, aga umbes sarnane loogika on näiteks Terry Pratchetti Kettamaailma mängudes – mis on muideks väga head, ei ole seal millegagi liialdatud ja kõik on paigas, eriti hea, kuigi ajastule omaselt koledavõitu, on Discworld Noir).

Selleks, et ma viitsiksin mängu mängida, peab see olema ilus, mõnus, huvitava süžeega ja nauditava lahenduskäiguga. See viimane tähendab, et ülesanded võivad küll olla rasked, aga ei tohiks minna üksluiseks – kui olen kaks maleülesannet juba teinud, siis kolmandat enam hästi ei viitsiks. Kui toimuv on täiesti absurdne, viskab kopa ette. Siis ongi nii, et kui süžee on huvitav, siis piilun keerulisemate kohtade peal internetist, sest mängu nimel pingutada enam ei viitsi, aga tahaks teada, mis ja kuidas edasi saab. S.t. et selleks, et mäng oleks hästi õnnestunud, ei piisa sellest, kui mängu üks osa on väga hea. Nii et ega ma seda Pikimat teekonda väga pikalt mängida ei viitsinud, hakkasin selle kõrvalt hoopis Edna ja Harve “Põgenemist” mängima ja mängisin selle läbi ka. Sellised multikastiilis totra huumoriga asjad mulle istuvad, nii et sellest on juba arvustus ka siin.

Aga long story short – mulle käib täiega kesta peale, kui mängutegijad ei tee täpselt sellist mängu, mis mulle ideaalne on, seda enam, et vahel harva ma mõne mängu eest isegi maksan.

Pildil on minu lapsepõlve lemmik võluripoiss Simon, kes peab parajasti mudasuppi sööma. Talle ei maitse mudasupp eriti. Vanad head ajad.

2 kommentaari

  1. Mäng nimega Grim Fandango on ka taoline mõttemäng ja minu kunagine lemmik🙂

    • See oli väga lahe jah, hea huumoriga.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid