elu mitmekesisus on hirmutav

Käisin linnas asju ajamas. Ühel hetkel avastasin, et üks mees vahib mu jalgu. Ja mitte SELLES mõttes, vaid kuidagi üllatunult. Vaatasin siis ka alla ja avastasin, et K oli mulle jala peale sinise pastakaga ankru teinud. Eemalt vaadates nägi ehk tõesti välja nagu eriti kehv vanglatätoveering.😀

Tudengid vist plaanivad midagi. Eile  oli kaks korda olukord, kus ma läksin neid manitsema ja inimesed (mõlemal korral erinevad inimesed) hakkasid teistele rääkima, et see on tore administraator, oleme meie ka tema vastu toredad ja kuulame sõna. Ma olen väga skeptiline. Ma pole mingis mõttes järeleandlik olnud – kui nad ikka laaberdavad, käsin ma neil välja mängima minna (tõsi küll, meil vähemalt üks adminn kutsub sellises olukorras vist julmalt turvafirma peale) ja kümne minuti pärast kontrollin ka, kas nad on seda teinud. Ükspäev oli neid nii suur hunnik teiste akende all lärmakalt mingit mängu mängimas, et vaikselt rääkides oli väga raske nende tähelepanu saada – mulle ei meeldi end karjudes kehtestada, nii et võtsin nende palli ära ja selgitasin viisakalt, et nüüd on nii, et mäng jätkub kuskil mujal, soovitatavalt sellises kohas, kus nende naabrid mulle vihaselt ei helista. Tegid mossis nägu küll, aga läksid minema – ja need samad inimesed, keda ma sellelt ürituselt mäletan, ütlevad nüüd, et ma olen tore. Ma väga ei tahaks uskuda, et teised administraatorid neid öösiti pesapallikurikaga taovad või nende suunas obstsöönsusi karjuvad. Võib muidugi olla, et see, kuidas ma nendega leebelt ja viisakalt kuid järjekindlalt suhtlen, tuletab neile ema karmi kätt meelde. Või plaanivad nad midagi. Midagi kohutavat ja mõeldamatut.

Ahjaa, Agu Vahur on kirjutanud arvamusloo sellest, miks noored tööturul pingutama peaksid. Mul on kohe isiklik kogemus. On üks tüüp, kes pidi esialgu tööle tulema 30 päevaks ja ütles, et tahab jääda ka pärast seda (see 30 päeva oli vist mingi praktika vms). Töö on füüsilist jõudu nõudev ja üsna väsitav. Ja ühel päeval tüüp lihtsalt ei ilmunud kohale, nii et ta töökaaslane pidi topelttööd tegema ja sai minema alles kolm tundi hiljem kui tavaliselt. Poiss ise ütles järgmisel päeval, et öö läks pikale ja ei ärganud hommikul üles ja lõuna ajal ei viitsinud enam tulla ja no ikka juhtub. See, et keegi teine mitu tundi tema eest rabelema pidi, teda üldse ei huvitanud. Nüüd oli tal sünnipäev, pärast seda oli ta kaks päeva kadunud (esimese vist isegi küsis vabaks). Sest YOLO noh. Ja ise ta leiab, et palk on ju nagunii väike, miks ta peaks pingutama – seda, et sellise suhtumisega ei jõua ta mitte kunagi sellest pisikesest palgast kaugemale, ta ei näe. Ja nii ongi. Ja olen üsna kindel, et artikleid pole talle mõtet kirjutada, ta ei loe neid nagunii. Mitte et ma teaks, miks ma sellest üldse kirjutan.  Olen liiga unine ja siis lihtsalt jahvatan vist.

Lõpetuseks on mul üks küsimus, äkki mõni vastab anonüümselt või mitteanonüümselt. Viimasel ajal on elu viinud mind kokku päris mitme inimesega, kes tunduvad kõike ja kõiki vihkavat, tehes vihkamise lihtsustamiseks lausa metsikuid üldistusi. Nad ei salli endast vaesemaid, sest need on laisad rotid. Endast rikkamaid, sest need on vargad. Vastassugu, sest see tahab ainult raha/välimust. Oma sookaaslasi, sest need on ju konkurendid. Geisid igatahes mitte. Need, kes tutti raseerivad, on litsid, need, kellel on seal puhmas, on lihtsalt rõvedad (ÕIGEL naisel peaks iseenesest väike karvakasv olema). Noored ei austa vanemaid, vanemad on lollid ja ei tea tänapäevast midagi. Naabrid on tropid, ostavad uhkema auto, kuigi endal raha ei ole, nüüd peab ju samuti ostma, mida muidu küll teised mõtlevad – aga kust see raha võetakse? Venelased on kõik kuradima tiblad, keegi neist ei vaevu eesti keeltki ära õppima. Eestlased on orjad, kõige täiega. Kui tänaval möödub igas mõttes imeilus maitsekalt riides naine, tuleb teda pika pilguga jälgida ja siis halvustavalt kommenteerida:”Nägid? Tal oli üks kõrvalest ju teisest suurem.” Seda nimekirja võiks lõputult jätkata. Kui te ennast (või mõne oma lähedase) ära tundsite, siis öelge ausalt – kas tegelikult on asi ehk selles, et te olete õnnetu ja tunnete, et maailm ei kohtle teid nii, nagu te enda meelest väärt olete? Kas te tunnete, et teid ei armastata piisavalt? Ja kui te seda tunnete, kas te ei arva, et ehk oleks hea mõte, mitte öelda lähedase kohta, et ta on lühike, paks või imeliku soenguga,  vaid märgata rohkem tema häid jooni, kui on juba otsustatud temaga koos elada? Või kui ühtki head asja enda ümber ei leia, äkki tasuks siis keskkonda vahetada? Astuda ise see esimene samm, et midagi saaks paremaks minna? Vingumine ei ole lahendus, see toodab ainult rahulolematust.

8 kommentaari

  1. Mul on vist vedanud, et ma hetkel iseenda mullis elan. Tööl ei käi, külalisi vastu ei võta, saan aga vaikselt oma vähiravi ja -uuringuid, teen süüa, kastan lilli ning loen raamatuid. Uudiseid ei vaata ega kuula, vahel netist loen ainult. Seega igasugused kokkupuuted vihkamise ning vihkajatega on miinimumini viidud.

    Ma ei tea, miks vihatakse. Ju ta ikka ülisuure ego küsimus on, kui nüüd varasemast eluperioodist mõnda töökaaslast meelde tuletada. Sest vaata, kui inimesel on nii ülisuur ego, et ei mahu mitte kuidagi selle inimese sisse ära, siis on ju valus? No muudkui venitab seda nahka ning piinab seda hinge ja inimene on siis see maakera, mille sees on teine, välimisest suurem maakera. Maakera lahendab probleemi vulkaanipursete abil auru välja lastes, inimene, khmm, kenasid pisikesi egoplahvatusi korraldades, nii et terve ülejäänud asutus ei saa kah tööd teha, sest üks isik emotsioonitab ja võtab sõna hommikust õhtuni.

    Milan Kundera on kirjutanud:
    “Vihkamine tüssab meid sellega, et ta seob meid vaenlasega tihedalt kokku. Selles on sõja rõvedus: vastamisi valatud vere intiimsus, kahe sõduri nilbe lähedus, kes täägiga teineteist läbi torkavad ja selle juures teineteisele silma vaatavad.”
    Sellest seisukohast… lasku aga käia ning tundku ennast hästi, kõik, kellele teatud tüüpi sõnavõtud ei meeldi, lasevad esimesel võimalusel jalga nagunii. Ja kui ei lase, no ju siis neil on oma karmavõlg lunastada.🙂

  2. Üks võimalus on uskumus, et “nad vihkavad kõik mind nagunii ja siis ma kindluse mõttes vihkan neid parem ise esimesena”. Seda tüüpi inimesed ei suuda näiteks uskuda, et keegi võiks neid armastada. Kui keegi neile oma poolehoidu väljendab, siis otsivad nad tagamõtet. Kui keegi neile head teeb, siis nad tunnevad end ebamugavalt, “võlgu”. Kui nad ise kellelegi mõne teene teevad, siis nad jätavad selle meelde ja kui ei järgne vastuteenet, siis läheb see inimene musta nimekirja. Aga kust see negativism tuleb ja miks nad sellised on – väga raske öelda, kindlasti on põhjuseid palju ja erinevaid.

    • Mnjah, on küll nii, et mõnelt tuttavatelt ei julge enam kommigi vastu võtta, kui pakutakse, sest hiljem võib sealt ootamatult tulla “MINA OLEN SINU HEAKS NII PALJU TEINUD!!!”, kui ma ei ole valmis poole pimesooleoperatsiooni pealt püsti kargama ja temaga seenele minema.

  3. Ma olen täna terve päeva puutunud kokku rootslaste kadedusega ja mul on tunne nagu mind oleks s…ga üle valatud. Lugu sai alguse ühe hästi armsa rootsi tüdruku blogis, kus ma teatud põhjustel tegin ettepaneku korraldada ühe inimese abistamiseks korjandus. Alguses oli kõik positiivne, paljud arvasid, et väga hea idee… aga siis äkki ilmus eiteakust mitu tigedikku. Üks näiteks lausa ütles, et mis õigusega me siin raha nõuame. Kusjuures keegi mitte midagi ei nõudnud, lihtsalt taheti aidata. Ja blogiomanik andis konto, kuhu saab raha kanda, kuna ka tema tahtis aidata – seda konto avaldamist hakati tembeldama kerjamiseks. Kaklus on seal blogis käinud terve päeva – nende vahel, kes tahavad aidata ja nende, kes kes ei taha. Ja kui ma püüdsin seal selgitada, et inimesed, te ei pea siin seda lugema kui ei meeldi ja ammugi pole vaja annetada kui see ka ei meeldi, siis seepeale kriitika aina jätkus. Kuni selleni välja, et kas ma siis ise ikka kandsin mingit raha üle jne. Kõik need kasutajanimed, kes tulid sinna mind kaitsma tembeldati minuks – et mina olengi ca kuue aliase taga ja kaitsen iseennast. Täiesti haiged inimesed. Minu poolel olijad soovitasid neil tigedikel oma elu elada… ja ilmselt nii ongi, et neil pole piisavalt head elu endal, neil on halb olla ja siis valavad teiste peale välja oma sapi.
    Aga tühja neist võõrastest – ega kogu maailma ei muuda nagunii. Hullem on, kui tunned lähedase inimese kiivust – see on üks õudsemaid asju. Ja see on nii reetlik, sest kui ikka lähedane ei suuda sind sinu õnnestumiste pärast õnnitleda, kui isegi FB ‘like’ on tema jaoks liiga raske panna, siis see teeb tohutult haiget. Õnnelikud on need, kelle tutvusringkonnas on heatahtlikud inimesed, veel õnnelikumad need, kus perekond kokku hoiab ja iga pereliikme õnnestumine on suur ja rõõmus sündmus. Kui see nii ei ole, siis see teeb õudselt haiget.

    • Kuule, ära seda FB asja väga tõsiselt võta (ja ühtlasi võta vastu minu suurimad õnnitlused tähtsa verstaposti puhul). Mina olen seal sada olulist asja maha maganud, sest Facebook näitab mulle asju, mille kohta ta ise arvab, et need võiksid mind huvitada – ja muuhulgas näiteks mu parimate sõbrannade postitusi ei näita pea kunagi, kui mul meeles on, käin ise nende lehti vaatamas, aga iga kord pole meeles. Alles küsisin sõbranna käest, kas ta leidis kassi üles ja ta ütles, et “kirjutasin Facebookis juuuu” – ja ma olin FB-s päev otsa passinud ka, aga polnud näinud. Nii et neil, kel sõbralist vähegi suurem on, jääbki palju kahe silma vahele seal.

      • Aitäh õnnitluste eest!🙂 Ma magan ise ka seal pidevalt igasugu asju maha, ega kõike ei jõuagi jälgida. Aga nn esimese ringi sugulased teavad alati, kui mingi tähtis päev on, selleks polegi tegelt FB-d vaja. Lihtsalt mõtlen, et kui mingi kadedus ei luba reageerida, et siis see ‘like’ on ju suht väike eneseületus, et vähemalt oma negatiivseid tundeid viisakalt varjata😉 FB on väga reetlik keskkond tegelt😀

  4. Nii et kui mulle tundub, et egoistlikke. täpselt kesk kõnniteed turuhalli taaruvaid väikekodanlastest lollakaid või räpase särgikraega, aga üliintelligentseid, ema juures elavaid maailmaparandajatest friike on liikvel üle igasuguse taluvuspiiri, peaks roosat tabletti võtma?

    • Ei, seda ma ei arva. Mina olen samuti üsna ühiskonnakriitiline. Arvan näiteks, et homo sapiensi nime väärib päriselt ehk ca 20 protsenti inimkonnast – ja end liigitan ma nende hulka ainult parematel päevadel, suurema osa ajast mul sinna asja ei ole. Minu point oli lihtsalt selles, et osad mürgitavad nii enda kui oma lähedaste (ja kõigi, keda kohtavad) elu sellega, et muudkui vinguvad sel teemal, millised värdjad ümberringi on.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid