Eesti naised on ainult raha peal väljas

Kõik meist on ilmselt kommentaare lugedes näinud väidet, et Eesti naised ongi kõik litsid ja nii kui mees kaotab töö, on naine hiljemalt nädala pärast lastega läinud. Madalapalgalised mehed kunagi naist ei leiagi, sest (nagu juba öeldud) eestlannad on kõik rahaahned mõrrad.

Stereotüüp muidugi, aga hakkasin mõtlema, et kuskilt peavad ju stereotüübid tulema. Nii et mõtlesin, et peaks veidi statistikat tegema. Mina isiklikult tunnen KAHTE naist, kes elavad meeste kulul (st ma ei arvesta muidugi naisi, kes on pisikese lapsega kodus või on seda kunagi olnud, sest see on tiba teine teema). Ühel neist koosnebki igapäevaelu ringist solaarium – küünetehnik – juuksur – kaubamaja – ripsmehooldus – raamatukogu. Hahaha, see viimane oli nali muidugi, ta loeb ainult Vogue’i, aga mul on kuri kahtlus, et sealtki vaatab ta pilte. Ma ei näe ka põhjust teda hukka mõista, kui mees on endale just sellise naise valinud, siis ilmselgelt ta just sellist naist ju tahabki. Igatahes, mida ma öelda tahan, on see, et igaüks, kes sellise naise võtab, peab aru saama, et kuna solaarium ja küünetehnik ja juuksur jne on kõik äärmiselt vajalikud, on neile kuluv raha nagu liisingumakse. Ja kõigile on selge, mis juhtub autoga, mille liisingumakse maksmata jääb – see vurab minema ja on varsti kellegi teise hoovis.

Teine on üliüliülihipi, kes ilmselt ei märkaks seda, kui ta mees töötuks jääks, või pigem rõõmustaks selle üle, et mees lõpuks temaga koos võilillelehti sööb. Ülejäänud naised, keda ma tean, käivad kõik tööl. On küll neid, kes teenivad oma mehest pea poole vähem, aga need kipuvad olema sellise traditsioonilise suhtumisega, et nad nagunii vaaritavad ja koristavad kodus üksi ja lapsed antakse issi sülle siis, kui on neile puhas kleidike selga pandud ja juuksed korralikult ära kammitud.

Lisaks tuleb mulle meelde üks naine, kes on nüüd juba abielus. Kui ta selle mehega käima hakkas, rääkis ta tutvusringkonnas avalikult sellest, et tema harjutab oma noormeest varakult sellega, et naise raha on naise raha ja mehe raha pere raha. Mees üritas küll tema käest ka osa üürist jms küsida, kui nad kokku kolisid, naine ütles alguses “jah, kallis” ja iga kord, kui maksmiseks läks, teatas lihtsalt, et ta palk on otsas, pole parata. Mehel vist midagi selle vastu ei olnud, ega nad muidu vist abiellumiseni välja poleks jõudnud. Kusjuures naine ei teeninud ise miinimumpalka. Aga muidu näen ma selliseid naisi ainult Perekoolis. Saan aru, et mõnede mu endiste ja praeguste naabrite ideaal on see samuti, aga tegelikult esindavad nemad hoopis vastupidist varianti – jõuavad kuidagi selleni, et naine toidab lapse ja vajadusel viis meest (ei, see ei olnud viga). Samuti on mul tutvusringkonnas mitu naist, kes on mõnda aega ka üksi peret üleval pidanud (näiteks kui lepinguta töötav ehitaja murrab käeluu, pole sinist lehte kuskilt võtta, veab, kui hiljem samasse kohta töölegi tagasi saab).

Nii et üldiselt tundub mulle, et naiste rahaahnuse üle kurdavad need, kes järjekindlalt just selliseid kulukaid naisi valivad. Aga mõtlesin, et peaks tõe nimel blogilugejate seas statistikat tegema, et teada saada, kas Eesti naine on rahahne mõrd. Kui paljusid teie tunnete? Kutsuge joodikust naabrinaine ka kommenteerima, et ei vastaks ainult “tädid”, nagu Mad teid nimetab, meil oleks siiski võimalikult suurt läbilõiget vaja.

93 kommentaari

  1. Mina olen küll rahaahne mõrd. Üks elas neli aastat minu kulul ja ikka kiunus, et ma olen ainult raha peal väljas. Ilmselt tundis ennast jõuka härrana. 🙂

  2. Ma läbi tuttava-tuttava-tuttava tean ühte vene neidu (u 170 cm pikk, kaalub ehk 50 kg ja näeb välja täpselt selline ilusalong-küünetehnik aga solaariumiks on tal soojad riigid), kes pandigi kokku oma nüüdse abikaasaga nii, et räägiti tibinale ette mehe pangakonto seis, luksusautod ja korter Tallinna kesklinnas. Läksid siis nö pimekohtingule ja sealt edasi voodisse+ nüüd abielu ja elamine kuskil igavese päikese all. Ma arvan, et nad lihtsalt armusid esimese restoraniõhtuga üdini teineteisesse ära 😀

    Minu kohta ütles aga mu enda lihane tädi, et ma leian ka alati need kõige rikkamad mehed. Seda seetõttu, et keset masuaega ostsime auto (ja enne buumiajal ei ostnud, sest siis olid need mõttetult kallid). Probleem oligi selles, et siis kui KÕIK on vaesed, ostame meie auto… Aga jah.
    Enda sõprade hulgas selliseid ei ole, kes mehe rahakoti peal elaks. Ise olen hetkel lapsega kodus ja tõesti mehe rahakotil, kuid ma pigem ei kuluta raha mõttetule ja planeerin enda oste, kui lükkan pidevalt haige lapse lasteaeda, et ise tööle minna.

  3. Mulle ei meenu mitte ühtegi tuttavat tibinat, kes mehe kulul elaks. Küll aga olen kokku puutunud meestega, kes heal meelel end jõukamatele naistele kaela riputavad ja see on küll õudus kuubis. Enamasti on neil ka alkoholiprobleem või mängusõltuvus ja terve maailm on nende vastu olnud ebaõiglane. Võeh, ma ütlen 😦

    • Mhmh ja need samad mehed kipuvad olema sellised, et kui naine ütleb, et “kuule, sa juba aasta aega elad siin, äkki hakkad näiteks ka süüa ostma ja elektriraha andma”, ei jõua ära kuulata seda, kuidas naised ainult rahast mõtlevad.

  4. Ma ka ei tea ühtki sellist naist. Samas ega mu tutvusringkond väga suur pole ka. Küll aga tean mitmeid paare, kus naisel on kõrgharidus aga mehel mitte, tublid tööinimesed siiski mõlemad.
    Jõukus ilmselt suurendab võimalusi endale mingisugunegi kaasa leida ükskõik kumma soo puhul.

  5. sa lhv vastavat teemat ikka oled lugenud?

    • Kui sa mõtled seda, kus räägiti tibide ringlusest ja selle muutustest vastavalt majandusolukorrale, siis jah.

      • Seal oli (lisaks paljule muule) ka see liisingu teema läbi arvutatud.

        Konkreetse vastusega sinu esitatud küsimusele – alles teen inventuuri.

  6. Ma pakun, et ega sa oma tuttavate tuttavate tuttavate hulgast eriti ei leia ka neid solaarium-küünetehnik-butiik tibisid. Selliseid, kes peavad ainult kasulikke tutvusi. Sa ei ole ju kasulik? Kui mitte mõelda, et võid tõlkida neljast keelest või soovitada särke müüvat mustlast või vahetada kahvli kulbi vastu vms. 😀

    • Kuule, need on kõik täiega kasulikud omadused ju. 😀

      • Solaarium-küünetehnikud ei mõtle apokalüpsijärgsete kasulike omaduste peale vast :p

  7. hea meelega laseks mehel kõik kinni taguda, aga ta vana põrsas pole nõus
    kui ma pool arvetest maksta ei jaksa, pean tagantjärele maksma 😀 ihnuskoi!

    • Krt, nii täpset arvestamist meil küll ei ole, et keegi tagantjärele peaks midagi kinni maksma või et me üksteisele võlgu annaks. Aga siin on muidugi vahe ka, kas semmitakse või on juba leivad pikemalt ühes kapis.

      • ei nimetaks enam semmimiseks, kolm aastat koos elatud ja härra isegi ettepaneku tegi ametlikult leivad ühte kappi panna
        eks ta natuke imelik ole – restorani ikka oma raha eest viib, aga muud asjad pean kõik maksma täpselt pool, ehkki minu palk on kõikuv ja kohati võin teenida isegi 3 korda vähem kui tema 😦 no siis pean järgmisel kuul tagasi maksma kõik 😀
        ja kui tal on raha vaja olnud ja ma talle laenanud olen, ei ole küll kunagi midagi tagasi küsinud. öelnud, et las ta jääda 😦
        nii me siis elame praegu – tema ostab endale täna uue auto ja mina võtan laenu, et süüa osta 😀

        • Oma tuttavate ja Perekoolijuttude kogemusest ütlen, et sellise mehe puhul peab ettevaatlik olema selle aja osas, mil naine kodune on – kui sa kunagi lapsi tahad, siis selline mees võib näkku panema hakata, kui emapalk läbi on, aga lasteaiakohta veel pole. Nii et sellised asjad peaks kindlasti omavahel enne abiellumist läbi arutama, pole romantilised jutud, aga on väga olulised.

        • See on nüüd jama – kui sa endale selliselt käituvat meest tegelikult lubada ei saa, pead hakkama käituma täpselt samamoodi nagu tema. St kui sina talle võlgu annad, nõuad selle kindlalt tagasi ja kui sina midagi ülearu maksad, siis pead tema osa sisse kasseerima.
          Tehniliselt on isegi täiesti mõeldav ka sellises koosluses lapsi kasvatada – kaseerid härra käest sisse poole lastele kuluvast osast väga halastamatult. Ja kuna niisuguse korralduse puhul ei ole mõeldav, et ema jääks lastega koju ka peale emapalga lõppu, siis kasseerid tema käest piinliku täpsusega sisse ka poole ajast, mil lapsed haiguse tõttu lastesõimest puuduvad, pluss lased tal piinlikust piinlikuma täpsusega ära teha pooled kodutööd ja pooled lastega seonduvad tegevused.

          Kas aga selline elukorraldus sind õnnelikuks teeks, seda pead küll ise otsustama.

  8. Ma tean küll mõnd sellist, kes noh nii korra nädalas solaariumis, juuksuris jne käivad. Aga nad maksavad selle eest ise, sest nende palk on suurem, kui nende meestel. Mehed pole (vist) päris rahul, aga mõistavad, et oma palga eest nad sellist naist lubada ei saaks …

  9. Tean ühte naist kelle mees peab enda kohuseks kõik arved maksta, selline alfaisase kiiks.
    Tutvusringkonna peale mõeldes tundub, et tütarlapsed ei taha enam üldse kodustatud meest sõltumata rahakusest. Järjepanu ostavad neiud omale kortereid üksi elamiseks…

  10. ma olen kuulnud ühest, kes hakkas kurtma, et naine on rahaahne mõrd, pärast seda kui nad lahku läksid ja last oli vaja toetama hakata. kuna ma neid ise eriti ei tunne, siis ega ei tea, äkki oligi rahaahne mõrd, aga kurtma hakati selle üle küll alles pärast lahkuminekut.

    ja siis ma olen isiklikult kokku puutunud ühe ilmselt neljakümnendates “daamiga”, keda mees üleval pidas. kasukas oli uhke ja küüned olid lillelised, samas visuaalse vaatluse põhjal jäi mulje, et solaariumist ta vist ei käi, võib-olla lihtsalt pole see põlvkond. jala ta eriti ei käinud (sõitis enamasti taksoga), aga samas väljas süüa ta näiteks ei raatsinud, pidas liiga kalliks. suhteliselt veidel olevus oli.

  11. Raffasuu teab rääkida, et üksjagu aastaid tagasi korraldas normiku pangaarvega Tartu teeehitusärimees naisekonkursi. Et sõna saadeti laiali ja võll luges muudkui cvsid ja vahtis pilte. Pakuti siis elamiseks maja Tammelinnas, oma autot ja (tõenäoliselt) limiiti kaardil.
    Nägin väljavalitut. Pold viga, jutt ei oldki pornotähe oma(olen tolle bellanova man ka käind, too ei taht lihtsa töömehega rääkidagi), pikk-ilus-küüned olivad küll.
    Nii.. teema rikastamiseks.

  12. Ma saan aru, et olukord on selline, et kuigi kõik mehed räägivad, et naised on rahaaahned, siis tegelikult ei tea me ühtegi naist, kes rahaahne oleks?

    Ma muide lisaksin siia hoopis teise mõõtme.

    Naiste rahaahnus ei tähenda tingimata seda, et nad meeste kulul elada tahavad (perekonna eelarve on hoopis ühine) vaid seda, et neile tundub, et raha võiks kulutusteks rohkem olla. Ja veel rohkem. Eriti, kuna poes on igasuguseid lahedaid asju. Nagu te aru saate räägin ma enda kogemustest. Probleem on siin selles, et selle jutuga antakse mehele mõista, et mees peaks ikkagi rohkem raha hankima. Aga mees juba käib tööl. Ja töö on täitsa okei. Kuid hoolimata sellest on raha juurde vaja sest naine soovis liisida uut autot ja vahetada korter maja vastu. Maja ülalpidamine on aga oluliselt kallim…

    Mida mees sellises olukorras tegema peaks, kui naine soovib säilitada oma harjumuspärast elustandardit ja mehel on piiratud võimalused lisaraha hankida (mehele tundub, et selline materjalism on üldse suht nõme)? Panka röövida? Kanepit müüa? Või kuulata jätkuvaid etteheiteid?

    • Oh, ma ei olegi kunagi Perekooli-stiilis kommentaari kirjutanud, nii lahe:
      Kui naine tahab järjest rohkem asju, siis see pole harjumuspärase elustandardi säilitamine, vaid selle parendamine. Normaalne naine (rõhk sõnal “normaalne”) teeb selle nimel ise tööd, mitte ei vahi lolli näoga mehele otsa.
      Mehel samal ajal on järgmised võimalused: kas a) lepib faktiga, et ta miskipärast ongi endale võtnud sellise väga materialistliku mõtteviisiga naise, ja hakkab nüüd hoolega naise häid ja halbu külgi vaagima (noh, näiteks et: miinused: tahab järjest rohkem raha, vingub, kui seda ei saa, jne; plussid: näeb hea välja ja sõbrad kadestavad, imeb hästi jne); b) vaatab, et ihsand, KUIDAS ma küll sellise naise võtsin, kelle väärtushinnangud minu omadega ikka üldse ei ühti, ja jätab ta maha.

      Inimesed elavad oma elu keeruliseks. Elu on tegelikult lihtne. Kui sa ei taha, et suhe oleks ostu-müügi leping, siis ära seda niimoodi vaata ja ära ole suhtes inimestega, kes seda niimoodi vaatavad. Kui sa ei taha, et teine inimene sinuga halvasti käitub, siis ära lase endaga halvasti käituda. Täie mõistuse ja elujõu juures viibiv terve inimene on ikka eriliselt loll, kui ta vingub teise inimese nende omaduste üle, mida ta ise muuta ei saa.

      • tl;dr: kui sa ise valesti valid, siis süüdista ennast, mitte teisi, ja ära vingu. See käib muidugi teemasse üldiselt, mitte ainult sulle.

        Minu jaoks on müstika, kuidas ei saada aru, et inimesed on erinevad. On ostjaid-müüjaid, on niisama lillekesi, on ambitsioonikaid sitapäid… Nagu lastega räägiks, noh 😀

    • Mu ema on kogu elu isale otsa vahtides rääkinud, et millal ME küll rikkaks saame? Abielus üle 30 aasta. Emal kahjuks selline eriala, millega meie riigis rikkust kokku ei kühvelda ja tegelikult emale tööl käia meeldib. Lihtsalt, ongi vist materialist aga isal ka väga probleemi pole sellega, sarnane mõttemaailm ilmselt, sest ka mulle räägiti lapsepõlves, et varakas mees on väga tähtis. Eks ta mõnes mõttes ole õige ka, sest mina suutsin pubekana ikka enamasti “luuseritesse” armuda – tollal oli ikka tore end ema Teresana tunda ja poisil käest kinni hoides teda mööda erinevaid koole vedada, lõputöid kirjutada aidata ja cv-sid koostada. Tagantjärele muidugi emal õigus – peret on niimoodi raske luua ja armumise möödudes viskab see üksi rabamine üle.
      Samas oleks minul ebamugav ülalpeetavana elada, kuidagi nagu võimu küsimus, ma ei ole nii kõva mutt, et kellestki sõltudes tingimusi julgeks esitada. Ja ausalt öeldes ei ole mina siin Tartu linnas ühtki rikast meest kohanud ka. Ilmselt ei liigu ma õiges seltskonnas ja sellepärast ei tunne ka mina ühtki päris ülalpeetavat naist.
      Selle lapsega kodus olemise aja kohta ütleks ma küll, et rahaliselt on vähemalt esimesed 1,5 aastat lust ja lillepidu, sest osavalt skeemitades saab endale endisest sissetulekust mitu korda suurema vanemapalga välja meelitada…

      • Mina tean Tartu linnast suisa kolme rikast meest. Kaks tükki neist on “isa on rikas, nii et mina olen ka” tüüpi ja üks on ise ärimees. Kõik kolm on imelikud:
        Isend a) – “jah, mu vanemad on miljonärid, aga kuna mu ema on ametlikult kodune ja isa ju firmaomanikuna palka ei saa (vaid võtab raha välja dividendides), on mul täielik õigus ülikoolis toimetulekutoetust saada.” Ma tean, et on õigus, aga minu jaoks on selline suhtumine täiesti tülgastav. Ja kust mujalt ta sellise suhtumise õppinud on kui kodust, nii et ilmselt võib siia neljandaks rikkaks meheks tema isa lisada. Isa on kusjuures siini koos naisega, kellega lapsed saadi ja ärid rajati, ei ole (vähemalt siiani) uut naist võtnud.

        Isend b) – “Mu isa on täielik värdjas, üldse mind rahaliselt ei toeta. Vaata, ma sõidan praegu mingi viis aastat vana autoga ringi, see ei ole ju normaalne. Ütleb, et kui ma tahan temalt rohkem raha saada, pean ka äriga tegelema hakkama, aga mind äri ju üldse ei tõmba nagu. Ja iga päev tööl käia on üldse megaigav.” Kusjuures seda juttu ajades ei olnud ta enam ei 20 ega 25. Tema kiituseks peab ütlema, et ca 5 aastat (või tiba rohkemgi) hiljem võttis ta naise ja hakkas reaalselt tööle. Mitte isa juures (räägitakse, et see on tõesti paras manipulaator), aga hakkas ise äri ajama. Nii et vähemalt üks näide, kus aja ja normaalse naise koosmõju mehele mõistuse pähe panevad.

        Isend c) ei olnud vist veel päris miljonär (st euromiljonär kindlasti mitte), aga ta teenis rohkem raha kui ta kulutas ja arvestades seda, et ta kulutas üsna palju, oli ta seega täielik peavõit igale noorele tibile, kellele küünehoolduse tasu vaikselt liiaks hakkas muutuma. Ta oli muidu isegi enamvähem normaalne tüüp, aga natuke liiga palju paistis välja, et tema jaoks on inimesed ja on naised. St naisele on hoopis teised nõudmised kui inimesele. Inimese väärtus sõltub sellest, mida ta teha oskab, millist juttu ta ajab, milline auto tal on. Naise puhul vaadatakse esmalt, milline ta välja näeb, seejärel, mida ta teha oskab (aga me ei mõtle siin enam sugugi seda, et kas oskab kaminat ehitada, vaid khmh, tundlikumaid oskusi, ütleme siis pigem, et mida naine on valmis tegema) ja kolmandaks on oluline, et naine saaks aru, et teatud olukordades pole tema asi üldse mingit juttu ajada, vaid tuleb vait olla. Seejuures oli mees ise ikka parajalt tüse, aga naised olid tal järjest alakaalu piiril. Me küll sellel tasandil üldse ei suhelnud, aga ma kujutan ette, et kui keegi oleks tema käest küsinud, et “kas sa Rentsi põrutaksid vä?”, oleks ta tõsiselt üllatunud olnud, sest mulle tundus, et kõik, kes ei ole inimesed või naised (= blondeeritud grillpihvid), lähevad mingisse umbmäärasesse “on kah vist olemas” kategooriasse ja no eestlane ei hakka ikka naljalt mingit kitse panema vms. Mingid väga osavad raamatupidajad või ärinaised võiksid end ilmselt isegi inimeste kategooriasse nihverdada, aga mingi filoloogist hipi, kes meiki ei tee, ei jää ilmselt kõigest kümne kohtumisega meeldegi. Järeldus – mees c võibki tõsiselt väita, et kõik naised on raha peal väljas, sest teistsuguseid naisi ta lihtsalt ei pea naistekski.

    • Minu kogemus sisaldab teistsuguseid näiteid.
      1. meest, kes minu pidevate manitsuste peale “me ei saa seda endale lubada” vingus: “aga midagi head peab ju elus ka saama”. Jutt käis hobividinate ostmisest versus üürivõla maksmine. Nüüd oleme lahus.
      2. sugulase meest, kes teenis head palka, aga haaras pidevalt rumala rahutuse sunnil naise näppu ja tormas paaniliselt ostlema. Ja nii need näpud põhja jõudsid. Nüüd on nad lahus.
      3. Meest, kes oma väikese palga eest ostis pidevalt katkisi autosid ja nende parandamiseks juppe. See ei ole odav lõbu. Elasid naise kulul. Nüüd on nad lahus.

      Jah, Eesti naine on rahaahne mõrd, tuleb nii välja.

      • Järsku su mees püüdis sind lihtsalt õnnelikuks teha?

        • Eluks hädavajalikke asju maksmata jättes? Üürivõlg võib lõppeda kuuse all elamisega, kas seal saab õnnelik olla?
          Ostes asju, mis teevad õnnelikuks peamiselt tema enda, mitte minu? Oma hobide jaoks.

          No kui püüdis, siis see tal ei õnnestunud. Nelja aastaga oleks võinud sellest aru küll saada, mis teist inimest õnnelikuks teeb, kui sul juba on see eesmärk.

        • /obvious trolling, no?/

        • Kelle poolt? Mina ei trolli. Ei oska suhtuda ka sellistesse asjadesse.

        • sry see trollingu kommentaar oli ricardole, me ilmselt kirjutasime samal ajal.

        • Einoh, kui kuusk ilus ja tunne tõeline… igal pool võib õnnelik olla 😛

        • Neiud, seletage nüüd ära, mis vahe on tundel ja emotsioonil?
          Böö.

        • R.D.N, kuusest ma ei tea, aga kadaka-kogemusele toetudes ma ei usuks kuuse ilusse. Eesti kliimas. Märg hakkab. Ja külm. Ja sääsed. Ühiselt lõdisemine ja hallitamine ja kuplas olemine ei ole ikka piisavalt mõnus, et seda õnnelik olemiseks nimetada. Tsivilisatsiooni ohvrite värk, tead. 😛

  13. AbFab, see on sul südamlik, aga väga lihtsustatud lahendus. Muide selle postulaadi, et kui naine käitub nõmedalt, siis on mees loll, sest “ise võtsid sellise naise” väiks tegelikult ära jätta, sest inimesed muutuvad. Samuti ei pea tingimata hakkama leimima stiilis: “Täie mõistuse ja elujõu juures viibiv terve inimene on ikka eriliselt loll, kui ta vingub teise inimese nende omaduste üle, mida ta ise muuta ei saa”. Ma ju ei vingu vaid otsin lahendust. ja mõtlesingi, et midatargemad välja pakuvad. Mul endal olidki need paar mõtet, et kas pangarööv, või kanepipisnees või leppimine igivingumisega.

    Aga point oli tegelikult muidugi üldse hoopis muus. Selles, et naiste rahaanusel on tihti siukene “edasipüüdlikuse” vorm. Et me ju tahame olla tublid ja korralikud inimesed ja seega peaks me saama endale pisut rohkem lubada (tegelikult tahan ma lihtsalt uusi emotsioonioste teha ja mul on selleks vaja raha). No ja siis vaadatakse tihti mehe poole, et davai -kus raha on siis? Mis toimub?! Ja mees muutub veidi meeleheitlikuks, sest tööd ta juba vehib teha ja uut otsida on suht riskantne. Aga raha on vaja…

    See lahutuse asi on kah kuidagi eriti kergemeelne. Kas te tõesti jooksete kohe lahutama, kui teie abikaasa jonnib või tüli teeb? Jätate lapsed kus see ja teine? Või proovite ikka kuidagi laveerida ja kohaneda? Ou. Õige küll -lapsed jäävad ju alati emale. selles mõttes on naistel tõesti lihtsam, et mudku minek…

    • Kusjuures inimesed usuvadki, et see on oluline, millise autoga sa näiteks sõidad või millises majas sa elad, sest teised ju vaatavad. Nad usuvad seda, sest nemad ise vaatavad seda teiste puhul. Ja õigusega usuvad, sest teised nendesugused vaatavad omakorda nende vara ka.

      Ma olen lihtsama lähenemise valinud – mind ei koti, mida minust arvavad inimesed, kes mulle nagunii ei meeldi. Kui ma olin teismeline, arvasid vanemad, et küll ma sellest suhtumisest välja kasvan, aga sa vaata vaid, ainult süveneb teine.

    • Palun ette vabandust uudishimu pärast, aga kas tohiks paluda mõnda ilmestavat näidet emotsiooniostudest? Kas see on pigem nagu “uus ussinahast käekott, millega sõbrannasid kadedaks teha” või “leivaküpsetusmasin, millega perele värsket sepikut küpsetada”? (Mitte et need leivaküpsetusmasinad üheksal juhul kümnest pärast kolme kasutuskorda kappi seisma ei jääks.)

      Muidugi on kasulik, kui inimene oskab teha vahet “mul on vaja” ja “ma tahan” vahel, aga alati ei suuda seda ka kõige arukamad inimesed ja isegi üsna arukatel inimestel on oht pidada omaenda “ma tahan” asju igati põhjendatud ja ratsionaalseteks vajadusteks ning teise inimese omi lapsiku ja rumala raiskamisiha näideteks.

      Vingumise vastu aitab vahel kallistamine. Kuigi psühholoog ütleks, et siin on oht suruda maha sümptomid, jättes põhjuse kõrvaldamata. Ja et kohelda oma partnerit kui jonnivat last tähendab tema ja tema vajaduste alavääristamist. Ja et tegelikult tuleb rääkida-rääkida-rääkida…

    • Ongi lihtsustatud, aga elu on tegelikult kuradi lihtne.
      Ma teen veel lihtsamaks: ei, kannatused ei ole kannatava osapoole SÜÜ. Kui mees naist peksab (või naine meest peksab või mõnitab), siis süüdi pole see, keda pekstakse, süüdi on see, kes peksab. Aga kuna selge on, et seda teist, süüdi olevat poolt, väljastpoolt muuta ei saa, ainult võib-olla natuke mõjutada, siis ilmselt tasuks ikka endaga tööd teha. Umbes nagu üritada vastata küsimustele: miks ma sellise inimese valisin? Miks ma temaga koos olen? Kas ma tahan temaga edasi koos olla? Kui jah, siis kuidas? jne jne
      Kõik on väga lihtne: muuda enda suhtumist või muuda elukohta. Või ürita näidata teisele inimesele oma vaatepunkti sel moel, et ta ise vaikselt muutub.

      Mul on kohati tunne, et inimesed valivad kaaslasi teatud väliste parameetrite järgi, aga mingid teised parameetrid jäävad sealjuures veidike nagu tähelepanuta. Lühemas perspektiivis, tundub, ei huvita inimesi näiteks, kui palju nende kaaslane edu nimel üle laipade armastab minna,kuidas endast nõrgemaid kohtleb, milline huumorimeel tal on, kas ta on sala-rassist või ei, ja muud sellised “pisiasjad”. Ainult et pikemas perspektiivis hakkavad need mängima ja siis ongi tunne, et “kuidas ma küll sellise materialisti/egoisti/vmt otsa sattusin”.

      Sellest lahutusest veel: ei, iga jonni või tüli pärast ei jookse keegi lahutama, ja see “lapsed jäävad alati emale” jutt on selline…kibestunud veidi. Sa palun teegi enda jaoks selgeks, kas see “tahan paremat elu” on sinu naise puhul väike jonn või mingi selline joon, millega sa oma arust leppida ei suuda. Kui sinu jaoks väike jonn, siis noh, mida me ikka seletame, ignoreeri minu kui võõra inimese suvalist mula ja ela oma elu 🙂

      • ja P.S, ära solvu, ongi selline lämisev stiil kohati.

      • “lapsed jäävad alati emale” ei tee tegelikult emade elu lihtsamaks. See teeb lihtsamaks nende isade elu, kes ei viitsi tegelikult oma lapsi kasvatada, aga vinguda viitsivad küll, kuidas kuri eksnaine, jne.

  14. Seal LHV foorumis räägiti ka sellest, et peaaegu kõik naised tahavad raha. Ainult et siin on väike erinevus – Eesti naised tahavad, et mehel oleks raha (millest saab “meie raha”), aga Soome naised tahavad juba OMA raha. Millal eestlannad nii kaugele jõuavad, et see teine võimalus neile üldse pähe tuleb, ei oska ma kindlalt öelda, aga mul on tunne, et noorem põlvkond on küll suures osas seal juba kohal.

    P.S. 30 aastaga oleks Marca ema jõudnud ju kuus korda eriala vahetada, kui päriselt raha nii väga meeldib. Ilmselt nii väga ikka ei meeldi siis.

    • No raha järelikult ei meeldi rohkem kui eriala, mis meeldib või töö, mis meeldib. S.t päriselt kinnisidee ei ole.

      • Ma arvan, et väga tihti ei ole asi selles, et miski ei meeldiks, vaid just selles, et ei ole pealehakkamist, et midagi muuta. Ja teiseks veendumuses, et ega naine ei peagi midagi muutma.

  15. Sepikumasin võib vabalt olla emotsiooniost. Eriti siis, kui kodanik naine tahab seda nüüd ja kohe. Sest ta ei viitsi tasakaalukalt ja valutult raha kõrvale panna, et see ilma perekonna eelarvet kahjustamata ära osta. No ja kuna ei viitsi, siis tekibki tunne, et raha on kuidagi vähevõitu. Kuigi arukal moel majandades saaks kõik asjad ostetud ja tehtud (sh sepikumasina, uue käekoti, laste trennid ja auto uue kütusepumba. Sest kütusepump läks lihtsalt katki…)

    • Minu meelest kipuvad meeste emotsiooniostud kallimad olema. Sest ütleme, et mehel on vaja mp3-mängijat – ta tunneb miskipärast kohe, et peaks ostma iPodi, mis sellest, et talle piisaks tegelikult 1GB mängijast ka, sest ta kuulab ainult raadiot ja ühte Jörbergi plaati. Kui ta tahab uut arvutit, on tal tunne, et see peaks olema äriklassi oma, kuigi tegelikult vaatab ta ainult filme jne.

    • Sul on imelikud väärtushinnangud, kui sa sepikumasina, laste trenni, käekoti ja kütusepumba samasse ritta paned. Need on täiesti erineva kategooria asjad ju.
      Laste trenn ei ole mingi “emotsiooniost”, see on lapse tuleviku ja tervise huvides oluline asi, juba selle valimine arutatakse normaalses peres nii lapse enda, kui ka selle lapse teise vanemaga hoolikalt läbi. Ja ei peaks täiesti kindlalt olema ainult ühe vanema asi selle jaoks raha leida.

      Sepikumasin võib olla emotsiooniost, ilma milleta saaks ka läbi, aga seda kasutatakse kogu pere heaks.
      Kütusepump on vääramatu kulu ja jälle kogu perele.
      Ainult käekott on sellest loetelust inimese väga isiklik asi, millest teistele eriti kasu ei ole.

      • Ma panin nad ühte grupi sest need kõik on pm vajalikud ostud ja neid saab osta ilma et see perekonna olukorda halvasti mõjutaks. Kui teha seda arukalt jätkub raha kõigeks ning rahulolematuseks polegi põhjust.

        • Püha peer küll, sa räägid, nagu sul ei olekski lapsi.

      • Laste trennid on lõdvalt emotsiooni-ostud. Sest neid trenne / hobiringe on iga hinnaga ja igas sortimendis, kuid võetakse tihti kallim, kaugem ja peenem.
        See emotsiooni ei ole alati “paneme lapse artistokraadile sobivasse trenni”, vaid käib mingi muu kah, ntx:

        Mul käib laps kusagil pärapõrgus laulmas. Võiks käia kodu lähedal, kus on mitu koori, sh ETV oma. Aga käib kaugel. Sest kunagi tulid tädid ja testisid lapsi ja ütlesid mesimagusa häälega “teie tiburull laulab nii kenasti, ehk panete ta meie koori?”. Lapsevanema süda sulas ja muidugi pandi laps koori, ilma muid variante kaalumata. Nüü tassime oma võsukest iga jumala päev läbi tipptunni Kadriorg – Mustamäe – Kadriorg, nutt on kurgus kaotatud aja pärast, aga no öeldi ju, et tiburull laulab, ju siis peab. 🙂

        • Nagu ma ütlesin, asi pole asjas, asi on ostus, ehk siis emotsioonis 😀
          Ega ilmaasjata müümise kunstist terveid õpikuid kirjutataks. Ikka selleks, et inimene ostaks midagi, mida tal kas vaja pole või pole vaja päris sellise raha eest. Ja tunneks ennast pärast veel ilgelt hästi.

        • AbFab, fyi, kui see oleks facebook, siis ma paneks igale su kommile – mitte ainult siin teemas, vaid üldse – kohe (like). 🙂

        • Kui ma oma tiburulli ujumistrenni ei paneks ja hambad ristsis seda (sugugi mitte kõige kallimat võimalikest) trenni ei maksaks, siis oleks ta veel nirum kui ta niigi on ja jääks elus totaalselt hätta. Öelda selle kohta “emotsiooniost” on umbes sama tark tegu, kui arvata, et inimesed, kes tahavad füüsiliselt terved olla, ajavad taga liigset luksust.

        • Kas me saame kokku leppida, et huviringid võivad, aga ei pruugi olla emotsiooniostud, ja selle juures mitte isiklikuks minna?

        • Hilja, kulla tüdruk, hilja… Alati tuleb vaadata, kes reageeris 😛

  16. Ja neist emotsiooniostudest veel: minu arust saadakse emotsioon ostu tegemise protsessist, mitte asjast ise. St tundest, et on raha, mida kulutada. Sellise inimese jaoks oleks veel eriti masendav kokku hoida ja targalt majandada, sest see on ju närutamine. Teised saavad kohe!

  17. Lugesin kokku ja sain tuttavate hulgast vähemalt kolm meest, kes reaalselt ka oma naiste kulul elasid pikema perioodi vältel ja absoluutselt ilma käeluud murdmata. Kinnitamata andmetel peaks neid rohkemgi olema.
    Ja need mehed, kes naisest veidi rohkem teenivad, kipuvad päris tihti seda rohkemat enamasti vaid enda peale kulutama. Katkised autod on vist palju kulukam tuunimisartikkel, kui pikad küüned.

    Muidugi tean ma ka peret, kus naine on hetkel “ülalpeetav” – st kasvatab lapsi ja hoiab kodu korras – aga küünetehniku juures ta küll ei käi ja koduseks kauaks ka jääda ei kavatse.
    Sellist koos elavat paari, kus naine tegeleks ainult iluasjaks olemisega, ma ei teagi.

    Mulle tundub, et vaesed mehed – vähemalt need, kes OMA pea äratoitmisega ikka toime tulevad – leiavad naise küll, kui neis vähegi on sisu ja sarmi. Kes ei leia, vaadaku peeglisse.

    • Statistika huvides mainin selle ka ära, et minu käekott maksis 3 euri kaltsukas, teise tegin ma endale ise ja enamasti käin üldse töö juurest saadud läpapakotiga ringi… aa, jaa – mingi 7 a tagasi sai ostetud kapitaalne läpakalahtriga seljakott, mida ekstreemsematel puhkudel tarvitan, selle hind oli vist 500 krooni ja see oligi tõeline emotsiooniost, ma kasutan seda umbes 2 korda kuus. Sepikumasinat mul ei ole, kuigi võiks olla – see on tuttavate peredes ennast enam kui õigustanud. Autot mul ka ei ole. Geelküüsi ei ole. Kosmeetikakoti sisu uuendasin viimati 3 a tagasi mingi umbes 10 euri eest. (nii vana kosmeetikat ei tohiks tegelt kasutada enam, niisiis, ma ei kasutagi). Mu kõige kallim emotsiooniost oli 150eurine Nokia Lumia (uhh raisk, milline pillaja!) ja mõned paarieurised rakendused selle sisse.

      Meeste emotsiooniostud kipuvad selles valguses ikka oluliselt kallimad tulema.

      • Jah, ma ostsin näiteks sepikumasina millalgi eelmine aasta 😛 Tõeline “emotsiooniost”, sestnoh “äge, saab ise leiba küpsetada !” Ost kui protsess ei morjendanud, hind ei olnud küll igapäevase kulutuse suurusjärgus aga ka mitte mitu-kuud-planeerimise teema. 😛

        • Kuda siis on, oled nüüd õnnelikum ka?
          Kas iga kord sepikut tehes valdab sind õnnetunne, vallanduvad endorfiinid ja võibolla isegi väike oksütotsiinilaksuke?
          Kui nii võtta, siis on ka emotsiooniostud tegelikult investeering tulevikku – kui asi on hästi valitud ja sellest saadav heaolutunne on püsiv ning kestev seetõttu tunneb inimene hiljem oluliselt vähem vajadust uut mõnulaksu midagi muud osteldes hankida, siis – see tasub ennast ära. Sepikumasina puhul tekib ka võimalus, et endale ise saia sepitsedes toidad sa ennast sama raha eest rohkem või vähema raha eest paremini, tähendab, täiesti materialistlik-füsioloogiline kasum.

          Uuest käekotist saadav vastav laksakas on mu meelest kõige vähem jätkusuutlik, kui uue käekoti peamine point on selle uudsus või moodsus – tegemist on kiiresti aeguvate väärtustega. Ray, a sul uus käekott on muidu vä?

        • Kolbigi. Ükski leib pole piisavalt õnnestunud sellega, olgu sepik või sai 😛 Viimane kord lasin tal lihtsalt taigna kokku möksida ja kergitada ja siis vormisin ikka tavalise ahju jaoks kuklid 😀

          Ja käekotti, näe, kurask, ei ole. Mul ei mahuks elu käekotti ära, mulle on seljakotti vaja 😀 Pealegi tundub käekott nii pagana ebaoptimaalne leiutis, kui on võimalik seljakotti kanda… Don Juan ütles ka seda pmst ju 😛

  18. Nojah. Ühesõnaga võtame arutelu kokku:
    1) eesti naised ei ole rahamaiad
    2) nad ei tee emotsioonioste
    3) hoopis mehed on ülalpeetavad
    4) (selgus ka nagu alati et…) mehed ei hoolitse laste eest
    5) mehed teevad kalleid emotsioonioste
    6) mehed on üleüldse kas nohkarid, laiskvorstid või autoritaarsed lurjused

    Okei. Ega mingeid uudiseid tegelikult ju polnudki? Eks (me mehed) elame selle teadmisega edasi…

    • Mina jälle näen siin (ja väga paljudes lehekommentaarides) tendentsi, et kui naine kirjutab, et “ei, mina ei tea rahamaiaid naisi”, siis veel mõni kirjutab “ma tean mõnda sellist meest” ja kolmas julgeb veel samal arvamusel olla, siis lendab kohale mingi hingepõhjani solvunud mees, kes kireb, et “meestevastane vandenõu!” ja “miks meile ikka liiga tehakse” ja üleüldse teeb paari kommentaari põhjal mingeid jaburaid meelevaldseid ja väga kibestunud järeldusi.
      Kuidas sulle need minu omad meeldivad muidu? Tuli sildistamise tunne või ei?

      Minu arust Rents loetles ridamisi naisi, kes meeste kulul elavad.
      Ja kui sind lohutab, siis mina näiteks teen väga palju emotsioonioste. Need lihtsalt pole enamasti eriti kallid (pole seda raha nii palju).
      Kommenteeriks seda üksteise kulul elamist ka, aga ma hakkasin mõtlema, et ma ausalt ei tea, kuidas tuttavatel need raha-asjad seatud on. Pole märganud või pole huvi olnud küsida.

      • Seda ka veel (sest ma ei taha tüli norida) – sulle ilmselt jäid silma Morgie kommentaarid. Tal on väga konkreetsed kogemused väga konkreetsete inimestega ja ta tegelikult ei üldista. Samamoodi võiks mina kirjutada oma väga konkreetsetest kogemustest väga toredate meestega (keegi ei elanud minu kulul, keegi ei petnud ja üldse oli kõik lill), lihtsalt ei viitsi hetkel. Aga kui sulle seda nagu tasakaalustamise mõttes vaja on, siis palun väga.

    • Mitte kummaski suunas pole mõtet üldistada. M.O.T.T.
      Kuigi, meestele, kes vinguvad, et nad ei leia naist, SEST naised on rahaahned mõrrad, soovitaksin ma küll peeglisse vaadata. Ja nagu laulusalm ütleb – igaühe jaoks on kuskil keegi.

      • Eks siis peab Rents tegema uue küsitluse, leidmaks mehi, kes vinguvad, et naised on rahaahned mõrrad. Ma kohe ennetavalt ütlen, et mina ei tea ühtegi.

        Üleüldse ei tea ma ühtegi meest, kes oma naise või naissoo üle vinguks.

        • Mina küll ühte sellist vinguvat meest tean… Tegelikult ilmselt sina ka… iseasi, kas me teda sõbraks loeme 😛

        • chati- või neti-tuttavad pole tuttavad.

          kasvõi sellepärast, et ma ei tea, millal nad on tõsised ja millal lihtsalt poosetavad.

        • Oi, sul veab! Aga äkki nad vinguvadki naissoo puuduste üle ainult naistele? Ehkki mul vähemalt vahetevahel on kahtlus, et vinguvad ainult minule. 😀

        • See viimane oli kaurile.

      • Rentsi blogi käesoleva peatüki esimese lõigu teises lauses on need mehed täitsa ära mainitud. Rents armastab küll utreerida, aga ma pole märganud, et ta esoteerikat harrastaks.

  19. Inventeerisin siis oma sõbralisti (real-life, mitte fb oma).

    – Paljud mu meessoost sõbrad on arvutinohikud. Naised – humanitaarid. Miskipärast maksab moodne ühiskond nohiku töö eest suurusjärgu rohkem kui humanitaari töö eest. Seega on mu sõprade / paaride sissetulekutes sooline ebavõrdsus VÄGA tuntav.
    – Seega on “mehe kulul” elavaid naisi väga palju. Mehe kulul = leibkonna sissetulek tuleb suuremalt jaolt mehe kaudu.
    – Iluasjaks olevaid naisi ei tea ühtegi. Küllap neid tegelt on, aga ma lihtsalt ei tea.
    – Raha üle virisevaid naisi (ega mehi) ei tea ühtegi. Küllap neid tegelt on, aga ma lihtsalt ei tea 🙂

    Ma arvan, et ma olen lihtsalt nii vana (40+), et ka mu sõbrad on juba nii vanad (40+), et
    a) kõik eks-iluasjad on endale elus mingi ülesande leidnud, ja
    b) inimesed pesevad musta pesu kodus ja nende virinad ei jõua teiste kõrvu.

    Samas kinnitab õnnelike “põhjalik nohik + väga kena skandinaavia sorti naine” paaride rohkus teooriat, et hea sissetuleku abil saab hea naise küll 🙂

  20. aa, kui jutt läks meeste peale, kes naiste kulul elavad, siis minulgi oli aastaid tagasi üks isend, kes “ei leia normaalset tööd” ja kui mingi tööotsa saigi, siis ostis endale uue telefoni pigem
    kusjuures pakkusin talle mõnikord, et võiksid aidata. mingi lindi pealt oli vaja lihtsalt tekst maha kirjutada. mingi ühe kümnendiku tegi vingus näoga, siis pidin ise ära tegema. pärast raha küll nõudis selle eest.
    mina käisin kahe koha peal ja tal oli teine kaart minu pangaarve juurde.
    Kui olin sõbrannaga paar kuud välismaal ja pidin talle taskuraha saatma, sest ta ise ei saanud hakkama, siis alles sain aru, et mida ma teen 😀
    olime muidugi väga noored, aga ega ta siiani vist tööle läinud pole

    • Tegelikult muidugi on point selles, et kui naine saab endale lubada meest, kes on lihtsal iluasjaks, siis lasku aga käia; kui mees saab endale iluasjanaist lubada, siis lasku samamoodi käia. Kui see käib üle jõu või ei meeldi, eks siis tuleb suhe lõpetada.
      Aga see ei tähenda, nagu oleks olemas vaid üht sorti naisi või mehi.

      • No aga seda ju ei saa, sest naisevõtt on ka ju emotsiooniost. Et nii tahaks ülalpeetava tüüpi naist, aga samas ei saa endale lubada tema üleval pidamist ja ega ei raatsiks nagunii. Aga ikka võiks olla selline, kes on nagu oleks ülalpeetav. 😀

  21. Tunnistan üles, et lasen mehel sponsoreerida eluaset ja muid eksklusiivseid lõbustusi, nagu teater ja väljas söömine, et saaksin töötada kehvasti tasustatud ametikohal mäluasutuses.

  22. Olen pidanud meest üleval ja mees (st loomulikult üks teine mees) on mind üleval pidanud, ütleme et mingi paariaastase perioodi jooksul. Kumbki variant ei tundunud mõnus – esimesel juhul tekkis tunne, et ma pean mingi üliinimene olema ja tüübil silmist lugema, et kas ta täna on nüüd ikka söönud või mitte – ja teisel juhul jälle hakkas tunduma, et mul üksinda kuluks enda peale vähem raha kui see mees mu peale kulutab – ja jällegi, et ma pean selle raha eest olema siis vähemalt üliinimenegi.

    St lihtsam on küll, kui raha on mõlemal ja ei pea vaidlema, kas maksta arveid või lubada endale midagi niisama ägedat.

    Mille peale ma olen mõelnud on see, et võrdne panus igapäevastesse kulutustesse on küll tore ja õilis – aga kui sissetulekud on erinevad, siis selleks, et üks pool kuu lõpuks (või juba kuu keskel) nullis ei oleks, peaks valima selle vaesema poole elustandardi. Samas ei ole nagu mingit põhjust, miks see rikkam pool peaks seda madalamat elustandardit tahtma – sest tema ju ometi saab endale (ja teisele poolele) rohkem lubada. Ja siis jälle ei ole asi enam võrdne…

  23. Minu mees on arvutinohik, mina töötan ülikoolis 😀 Raha üle ei vingu me kumbki, võib-olla lihtsalt pole see aeg või ülim kitsikus veel kätte jõudnud. Mina maksan meie korteri pangalaenu (odavam kui üürida), mis üle jääb, läheb minu hobi peale enamasti. Arved maksab ja söögi toob koju enamasti mees. Suuremad ostud (seljakott või uued jalatsid vms) arutame tavaliselt läbi ning lähemegi konkreetset asja ostma, mitte shoppama. Vahel teen mõne emotsiooniostu ka, kuid üldiselt ei satu sellisesse keskkondagi, et neid teha. Hetkel oman küll geelküüsi, aga elus esimest (ja ilmselt viimast) korda 😛 Meigi ega ehete peale ei kuluta, juuksuris käin paar korda aastas, mees käib juuksuris igaljuhul tihemini. Suuremast elamispinnast unistame mõlemad ja saame mõlemad aru ka, et selleks on vaja praegu üritada säästa.

    Minu hobi kulutab küll palju igas kuus ja ma üritan pingsalt vältida selle jaoks raha küsimisest. Kunagi sai kokku lepitud, et selle (ja korterilaenu) jaoks teeningi mina sisuliselt oma palga. Kui mees jääks töötuks, siis ma tegeleks oma hobiga väga oluliselt väiksemas mahus. Ilmselgelt oleksime mõlemad siis õnnetumad, aga see on konkreetne koht, kust saab kokku hoida, hinge hoiaks meil minu palga eest ka sees mõnda aega.

    Ühtegi täiesti mehe kulul elavat naist ma ei tunne, ega tunne ka ühtegi naise kulul elavat meest… Me just millalgi arutasime, et mina ei tunne isegi kedagi, kes oleks SMS-laenu võtnud, kuigi seda pidavat olema teinud iga kuues eestlane. Pole muidugi sorinud ka väga teiste rahakottides. Venna blondiin tööl ei käi, aga tegeleb läbi interneti mingisuguse oksjoni vms-ga ning vist ostab oma vidinad ikkagi ise.

    Tutvusringkond kipub mul alla 30 või 30 ringis olema. Aga no ilusate inimeste seas mina oma töö ega hobiga tõesti ei liigu ka.

  24. Selle tundmisega on selline asi ka, et tegelikult ei tea, mida teised mõtlevad. Mulle ütles ühel hetkel mingi tuttav, et “mis sul viga, sa elad ju mehe ja isa kulul” – tegelikult ei toeta vanemad mind juba aastaid ja mees tol hetkel tööl ei käinud, vaid elasime minu palgast. Aga tüüp eeldas, et kui naine õpib, ju siis on kuskil mingi mees, kes selle eest plekib.

    • Vot sellest ma ei saagi aru, kust tulevad inimesed, kes nii eeldavad ja mille põhjal nad nii eeldavad. Aga ilmselt tuleb tunnistada, et siinne valim pole usaldusväärne kuna kuskil on ju ometi terve hunnik delfi-debiilikuid ja perekooli-emmesid, mis sest, et meie siin neid kohanud ei ole. Nemad ei usu võib-olla meiesuguste olemasolu. Huvitav võimalus erinevate inimestega kohtumiseks on muidu haigla – sinna satuvad inimesed kokku olenemata huvidest ja sotsiaalsest staatusest. Mul oli seal näiteks toanaaber, kes kasutas pidevalt jutus sõna “küüsed” ja rääkis kui napakas ta sotsiaaltöötaja ikka on ning kuidas ta mees Tartu vanglas istus…muidu oli sõbralik neiu, ilmselt tema tunneks inimesi, kellesarnastest meie undki ei oska näha.

  25. Ma siin hakkasin mõtlema, et miks ei võiks mees naise kulul elada? Või naine mehe kulul? Mis selles siis halba on? Eriti kui mõlemad on õnnelikud? Vahet pole ju?

    • Ma juba eespool ütlesin, et kui see mõlemale sobib, siis ongi okei. Kui ei sobi, tuleb midagi muuta.

      Rents, kaugel sa oma statistikaga oled juba? Tabel valmis? Graafikud? Protsendid? Seosed? Valsifitseerisid või verifitseerisid õhku paisatud väite?
      Üks ilus pitsagraafik kuluks ära küll.

  26. Erandliku kommentaari korras:
    Sinu blogi on nagu huvitav sari erineva pikkusega osadega. Vahel saab nalja. Vahel paneb mõtlema. Vahel kaasa noogutama. Vahel lausa mõlemale vaidlejale. Tänud selle mammutosa eest:)

    Aga teemast endast… ma tean küll erinevate kunstelementidega tüdrukuid/naisi, aga nad suudavad siiski oma kulud enamasti katta ja vahel kuu lõpus ka meest aidata.

  27. […] ära Rentsi teemakäsitlust ja lisan oma mehisema vaatenurga. Üldiselt on üldistused sellised üldised asjad. No mingi mees […]

  28. Ma pole Perekooli lugenud, aegajalt Rents valgustab mis seal toimub. Seepärast andestage lolli küsimuse eest – kas see siinne diskussioon sarnaneb miskitmoodi Perekooli mõttevahetusega?

    🙂

  29. Lugesin selle LHV foorumi jutu ka uuesti üle. Mis ma sealt teada sain? Teemast tunduvalt huvitavam oli ühe mehe isiklik lugu – ta vahendas oma kogemusi sellest, kuidas ta üritab (vahel õnnestudes ja vahel ebaõnnestudes) oma grilltibu suunata, et sellest kasvaks ikkagi inimene, mitte grillkana. Kahjuks oli tema postitusi kogu selle sousti peale vähe.

    Muidu näitas see foorum seda, mida me kõik varem teadsime – mõni mees on tark ja mõni mees töötab ainult instinktide peal, kuigi just need viimased kipuvad ette kujutama, et nad on kõigist (mitte ainult naistest) targemad.

    • Vaevalt nad arvavad, nagu nad oleks targemad, vaid nad kujutavad ette, et just neil on õigus, sest – nad arvavad, et instinktid on õigemad kui aru, kuna instinktid on vanemad. Järelikult ehtsamad, järelikult…

      “He talked a great deal about Truth also, for he was, he said, “cutting down beneath the veneer of civilization.” It is a durable, ubiquitous, specious metaphor, that one about veneer (or paint, or pliofilm, or whatever) hiding the nobler reality beneath. It can conceal a dozen fallacies at once. One of the most dangerous is the implication that civilization, being artificial, is unnatural: that it is the opposite of primitiveness…”

      Loomulikult on olemas ka selliseid naisi.

      • Õuh – tsitaat on raamatust THE LEFT HAND OF DARKNESS by Ursula K.Leguin.

      • Ma olen alati kahtlustanud, et need mehed ja need naised üldse ei mõtlegi. Kusjuures ma usun, et tglt ka ei mõtle, aga miskipärast nad teavad sõna “mõtlema” ja defineerivad seda kuidagi nii, et nad enda meelest siiski mõtlevad ja et teised nendesugused ka nende meelest mõtlevad. Ja et selliseid on üpris (hirmutavalt!) palju, siis ongi mõtlemisel mitu alaliiki ning definitsiooni tekkinud. 😀

        • Sellepärast ma ütlesingi – arvavad. Kujutavad ette. Ja arvavad.
          Mitte “mõtlevad”. Ei kasutanud seda väljendit ka Rents praegu.

          Ehkki “mõtlema” on tegelikult piisavalt haralise sisuga sõna, et ka nende asemele kõlvata, on need teised väljendid siiski täpsemad.
          Tsill, grill, ninaprill!

        • Eelkõige grill! Ma ka ei mõtle. Mitte täna. -Meil oli kodus krokodill-

        • Mõtlemise eest teatavasti palka ei maksta.

  30. Tere, olen isiklikult pärit Tartust, kuid niivõrd kogenud kui ma poleks (eesti) naiste suhtes siis ma arvan enda poolt et tegelikult on neid päris palju. Olenemata välimusest, jõukusest või tarkustest, tulevad nad ükskord välja. On hakkajaid naisi, kes teevad võilillest leiba ja mida veel, kuid see on vaid meeste unistus täpselt samuti nagu naistelegi nende rüütlid. Eestlased pole üksteise suhtes kuigi leplikud, ilmselgelt on asi juba psüühikas ning ma arvan et see masendav ja üksteist kiuslik suhtumine ongi see mis meid sellistele tasanditele viivad. (Rahaahnus üks neist) Eks ta ole ka kodunt pärit, mida emmed ja issid õpetavad, kuid ma olen kuulnud tarkadelt inimestelt ka seda et Eesti haridussüsteem õpetabki olema ahne, kade ja varas. Nagu meil eestiski, kõik vargused, puudujäägid jms on ametlikult mahakanditud, kus see kõik siis on? See pole vaid eesti naistes vaid ka kogu riigis ja kindel see et eesti haridus süsteem soosib rohkem naispoolt (loogiks -> naiste tugevusjoon)

    Üks naine mõtleb et kui raha pole, siis on elu läbi. – mõistus otsas, 112 (ehk siis näide nendest mimmukestest)
    Teine mõtleb et kui raha pole, siis tuleb plaan B välja võtta.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad