Minusugustel ongi siin maailmas kõige raskem

Täitsa ilma naljata. Jälgin enda ümber olevaid inimesi ja veendun aina enam, et just minu elu ongi see kõige hullem hädaorg.

a) Naine. Rabab nagu loom. Tal on EESMÄRGID. Teda saadab edu. Vahel muidugi ka teatavad tagasilöögid, aga üldiselt rühib muudkui edasi oma eesmärgi poole ja no näed kohe, et kui inimene midagi kätte võtab, siis asi edeneb. Ja ta on õnnelik.

b) Naine. Gümnaasium jäi omal ajal pooleli, sest nagu ta mulle ükskord ütles:”Ma mõtlesin küll, et teen selle matemaatika ära, aga siis ma sain aru, et see on tegelikult täiesti debiilne, et kogu aeg tuupima peab.” Elu on lill. Raha teenib mees, iPhone on alati kõige uuem ja naise eneseteostus on see, et tal on laps. Kui ta tunneb, et sellest jääb väheks, saab ju alati ühe lapse veel teha. Ja ta on õnnelik, tõesti on.

c) Ja mina. Ka naine. Olen esimese naise peale täiega kade ja kuigi ma teise naise moodi olla ei tahaks (ja ei oskaks), kadestan ma seda, kuidas ta suudab oma eluga täiesti rahul olla, kuigi elu keskpunktiks on keegi, kes laliseb ja mähkmetesse situb. Ta tõesti teab, mida ta tahab ja kõik need soovid on üsna lihtsalt täidetavad. Okei, mina tean KA, mida ma tahan, aga see pole see.

Milles siis kühvel? Mis minu elu nii keeruliseks teeb? See, et mul on täiega miljon soovi ja plaani. Need on täiega läbi mõeldud, ma TEAN, kuidas soovitut saavutada, aga … Ma olen nii faking laisk, et ise ka ei usuks. Eile näiteks plaanisin ühe raamatu läbi lugeda, aga jõudsin kümne lk peale, siis rääkisin Malluga kassidest ja siis tuupisin hoopis õhtu otsa itaalia keelt. Okei, kuna ma olen andnud pühaliku lubaduse, et arendan sel suvel oma itaalia keele sõnavara, on itaalia keele õppimine muidugi parem kui mitte midagi (sest see, et mu põhiajendiks oli see, et Duolingos olid asjad vähesest harjutamisest roheliseks läinud, ei muuda seda, et ma reaalselt õppisin), aga see ei muuda seda, et sel konkreetsel hetkel oli see siiski asendustegevus, et vältida midagi, mida ma vähem teha tahtsin.

Oleks ma sündinud USA-s, oleks mulle juba põhikoolis tähelepanuhäire diagnoos pandud (hiljemalt siis, kui ema avastas, et bioloogia töövihiku vahel on tegelikult juturaamat), krõbistaksin Ritalini nagu orav pähkleid ja elu oleks lill. Seal söövad neid sessi ajal ka tavalised inimesed (või noh, vähemalt nohikud ja need, kes muidu päris läbi kukkuda kardavad), on küll retseptiravim, aga nii nagu igaüks teab kedagi, kes müüb kanepit, on igas ülikoolis ka kümme inimest, kes hõlma alt Ritalini müüvad. Aga mina kasvasin Eestis, kus psühholoogi juurde minnakse siis, kui enam muidu ei saa (ja talle reaalselt midagi ka rääkida on), nii et olen sunnitud tunnistama, et mina olen lihtsalt laisk ja lohakas.

Nii pean ma leppima sellega, et naised nagu A rebivad minust mööda “nagu ittuvast kassist”, kui Lõuna-Eesti kõnekäändu kasutada ja B-de kombel ma elada ei oska, vaid muudkui piitsutan end, et midagi suure vaevaga ikka tehtud saaks. Siinkohal mängib olulist rolli see, mida eesti keeles nimetatakse viimasel ajal moodsalt ajajuhtimiseks – mitte et ma eestikeelseid artikleid väga loeksin, kui ma pean juba ameerikalikku möga lugema, loen seda vähemalt originaalis. Paljudest neist asjadest on minu jaoks tõesti kasu. Kui Rents teeb endale korraliku päevaplaani, on tal ka lihtsam sellest kinni pidada. Kui Rents teab, et Perekooli/blogisse/feissarisse/Duolingosse ei saa enne, kui on näiteks 50 lk läbi loetud ja läbi mõeldud, saab see tavaliselt tehtud ka.

Samuti on mulle tõesti kasu konkreetsest päevaplaanist, kus on õhtu lebotamiseks vaba – eeldusel, et enne seda tubli ollakse ja asjad ära tehakse. Samuti on väga palju kasu sellest, kui ma trenni teen (mõtlengi, et hakkan ikka taas jooksmas käima, see vajus juba enne sessi kuidagi väga ära). Ma ei ole päris hästi aru saanud, kuidas see toimib, et kui muidu keerulisse võrrandisse ühe muutuja lisad, läheb kokkuvõttes kergemaks, aga toimib. Vist on asi sellest, et trenn annab lisaenergiat ja lihtsam on aega planeerida, kui oled päeva juba tubli teoga ja süsteemipäraselt alustanud. Ma olen nagu väikelaps, rutiin sobib mulle suurepäraselt, siis ma panen oma graafiku paika ja saan asjad üldiselt tehtud. Siit tuleb järjekordne probleem – mu hetke graafik (nii kauaks, kuni ma sobivama töö leian, mis tähendab, et määramata ajaks olen ma siiski siin) hõlmab vaheldumisi öiseid ja päevaseid vahetusi. Mis tähendab, et ühte konkreetset päevaplaani on mul pea võimatu teha. Nüüd pean ma välja mõtlema, kuidas sellest hoolimata oma elu nii korraldada, et ma saaksin kasvõi natukenegi lähemale A-le, et jõuda vaimsel tasandil kasvõi sammukenegi lähemale B tüünele rahulolule. Ilmselt tähendab see kahe erineva süsteemi kombotamist, aga ma ei ole veel sobivat leidnud. Stressirohke.

P.S. Vähemalt olen ma jätkuvalt rahva lemmik – tudengid tõid mulle keset ööd kingituseks potilille. Väidetavalt selle eest, et ma nii sõbralik ja armas olen. Sõbralikule ja armsale inimesele omaselt küsisin ma esimese asjana muidugi kahtlustavalt, kas nad varastasid selle kuskilt. No tõesti, mul on raske uskuda, et mõni mammi öösel kell kolm ka veel kesklinnas istub ja potililli müüb, tavaliselt hakkavad nad ikka hiljemalt üheksa paiku kodinaid kokku pakkima. Aga lõpuks oli mul ikka meeles aitäh ka öelda, kena ja armas nagu ma olen. Nii et tundub, et vähemalt üks lill, mida ma ise istutama pean, muidu on meil kodus väike potipõllundus maitsetaimedega, mis on rohkem K pärusmaa.

Advertisements

58 kommentaari

  1. Mis lill? Nõges? Mu laps kinkis klassijussile kooli lõpu puhul poti-melissi ja meil oli kodus väike arutelu, et kas see ikka eristub tuntud umbrohust või ei 🙂
    Aga ei, nõgese puhul poleks vist varguse kahtlust, nii et ju sa said midagi igavat.

  2. Ja wdym “B kombel ma ei oska”.
    Mitte ei oska, vaid pole proovinud!

  3. Kadestada seda, kelle elu on lihtsam, vähemalt näiliselt, on täiesti loomulik asi. Teeksin siinkohal ühe ääremärkuse: lapsed ei jää igavesti lalisema ja mähkmetesse sittuma. Nad kasvavad suureks ka. Pigem on eneseteostamise võimalus selles, et last suureks kasvatada, mitte sita koristamises. Isegi kui see ühel hetkel on su peamine töö.

    • to luize

      Ei saa mina aru, mis eneseteostus see on kui kasvatad üles poemüüja, müügiesindaja, veoautojuhi või üldehitaja. Või siis täpselt samasuguse sünnitus- ja pesumasina.

      Või siis lihtsalt “keskmise Eesti mehe” nagu Rents tavatseb nimetada.

      • … või wannabe-anarhisti, kelle hubrist ja eneseülehinnangut ei suuda küll keegi ületada ? 😛

        • to Ray D. Noper

          Just. Nimekirja võib jätkata. Tõin lihtsalt välja kõige tüüpilisemad “eneseteostused”.

          Fakt on see, et enamus ei tooda midagi. Eriti just vaimses mõttes. Milleks seda hädiste kloonide armeed küll vaja on? Tundub, et luize teab aga meile ei taha millegipärast ütelda.

        • Mismõttes “hädiste” ? Sul on mingi siseinfo, mida inimkond saavutama peaks ja nemad ei tee seda ? Ja isegi ei kaalu võimalust, et see äkki ongi see, mida “on vaja” ? 😛

        • to Ray D. Noper

          Jah mul on siseinfot, et inimesel on abstraktse mõtlemise võime. Järeldan, et ta võiks seda omadust arendada ja uurida.

          Praegu kasutatakse aju aga üksnes looma kombel tarbimiseks ja sigimiseks.

          Tulemus: 100 000 töötut; teist sama palju madalapalgalisi ja toetusete peal elajaid; 75% töölkäijate töökohti ehk “väärtust” sõltub maailma kütusehindadest.

          Kuid, jättes majanduslikud väärtused, siis – vaata kasvõi kommentaariume ja blogisid. On see “sõin seda – keppisin sellega – andke mulle toetusi” siis tõepoolest midagi rohkemat kui näiteks lehmad-lambad teeksid kui nad rääkida oskaksid?

          Anna sigadele laudas MacBookid ja nad kirjutavad: “issand, ma sõin täna pannkooke!” või “issand, ma olen rase!”.

        • Kui sul on see võime, miks sa seda ei kasuta, laekass küll ? Ja mida see see võime siis saavutama peaks universumi skaalal ? Selle kohta on ka siseinfot äkki ?

        • to Ray D. Noper

          No mina käin ju ikka sellesse kategooriasse mis oleks võinud sündimata jääda. Milleks minusugust keskpärast wannabe-anarhisti ja trolli siia vaja on?

          Aga point ongi, et ma pole ainus. Minusuguseid mõttetuid troppe on terve Eesti täis. Ja sellepärast ma küsingi, et kus siin see saavutus on? Joodikud ja trollid.

        • Ja pingsalt peab midagi saavutama ? Mis järgmiseks, süüdistad elektrone, kes ikka veel raua-aatomi ümber tolknevad ja pole veel mingi “asjalikuma” aatomi juurde läinud ?

        • to Ray D. Noper

          Vot siin ongi nüüd dilemma. Üks variant on et polegi vaja mingit kõrgemat eesmärki ja elame lihtsalt niisama. Selle versiooni järgi tuleb aga välja, et mina olen täpselt sama väärtuslik kui sina. Ehk keegi ei ole teisest rohem ega vähem vajalik.

          Sellest tuleb ka välja, et mina võin trollida ja räusata nii palju kui tahan, sest olen siia ilma sündimisega juba piisavalt enda olemasolu õigustanud. Ma olen sündinud. See on püha. Ja veedan aega nagu tahan, sest kõrgemat eesmärki nagunii pole.

          Teine variant on siis see, et milleks üldse sünnitada töötuid ja vaeseid ehk milleks sünnitada kogu aeg maksimaalse pressinguga? Milleks õhutada kõiki ludrisid lapsi saama ja maksta neile selle eest veel altkäemaksu?

          Teise variandi kohaselt peaks lapsi saama üksnes need, kel selleks vastavad eeldused ja tahe. Ehk sünnitamine ei tohiks olla iga lohhi inimõigus vaid parimast parimate eelis.

          Kumb variant Ray? Kas ma olen sama väärtuslik kui kõik teised siin kommijad? Või peaks minusugused olemata olema?

          Stupid asshole!

        • Mina leian küll, et sa oled sama väärtuslik kui kõik teised kommijad. Või teise nurga alt, sama väärtusetu. St ma ei leia, et elu oleks väärtus omaette, elu lihtsalt ON. Väärtus võib ta olla kellegi jaoks (näiteks kui ma armastan oma koera, on ta minu jaoks isiklikult väärtuslikum kui president). Samuti ei leia ma, et näide B minust kuidagi kehvem oleks – tal on lihtsalt teistsugused vaated elule ja teistsugused soovid. Küsimus tekib ainult siis, kui mingi X tahab, et Y teda üleval peaks, aga Y sellega nõus ei ole.

          Saab muidugi rääkida konkreetsest kasutegurist – no et mida on maailmale andnud Bill Gates ja mida Rents, aga tegelikult tegutsevad mõlemad selle pärast, et nad TAHAVAD, see on igat pidi lihtsalt vaimne eneserahuldamine.

        • Ray, ma olen nii vana küll, et mind eriti miski enam ei üllata, aga üks asi jääb siiski arusaamatuks – miks, oh miks jätad sa lause lõpus kirjavahemärgi ETTE tühiku?

        • Haha, Morgie, see on vana harjumus “tugevad märgid” lausest tühikuga eraldada… Miks mitte ?

        • Mad – väga valedihhotoomia sul 😛 Muidugi oled algse olemuse järgi sa sama väärtuslik kui teised kommenteerijad – millegi väärtuse määrab tema käitumine, mitte tema olemasolu fakt. Kosmilisel skaalal oleme kõik tühised – meie ainus väärtus on see, mille teised inimesed meile omistavad, ja see väärtus tuleneb meie tegudest nendesamade inimeste suhtes.

        • to Rents

          Et väärtus võib olla vaid üksnes igaühe enese jaoks? Loogiline. Nii Bill Gatesi kui Rentsi elu väärtus saab olla üksnes selles rõõmus või õhinas millega nad oma aega veedavad. Säras, mis on neil silmis.

          Ning just sellest seisukohast ma väidangi, et variant B on kehvas seisus. Ma väidan, et kui inimene saab lapsed, siis kaotab ta just selle “sära”. Kaotab elurõõmu ja õhina. Jääb üksnes rutiin ja igapäevane sehkendamine. Lastega inimene ei lähe enam millestki “põlema”. Tema soovib, et homme oleks kõik täpselt samuti, nagu oli eile.

          to Ray D. Noper
          Teised inimesed annavad sulle väärtuse vaid siis, kui ise nende jaoks elad. Naine, kes saab lapsed, jääb sõltuvaks sellest, mida teised temast arvavad. Tal pole enam valikut, sest tema elu sõltub suuresti tema mehe ja sugulaste ja tööandja tahtest.

          Inimesele, kellel ei ole lapsi, ei saa teised väärtust anda kui ta ise ei taha. Lastetu inimene on vaba ja võib hetkega kõike oma elus muuta. Üksnes tema ise määrab oma väärtuse.

          Jutu point: niikaua, kuni sul pole lapsi on veel kõik võimalik. Kannapöörded ja radikaalsed muudatused. Variant B elu on aga paratamatult paigas ja midagi uut enam nurga tagant ei tule. Minu arust on selline seis inimese jaoks kõige kohutavam.

        • Lastega inimene ei lähe enam millestki “põlema”?
          [tsenseeritud] kui loll argument.
          Mõttekas või mitte, ma ei tea eluvõõramat inimest, kui Mad.
          Ja niipalju võiks inimesel siiski enesekriitikat jätkuda, et ta ei nõua teistelt oluliselt rohkemat, kui ta iseendalt nõuab.
          Niisama oleleja ärgu nõudku, et inimesed oleksid kõik paduidealistid ja visionäär ärgu nõudku teistelt pragmaatilisust. Muidu oled nagu Vana Testamendi Jehoova: “Tehke minu sõnade aga mitte minu tegude järgi”.

        • to Morgie

          Ma pole teistelt midagi nõudnud. Aga muutused saavad alguse inimestevahelisest suhtlemisest. Uute ideede jagamisest. Kui otsid natuke foorumites, siis näed, et juba päris paljud naised on mõistnud, et lapsi saada ei ole üldsegi mitte hea asi.

        • Madile vaidleks küll vastu. Suurem osa loominguinimesi omab lapsi, mõned isegi päris suurt karja.

        • to mar

          Enamus nende loomingust ja kõigele aluse pannud tehingutest on toimunud enne laste saamist.

          See on ka loogiline, sest laste kasvatamine vajab stabiilset ja turvalist keskkonda. Millegi uue loomine on aga alati seotud riskiga.

          P. S. loominguks ei loe me siin muidugi mingit tarbe-pläkerdamist vaid ikka radikaalselt loksutanud asju.

        • Mad, see ei ole tõsi. Ükskõik, kas sa vaatad rahvusvahelisi suurkujusid (nagu Mozart, Shakespeare, Puškin, Tolstoi, Rembrandt, Picasso jne jne) või meie oma Marie Underit, Jaan Krossi, Arvo Pärti, nad kõik lõid suurteoseid laste kõrvalt. Paljud kirjanikud ja kunstnikud on hoopis öelnud, et lapsevanemaks saamine andis neile hoopis uut või isegi senikogematut inspiratsiooni.

        • to mar
          Me nimetame loominguks muidugi täiesti erinevat asja:)

          Aga ega sel teemal polegi mõtet vaielda. Tuleks pigem vaadelda tuttavaid inimesi, kes on lapsi saanud. Lihtsam on jälgida neid kel juba 2 või rohkem last. Nende muutus torkab teravamalt silma.

          Arvan, et igaüks märkab, et lapsi saanud inimesed on SISEMISELT teistsugused kui olid enne. Aga ses mõttes sisemiselt, et FÜÜSILISELT sisemiselt. Nad ei ole enam “actionit” täis nagu enne olid. Nad on hakanud kiirelt vananema.

        • Lugejad võivad Madi kommentaarides näha suisa õpikunäiteid “no true scotsman” ja “moving the goalposts” loogikavigadest 😀

        • to Ray D. Noper
          Eh, ma olen oma ajast ees lihtsalt:))
          Nagu Giordano Bruno. Varsti mind saadetakse tuleriidale selle laste-saamise-kahjulikkuse jutu pärast:))

        • Mad, ma arvan, et sul on lihtsalt see tunnelnägemise juhus, kus pilk klammerdub mingisse kinnisideesse ja teadvus filtreerib julmalt välja kõik sellega vastuolus olevad faktid (mida antud juhul on palju). Sellega kaasneb tavaliselt ka suutmatus vastuargumente üldse protsessida ja hiljem mäletada, et alternatiivset vaatenurka vähemalt kaaludagi.

        • Kui sa arvad, et sa oled selle jutuga “oma ajast ees” pead sa ilmselt mõnituhat aastat ajast maas olema lisaks sellele 😛

      • ära’nd ehitajatega (ega nende emadega) küll tüli nori, eesti mees sobib natuurilt ehitajaks väga hästi, missest, et kuvand jah alb on.

      • Ei saa, siis ei saa.

      • Peab lausa küsima, kas on üldse keegi, kelle vanemate jaoks on saavutus tema üles kasvatamine? Ehk siis on silmapiiril mõni indiviid, kes toodab või on muidu kasulik?

      • Selle kõik kannataks veel välja, peaasi, et poeg ei hakka hiljem blogis kirjutama, et miks ma ta küll sünnitama pidin. Siis ma oleks küll vist natuke õnnetu.

        • Eks see oleks ka täiuslik kättemaks lapse poolt. Ja loodetavasti teeks ta seda vähemalt (ükskõik mis keeles) grammatiliselt korrektselt – see ka ju lohutaks natuke.

  4. Ei maksa poemüüjaid, autojuhte ja ehitajaid halvustada midagi. Nende olemasolu ühiskonna funktsioneerimiseks on vajalikum kui mõne magistri või doktori.
    P.s. Minu lapsel on kaks magistrit. Mitte et mina oleks osanud teda eriliselt hästi suunata. Talle endale lihtsalt meeldis õppimine rohkem kui koristamine ja nõudepesu.

  5. Kuna inimene ei ela igavesti ega isegi mitte peaaegu igavesti, on lapsed kui sellised ühiskonna toimimiseks täiesti hädavajalik element. Kuivõrd ühiskond ilma jätkusuutlikkuseta pole ühiskond ja see jätkusuutlikkus eeldab ka ainelist baasi, statistilist inimtegurit. Niisiis: lapsed on ühiskonnale vajalikud.

    Iseasi on mil määral – nii, nagu vesi on organismile vajalik õiges koguses ja õigel viisil ja liiga palju vett viib veemürgistuse või uppumiseni, samamoodi ka inimeste hulk planeedil ei tohiks ületada teatavat maksimumi.

  6. Suur aitäh teile, sõbrad, nagu näha, olen juba saanud palju häid ideid, kuidas sujuvamalt A gruppi üle minna.

    Kuigi tuleb tunnistada, et tegelikult on Kauri soovitus B-grupi elu harjutama hakata üsna hea. Näiteks esimest korda tee ääres hääletades oli ka täiega mark – “nad kõik ju näevad, et ma seisan siin käsi üles tõstetud”, – aga järgmine kord oli juba savi. Sellega on ilmselt sama moodi.

    • Lisaks A ja B grupile on olemas ka AB ning 0 grupp. Ka ei maksa unustada jeesusfaktorit. Ära nukrutse, valik on zzinu!

  7. Hullmaxi argumendid võiksid olla natuke isegi tõsiseltvõetavad, kui nad ei oleks nii kategoorilised ja samas üldised. Et kui kellelgi on lapsed, siis on ta kasutu. Punkt. Mitte midagi kasulikku enam ei tee. Ja ükski mees ei ole kunagi tahtnud mingeid lapsi ja kõik naised, kes on emad, on lihtsalt sünnitusmasinad ja pesupesemismasinad ja igavesti sõltuvad kõigist teistest, kellel nende lastega tegelikult mingit asja ei ole. Ma isiklikult ei tunne ühtegi sellist inimest ja pole ka emana kuidagi tundnud oma “sädet” kustuvat, aga noh, mis ma ka tean. Minu taandareng algas juba rasestumisega ja kuna see juhtus varakult, siis pole mul üldse mõtet rääkida. Sest nagunii olen ma juba trolli tasemele taandarenenud.
    Jääb üle vaid kaasa tunda, sest raske peab olema elada inimesel, kes enda ümber ainult mõttetuid inimesi näeb. Mul oli see periood kunagi 17-aastaselt, selline teismelise kõiketeadja-pilk. Aga kuna see oli enne rasestumist jällegi, siis ilmselt on nüüd lihtsalt taandareng toimunud.

    • Kui sa ütled “trolli”, siis kas sa mõtled seda bussi, neid kes Norras elavad kuulu järgi, või inimest, kes netis mõttetuid kommentaare loobib? Ma nimelt kujutasin bussi ette ja siis ajas veidi naerma.

      • Ikka seda ratastega muidugi. Tead ju, kui tädil on rattad all, siis on ta buss.

    • to luize

      Mina olen hull ja kõik mu argumendid on kategoorilised:))

      Aga see 17-aastase vihje on hea ja sobib selle teema konteksti. Ma olen tõesti nagu 17-aastane. Kõiketeadja ja kõike põlgaja. Vaidleja ja kergelt ärrituv.

      Ning olen seda selle tõttu, et mul ei ole lapsi. Kui ma saaks kellegiga lapse, siis muutuksin ma täiskasvanuks. Tõsiseks. Lapse sündimise hetkest jätaksin ma “elu mõtte” otsimise ja vaidlemise ning hakkaksin korralikult tööl käima. Hull Max oleks surnud. Vaid sõbralik ja tolerantne pereisa kirjutaks aeg-ajalt tunnustavaid kommentaare nagu “väga tore” või “mulle ka meeldib” või “nii ilusad pildid”.

      • Kas sulle tundub, et pereinimesed kirjutavad siin ainult sõbralikke kommentaare? Minu meelest on pereinimesed siin korduvalt karvupidi kokkugi läinud.

        • Mu meelest on mitmed pereinimesed siin ikka leebelt väitnud, et laste saamine ei tähenda automaatset seda, et pekki läheb kohe. Enamasti ei lähe ikka.

      • Ma kahtlustan, et laste (mitte)olemasolu on sinu puhul küll vägaväga otsitud põhjuseks 😛

      • Kui Rents ja Max koos lapse saaks, oleks mõlema probleemid korraga lahendatud. R, tahtsid plaan B-d proovida või jaa?

        • TEGELIKULT tahtsin ma esmalt oma magistritöid kaitstud saada, karjääri teha, maailmas reisida ja põnevat elu elada. Õnneks on teie abivalmis kommentaarid (mis õpetavad mind end kokku võtma ja aega paremini planeerima), mind sel teel palju edasi aidanud.

          Iroonilisel kombel on seekord ainsana peaaegu teemasse Mad, kes ütleb, et ära ainult sünnita, muidu läheb päris perse. 😀

        • to kaur
          Oi-oi-oi:))))
          Ma muutuks üsna kiirelt Rentsi tallaaluseks. Ma olen internetis kõva mees aga reaalis lasen naistel alati end ümber sõrme väänata:))

      • Mul on üks sõber, kes aastaid väitis, et kui tuleb tüdruk väitega, et neil on laps sündimas, siis ta poob ennast ausõna üles. Elu näitas, et ei poond. Ega muutunud oluliselt teiseks inimeseks ka mitte. Aga võibolla oli ta vaikselt kodustunud juba, nii et keegi ei märganudki muutust.

  8. Mina tunnen küll inimesi, keda pärast laste saamist huvitab ainult enda kutsikate heaolu, mitte inimkonna heaolu. Aga nende kõigi ühiseks jooneks on jällegi see, et enne laste saamist huvitas neid ainult iseenda heaolu, mitte inimkonna oma. 😀

    • Mul kutsikaid ei ole aga ikkagi ei morjenda mind inimkonna saatus kuigivõrd 😛 Aga samas, ma olen Hullmaxi arvates nagunii juba mõttetuks tunnistatud nagunii, niiet võin rahulikult elada selle nimel, et võimalikult lõbus oleks 😀

      • to Ray D. Noper
        No selle mõttetuks tunnistamisega on siiani ikka vastupidi olnud. Pereinimesed lendavad kambaga lastetute naiste kallale tavaliselt.

        Aastaid tagasi oli mul üks väga hea tuttav, selle näite A tüüpi tüdruk, kes oli kogu aeg õppinud ja ise pangas karjääri teinud. Ostis oma raha eest endale korteri ja auto.

        Aga aeg-ajalt nuttis ta jälle kui oli kusagil oma sugulaste mingil üritusel pidanud käima, sest õelad pereemad juhtisid jutu alati sellele, et tal ei ole lapsi. Need õhtud olid talle tõeline kannatus.

        Mina aga ei saanud aru, et mida fakki? Need mõnitajad olid ise täiesti lööbakile vajunud tädid, oma meeste suvast sõltuvad, enamuse elust nelja seina vahel veetnud ja mõnitavad seda, kes on suure vaevaga end koolidest-töökohtadest ülespoole pingutanud.

        Ma siis mõtlesin tollal, et hakkan edaspidi ikka sõna võtma kui midagi sellist näen, sest minu jaoks naine-isiksus on kordades rohkem väärt kui isikupäratu pereema.

        Et ma olen nagu isepäiste naiste kaitseingel või midagi taolist:))

        • Mina pole küll eriti seda kogenud. Ema vahel vingub, et lapselapsi tahaks, aga otseselt seljas ei ela keegi.

        • Kusjuures ma ka ei saanud aru, kui mulle räägiti, et selliseid sugulasi on olemas. Mul ei ole selliseid. Need oleksid võikad küll. Aga ega ma muidugi ülearu palju sugulastega ei suhtle ka samas, äki ole pidevalt kõneaineks ja ise ei tea seda lihtsalt.

        • ma jälle mõtlen, kas inimene nutaks selliste juttude peale, kui ta sisimas sellega ise nõus ei oleks või oma valikutes ei kahtleks? loogilisem oleks ju, et tuleb koju ja hoopis naerab, et kujuta ette, mis iba mulle õhtu otsa aeti.

        • Vaata – sa ei saa hüvitada üht sorti terrorit sellega, et terroriseerid ise teises suunas, Max. Terror on igal juhul terror, olgu mustadelt valgetele või valgetelt mustadele suunatud.

          Mina olen seda meelt, et olgu iga inimese vaba valik*, saab või ei saa lapsi ja mitte keegi pole seepärast teistest vähem väärtuslik, kas tal on või ei ole lapsi ja et igaühe jaoks ongi lihtsalt tema ise oma elu ekspert.
          Sinu poolt kirutud tädid ja sina ise olete täpselt samas paadis ses mõttes, et te väidate, nagu oleks teile mittesobinud valiku teinud inimese elu mõttetu. Sa ei ole parem kui sinu poolt kirutud tädid. Su meetodid on täpselt sama halvad ja hoiak täpselt sama kinnisideeline.

          *Ühiskondlikus plaanis leian ma küll, et praeguses olukorras peaks sündivust piirama, aga seda tehes peaks siiski inimestele jääma valikuvõimalusi. Nt kasvõi nii, et müüd oma lastesaamiskvoodi kellelegi maha kasvõi, kui soovid.

  9. Kui sa tahad soovitusi, siis neid on raske anda, sest eri inimestel ei tööta samad asjad, aga üks, mis mind vahepeal aitas, oli see, kui ma ei seadnud endale mahulisi eesmärke (à la “raamat õhtuks läbi”), vaid ajalisi (“täna veedan 4 tundi selle raamatuga”). Mul oli asi sõnastatud umbes nii, et “4 tundi teen seda, mille eest raha makstakse, 4 tundi tegelen tantsimise/mälumängu/laulmisega vms asjaga, mis mind nelja seina vahelt välja viib, 8 tundi magan ja 8 tundi jääb söömise ja niisama kodus lebotamise peale”. Selline päevaplaan mõjus rahustavalt, sest 4 tundi tööd teha ei tundu ju väga hirmus. Kusjuures seda rakendades selgus, et ma saan vajaliku koguse tööd tehtud tegelikult vähema ajaga kui 4 tundi – seni, kuni ma mõtlesin terminites “täna õhtuks x lehekülge valmis”, tundus, et oi-oi, kindlasti läheb selle peale pool päeva ära, oi kui hirmus, ma kohe ei viitsi, parem rallin natuke mööda blogisid ringi; aga kui eesmärk oli seatud vähem hirmutav, siis oli kergem kohe asja kallale asuda ja vaba aega tekkis lausa rohkem.

    Aga teine lahendus on peseks-või-sokke-sündroom enda huvides ära kasutada – täpselt nagu sa Duolingoga teedki. Et prokrastineerimine oleks alati produktiivne.

    • aa, üks nõks tuli veel meelde. Ma avastasin, et mul on palju kergem motiveerida end millegagi pihta hakkama (enamasti on see kõige raskem), kui ma ei sea endale erilisi ootusi, mis võiks mind ära hirmutada. Nt nõude ärapesemine õnnestub paremini siis, kui ma ei alusta mitte mõttega “ma pesen nõud ära”, vaid mõttega “ma pesen niipalju nõusid kui viitsin ja kui üle ühe ei viitsi, siis rohkem ei pesegi, keda kotib.”

      • Ma ei tahaks öelda, et sa oled mu kõige lemmik, sest ma tegelikult tõesti naudin ka Madi ja Ray jne kommentaare ja lemmikut on raske välja tuua, aga mul on väga hea meel, et vähemalt üks Nodsu ka olemas on. 😀

  10. Ma muidu ei tee väga palju plaane (meenub üks tüüp (Rimmer?) Punase kääbuse raamatuist, kes kogu kosmoseakadeemia eksamiteks õppimise aja udupeente plaanide-graafikute tegemisele kulutas), aga suuremate tõlketööde puhul olen teinud küll. Tavaliselt üsna alguses, et eesmärgid oleks pisikesed (no 2 lk tööpäeva õhtul ja 5 lk nädalavahetuse päeval tõlkida ei tundu ju hirmus?), et siis rõõmsalt plaane ületades ennetähtaegselt valmis saada.

    Ma muuseas olen vist AB-kategooriast – siiani isemajandav (suhteliselt), aga peatselt ülalpeetavaks hakkav, sest kavatsen oma pea-aegu kolm magistrikraadi lapsesaamisega kaasnevast ajupehmenemisest tulenevalt vastu taevast lasta.
    *Mõistagi ma siinkohal ilgun jällegi.*


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

  • Kategooriad