siit ja sealt

Kallis

Ei tea, kas ma olengi selline vähenõudlik, aga minu meelest oleks pildil olev auto täiega äge. Aga ehk olen ma lihtsalt heas tujus, sest mu viimase kohustusliku aine hinne pandi välja ja see oli A.

Mõtlesin täna hommikul mitu minutit, kas minna enne tööd jooksma või mitte. Läksin. Ja pean taas kord ütlema, et ma olen korduvalt kahetsenud seda, et ma trenni EI teinud, aga mitte kunagi selle tegemist. Muide, vaatasin oma trennipäevikust järgi, et eelmine kord käisin ma järjest jooksmas ainult seitse nädalat. Seitse nädalat. Ja sellest piisas, et inimesed hakkaksid vinguma, et see on nagu spordiblogi. Räägi veel mõistvast ja ustavast lugejaskonnast. :S

Magneesiumist (või venitamisest või magneesiumist JA venitamisest) on vist kasu, täna hommikul ärkasin selle peale, et jalg tahtis PEAAEGU krampi minna, aga päriselt ei läinud. Nii et vist liigub paremuse poole. Ma tean, et kannatus õilistab, aga tegelikult on vaks vahet, kas tead, et suvalisel hetkel võib tellis pähe kukkuda või tead, et tõenäoliselt saadki iga paari päeva tagant mingi paugu kirja.

Eem, nii sisutihe vist olengi, sai nagu kõik öeldud.

P.S. Lõpetuseks nohikuromantikat – duolingo aitas ühel poisil sõbrannale abieluettepanekut teha. Täiega numpar.😛

P.P.S. Ei lähe hästi eelmisega kokku, aga ärge laske tujul langeda. Ma viitsisin alles nüüd lõpuni lugeda Madi viimase postituse. See ilmselt tähendab midagi, et ta näeb lahendusena ainult surma, hullumeelsust või mõttetut elu, kuigi mees võiks ju ühineda rohebarettidega, mina vabatahtlikuna Aafrika AIDSihaigete juurde, midagi õhku lasta või teha mõnda neist muudest paljukiidetud asjadest, mis tõesti maailma muudavad – tema tegelased ei astu kunagi seda sammu, et reaalselt midagi muuta. Nad ainult unistavad sellest, et nende elu oleks midagi enamat, kuid ebaõnnestuvad ja valivad kas tülpinud elu viinaklaasi kõrval või enesetapu. Meenub kohe Dostojevski Raskolnikov, kes oli kindel, et maailmas on võitjad ja kaotajad, mitte õige ja vale – ja siis, kui ta ise sinna kaotajate poolele sattus, otsustas lõpuks südamerahustuseks, et tegelikult ta siiski eksis ja ta ei tunne end nii kehvasti mitte selle pärast, et ta kaotaja oleks, vaid selle pärast, et ta käitus valesti. Meie aju loob meile alati mingi mugavustsooni. Ka see, et teised kannatavad samuti, võib lohutust pakkuda.

27 kommentaari

  1. Pilti pole näha, sest meeldib.ee ei luba otse linkida. Kopeeri endale ja pane uuesti üles.

  2. Mul on maal kuuri all säärase auto katusega variant, nii et tahtmise korral annab organiseerida. Ah ei, siiski, meil on taskutega sapakas, siin pildil on mingi muu asi.

  3. Lihaskrampide vastu soovitati onkos kaaliumit (koostöös magneesiumiga). Pidi lihaste ainevahetuse seisukohalt oluline olema.

    “Kaalium on peamine rakusisene katioon, mis osaleb lihaste, südame, neerude ja kesknärvisüsteemi ainevahetuses, määrab sile- ja vöötlihaste toonuse, toimib neuromuskulaarses erutusjuhtes.”

    Trennitegemine tekitab suurema kaaliumivajaduse (higistamise tõttu). Kaaliumi päevane soovitus on 3100-3500 mg, 3300 mg kaaliumi sisaldub näiteks:
    * 270 g kuivatatud virsikutes,
    * 350 g läätsedes,
    * 450 g mandlites,
    * 500 g rosinates,
    * 660 g keedetud kartulites,
    * 1,4 kg banaanides.

    http://www.toitumine.ee/kaalium/

  4. Vaata Rents, siin mõned postitused tagasi sai kommentaariumis räägitud, et inimese elul ei ole ega pea olema mingit “kõrgemat eesmärki. Et me “lihtsalt oleme”. Lihtsalt elame.

    Kuid sellestsamast seisukohast järeldub ka, et pole üldsegi tähtis, mida keegi teeb või tegemata jätab. Kas ta päästab maailma või istub ühe koha peal, niikaua, kuni kivi pähe kukub. Kuna meie eksistentsil eesmärki ei ole, siis on tegevus ja tegevusetus võrdselt tähtsusetud. Kas ma vingun ja halisen või lähen ja “saan meheks” – mõlemad valikud on tähtsusetud.

    Välja arvatud muidugi sigimissooviga naiste jaoks. Naiste jaoks on oluline, et ümberringi oleks võimalikult SST ehk sigimiseks soodsad tingimused. Et võimalikult palju mehi oleks sigimisele häälestatud. Selle tõttu naised kogu aeg promovadki positiivset tegutsemist, et see on sigimiseks ja järglaste eest hoolitsemiseks vajalik.

    Seetõttu ei tunne maailm ka naisfilosoofe, sest elu üle järele mõtlemine tekitab kahtlusi ja õudust ning varjutab sigimiskihu ja tekitab ükskõiksust järglaste saamise ja nende eest hoolitsemise suhtes. Sigimiseks on vaja meest, kes ei mõtle vaid tegutseb. Maha ja taha. Elab ja naudib positiivselt kõike mida elu pakub.

    Ma olen kindel, et sa leiad laste saamiseks positiivse tegutseja mehe ja mina saan ka edaspidi jääda sinna hindu kaosejumalanna Nirrti parteisse, kes riietub üleni musta ja kes on alati seal, kus on kannatused ja masendus.

    • Muidugi ei ole tähtis – lihtsalt need sinu loodud kirjanduslikud (ent elulähedased?) karakterid on õnnetud just selle pärast, et nad TUNNEVAD, et nende elul pole mõtet. St just nende jaoks isiklikult on see elu mõtte otsimine väga oluline, kuid nad ei suuda seda leida. Selles mõttes on need keskpärased “tädid” paremad, et nad tunnevad oma elust rõõmu (nagu on minust parem see hiljuti kirjeldatud näide b, kellel pole õnneks palju vaja). Aga on ka selliseid mehi ja naisi, kes leiavad elu mõtte, näiteks Piirideta arstidki said nii alguse.

      Aga elust. Mu isa armastab mõttetera “Esimene mesi, teine vesi ja kolmas kusi” (mis muide pärineb ühelt naisterahvalt, kuigi ega ma ei tea, kust tema selle sai) – eelkõige suhete, aga ka kõige muu kohta. Mõeldes siis seda, et iga asi kaotab oma uudsuse ja võlu ja on lõpuks mitte enam lihtsalt tuttavlik (sest kõik kordub, võid võtta uue naise, aga ka temaga kõik kordub), vaid suisa tülgastav. Mina (veel?) nii ei arva (st arvan, et kõik kordub, aga mitte seda, et see ilmtingimata tülgastav peab olema), aga eks mul on ka parajalt aega selle seisukohani jõuda.

      • Minu jaoks on elu liiga intrigeeriv ja huvitav, et seda pereinimeste, lammaste ja sigade kombel turvaliselt laudas matsutades mööda saata. Poris püherdav siga on enda arust kindlasti õnnelik.

        • Naisfilosoofe tunneb maailm küll. Vähem neid on, kui mehi, aga põhjuseks pole mitte niivõrd sisemine orienteeritus kuivõrd sotsiaalne tellimus ja asjaolu, et naistele on pika aja jooksul olnud ligipääs haridusele piiratud.. Kui sa elu vastu tõesti huvi tunneksid, siis sa teaksid sedagi.
          Pereinimeste elu ei ole tegelikult turvaline. Kasvõi majanduslikult – jälgi statistikat. Laste saamine viib inimese kohe vaesusriskile lähemale.

          Turvaline on sellise inimese elu, kes väldib igasugust vastutuse võtmist ja ise millegi tegemise asemel vingub, et miks teised ei tee.

        • to Morgie
          Nende elu on turvaline, sest nad ei pea enam kosmose tühjusele silma vaatama. Neil on igapäevamured, mis hoiavad tegevuses ja tõrjuvad kõrvale enda tühisuse tunnetamise.

          Pereinimesed on nagu narkomaanid. Piiratud silmapiiriga maailm. Iga päev on vaja hankida järgmine doos. See kohustuslik vajadus tõrjub kõik muu kõrvale ja silmaklapid kaitsevad universumi tühjuse eest. Narkomaanid ja pereinimesed on õnnelikud nagu orjadki. Ahelad annavad neile “elu mõtte”.

        • “Nende elu on turvaline, sest nad ei pea enam kosmose tühjusele silma vaatama. Neil on igapäevamured, mis hoiavad tegevuses ja tõrjuvad kõrvale enda tühisuse tunnetamise.”

          Ega sul, Mad, seda mõtet ei tule, et neil on LISAKS tühjusele ja kosmosele silma vaatamise veel see mure, kuidas oma hord ära toita ja nende sitt ära vedada?

          Ja tglt kosmose tühjusele silma vaatamine ei olegi justkui väärtus omaette, vaid pigem põrsana mudas ja omaenda kannatuses püherdamine. Ma ei oska öelda, kas enda tühisuse tunnetamine pärast 15ndat eluaastat üldse väärtus on, isegi mingi kõrvalise väärtusega väärtus.

          Tegelik väärtus on minu jaoks maailmas sellel, et seal on kõiksuguseid hulle ja vähem hulle, s.t paljunejaid, mittepaljunejaid ja paljunejate üle oigajaid ja mittepaljunejate üle oigajaid ja kogu see kupatus ning kompott – emad Theresad ja Hitlerid või sedasi, seinast seina. Elu on nauding elu pusleolemusest, tahan ma öelda, ning sellest, et igaühe jaoks on see erinev pusle. Ja et nende elu on ka pusle, kes puslesid täiega vihkavad ega pea seda üldse mitte naudinguks.😀

          Ja seda ka, et ega need, kelle jaoks elu ei ole masekas ning tühjus ega depressioon, ei oska oma eludega paremini hakkama saada, kui need, kelle jaoks elu seda on. Ega neil ei ole ka mingit sünniõigusega kaasa tulnud salateadmist oma elu pusle kokku panemiseks.

        • Ok, teie võit.
          Ma seekord ausalt luban, et lõpetan trollimise.

        • Trollimine on see ikka siis, kui sa lahmid teemast ja vastuargumentidest täiesti mööda. Seekord oled sa ju viisakas olnud.

  5. Näh, miks sa maha võtsid selle lõigu? Just läks huvitavaks:))

  6. Aga üldises mõttes on see jutt viimases lõigus muidugi õige. Ega see internetis kommenteerimine midagi muuda. Pooleteist aastaga peaks olema nüüd selgeks saanud, et minul siin blogosfääris kaasamõtlejaid ei ole ja ma peaks lõpetama pereemade ärritamise ning tegema midagi reaalselt.

    • Ma arvan, et kaasamõtlejaid on Sul vägagi palju, kuid kaasanoogutajaid napib.

  7. 1,4 kg banaane päevas! See meenutab mulle rmt To Kill a Mockingbird, kus üks poiss õgib banaane, et koguda kehamassi, et saada pesapalluriks. Või oli see jalgpallur (see ameerika variant, kapp-pallur). Praegu hakkan üldse mõtlema, kas see oligi see raamat… Aga nuuma peal olemiseks on banaanid head.

    Ma pakun, et selleks vist on need spordijoogid oma igasuguste sisaldustega, et krampe ei tuleks jne. Ehkki öövalvet ei saa lausa spordiks nimetada. Vbl piisab lihtsalt vee joomisest?

    • See 1,4 kg banaane päevas on koomilisevõitu jah. Aga see rajaneb ilmselt eeldusel, et inimene kaaliumit mingil muul moel ei manustagi, s.t., midagi muud ei söögi. Kes seda teab, mis nad seal toitumine.ee lehe peal arvavad.🙂

      Neid arvutusi on teistsuguseid ka. Üks näide:

      “Kaaliumi ööpäevane vajadus täiskasvanud inimese jaoks on erinevatel andmetel umbes 1,4…3,0g. Konkreetne vajadus sõltub inimeste kehakaalust, füsioloogilisest seisundist, kehalisest aktiivsusest, elukoha kliimast jne. Näiteks oksendamine, kestev kõhulahtisus ja rohke higistamine suurendavad tunduvalt kaaliumi vajadust.”

      Ehk siis: siin soovitatud maksimumkogus on toitumine.ee meeskonna poolt soovitatud miinimumkogus. Samas on selle 1400 mg kokkusaamine lihtne:

      “1 klaas keedetud spinatit 1160 mg
      1 klaas keedetud sojaubasid 970 mg
      keskmine papaia 710 mg
      pool avokaadot 650 mg
      pool klaasi rosinaid 650 mg
      1 klaas keedetud aedubasid 630 mg
      1 klaas keedetud lehtkapsast 600 mg
      1 klaas ploomimahla 600 mg
      10 datlit 520 mg
      1 klaas apelsinimahla 500 mg
      banaan 440 mg
      1 klaas värskeid herneid 420 mg
      keskmine nektariin 420 mg”

      http://buduaar.ee/Article/article/kaalium-aitab-korge-vererohu-vastu

      Minu kaaliumitopsis on 150 mg-sed tabletid ning soovituslik kogus on 1-4 tabletti päevas vastavalt vajadusele ehk maksimumkogus 600 mg päevas. Haiglas antakse tavaliselt 2 x 600 mg päevas, töötab südame rütmihäirete puhul hästi.

      Magneesiumit ja kaaliumit peaks tegelikult võtma koos ning enamvähem võrdsetes kogustes. Panangini tabletid on selles suhtes klassika, trennitegijatele piisab ühest tabletist päevas, et lihaskrampidest hoiduda. Midagi saame ju kõik ikkagi toiduga ka, ma arvan.🙂

      http://www.kliinik.ee/static/ravimid/PIL/PIL_1115233.pdf

      • Palju need maksavad?

        • Panangin 50 tabletti: viie euro ümber (5.04 on Elvast ostetud purgi peal).

          Vitatabs Kalium 120 tabletti: seitsme euro ümber (6.90 on Tartust Maarjamõisast ostetud purgi peal). Kui magneesium on juba ostetud, siis võib selle ju lihtsalt juurde võtta.

          Käsimüügiravimid mõlemad. Hinnad mõnevõrra varieeruvad apteegiti, üle viiekümnesendiseid erinevusi pole küll siiani täheldanud.

  8. Väga sujuvalt unustatakse ära kaks asja.
    1. Laste saamise ja Madi postituses kirjeldatud joodikuelu (sest joodik ei ole narkar, kes reaalsust väldib, eks) vahele jääb veel väga palju muid võimalusi. Näiteks kas keegi tahab väita, et need piirideta arstid või ema Teresa ei vaadanud universumile silma?

    2. Füüsiline lastesaamine ei tähenda ju sugugi alati pereinimeseks saamist. Mad arvab, et kui tema saaks lapse, saaks temast igatahes pereinimene. Aga kui palju on Eestis mehi, kes jätkavad lastesaamisest hoolimata oma tavapärast elu, ükskõik, kas tema naine/mees on siis nende ühises kodus (on ka palju inimesi, kellel polegi sellise eluviisi vastu midagi, eriti kui nad piisavalt teenivad, et üksi last kasvatada) või kolib ära ja hakkab üksikemaks/üksikisaks.

    • 2. “Kui palju on… ” – Suhteliselt vähe on.

      Või siis teine vastus, “sõltub sinu tutvusringkonnast”. Kui ma oma kodanliku keskklassi pilguga ringi vaatan, siis on rongaisasid ja üksikemasid mu tuttavate seas paar-kolm tükki.

      Samas kui kaugemale vaadata (nt kui ma oma ida-virumaa maakodus kohalikega räägin), siis ei ole SAPTK “mees, naine ja nende lapsed” üldse olemas, mehed on kusagil ära ja naised omakorda elavad, ja ilmselt ka kepivad, kellega ja kuidas saab.

      • Surmakultuurlased oma SAPTK-iga võiks, jah, näiteks üksikvanemate probleeme lahendada inimeste spämmimise asemel… A see nõuaks reaalset tööd mitte vahu suunurgast välja ajamist, eksole…

    • ” piirideta arstid või ema Teresa ei vaadanud universumile silma?”
      Ema Teresega kohta olen skepikute FB lehelt lugenud Martin Välliku ja mõne teise taolisi väiteid nagu: tundis rõõmu teiste, s.o. vaeste ja laste kannatustest ja tema haiglad olid rohkem surmalaagrid. Ka suurem osa rahast, mis talle heategevuseks annetati, olevat läinud katoliku kiriku põhjatutesse taskutesse, mitte vaeste-väetite abistamiseks. Kas see hinnang on õiglane või ei, isiklikku seisukohta ma ei võta, pädev pole ja allikaid ei hakka ka taga otsima, aga tahtsin tähelepanu juhtida, et ema T. ei pruugigi igaühe jaoks eriti hea näide humanismist ja isetusest olla. Piirideta arstide koha pealt arvaks ise, oma peaga, et säärane tegevus võib vägagi hästi reaaleluliste isiklike probleemide eest põgenemiseks sobida, ja võib ka universumile silmavaatamist edukalt vältida aidata. (mitte, et ma nüüd päris hästi aru saaks, mida see viimane endast üldse kujutama peaks või et ses midagi paha oleks🙂

      • No ma eeldan, et Mad mõtles seda, et inimesed ei tunnista seda, et kõik on mõttetu, me kõik sureme ja elu on üks mureorg – ükskõik, kas ema Teresa ajas raha kirikule kõrvale või mitte, seda, et elu on üks mureorg, nägi ta kindlasti (isegi, kui ta selle peale sadistliku rõõmuga käsi kokku lõi).

        • Näiteks mina ei tunnista, et “kõik on mõttetu, me kõik sureme ja elu on üks mureorg”… Mumeelest pole lihtsalt universumil mingit sügavamat tagamõtet ja me kõik sureme (k.a. universum), aga see on ju hoopis posiitvne – seab tegevusele limiidid… Hea inimene jõuab hea olla küll ja ükski persevest ei saa igavesti persevest olla😀

  9. Elu mõtet ehk tõesti igaüks ei pruugi otsida aga rõõmu elust võiks ikka tunda ja otsida, sest rõõmutu elu viibki kosmose tühjusesse vahtimisse ja mõnel juhul ka kõigi nende põlastamisesse, kes “mugavuse poris püherdavad”.

  10. […] kui juba jutt blogidele läks… eile sattusin Pärdikute Päevaraamatus lingile, kuidas Duolingo aitas abieluettepanekut teha.. ma polndud varem Duolingost kuulnudki, kuigi […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid