Elu on selline

Milline? Hetkel aeglane ja lämmi.

Uudised on kurvad:

Palgainfo Agentuuri juht Kadri Seeder ütles palgauuringut tutvustades, et naised ise ootavadki madalamat palka ning volinikust pole abi, kui nende suhtumine on selline. «Kõrgemat palka makstes läheks tööandja  naise enda õiglustundega vastuollu,» muretses palgaspetsialist ning viitas sügavatele ja varjatud ühiskondlikele põhjustele.

Ma tahaks teada, millised naised OOTAVAD madalamat palka? Naised ei oota madalamat palka, vaid nad USUVAD, et nad ei saa kõrgemat palka. Siin on suur erinevus. Asi ei ole ju õiglustundes, asi on selles, et normaalset palka pole kuskilt võtta. Minu õiglustundega ei läheks see kuidagi vastuollu, kui ma oma öiste vahetuste eest normaalset palka saaksin (meil makstakse meestele muidugi võrdselt kehvasti, aga mehed kipuvad näiteks turvatöötajaks ära minema vms), aga kooli kõrvalt tööd otsides oled sa sunnitud leppima sellega, mida pakutakse. Selge see, et sellega keerad sa ka kõigile teistele, sest viid hinna alla, aga nälga surra ka ei tahaks. Ka üksikema ei saa Maximasse tööle kandideerides öelda, et ta tahaks ikka tonni kätte saada, sest ta on eelmise aasta kasumiaruannet lugenud ja teab, et pappi nigu peaks jaguma – st ta saaks seda teha, kui eestlannad oleksid solidaarsed ja ei läheks lihtsalt kehva palga peale. Aga kuni kõik teised lähevad, ei muuda see üks “imelik” mitte midagi. Minu jaoks on kõige kummalisemad hoopis naised, kelle mehed hästi teenivad ja kes seetõttu “saavad endale madalat palka lubada” – minu loogika järgi saaksid nemad ju ka nii kaua kodused olla, kuni nad normaalse töö leiavad. Miks siis aktiivselt end odavalt müüa? Selles mõttes on tõsi, et naised ise aitavad teiste naiste kehvale olukorrale kaasa, kui nad mõtlevad, et “palju mul ikka vaja on, kui puudu jääb, küsin mehelt juurde”.

Ja teised naised ei ole ju ainult kolleegid. Nad on meie laste lasteaiakasvatajad, õpetajad ja linnaametnikud. Üks Pärnu tuttav näiteks palus mitme aasta eest linnalt sotsiaalkorterit – tal soovitati endale mees leida, kelle juurde kolida saaks. Ehk siis Eestis valitsev seisukoht ongi see, et kui su vanemad sind enam ei toeta, siis õpi prostitueerima, eelkõige on tolereeritud monogaamne prostitutsioon. See on elu, mille üle võib uhke olla. Siis läheb mees ära ja kuna sa midagi teha ei oska (sest naine peab ju kodule pühenduma), siis pead järgmise poldi otsima, sest üksi ei saa hakkama. Järelikult oligi lasteaiakasvatajal õigus, naine peab välimuse eest hoolitsema, kust ta muidu endale hea mehe saab.

Veel neist mainitud põhjustest. Mul täna just oli “sügav ühiskondlik põhjus” – ämm hakkas rääkima, et naist siiski hinnatakse tema kodu põhjal ja meest selle põhjal, mida mees kodust väljast teha oskab. Ehk siis naise väärtus on tema peldiku puhtus (mille eest keegi ei maksa), mehe väärtused kipuvad olema sellised, millega ka raha koju tuuakse. Paljud leiavad isegi, et kui mees suudab endale kastme särgi peale ajada, on see märk kehvast naisest, kes mehe riietuse eest ei hoolitse (ka selline konflikt on mul korra olnud, ei tea, kas peaksin mehele hamburgerisöömiskeelu peale panema?). See viib aga selleni, et mõni sahmibki kogu aeg, muretseb selle pärast, et kartulitükid on salatis liiga suured (näide elust enesest) ja arvata on, et ei jäägi aega normaalsete asjade peale mõelda.

Teine “sügav ühiskondlik põhjus” – kui sa eristud väljakujunenud soorollidest, oled sa sootu. Mul võib kleit seljas olla, aga ma ütlen kõva häälega oma arvamust välja ja ehitasin lapsena onni, järelikult olen ma sootu. Lugesin artiklit, mille poindiks oli, et laps võiks ise valida, milliste mänguasjadega ta mängib – inimesed reageerisid kommentaaridega stiilis “appi, meie lastest tahetakse pedesid kasvatada”. Ma loen neid kommentaare ja ma lihtsalt ei saa aru, kust need võetud on, sest selle loogikaga, mis mul on, ei ole seal mitte mingit seost.

P.S. Pildil on naine tööhoos.

25 kommentaari

  1. Kui sul on – OMA peldik. Selline, mille uks käib lukku ja mida kasutad kiivalt ainult sina. Siis peab see jutt ju paikagi.
    Siis peaks muidugi mehel ka OMA peldik olema ja tema väärtust saaks samamoodi hinnata.
    Loogiline ju.
    A niikaua, kui peldik on ühine, sellised skaalad siiski ei kehti. Või siis võib ühise peldiku korrasolek tähendada korraga väga mitut asja – muuhulgas ka sinu delegeerimisvõimet, juhul, kui.
    Väljakujunenud soorollidele jalgu jäämine on jah omaette teema. See on tänapäeval kuidagi hullem kui vanasti. Minu lapsepõlves pidi naine lihtsalt KÕIKE oskama – onni ehitamise kalduvuse tõttu küll kedagi naissoo hulgast ei tagandatud, kuigi meestelt ei eeldatud söögitegemise ja nõudepesu võimet. Ja arvamust välja öelda ei tohtinud niikuinii eriti keegi.
    Nüüd siis on naistele haamer ja nael ka keelatud ve? Ma ei ole moodsamate arengutega väga kursis, tütreid pole ja pojad panin varakult kõiki koduseid töid tegema.

  2. Minu meelest see postitus taotleb õigeid asju, aga astub päris mitmesse ämbrisse.

    “Ja teised naised ei ole ju ainult kolleegid. Nad on meie laste lasteaiakasvatajad, õpetajad ja linnaametnikud.”

    Sellega sa just kultiveeridki arvamust, et need on a) naistetööd ja b) naised ei olegi millekski muuks võimelised kui lapsi kantseldama ja linnapeale kohvi keetma. Keegi pole neid teisi naisi keelanud õppimast IT-d või rabama pikki vahetusi välismaal ehitusel või hakkama näiteks pikamaaautojuhiks või asutamast oma firmat. Ma ei tea ühtegi inimest, keda oleks soo järgi sunnitud ametit või eriala valima, siiski, tean ühte meessoost lasteaiakasvatajat, kes aastaid kokku põrganud naistepoolse tagakiusamise ja eelarvamustega – see pole ju mehele kohane töö, järelikult teeb ta seda seetõttu, et on pedofiil.

    Mina ilmselt eristun ka siis väljakujunenud soorollist – ehitasin lapsepõlves onni ja ronisin puu otsa, mängin arvutimänge, vaatan õudusfilme ja vaimustun motikatest ja laevadest. Sootuna ennast ei tunne ja keegi pole mind ennast ka sootuna tundma pannud, vastupidi.

    Kui naised, kes loomult on alalhoidlikumad ja ei armasta riske võtta lepivad sellega, et nad a) tahavad saada lasteaiakasvatajaks, b) palk neile ei meeldi ja c) kuigi palk ei meeldi, siis seda pealehakkamist ei ole, et asutaks oma eralasteaia, siis mis teha? Süüdistada mõnda meest selles? Riiki? Ühiskonda? Meil on napilt 1 miljon elanikku, arvata võib, et riigitöö palgad on madalad – aga nad on madalad võrdselt meestele ja naistele. Pole ühtegi riigiametit, kus naisi diskrimineeritaks.

    Siiski, eksin. Näiteks päästjate ja politseinike osas ma diskrimineerin naisi. Kui ma olen põlevas majas lõksus oimetuna, siis ma eelistan, et mind tormab päästma 190cm pikkune lihaseline inimene, enamasti on selleks mehed. 150cm pikkust naisolevust võiksin ma ise ilmselt päästa, antagu mulle nüüd femmarite poolt andeks.🙂

    • Kuidas ma diskrimineerin? Ma ei räägi ju ei sellest, et naised oleksid AINULT neil ametikohtadel, ega ka mitte sellest, et AINULT naised neil ametikohtadel oleksid. Ma räägin sellest, et naised saavad mõjutada teise naise käitumist ka paljude muude hoobade (haridus, sotsiaaltöö) kaudu. Mehed saavad muidugi ka, aga see postitus räägibki ju sellest, kuidas naised ise mõjutavad teiste naiste hoiakuid, palgaküsimist jms. Kui uskuda antropolooge, siis mõjutavad rohkem kui mehed, sest just naised tegelevad traditsioonide säilitamise ja edasiandmisega. Näiteks USA-sse kolinud araablaste hulgas on noorem põlvkond tihti valmis naiste ümberlõikamisest loobuma, aga just ämm hoolitseb, et see ikka tehtud saaks.

    • Mul jäi nüüd tükk aega hiljem kriipima see “millekski muuks võimelised kui lapsi kantseldama” – justkui laste kantseldamine oleks see oskuste absoluutne alampiir, tegevus, mis ei nõua absoluutselt mingeid võimeid. Samas kui see, kellega lapsed kokku puutuvad, pidi nende edasist võimekust kõige rohkem mõjutama, niipaljukest, kui keskkond üldse midagi mõjutada saab – ja mida nooremas eas need kokkupuuted on, seda enam.

      Ideaalis tegeleks lastega kõige võimekam seltskond üleüldse ja selle töö peale oleks ilgem rebimine. Soomes see vähemalt koolihariduses nii ongi, lasteaianduse kohta ei tea öelda.

      • st ma usun, et inimesed, keda on kõige kasulikum laste kallale lahti lasta, on üleüldse keskmisest võimekamad. Mage küll, kui sellel tegevusel on silt küljes, et “ahah, ta järelikult ei oskagi eriti midagi, muidu oleks läinud midagi prestiižset tegema, näiteks ehitajaks”.

        • Täitsa nõus. Lastekantseldamine nõuab üleinimlikke võimeid. Prantsusmaal on ka õpetajakohtade peale üsna kõva rebimine ja kvalifitseeritud lapsehoidjaks olemine on siin täiesti auväärne amet. Selles mõttes on siinsetel lastel rohkem vedanud, ma arvan…

        • Õpetajad peavadki imeinimesed olema, neil on määratu vastutus. Aga ega ehitajaks ka heameelega ei tahaks lasta seda, kes on oma ametis ainult seetõttu, et “mujale ei kõlba”. Sa elaksid selliste tehtud majas?

        • ei, aga ehitajate kohta ei ole ka kuulnud, et “ei ole millekski muuks võimelised kui ehitama”.

        • … rääkimata eestlaste peas elavast enesestmõistetavusest, et ehitaja peab rohkem teenima kui õpetaja.

        • Teate, selline mees, kes ütles mulle, kui ma küsisin kas tasub 300 euro eest 2000. aasta Ladat osta, et mis sa ikka autost ostad, lihtsam on, kui võtad autoga mehe, ütles iseenda kohta, et mis ehitaja tema on, ta on rohkem lammutaja. See pole ta töö ka muidugi, pole iial olnudki. Ta on õpetaja ja üritab otstega kokku tulla. Nisukesed ehitajad teevad sulle hooneid, Morgie.😛

        • Õpetaja tehtavat hoonet ma usaldaksin rohkem kui mõne koolitatud ärimehe tehtavat.

  3. Miks targad naised nõuavad, et mehed tehku? Rumalad mehed peaks haritud naistele kõrgepalgalisi töökohti looma? Kuidas rumalad mehed sellega hakkama peaksid saama?

  4. Kui ma viimati vaatasin, otsiti Õpetajate Lehe töökuulutustes endiselt poiste tööõpetuse ja tüdrukute tööõpetuse õpetajaid.

  5. Küllap millalgi see muutus tuleb, pead lihtsalt aina hädakella lööma ja mõtlemisrööbastesse kinnijäänud inimestele alternatiive meelde tuletama.

    • Sellega on see teema, et inimestel on tavaliselt endasugune tutvusringkond. Nii et minul ongi hea lihtne uskuda, et tegelikult ei määra mu väärtust tolmurull voodi all – ja minu ämmal on lihtne uskuda, et määrab, sest tema tutvusringkond koosnebki tädidest, kelle jaoks selline asi oluline on. See, et minu uksest sellised tädid kunagi ei sisene ja keegi ei teagi, mis mul voodi all on või ei ole, ei ole siinkohal enam oluline.😀

  6. Ämmale aga ütle, et sa kasutad internetis aliast, mis tähendab “üürib”, sa oled predestined to not be a success😀

    • Mis, see on lihtsalt deminutiiv mu nimest.

  7. Mnjaa, endasugune tutvusringkond määrab tõesti.

    Mulle nt jääb see naiste-meeste-raha teema mõistatuseks, st minu nägemuses ja vaadeldavas maailmas on tööd, mille eest makstakse vähem ja tööd, mille eest makstakse rohkem ja tööd, kus makstakse peamiselt tulemuspalka.

    Mis parata, et naisi liigub rohkem vähemtasuvatel aladel – meestele ei maksta Maxima kassas ega med õena rohkem kui naistele, a neid näeb seal vähe.

    Automehaaniku- või juristiharidusega naisele ei maksta vähem kui meestele, a neid näeb seal vähe(m).
    Nagu ka nt elektrikuna, kuigi füüsis enamasti kannatab selle töö välja paremini kui saastamarketi universaal-kassapidaja-laotöölise-kaubavastuvõtjana … aju vist ka?

    Ja “tädisid,” kes mingites stampides elavad, ma õnneks ei oma au tunda.

    P.S. Ma kuulsin hiljuti pealt ühe tuntud vanalinna resto töötajate vestlust, kus noormehed nurisesid, et tütarlapsed saavat märksa paremat tippi, jutt oli kolmekohalisesest summast ehk üsna suurest palgalisast kuu lõikes.

    • Ma ei oleks nii kindel, et naissoost juriste on Eestis vähem, kui meessoost.

    • Aga sama ameti sees karjääri teha on meestel ühiskondlike eelarvamuste tõttu oluliselt lihtsam, kui naistel – juhikohtadel on mehi raudselt rohkem, olenemata nende tegelikust kvaliteedist. Olen oma kõrvaga kuulnud juhtumitest, kus valdavalt naistest koosnevas kollektiivis edutati ülemuse kohale just meessoost isik, kuigi samas kollektiivis oli naisi, kelle töökogemus, kvalifikatsioon ja reaalsed töötulemused olid kõvasti paremate näitajatega.

      • Indigoaalane tõi kunagi peamiselt just selliseid näiteid – mitte isegi ainult seda, et edutati meest, olenemata tema tasemest, vaid lausa seda, et mehele tekitati spetsiaalne ülemuse-töökoht, mida enne ei olnud.

        Mõnikord, kui ma kuulen, kui palju jama töölkäimisega on, läheb see enesehaletsus, mis mul vabakutselisena vahel tekkida ähvardab (“mu elu on nii ebakindel! mul ei ole puhkuserahasid ega haiguspäevi!”), kohe üle.

      • Kusjuures ma kahtlustan, et just sedalaadi jama on avalikus sektoris mõnevõrra rohkem – erasektor reeglina ei saa (loodan ma optimistlikult) endale lubada vale inimese edutamist. Igatahes minu näited on kõik AS-ist. Muuhulgas ka meedias laineid löönud juhtumid, kus pärast titepuhkust tööle tagasi tulnud inimestel palka alandati, sest “nende kvalifikatsioon on ju langenud”.

        Samas pole ma vähemalt isiklikult nende probleemidega maadlema pidanud.

        • Nii et. Madalapalgalisi töökohti on naistel ilmselgelt lihtsam saada, aga juhikohtadel on klaaslagi ees. Totter ja põhjendamatu klaaslagi.

        • Ära ole erafirmade osas optimist. Ükski pidurist ülemus (ei, kõik ülemused ei ole pidurid, aga neid on palju, võrdselt ehk üldpopulatsioonis esindatusega) ei taha edutada endast nutikamaid inimesi. Seega edutatakse pidureid. Sugu ei mängi muud rolli, kui et piduril on sookaaslasest lihtsam sotti saada. Et ega konkurentsi ei hakka pakkuma äkki. Muidugi hord truualamlikke keskastmetädisid on ka hea kaitsemeeskond Isandale Juhile.

    • Kui ma restos töötasin, sai kõige paremat tippi just üks kutsikanäoga poiss, kellest kõigil hale hakkas.😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid