vaata seda

Indigoaalane kirjutab laste kasvatamise võimatusest. Siin saab targutada.

Advertisements

Ma armastan ta häält

Kas teate seda tunnet, kui mõni laul lihtsalt kummitab ja kummitab, aga täpselt nii õrnalt, et ei tunne seda ära? Mul oli kolm päeva järjest üks viisijupp suvalistel hetkedel kõrvades kajanud, aga täpselt nii kaugelt ja muude mõtete taga, et kohe kuidagi ei saanud seda kätte. Aga vot täna mõtlesin K abiga välja, et see oli Carusella “Sally”. Sellest panen ma siia ainult lingi, sest olen seda tegelikult juba varem jaganud, Aga see-eest panen ühe teise nende laulu, sest neil on väga palju head muusikat. See laul on selline, mis lihtsalt läheb naha alla ja jääbki sinna:

Intelligentsi ja arukuse vahe

Intelligents on vaimne potentsiaal. Arukus näitab, kuidas seda reaalses elus rakendada osatakse.

Näide. Avan mina parajasti vanemate juures mahlapakki ja räägin samal ajal isale, et sain seal Lumosity testis 135 punkti jne. Isa vaatab alguses vaikselt ja siis küsib:”Noh, lõhkusid mahlapaki ära, jah? Anna, ma teen ise lahti.”

Peaks hoopis trenni tegema rohkem. Teate küll, если сила есть, ума не надо.

Koidikueelsed mõtted

Mõtlesin, et kirjutan teile megaägeda postituse, aga mis ma ikka pingutan, kommentaaridest (st nende puudumisest) võib järeldada, et kõik on nagunii kuskil ära päris elu elamas, mis ma siin ikka pärleid tühja saali ette loobin, loen parem raamatut vms.

Ühtlasi avastasin, et kui mul paremast äärest rubriikide alt “Music” võtta, läheb ikka mitu lk, enne kui järjepidevalt head muusikat tulema hakkab. Vahepeal on muidugi prantslasi ja itaallasi tore kuulata, aga olgem ausad, nad on ikka pehmod küll. Nii et panen vahelduseks midagi mõnusamat, Otep on ometigi hea bänd:

Ma italiano è difficile

Haha, ma sain keelepärlite Facebooki grupist preventatiivse hoiatuse, et ma seal ropendama ei kukuks. Kujutate ette, mis inimeseks mind peetakse? Ja kõik ainult selle pärast, et ma liigun aktiivselt eneseharimise üllal teel, s.t. mainisin seal, et itaalia keeles ma ei teagi põhimõtteliselt roppusi peale merda (ja muidugi puttana), aga mis roppus see selline on. Seda enam, et mõlemad sõnad on kõigis romaani keeltes universaalsed.

Jah, janu teadmiste järele on alati põlu all olnud. Vahel on lihtsalt häid väljendeid. Ma mäletan, et ülelaskmise kohta vist ütlesid prantslased, et “sittusid mulle saabastesse”. No vot, oleks viimane aeg ka itaalia ja hispaania keeles selliseid armsaid asju õppida. Nii et jagage julgelt.

P.S. Kui astuksin tuppa ja sellist meest oma voodis näeksin … Siis ma ütleksin, et olen vist toaga eksinud ja läheksin minema. See on natuke hirmutav, kui inimesel on nii ideaalne keha. Vaadata on ilus ikkagi.

Sirks on boss

Sünna oli tal, olime kõik teda õnnitlemas. Teda ei ole hetkel siin, nii et saaksin rõõmuga kurja nalja teha, kui ma selline õel inimene oleksin (mida ma muidugi ei ole). Aga kuna teda ei ole, ei saa ma ka tema pilte näidata, sest ma ju ei tea, mida tohib ja mida mitte. Nii et näitan enda omi. Ma vist madratsipostituses seda päris otsesõnu välja ei öelnud, aga eks targemad on nüüdseks vist niigi aru saanud, et ma olen iseseisvat elu alustamas. See tähendab, et minust saab varsti daam koerakesega, ilma muude lisanditeta. Nii et harjutasime Taaviga pardinäo tegemist, sest see olevat vallaliste elus oluline oskus. St mina harjutasin, Taavi ikka vist oma kaunile kaasale tegi seda.

Sirks sai sünnaks masseeriva lehma, mis on üks jubeäge leiutis. Te ei kujuta ettegi, kui mõnus tunne see on, kui sihuke asi sul pead sügab. Umbes nii mõnus, kui teiselt pildilt näha:

Ainuke mure on see, et lähivõtted ei ole kunagi mind parimast küljest näidanud ja soeng on ka selline, nagu antakse (osad juuksed on liiga lühikesed ja muudkui trügivad patsist välja, te peaksite nägema, millised Kupi kõrvad mul on, kui tavalisse hobusesabasse üritan panna neid – mõlemalt poolt hiilib salk välja ja tõmbab kõrvade juurde lokki). Nii et selle peo armsaimad pildid minust on need (esimesel olen kõige parempoolne, ma ikka vahetasin peo jooksul korduvalt riideid):

P.S. Mõned asjad on mul veel puudu (madratsi osas käivad ikka veel läbirääkimised, sest on ilmunud välja mitmed erinevad valikud, üritan parimat teha). Vaja oleks kardinapuud (ca 170 cm) ja mingit vaipa. Vaip ongi just põhilisem, küll selle kardinapuu kuskilt ikka leiaks. Põhimõtteliselt oleks mul vaja midagi, millega põrandat katta, polegi vahet kas kaltsuvaip või tavaline – peaasi, et oleks piisavalt suur (st päris 1×1 m asja ei tahaks, vähemalt üks külg võiks 2-3 meetrit olla). Eelistatud on toredad värvid (mu lemmikud on oranž ja roheline) või geomeetrilised mustrid, aga nagu te ilmselt juba taibanud olete, ei ole ma hetkel väga valiv. Nii et kui teil midagi pööningul vedeleb, siis meilige julgelt. Ahjaa, soovitada võib ka, sest ma nagu mäletan, et kuskilt sai vanu vaipasid. Taaskasutuskeskusest? Või oli see mingi muu pleiss?

P.P.S. Hakkasin prantsuse keele edendamise raames lugema David Bilsborough raamatut, mis inglise keeles on vist see. Harjumatu, sest sellel žanril on ikka oma teistsugune ja pisut kohmakas keelekasutus ja sõnad, mida ma prantsuse keeles ei tea. Loodetavasti on vähemalt huvitav, ma pole veel eessõnast kaugemale jõudnud.

Milline klišee

Mulle kohe hirmsasti meeldib, kui mõnel inimesel on veel säilinud romantilised ideaalid. Mille üle minusugune küünik muidu irvitaks? Blogosfääris ikka liigub siin vahel igasugu selliseid armsaid mõttekesi. Eile näiteks nägin sellist:

Heroiinisõltlased on vähemalt elanud, enne, kui neist “langenud lehed” said. Pereinimesed on aga nagu laudas ruigavad loomad – hall mass, mittekeegid.

Teate, ma olen elus paljusid asju näinud. Heroiinisõltlasi ka, joodikutest rääkimata. Teate, mis on pereinimese ja sõltlase vahe? Pereinimesel on laps, kes esmalt end täis situb ja siis oksele hakkab (või vastupidi), sõltlane saab selle raske tööga täitsa ise hakkama.

Muidu on kõik täpselt sama. Sõltlase vabadus on illusioon, mida ta ehk ise usub, aga igale kõrvaltvaatajale on see täpselt ühesugune ring väga selgelt näha. Korduvad lihtsalt teised asjad kui pereinimesel. Neile endile ehk tundub, et neil on uued ja huvitavad mõtted, sest neil ei ole eriti hea mälu ja täis peaga räägitud jutt läheb tihti meelest, aga kui Rents akna lahti teeb, kuuleb ta selle all istuvatelt joodikutelt täpselt neid samu originaalseid mõtteid ja tabavaid nalju, mida eelmisel ja üle-eelmisel nädalal tehti. Nooremad ehk räägivad isegi maailmamuutmisest. Rõhk sõnal RÄÄGIVAD, see on selline hea ja ohutu ajaviide, päriselt tegutsema ometi ei hakkaks.

Aga okei, mõtteterakese autor ütles, et heroiinisõltlane elas ENNE, kui temast “langenud leht” sai. Mõtleme siis sellele. Ei, ei elanud. Väike Dima sündis Narva peres, kus vanemad jõid (tollal polnud narkootikumid veel moes). Ei mõelnud ta mingeid üllaid mõtteid, ei teinud ta mingeid ägedaid tegusid, lihtsalt vanemad jõid, nii et tema tegi sama, ilma et ta oleks korrakski oma aju kasutanud. Alkoholi on harva saada, eriti kui sa oled 10aastane, nii et siis tuleb nuusutada liimi, hingata bensiini, kasutada kõike, mis vähegi pähe hakkab, sest nii ju tehakse ja elu on ometigi sitt. Ei ole siin midagi õilsat, põnevusest rääkimata. Lihtsalt teistsugune vegeteerimine. Täpselt nii nagu neljanda põlvkonna arst võib ühegi vääratuseta lasteaiast kirurgiks jõuda, igavalt ja ilma igasuguste kõhkluste või mõteteta, võib ka neljanda põlvkonna joodik apaatselt läbi elu vegeteerida. See, et tal selle käigus vähem raha ja rohkem promille on, ei tee temast kuidagi ägedamat meest või tema elu kuidagi rohkem päris eluks.

Ma olen täitsa näinud mõnda, kes elavad (või vähemalt kunagi elasid päris elu). Mõned neist on joodikud, mõned on pereinimesed ja mõned jäävad kuskile vahepeale. Aga väita, et ennast süstida on kuidagi elusam kui oma lapse tagumikku pühkida … Ema, anna padruneid.

  • Rubriigid