stressed out

Ma olen ammu öelnud, et öised vahetused hakkavad ajudele. Viimati hommikul koju minnes möödusin ma ühest uhkest peegelklaasidega autost ja mõtlesin esimesel hetkel täiesti tõsiselt, et täitsa pekkis, kuidas nad kase autosse said…

Vihastasin ükspäev prantsuse Amazoni peale nii, et karjusin arvuti taga sündsusetute sõnadega. Eks mul on närvid muidugi muudel põhjustel läbi ka, aga nii pole muidugi ilus teha, sest ega prantslased pole mitte milleski süüdi peale selle, et nad lauslollakad on. Probleem nimelt selles, et arvasin, et sõbranna sünna on 22. juulil, aga avastasin ühel hetkel, et see oli olnud hoopis eelmisel päeval. Nii et oli vaja talle megakärmelt kingitus tellida, tahtsin talle kinkida pildilolevat raamatut, see on prantsuskeelne “Mees, kes teadis ussisõnu”. No et tutvustada talle meie musta huumorit, meie ajalugu läbi kõverpeegli jne.

Teate, kui kaua aega mul läks, et seda raamatut tellida? 16 tundi. KUUSTEIST FAKING TUNDI. St ma muidugi ei üritanud terve selle aja, vaid umbes korra tunnis. Asi siis selles, et Amazon leidis, et see on ikka väga kahtlane, et ma ei viibi ei samas riigis, kus eelmine kord, ega ka sama arvuti taga (sest ilmselgelt on reisimine keelatud), nii et savi, et ma paroole tean, ta mind sisse ei lase. Lasi parooli uuendada. Siis otsustas yahoo, et ta on nüüd viis tundi audis, tähendab uuendada ma seda ei saanud. Seejärel sain yahoosse sisse, Amazon nägi, et vau, ta saab oma postkasti kasutada, ta on vist ikka sama inimene, aga otsustas, et tal on tegelikult savi, et ma võiks nüüd enne sissesaamist öelda oma viimase tellimuse postiindeksi. Viimane tellimus oli Prantsusmaal ja tuttava aadressile, otse loomulikult ma ei mäletanud aadressigi, indeksist rääkimata. Seejärel läks kõik jälle lukku, Amazon soovitas mul saata meil nende helpdeski. Selle koha peal ma juba naersin hüsteeriliselt, sest “prantslased” ja “meil” ühes lauses tähendab seda, et sa sured vanadusse, enne kui keegi su meilile vastata suvatseb. Nii et ootasin tööpäeva lõpuni, läksin koju, sisenesin oma läpakast ja sain sisse, sest kui sa oled õige arvuti taga, pole see postiindeks enam oluline, Dieu merci. Ja nüüd küsis süsteem mu krediitkaardi lisanumbrit, seda kolmekohalist (ei, prantsuse Amazon ei lase paypali kasutada, loomulikult mitte) ja lihtsalt ei acceptinud seda, vaid blokis selle peale kaardi ära. Sain tunni pärast uuesti proovida ja SAMA NUMBRI sisestada ja imekombel nüüd toimis kõik. Ainult 16 tundi ja raamat tellitud. Kui veab, jõuab esmaspäeval õigele aadressile kohale ja on isegi kinkepakendisse pandud, nii et ma ootan põnevusega.

Igatahes, kuna mul oli tuju paha ja ma läksin enivei juuksurisse kulme kitkuma, otsustasin, et nüüd on hea aeg võtta kuulda mu hea ENDISE sõbranna soovitust ja kulmud ka püsivärviga värvida, et ei peaks iga päev jamama. Kosmeetik kinnitas ka, et helepruun jääb NII loomulik, no mitte mingit erinevust ei jää näha. Kui ma 15 minuti pärast seda klouninägu nägin ja näost ära vajusin, siis ütles, et ahjaa, paar esimest päeva on tiba tugevam nagunii. Ma siis mõtlesin, et vahet pole, hiilin nüüd koju ja lähen magama ja õhtul olen pimedas tööl ja keegi ei näe – astun mina uksest välja ja näen, et üks tuttav sõidab jalgrattaga vastu. Keerasin automaatselt külje ette ja lõin korraks käe näo ette, ta ilmselt mõtleb nüüd, et ma väldin teda. Õhtul tulin tööle ja kui üks tudeng midagi vaadata tahtis, panin laetule põlema. Ta küsis automaatselt, mis mu näoga juhtunud on. No aitäh. Aga nüüdseks näeb tõesti juba üsna okei välja, tänan küsimast.

Muide, raamatu kujundus on megalahe, kas pole?

Advertisements

14 kommentaari

  1. A miks pilti pole?

    • Klounist või tänasest? Täna ma olen megaväsinud, eile oli tulemuslik, aga väsitav päev, ma mõnikord kirjutan pikemalt.

  2. Öötöö on saatanast.

    Kujundus on suurepärane.

  3. see endine olen ma vä? 😀

    • Ever ei räägi sinuga pärast selliseid nõuandeid. :S Või noh, ei oleks rääkinud, kui ei oleks tõesti ühe päevaga normaalseks kulunud.

      • no ilu nõuab ohvreid ju, hissake! kui vahatamas käid, siis ka alguses ju natuke punetab ja on ärritunud.. ja nii edasi. nagu oma last kasvata 😛
        aga üldiselt hea, et ikka räägid.

  4. Õhtu stresskood: kulmud. Ilma kulmudeta uksest sisse ei lasta!

  5. Mina ei pannud kulmusid küll tähele. Kuigi lahedaid kõrvsangasid märkasin, s.t ma päris pime ka ei ole. Ehk sul on aeg käes hankida endale parandzhaa ja burka. Tellida Prantsusmaalt, meili teel. 😛

  6. Huvitav, kas ma ka klouni moodi lähen, kui kulme lasen värvida? Mulle meeldivad tumedad kulmud ja ripsmed ja kord kuus käin ikka värvimas. Alguses on kulmud tõesti veidi liiga tumedad, aga ma pole küll paanikat tekitanud, keegi pole midagi öelnud ka.

    • Ma pole lihtsalt harjunud, olen muidu ju alati eriiiiiiti hele.

  7. No loodetavasti laabub raamatuga. Mul oli hiljuti juhus, et peale samasugust tundidepikkust mässamist sain paar päeva hiljem teate, et ups.. toode on hoopis otsas…

    • Saadeti reedel kiri, et on teele pandud, loodetavasti jõuab täna kohale.

  8. Öövalvetega seoses meenub oma hiljutine õppeaeg ning ühikaelu. Valvurid jagunesid laias laastus kaheks: tudengid ja tädid. Kodulaulujärgselt tudengvalvuriga kohtudes olid nad alati reipalt oma arvutis toimetamas, samas kui tädid magasid pingil. Õppehoonesse järelpeole minekuks oli vaja, et valvur uksekella peale sisse laseks. Paari tädist valvuriga tuli õhtul eraldi kokku leppida, et me tuleme tagasi, sest muidu oleksid nad sügavalt maganud…

    • Mul pole õrna aimugi, kas meie tädid magavad või mitte, sest ega ma väljaspool oma valveid seal ju öösiti ei käi. 😀


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid