Life is messy. Love is messier

Viimase nädala jooksul on nii Murca kui Naine (tema küll tinglikult, aga siiski) armastusest rääkinud. No ja ega minagi saa jätta sõna sekka ütlemata, kui juba nii põneval teemal arutletakse.

Esiteks. “Sest armastus” tundub iseenesest muidugi väga üllas ja tore idee, aga sellega kipub see jama olevat, et nagu pea igaüks, kellel paar purunenud suhet selja taga on, ilmselt kogenud on (vähemalt eeldusel, et ta ka armastust kogeda sai), ei kipu sellest piisama. “Ta pole küll viimase viie aasta jooksul päevagi tööl käinud ja ei plaani minna ka, aga armastus!” või “Ta küll peksab mind täis peaga ülepäeviti, aga armastus!” või “Ta müüs küll kasiinovõla pärast laste talvekombed maha, aga armastus!” võib muidugi romantiliselt kõlada, aga päris elus tekib siiski üsna kiiresti küsimus, kas ennast ei peaks ehk natuke rohkem armastama. Rääkimata sellest, et ka lapsed ei armasta sugugi tingimusteta, kui sa sellist kaaslast välja kannatad, sest armastus!, on tulemuseks tõenäoliselt see, et su lapsed vihkavad tulevikus teid mõlemaid.

Olgu, need on muidugi utreeritud näited, aga armastus ei teki ju tühja koha pealt. On mingi põhjus, miks esmalt just see konkreetne inimene armumise objektiks osutub. Ja kui selleks põhjuseks on eelkõige suured rinnad, siis on selge, et kümne aasta pärast on raske öelda, et “mis sest, et rinnad ära vajusid, sest armastus!” (ja uskuge või mitte, mõni inimene ON võimeline ainult füüsilise kokkusobivuse alusel end veenma, et ta armastab kedagi – ja kui ta ise seda 100% usub, siis vähemalt tema jaoks on see ju tõsi). See on täiesti võrreldav olukorraga, kus naine armub jõukasse meesterahvasse, sest tunneb vajadust turvatunde järele – koos rahaga kaob ka turvatunne, nii et kui mees peaks vaesuma, ongi naisel raske teda edasi armastada. Inimene ju ei kontrolli seda, MIKS ta armub, ta lihtsalt teeb seda.

Teiseks. Ma olen selline kehva iseloomuga inimene. Ei ole võimalik, et mind ei häiriks kellegi haisvad sokid nurgas või see, kui ta väsinuna vinguma kipub. Ma olen valmis seda üldse välja kannatama juhul, kui on see armastus!, millest jutt käib. Või sõbrannadega kooselamise puhul siis tõesti suur sõprus ja teineteisemõistmine, ka hea huumorimeele nimel on võimalik nii mõndagi välja kannatada. See, et mitte miski kohe ÜLDSE ei häiriks, on väga ebatavaline. See, et inimene kogu aeg õndsalt (ehk kõigi teiste meelest veidi lollakalt) naeratades ringi käib, on võimalik ainult siis, kui ta armastab Jumalat.

Siit edasi jõudsin muidugi selleni, et mina räägin ju tingimuslikust armastusest. “Armastan teda, kui …” Tänapäeval ei eksisteeri tingimusteta armastust, enamik meist on seisukohal, et kui ikka kaaslane noaga ähvardab või muul moel terroriseerib, on targem enesealalhoiuinstinktile järele anda ja teda võimalikult kaugelt vaikselt edasi armastada, kuni see rumal tunne ükskord kadunud on. Kui su laps on narkomaan, võid sa teda küll armastada, aga taas, targem on seda distantsilt teha ja loota, et ta ühel hetkel mõistuse pähe võtab. See eelmainitud Jumalaarmastus on selles mõttes erandlik, et usklikud ei oota Jumalalt midagi – ta võib Hiinat nelja maavärinaga raputada, nad ikka armastavad. Ta võib vanaisa supitaldrikusse uputada, nad solvuvad natuke, aga armastavad ikka sama palju.

Nii et mõtlesin välja, et tegelikult oligi armastuse osas varem rohi rohelisem, sest armastuse definitsioon oli ju teine. Abielu oli nagu vahetuskaup. Mingeid eeldusi ja ootusi ei olnud. Kui mees ei peksnud ja raha maha ei joonud ja naine tõesti oskas süüa teha ja viitsis laste ning maja eest hoolitseda, oli juba paremini läinud kui nii mõnelgi teisel, no mis seal viga sellist naist/meest armastada. Selle erinevusega, et me ei räägi siin muidugi leegitsevatest tunnetest, luuletusi kirjutati ikka armukesele, oma abikaasa oli muudel eesmärkidel. Nietzschegi on öelnud, et õnnetud abielud ei tule mitte armastuse vaid sõpruse puudumisest – sest armastust ei peetud lihtsalt kooselu oluliseks koostisosaks. Loogiline ka, sest sellist armastust!, kus sind ei häiri isegi tema pideva peeru sündroom vms, on distantsilt hulga kergem säilitada, kui on ikka vahepeal võimalik värsket õhku hingata. Seetõttu on ka sõbrannaga kooselu pilvitum, erilisi ootusi ei ole. Või võtame näiteks need sugulased, kes on sedasorti inimesed, kellega päris elus iial mingit sõprust ei tekiks, aga kellega me täiesti normaalselt läbi saame, sest nad on ju ometi sugulased, me oleme otsustanud nendega läbi saada ja võtame neid sellistena, nagu nad on. Vahepeal ikka annab mulle paar tomatit ja mina annan talle oma aiast korvitäie õunu ja … Noh, vanasti oli abielu selline. Teiseks on sellist rahulikku ootusteta armastust hulga lihtsam säilitada – no vahepeal peaks muidugi seksima ka, sest kuidas muidu neid lapsi saadakse, aga ka sellesse suhtuti vanasti hulga ratsionaalsemalt. Abieluinimesed peavadki seksima, siin ei ole mingit “kui sa küüslauku sööd, siis täna minu voodisse ei saa” tsirkust.

Aga tänapäeval (vähemalt nö Esimeses maailmas) ma ei näe lihtsalt sellist romantilist armastust massiliselt toimimas. Inimestel on ikka mingid eeldused. Kasvõi truuduse, puhtuse, toiduvalmistamise jms osas. St neist ei mõelda sellises olukorras tihti mitte võtmes “ei tea, kas X süüa ka teeb,” vaid “Miks X laseb mul üksi koristada/süüa teha, kas ta ei näe, et mul on raske? Ta ilmselt üldse ei hooli, istub seal teleka ees, vaatab jalgpalli ja VIHKAB MIND.” Ja lõpuks karjub naine nuttes, et mine siis minema, kui ma nii tülgastav olen – ja mees pilgutab ehmunult silmi ja mõtleb, et ei tea, kas riskiks üle ta õla piiluda, kurat, Bulgaaria lööb kohe värava ja äkki ei näegi ju …

No ja ela siis sellisega, eks. Kaua see armastus! aitab, kui mees ikka ei tule ja ei kallista ja ei ütle, et savi see kõrbema läinud brokkoli, lähme hoopis välja sööma. Ehk siis me jõuame ikka selle sotsiaalse kapitalini, et kui me pidevalt anname (vähemalt enda arvates), tahame me ka midagi vastu saada (kasvõi süüa tehes näha, et teisele maitseb või et ta hindab seda, et ma viitsisin selle brokkoliga vaeva näha). Ja paratamatult on ka mul nii, et kui ma tunnen, et teine annab mingil põhjusel üksi (kasvõi lõunasöögi ajal oma tähelepanu, aga mina ei suuda vestluselegi keskenduda, sest mõtlen homsele eksamile) , pean ma varsti midagi vastu ka andma, et mitte mölakas olla, sest kes see siis mölakat lõputult armastada suudaks. Seda enam, et mina olen küll nii mõnegi inimese aja jooksul maha kandnud, kui on selge, et ta mulle ikka mitte ühelgi tasandil midagi ei paku – kunagi pakkus, aga enam ei paku, kahju küll. Alguses ikka natuke pingutad, aga kaua sa üksi viitsid. Nii sõprus- kui romantilistes suhetes. Ja tõsi ta on, et kui mingil põhjusel on mõnda aega tähelepanu jagamise defitsiit olnud, annab ühe šokolaadikoogiga nii mõndagi ära teha, kuigi püsivalt selle najal ei ela.

Et siis minu miljon dollarit nende sentidele lisaks.

Advertisements

a ma süüa tegin

A pilti ma muidugi teha ei viitsinud. Igatahes kuna kõik sellest räägivad, mõtlesin mina ka, et äkki ikka peaks oma igapäevatoidus rohkem suvikõrvitsat kasutama ja otsustasin suvikõrvitsalasanjet teha. Tegin muus osas täpselt retsepti järgi, aga ricotta asendasin toorjuustuga, sest ma helistasin poest MNC-le, kes ütles, et see on sama asi*. Aga nii Ray kui AbFab kinnitasid mulle hiljem, et nii kõlbab süüa küll ja et on ehk paremgi veel.

Ma ise mõtlesin alguses, et kõik on pahasti, sest mäkerdama hakates tundus, et kihtide vahele on seda segu liiga vähe – aga tegelikult paisus see ahjus nii kenasti, et lõpptulemus oli päris hea. Mina ei jaksanud küll üle ühe tüki ära süüa, sest kogu see asi on ju kokkuvõttes üsna rasvane, aga maitses väga hästi. Nii et kui Sirgi koju jõuab, teen ehk tallegi, mul on jätkuvalt pooleli kampaania “Sirgi paksuks”, mis minu ponnistustest hoolimata erilisi tulemusi ei anna.

Nägid/lugesid ikka kõik, et ma olen põhimõtteliselt ideaalne naine, kui mölapidamatus välja arvata?

* Tegelikult oleksin pidanud ehk kahtlustama, sest ta ütles mu mälu järgi umbes “MIDA??? MA OLEKSIN KOHE JÄRGMISELE LEVELILE JÕUDNUD!!! Mis kuradi juust? Mhmh, sama asi on. Tsau!”

Let us read and let us dance*

September on peaaegu käes, nii et hakkame aga vaikselt akadeemilisemate ja tõsisemate teemade juurde tagasi pöörduma, nagu paslik. See tundub minu jaoks alati uskumatu ja oma kindla seltskonnaga suheldes kipun ma seda unustama, aga meie ümber on palju inimesi, kes ei loegi raamatuid. Mitte kunagi. Teine asi, mida ma eriti kergesti kipun unustama (sest need mittelugejad erinevad ju minu tavapärasest ümbrusest) on see, et mitte sugugi kõik neist mittelugejatest pole lollid.

Jaa-jaa, ma kujutan praegu ette, kuidas prillipapad suurest vihast läpakaid laualt löövad, aga täitsa tõsiselt. Mul oli siin hiljuti juhus nädala aja jooksul suisa kahte sellist kohata. Üks ütles, et ta ei saa lugeda, sest tal tuleb umbes kümne minutiga uni peale ja ta jääb lihtsalt magama, ja teine ütles, et lapsepõlves luges küll, aga nüüd lihtsalt ei tõmba enam. Me hakkasime Kareliga selle peale muidugi üksteise võidu “tavainimesele” Bukowskit ja Palahniukki pakkuma, aga meie pakkumised ei langenud vist viljakasse mulda.

Igatahes kahtlustan ma, et tean põhjust, miks mõni lugeda ei viitsi ja mõnel suisa tukk peale tuleb. Ja kuna see on kirjanduspostitus, ütlen seda Amélie Nothombi sõnadega (vabas tõlkes raamatust “Mõrtsuka hügieen“, mis vist eesti keeles ilmunud ei ole):

Need on konn-lugejad. Nad moodustavad lugejatest suurema osa ja kahjuks avastasin nende olemasolu liiga hilja. Ma olin niivõrd naiivne. Arvasin, et kõik loevad raamatuid minu kombel. Mina loen raamatuid sama moodi, nagu ma söön: see ei tähenda ainult seda, et mul on selle järele vajadus, vaid eelkõige seda, et loetu siseneb minusse ja muudab minu olemust. Pärast verivorsti või kaaviari söömist ei ole me enam samad inimesed, nagu ka pärast Kanti (Jumal säästab mind sellest) või Queneau lugemist. Ja kui ma ütlen “meie”, mõtlen ma “mina ja veel mõned inimesed”, sest enamik inimesi tõuseb nii Prousti kui Simenoni tagant täiesti muutumatult, ilma et oleks enesest raasukestki kaotanud või juurde saanud.

Nii kirjutas Amélie Nothomb, aga tegelikult on see sama mõte, mida on korduvalt väljendanud meie Hull-Maksim (kes päris kindlasti Nothombi lugenud ei ole) – paljud inimesed loevad, ilma et see neid sügavamalt puudutaks. Või kui isegi puudutab, siis lühiajaliselt, üheks õhtuks, paariks päevaks, sellega ei kaasne mingeid pikemaajalisi muutusi.

See on muidugi omaette küsimus, kas raamatud peaksid üldse midagi muutma. Meelelahutus on ju ka täiesti omal kohal ja selles pole midagi halba, kui mõni raamat inimest lihtsalt lõbustab, kui see pakub huvitavat lugu. Ja ma ei taha siin postituses hakata vaidlema sel teemal, kas inimene, keda on kergem läbi kirjasõna PÄRISELT puudutada, on neist teistest parem või halvem, aga selge on see, et selline inimene jääb suurema tõenäosusega kirjanduse juurde pidama.

Ma ei saa sugugi väita, et iga raamat mulle hinge läheks, aga on teoseid, mis on sellised, et sa loed korraga kümme lehekülge ja siis pead sa raamatu käest panema ja mõtlema. Sest see on selline teos, mis SUNNIB mind (sest ma ei saa ju öelda, et sind) peatuma ja mõtlema ja seda seedima, enne kui ma saan edasi minna. Mõni asi on selline, et kui ma selle lõpetan, siis ma lihtsalt ei suuda pärast seda nädal või isegi mitu nädalat ühtki teist asja lugeda, sest loetu oli lihtsalt nii mõjuv. Mõni raamat on selline, et terve raamatu peale on ainult 1-2 mõtet või lauset, mis puudutavad, aga need jäävad eluks ajaks meelde. Ja mõni on selline, et mitte midagi ei jää meelde, aga emotsioon on selline, et tunned, et su meelt on põhjalikult lahutatud – või vastupidi, et maailm on ikka üks hirmus koht.

Nii et selle kõige taustal saan ma täiesti aru, et lugejal, kes tunneb ainult osa sellest müriaadist (või kellele see üldse tundmatuks maaks jääb), ei teki kirjandusega nii tugevat sidet. Ilmselt otsib ta neid emotsioone mujalt: filmidest, muusikast või kasvõi lambakasvatusest. Kui inimene oleks nagunii konn-lugeja, on ju igati parem, kui ta sellele konnatasemele ei lasku, vaid suunab oma energia kuskile mujale, millessegi, mis talle rõõmu pakub.

Teiseks arvas üks neist kahest poisist ise nukralt, et ilmselt talle ei meeldi lugeda, sest tal pole eriti kujutlusvõimet. Ja see on juba üks ohtlik asi, sest see on kahe teraga mõõk – ühel pool on inimene, kes jääb magama, sest ta ei suuda raamatuga kaasa minna, ja teisel pool inimene, kes usub absoluutselt kõike, mida ta loeb. Teate küll, lugemine tegi Don Quijotest küll härrasmehe, aga loetu uskumine tegi temast hullu. Siin on oma tõetera täitsa olemas.

Ei tea, kas oleks pidanud selle postituse asemel kirjutama ühe lausega “Meil kõigil on koht siin päikese all”?

* Tegelikult ütles ta muidugi “Laissez lire, et laissez danser (…ces deux amusements ne feront jamais de mal au monde)“, aga siin ju mõnitatakse frankofiile.

Perepäev

Kuna mu väikevennal oli laupäeval Ülemiste järve asja ja meie pere teeb ometigi kõike koos, läksime laupäeval neljakesi Tallinnasse. Ikkagi suur linn, kõrged majad – ja kui palju neid veel on – ning palju vaatamist. Esmalt jätsime poisi järve äärde ja läksime ise loomaaeda. Jätka lugemist

keelenalja ka vahelduseks

Tuli ühikas üks brasiillane, vaatas mu nimesilti ja teatas, et tema küll mu nime hääldada ei oska, sest portugali keeles r-i sõna alguses ei ole ja see olevat üldse nii keeruline. Mina, unustades, et r hääldub portugali keeles teisiti, ütlesin imestunult, et mis mõttes sa ei oska r-i öelda, ütle lihtsalt nagu sõnas porra* ja muud nippi seal ei olegi.

Ma ei osanud arvatagi, et ta tuleb nädala pärast tagasi ja teatab mulle uhkelt, et ta on terve nädala harjutanud ja oskab seda nüüd päris kenasti öelda. Tuttav, kes malet mängib, ütleb, et ei ole vajagi mitu käiku ette mõelda, anna ainult tuld (kaudses mõttes) ja mängi. SEE SIIN on hea näide, MIKS ikka on vaja tiba ette mõelda. Oleks ma seda teinud, oleks ma arvestanud sellega, et:

a) r hääldub portugali keeles umbes nii, nagu inimene oleks suurest läkastamisest kohe oksele hakkamas (ja vähemalt Max Cavalera hääldab topeltr-i üldse nagu tavalist h-d), nii et nüüd hüüab ta uhkelt üle koridori kõva häälega “Terrrhe, Rrrrrheena!” ja

b) tegelikult ei ole vist väga hea, kui inimene, kellega ma normaalselt läbi saan, nüüd elu lõpuni mu nime väljaheidetega seostab**.

Pildil ongi Cavalera, sest esiteks olen ma suur rastafänn ja teiseks on ta ainus brasiillane, keda ma tean.

* Ma ei ole mingi roppsuuröökur, lihtsalt ainus lause, mida ma portugali keeles tean, on vamos detonar essa porra (ehk “laseme selle si*a õhku”), sest Sepultura, noh.

** Samas tema ise ütles mulle, et “Mu sõbrad kutsuvad mind X-iks, aga kui tahad, võid mind Y-iks kutsuda, nagu mu ema teeb,” nii et pole vist põhjust muretseda.

Minu õde teiselt mandrilt

Ma kujutan ette, et ma oleksin samas olukorras täpselt sama näoga, läinud oleks kogu mu sõnaosavus ja terav keel. 😀

Kumb see püha lehm on – ameeriklane või kirjanik?

Ajalehtedes (siin ja siin) on artiklid selle kohta, et Justin Petrone peeti öösel kell kolm ebaühtlase sõidustiili pärast kinni ja kuna tal puudub rahvusvaheline juhiluba (sõidab USA omadega), öeldi talle, et ta peab juhtimisõigusega isiku edasi sõitma kutsuma. Politseinikud sinna auto kõrvale seisma muidugi ei jäänud, vaid andsid vastava korralduse ja lahkusid sündmuskohalt. Little did they know, et teine osapool sama teeb – tunnistatakse avalikult, et süüdlane sõitis ikka koju ära.  Ja mõlemad artiklid on kirjutatud sellises toonis, nagu vaeseke oleks lambist kuskil peksa saanud – pahad politseionud tulid ja kiusasid täiesti tühja koha pealt. Politseinikega polevat ta enda sõnul eesti keeles rääkida saanud, sest ta on 11 aastat küll üritanud eesti keelt selgeks saada, aga ei saa sellest kahjuks siiani eriti aru. Lisaks leiavad nii Justin kui Epp (vähemalt väljendavad seda mõtet nii blogis kui Facebookis, seega ilmselt ikka leiavad), et sellest, et USA juhiloaga Eestis sõita ei tohi, peaks ikka keegi inimesi informeerima – et kui antakse välismaalasele ID-kaart, tuleks teda informeerida ka sellest, et tal on vaja siin kehtivat juhiluba.

Selles kokkuvõttes tuleb esile NII PALJU asju, mille peale tahaks kahe käega peast kinni võtta ja karjuda. Mitte ei saa aru, kas ameeriklane võibki käituda nagu täielik lammas või on see ülemaailmne humanitaaride eesõigus. No et “Ma olen kirjanik, ma neist seadustest ei jaga.” Esimene asi, mis mind närvi ajas (ja mis isegi sissejuhatusse ei jõudnud) on see, et taas kord oleks lapsed nagu vabanduseks. Taas see “aga kuidas ta on keset ööd lastega seal maanteel” – no äkki ei peaks panema neid lapsi sellisesse olukorda siis? Meenub kohe see Kerttu Rakke “aga kuidas ma jätan väikese lapse üksi koju, pidin ikka promilliga koos temaga keset ööd sõitma minema”. Sest kolmandat (st seaduskuulekat) varianti poleks nagu olemaski. Ja ka siin ei ole asi ju ainult selles, et inimene sõitis ilma lubadeta, vaid selles, et tegelikult pani ta oma kaasreisijate elu ja tervise ohtu.

Vähemalt minu jaoks on näiteks järgmine lõik üsna üheselt mõistetav:

I was tired last night, and felt comfortable driving BELOW the speed limit at about 80 km per hour on those turns. Occasionally, the car moved a bit too much toward the middle, or toward the edge of the road.

Jääb mulje, et mees oli suisa nii väsinud, et auto kippus vahepeal “ujuma” – s.t. olukord oli tõesti ohtlik, sest juht oli väga väsinud ja kohe-kohe magama jäämas. See, et politseinikud ta vähemalt “üles raputasid”, on ainult hea, seda enam, et mingit trahvi talle ju ei tehtud. See on teine punkt. Väsinuna sõitmine on VÄGA ohtlik, eriti pimedas. Selle asemel, et endale tuhka pähe raputada ja öelda, et oleks ehk pidanud oma ELUKOHARIIGI seadused endale selgeks tegema, käib kiun teemal, et politseinikud on ikka tropid ja raudselt MÕNUGA jätsid LAPSED* tee äärde.

Kolmandaks. See, kui avalikult tunnistatakse, et politsei hoiatust ignoreeriti ja sõideti koju ära, tähendab minu jaoks seda, et seda tuleks trahvisumma määramisel arvestada. Ütlen ausalt – kui ma oleksin juba nii lolli olukorda sattunud, sõidaksin ma ilmselt ka salaja koju ära. SALAJA. HÄBENEDES. Ja läheksin järgmisel päeval uurima, kuidas seda õiget luba taotleda, rõõmustades, et ma trahvi ei saanud. Mitte ei uhkustaks oma seaduserikkumisega internetis.

Neljandaks. Sa oled 11 aastat üritanud keelt õppida, aga ei saa sellest siiani eriti aru? Äkki oleks targem aru saada, et eesti keelega sul ikka õnneks ei lähe, ja selle asemel vene keelele keskenduda? Sest kui sa üheteist aastaga KEELEKESKKONNAS ELADES isegi keelest aru saama ei hakka, siis ei ole eriti lootust, et kaheteistkümnes aasta millegi poolest erinev oleks. Pealegi saab vene keelega siin sama moodi kõik asjad aetud, usu mind, need politseinikud oleksid sinuga vabalt seda gavariitanud. Ainult kuus käänet, kui ka ajad sõnade sood sassi, siis aru saadakse sinust ikka. Mõtle selle peale.

Viiendaks. Mulle meeldib hääletada. Seetõttu tean ma näiteks, et Saksamaal ei tohi suvalises kohas telkida, et kuskil ei tohi kiirteedel hääletada, et mõnes riigis võib üldse hääletamisega probleeme tekkida jne. Ma olen suvel pidanud paar korda sõpru välismaistele festivalidele roolima, nii et ma tean, kus peab autot juhtides kindlasti särk seljas olema ja kus võib palava ilmaga lihtsalt bikiinides gaasi anda. Kust ma seda kõike küll tean? Sest enne reisile minekut uuritakse sellised asjad välja, millega tõenäoliselt probleeme võib tekkida. Kui me nüüd seda põnevat ja ennekuulmatut ideed edasi arendame, siis huvitav, mida võiks teha inimene, kes teise riiki ELAMA kolida tahab? On kellelgi ehk mõni mõte? Sest mul pole küll ühtki.

Mis puudutab välismaalaste informeerimist ID-kaardi kätteandmisel, olen ma kahe käega poolt. Võiks neile näidata vähemalt kolmetunnist filmi selle kohta, et meil siin ei tohi lehmaga seksida, poes käies tuleb asjade eest maksta, ülekäiguraja ees tuleb inimene üle tee lasta jne. Pärast filmivaatamist tuleks ette lugeda nii liiklusseadus kui kõik muu – ameeriklane ehk ei teagi, et Eestis võib näiteks naist peksta, ilma et peaks mingeid tõsiseltvõetavaid karistusi kartma, see on info, mis ikka ära kuluda võib. Ei saa ju oodata, et välismaalane/kirjanik ISE hakkaks end tema elu puudutavate seadustega kurssi viima ainult selle pärast, et ta siin ca 10 aastat elanud on. Praegu oli ta niigi täitsa ise välja mõelnud, et mis siis, et New Yorgis tohib pisikese promilliga sõita, Eestis ikkagi ei tohi. Kuigi see võis muidugi ka juhus olla, et ta kainelt roolis oli.

Kuuendaks. Võõrasse riiki kolides tuleb olla valmis kasvõi mingil määral kohalikke reegleid ja tavasid omaks võtma. Kivisse raiutud on meil neist väga vähesed. Kõige olulisem neist – ohvrimentaliteeti ega õpitud abitust ei peeta meil siin seksikaks. You are better than that, Justin.

* Sellest lasteteemalisest kiunust pole ma kunagi aru saanud. Eriti sellistes olukordades. Lapsed võtavad kõike neli korda rahulikumalt, kui papa või mamma just parajasti kõrval ei hüsteeritse, keerab kümneaastane end sel hetkel rahulikult tagaistmele magama ja ongi kõik.

  • Rubriigid