Kumb see püha lehm on – ameeriklane või kirjanik?

Ajalehtedes (siin ja siin) on artiklid selle kohta, et Justin Petrone peeti öösel kell kolm ebaühtlase sõidustiili pärast kinni ja kuna tal puudub rahvusvaheline juhiluba (sõidab USA omadega), öeldi talle, et ta peab juhtimisõigusega isiku edasi sõitma kutsuma. Politseinikud sinna auto kõrvale seisma muidugi ei jäänud, vaid andsid vastava korralduse ja lahkusid sündmuskohalt. Little did they know, et teine osapool sama teeb – tunnistatakse avalikult, et süüdlane sõitis ikka koju ära.  Ja mõlemad artiklid on kirjutatud sellises toonis, nagu vaeseke oleks lambist kuskil peksa saanud – pahad politseionud tulid ja kiusasid täiesti tühja koha pealt. Politseinikega polevat ta enda sõnul eesti keeles rääkida saanud, sest ta on 11 aastat küll üritanud eesti keelt selgeks saada, aga ei saa sellest kahjuks siiani eriti aru. Lisaks leiavad nii Justin kui Epp (vähemalt väljendavad seda mõtet nii blogis kui Facebookis, seega ilmselt ikka leiavad), et sellest, et USA juhiloaga Eestis sõita ei tohi, peaks ikka keegi inimesi informeerima – et kui antakse välismaalasele ID-kaart, tuleks teda informeerida ka sellest, et tal on vaja siin kehtivat juhiluba.

Selles kokkuvõttes tuleb esile NII PALJU asju, mille peale tahaks kahe käega peast kinni võtta ja karjuda. Mitte ei saa aru, kas ameeriklane võibki käituda nagu täielik lammas või on see ülemaailmne humanitaaride eesõigus. No et “Ma olen kirjanik, ma neist seadustest ei jaga.” Esimene asi, mis mind närvi ajas (ja mis isegi sissejuhatusse ei jõudnud) on see, et taas kord oleks lapsed nagu vabanduseks. Taas see “aga kuidas ta on keset ööd lastega seal maanteel” – no äkki ei peaks panema neid lapsi sellisesse olukorda siis? Meenub kohe see Kerttu Rakke “aga kuidas ma jätan väikese lapse üksi koju, pidin ikka promilliga koos temaga keset ööd sõitma minema”. Sest kolmandat (st seaduskuulekat) varianti poleks nagu olemaski. Ja ka siin ei ole asi ju ainult selles, et inimene sõitis ilma lubadeta, vaid selles, et tegelikult pani ta oma kaasreisijate elu ja tervise ohtu.

Vähemalt minu jaoks on näiteks järgmine lõik üsna üheselt mõistetav:

I was tired last night, and felt comfortable driving BELOW the speed limit at about 80 km per hour on those turns. Occasionally, the car moved a bit too much toward the middle, or toward the edge of the road.

Jääb mulje, et mees oli suisa nii väsinud, et auto kippus vahepeal “ujuma” – s.t. olukord oli tõesti ohtlik, sest juht oli väga väsinud ja kohe-kohe magama jäämas. See, et politseinikud ta vähemalt “üles raputasid”, on ainult hea, seda enam, et mingit trahvi talle ju ei tehtud. See on teine punkt. Väsinuna sõitmine on VÄGA ohtlik, eriti pimedas. Selle asemel, et endale tuhka pähe raputada ja öelda, et oleks ehk pidanud oma ELUKOHARIIGI seadused endale selgeks tegema, käib kiun teemal, et politseinikud on ikka tropid ja raudselt MÕNUGA jätsid LAPSED* tee äärde.

Kolmandaks. See, kui avalikult tunnistatakse, et politsei hoiatust ignoreeriti ja sõideti koju ära, tähendab minu jaoks seda, et seda tuleks trahvisumma määramisel arvestada. Ütlen ausalt – kui ma oleksin juba nii lolli olukorda sattunud, sõidaksin ma ilmselt ka salaja koju ära. SALAJA. HÄBENEDES. Ja läheksin järgmisel päeval uurima, kuidas seda õiget luba taotleda, rõõmustades, et ma trahvi ei saanud. Mitte ei uhkustaks oma seaduserikkumisega internetis.

Neljandaks. Sa oled 11 aastat üritanud keelt õppida, aga ei saa sellest siiani eriti aru? Äkki oleks targem aru saada, et eesti keelega sul ikka õnneks ei lähe, ja selle asemel vene keelele keskenduda? Sest kui sa üheteist aastaga KEELEKESKKONNAS ELADES isegi keelest aru saama ei hakka, siis ei ole eriti lootust, et kaheteistkümnes aasta millegi poolest erinev oleks. Pealegi saab vene keelega siin sama moodi kõik asjad aetud, usu mind, need politseinikud oleksid sinuga vabalt seda gavariitanud. Ainult kuus käänet, kui ka ajad sõnade sood sassi, siis aru saadakse sinust ikka. Mõtle selle peale.

Viiendaks. Mulle meeldib hääletada. Seetõttu tean ma näiteks, et Saksamaal ei tohi suvalises kohas telkida, et kuskil ei tohi kiirteedel hääletada, et mõnes riigis võib üldse hääletamisega probleeme tekkida jne. Ma olen suvel pidanud paar korda sõpru välismaistele festivalidele roolima, nii et ma tean, kus peab autot juhtides kindlasti särk seljas olema ja kus võib palava ilmaga lihtsalt bikiinides gaasi anda. Kust ma seda kõike küll tean? Sest enne reisile minekut uuritakse sellised asjad välja, millega tõenäoliselt probleeme võib tekkida. Kui me nüüd seda põnevat ja ennekuulmatut ideed edasi arendame, siis huvitav, mida võiks teha inimene, kes teise riiki ELAMA kolida tahab? On kellelgi ehk mõni mõte? Sest mul pole küll ühtki.

Mis puudutab välismaalaste informeerimist ID-kaardi kätteandmisel, olen ma kahe käega poolt. Võiks neile näidata vähemalt kolmetunnist filmi selle kohta, et meil siin ei tohi lehmaga seksida, poes käies tuleb asjade eest maksta, ülekäiguraja ees tuleb inimene üle tee lasta jne. Pärast filmivaatamist tuleks ette lugeda nii liiklusseadus kui kõik muu – ameeriklane ehk ei teagi, et Eestis võib näiteks naist peksta, ilma et peaks mingeid tõsiseltvõetavaid karistusi kartma, see on info, mis ikka ära kuluda võib. Ei saa ju oodata, et välismaalane/kirjanik ISE hakkaks end tema elu puudutavate seadustega kurssi viima ainult selle pärast, et ta siin ca 10 aastat elanud on. Praegu oli ta niigi täitsa ise välja mõelnud, et mis siis, et New Yorgis tohib pisikese promilliga sõita, Eestis ikkagi ei tohi. Kuigi see võis muidugi ka juhus olla, et ta kainelt roolis oli.

Kuuendaks. Võõrasse riiki kolides tuleb olla valmis kasvõi mingil määral kohalikke reegleid ja tavasid omaks võtma. Kivisse raiutud on meil neist väga vähesed. Kõige olulisem neist – ohvrimentaliteeti ega õpitud abitust ei peeta meil siin seksikaks. You are better than that, Justin.

* Sellest lasteteemalisest kiunust pole ma kunagi aru saanud. Eriti sellistes olukordades. Lapsed võtavad kõike neli korda rahulikumalt, kui papa või mamma just parajasti kõrval ei hüsteeritse, keerab kümneaastane end sel hetkel rahulikult tagaistmele magama ja ongi kõik.

35 kommentaari

  1. No väärteomenetlusega seonduv ametlik sõnakasutus võib ju tõesti ka aastaid keelekeskkonnas elades arusaamatuks jääda. Pealegi sellises situatsioonis sa ilmselt tahad olla kindel, et 100% õigesti aru saad, mis sulle öeldakse.

    • Mul olid esimesed kokkupuuted prantsuse politseiga, kui ma olin alles kaks aastat seda Eestis (st mitte keelekeskkonnas) õppinud (ootan nüüd ajalehepealkirju teemal “Kas Rents oli Prantsusmaal narkomuulaks?”). Kui palusin neil aeglaselt rääkida, saime ikka hakkama, soovitasid meile veel paremaid hääletamiskohti. Nii et ma tõesti usun siiralt, et kui inimesel on ikka tahtmine keel selgeks saada, siis pärast 11 aastat ta vähemalt ARU saab, kui ka rääkida ei oska.

  2. Poputamine jätkub – PPA FB-postitus:
    „Täna on olnud meedias ja sotsiaalvõrgustikes juttu Justin Petrone juhtumist Tallinn-Tartu maanteel. Anname omalt poolt veel natuke lisainfot, et juhtunut paremini selgitada. Politseipatrull pidas Justin Petrone auto kinni, sest tema taga sõitnud autojuht helistas hädaabinumbrile 110 ja teatas, et on märganud kahtlase sõidustiiliga autot. Kui oli selgunud, et Justin Petrone ei saa oma juhilubadega Eestis sõita ja politseinikud olid rikkumise sisu mehele selgitanud, lubati tal edasi Kükita grilli juurde sõita, et isa ei peaks lastega tee äärde jääma ning vahejuhtum lõppes rahulikult. Samal ajal oli autojuhi abikaasa helistanud 110 ja palunud patrullil endale lauatelefoni numbrile tagasi helistada. Patrull helistas tagasi mitmel korral, kuid kahjuks ei saanud ühendust.

    Sellest loost on jäänud kõlama ettepanek, et välismaalasele ID-kaarti väljastades võiks anda kaasa juhised ka juhilubade vahetamise kohta. See on väärt ettepanek, mille me kindlasti töösse võtame. Muidugi peaks inimene ise hoolitsema selle eest, et tema dokumendid korras oleksid, kuid riik peaks tegema omalt poolt kõik, et see ei tuleks öösel kell 3 üllatusena.”

    No kas saaks veel siidisemalt ja leebemalt. Peaks äkki valuraha maksma?

    • Kui mina autokoolis käisin, õpetati meile küll, et mitte ainult täis peaga, vaid ka haigena ja ÜLEVÄSINUNA on keelatud rooli istuda. Kas seadus on selles osas vahepeal muutunud?

      • Kui kümme aastat Eestis ei ole keelest aru saama õpetanud, siis ei saa ju pahaks panna, kui see ei ole ka kultuuritavade järgimist õpetanud. Jumal on lusikaga andnud, kurat kulbiga võtnud, vähe on alles jäänud. Ameerikas on ju ilma autota kuskile minemine praktiliselt võimatu. Auto on ihuliige… Tglt eestlased USA-s tahavad ka miskipärast veel 20 aastat peale sinna kolimist vahel jala käia. Nad küll enam ei hämmeldu, kui neid aedlinnas jalutamise eest kinni peetakse, s.t nad on sedavõrd palju õppinud, et sõidavad autoga jalakäimiseks mõeldud kohta, kuid imelik kirg on alles.😀 Rohkem mõistmist ometi, kodanikud! Meil on multikultuurne ühiskond!

        • kkps, palun ära lahmi. Justin elas enne Eestit NYC-is, ja seal pole mingit autokultuuri, kõik sõidavad ühistranspordiga, loe ta juttu Rockawayst ja rongiga sõitmisest. Midaiganes te härrale süüks ei pane, “keskmise ameeriklase” stampe talle rakendada ei tasu.

        • Mismis, mõnesid ikka saab küll. Mina olen lugenud, kuidas Justini ema (no ja vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela) ostis Justini tütrele vales mõõdus asja, sest “õiget numbrit küll ei olnud, aga laps tahtis ju”. Nii et tarbimismentaliteet on seal kandis küll täitsa olemas.

  3. Kui ta oleks lihtsalt vaikselt minema sõitnud, oleks intsident ilmselt selle väikse ärkveleehmatusega piirdunudki. Aga nüüd, kus asi asi suure kella külge pandud, tuleb sellele ka ametlik käik anda — väärteomenetlus jne. (Politsei ei saa ju otse öelda, et “kui me silmapiirilt kadunud oleme, siis tehke, mida tahate”. Vähemalt mitte kirjanikule/blogijale. Nagu näha.)

    Mind tegi selle loo juures kurvaks hoopis asjaolu, et maakonnakeskuses Paides pole taksoteenust.

  4. Pole kursis väga selle looga (lugesin pealkirju) seega küsin, millal esimesed postitused/artiklid pärast juhtunut tekkisid?Ajaliselt, kas päev, mõned päevad või nädal?

    • Umbes samal ajal kui hr. Petrone veel autoga Kükita juures passis – abikaasa üritas FB-s kelleltki abi leida, sest, IIRC, ühendus oli puudulikuks osutunud…

      • No ilmselt on siin impulsiivsusega tegu ehk sel õigel hetkel on kõik õigust täis ja kui impulsiivselt tegutseda, siis lõpuks oled jõudnud nii kaugele, et enam tagasi ei saa võtta, ilma et kogu maine kaoks. Võid kahetseda, aga see kahetsus oleks nn hingele, rahvas niikuinii paremini sinust ei mõtleks. Kui hing on ebamäärane, siis on vaid rünnak õige!

  5. http://eppppp.tahvel.info/2007/01/15/kaks-kiiret-kildu/
    Siin on tegelt Justini prouale selgeks tehtud, kuidas nende lubadega on. Juba aastaid tagasi oli see teema ta blogis üleval, Ja tulla nüüd ütema, et riik oleks pidanud teda teavitama… Puhas oma laiskus ja mugavus.

    • Muig. Vat selle peale ütlen juba mina ka, et muig.😀

      • Sama siin. Ma tundsin siiani neile kaasa ja mõtlesin, et paljusid vist kadedus ärgitab norima ja halbu kommentaare kirjutama. Aga vaadates seda postitust aastast 2007 – no appi tõesti. Ilmselt nad ise enam ei mäletagi, et see siia kolides teemaks oli, aga tegemist siiski täiskasvanud inimestega, võiks vähe nagu rohkem vastutada oma asjade eest. See, et Justini taga sõitnud autost politseisse teatati, et ta teel vingerdab – see on ka siinjuures omaette teema. Lapsed autos ja selline üleväsimus – olekski siis pidanud veidi tee ääres tukastama, mitte ennast ja teisi ohtu seadma. Ka see, et autos pole mobiililaadijat kui minnakse pikale sõidule, seegi on tegelikult täpselt samasse väravasse teguviis. Kui lähed lastega sõitma, siis jumala eest, mõtle enne ikka asjad läbi. Milleks need mobiilid siis üldse kaasas on kui neid kasutada ei saa. Nii, et jah, halba olukorda sattus see perekond seekord tõesti vaid iseenda hooletuse tõttu.

  6. Aga ameeriklastel ongi kombex ebayhtlase kiirusega sõita, isegi kiu kained on ja puhanud. See on selline stiil lihtsalt.

  7. Oi see blogiväljavõte oli küll nüüd huumorikoht.😀 *kaob kurjalt naeru lagistades maanteeäärde sinist tuld vilgutama*

  8. Üldiselt aga kas te ei leia, et kogu see teema on ammu surnud hobuse peksmine või annab kooris tänitamine, et “Ise süüdi! ISE SÜÜDI! IIIIIIISEEEE SÜÜÜÜDI, HAHAHAHAHAHAAAA, ISE!” näiteks allakäinud seksuaalelule vunki juurde või miks seda teiste inimeste õnnetust nii inetult mõnitada?

    • Probleem selles oligi, et nad ise kiunusid valjult üle internetiavaruste, kuidas politsei on ikka halvasti ja ebaprofessionaalselt käitunud ja kuidas kogu ülejäänud maailm süüdi on. Muuhulgas oli ju isegi politseiniku täisnimi ära toodud. Kellele see tema peksmine rahuldust peaks pakkuma, kui ta ainult oma tööd teeb?

  9. Minumeelest väljus asi lihtsalt Epu kontrolli alt ja kui seda originaalselt (kell 3 öösel ühe unise, hirmunud ja segaduses naise poolt kirjutatud) postitust tähelepanelikult lugeda, siis ei ole seal ei valjut kiunu ega peksmist, lihtsalt soov kätte saada kas mees, politseinik või keegi, kes parajasti ka sealkandis on.

  10. Võite mõnitamise nüüd tõesti järgi jätta. Ses mõttes, et rohkem mõnitada enam ei saa, peamine tulemus on saavutatud. Justini udupea-iseloomu ei ole võimalik muuta, aga mingi seni säilinud illusioon Eestist on läbi.

    • Ma ei oska sellise kommentaari peale küll midagi öelda. Esiteks on siin argumenteeritud eelkõige sel teemal, miks ajakirjandus (ja teie enda postitused) nii ühekülgsed olid ja keskendusid sellele, mida ikka politsei paremini võiks teha, selle asemel, et märgata kõige olulisemat – liiga väsinud juhtt võib tappa nii enda kui kaasreisijad. See on siin sada korda tähtsam kui puuduv või vale juhiluba, kuigi nüüdseks on selgunud, et ka sellest oli Justin ammu teadlik, lihtsalt lootis, et ehk ei saa trahvi, sest senini pole saanud. No ja siis ükskord sai ja tehti elu ka keerulisemaks, loogiline. Keegi ei ole siin öelnud, et “pange end põlema”, vaid räägitud on sellest, et mistakes were made ja et politseinikut pole sellises olukorras mõtet peksta, sest tema tegi ainult oma tööd.

      Ja ei tahaks nüüd taas lillelastele haiget teha, aga teie illusioonid ja õhkamised huvitavad ikka rohkem teie sõpru ja sugulasi, üldises plaanis on nii ameeriklastel kui eestlastel siiski sügavalt ükskõik, millised illusioonid või soovunelmad kellelgi on – või kus riigis nad elavad.

  11. The grass is always greener on the other side.

  12. Kuulge kodanik eppppp. Pole vaja esindeda ähvardustega stiilis: “…mingi säilinud illusioon Eestist on läbi”. Eriti nõme tundub see peale seda, kui inimene jääb ilma juhilubadeta sõiduga politseile vahele ja saab trahvi. Tõsiselt.

  13. Rents, praegu sa küll lajatad labidaga. Ainult pealkirju lugedes ei saa ikka aru ju, millest tegelikult jutt käib. Pealegi on asjale paksult värvi peale määritud ning tähelepanu hoopis teistele asjadele juhitud.
    Ja ema suhtumine pojale üle kanda? No kuule.

    • Artiklid lugesin ma ikka läbi, selle pärast ma olingi üllatunud, et artiklid nii nunnutavad on, kuigi on selge, et autojuhi sõidustiil oli kahtlane.

      Aga see emateema oli muidugi nali, seda ma ei mõelnud tõsiselt.😀

  14. Hapukurgihooaja kuum lugu.

    To tavainimene – Paides taksoteenuse pidamine eraettevõtlusena ei ole ilmselt võimalik (kasumlik), aga nt Tartust takso tellida ja Tartusse või läbi Tartu sõita pole ulme, liht kajastub rahakotis.
    Tallinnast saab ka tellida, kasvõi Võrru, aga kui klient Tln-a ei tule (või sellest läbi ei sõida), läheb taksomeeter käima juba Peetrikülas Trt mnt-l, rahakotist käib lausa orkaan üle … aga siiski on legaalne võimalus olemas.

    Aga üldiselt olen ma väike ja väiklane inimene, nii et mul on antud juhtumi raames vaid kitsarinnaline rõõm, et minu elukaaslasel emotio teatud juhtudel ratiole pika puuga ära ei pane all over the internet, sest riigi eluaegse kodanikuna ja kõigest teadlikuna olen ma ka paljudest asjadest “üle lasknud”. Not proud of it, lihtsalt … mõnedel inimestel ongi vaja mõnigi “meeldetuletus” ära teenida, enne kui formaalsused täidetud saavad.

    Ja ma lihtsalt pean samase teema raames ütlema, et Eesti politsei ongi enamasti väga mõistev ja leebe organ, mis jätab ruumi inimese mõistlikkusele ja tahtele oma viga parandada ning milles ärapanemise (trahvikogumise) mentaliteeti ei ole. Kole küll, aga jah, ma tean seda omadest kogemustest.
    Ja isegi minusugune molkus ajab lõpuks oma asjad korda, kasvõi liht häbi ja häbenemistunde tõttu … ja Justiniga antud loos sama, lõhnab prääniku, mitte piitsa järele kui seda just ise mitte ekstra norima minna, sest … see on vast ülimalt internatsionaalne, et seaduse mittetundmine ei vabasta tagajärgedest rikkumise osas.
    Politsei tegi seda, mida seadus ette näeb – kui asjaosalised tahavad seda vaidlustada, siis saab ehk listi, mille kõige osas peaks õiguskaitseorganid silma kinni pigistama ning milleks siis üldse seadusandlus kui regulatsioon. Või äkki mõni seadusmuudatusettepanek või midagi?
    Siiani muidu jah – inimestel löövad emotsioonid vahel üle pea ning hiljem ei saa neid tagasi võtta kui see juba public on …kah inimlik.

    • Wildikas, kellel täpselt emotsioon üle pea lõi? Ja millal? Ja kes tahab mida vaidlustada ja kust sa selle võtad?

      Intsident ise oli täiesti tavaline (KÕIGIL on aeg-ajalt auto paberitega mingi jama) ja lahenes kenasti ja viisakalt. Torm tõusis ainult sellest, et Epu FB abipalve meediasse lendas. Seepeale tekkis hea hulk kommentaari-sõimu ja selle peale on Petronedel täielik õigus solvuda. Aga see juhtus juba hiljem; tol kontserdi-ööl oli kõik üsna nendes piirides, kus öösel lastega rajalt maha võetud autojuht ikka oleks.

      • Nojaa, ma tüüpiliselt mõtlen üht ja eeldan, et teised samuti mõtlevad ega lisa täpsustusi (kesse krt neid kõiki läbi lugeda viitsiks) – kõik ei mõistagi mind poolelt sõnalt?!? Uskumatu, ma mõtlen nii loogiliselt… (iroonia).

        Aga vbla me saime siiski suht üheselt aru, ma pidasin ka silmas Eppu – mees ja lapsed jäid teele, nn abipalve + pisuke üleemotsioneerimine lendaski internetiavarusse (temperamentse ja impulsiivse inimtüübi puhul pole see väga üllatav ega arusaamatu) ja sealt, nagu teada, midagi enam lõplikult alla ei kisu.
        Täna, olles rahunenud (ja tagajärgi näinud), ta (Epp) ehk oma reageeringut enam selliselt ei sõnastaks, aga olnu osas kahjuks “undo” nupp puudub.
        Halbade asjade kokkusattumus, noh. Ja väike õppetund. Meile kõigile.

        Keep calm and drink rum… or green tea. Milk & cookies on ka hea valik.

        • Mis reageeringut? Sa endiselt arvad, et ma mõtlen sinuga samas rütmis, ära arva.

          Kes kus üle reageeris, või sinu hinnangul liiga emotsionaalseks läks?

    • Ma ei tea, kui palju oled politseinikega kokku puutunud või mis linnas, aga enda suhteliselt suurest kogemusest võin öelda, et Tallinnas küll enamjaolt pole politseinikud mõistvad (seda eriti naispolitseinikud), aga eks see olene ka politseiniku liigist kah (liiklus jms).

  15. Ma ei tea, kogu see lugu tõstatab minus palju küsimusi. Rentsil on mõne koha pealt õigus täiesti, aga probleem vist rohkem selles, et seisukohad on karmilt ja kohati sarkastiliselt sõnastatud😀
    Hea küll, et Eppu appikutse FB-s ei olnud võibolla kõige mõistlikum või et nad üldse ei suutnud kumbki kõige praktilisemalt tegutseda. Aga eks oli ka öine kellaaeg, mõlemal ehmatus ja nõutus. Noja mobiililaadija võib ka vahel ununeda – sõidad sa siis lastega või ilma.
    Ja ma arvan, et me kõik oleme mingil hetkel ka väga väsinud peaga autot juhtinud, teades, et see ei ole kõige turvalisem ja arukam tegu.
    Samas oli politsei reaktsioon ka igati õigustatud – oled seadust ja liikluseeskirju rikkunud, siis tulebki ju selle eest vastutada ja tagajärgi taluda. Ja politsei töö ja ülesanne ongi ju vaadata, et inimesed seadust järgiksid. Kui ei järgi, rakendab politsei vastavaid sanktsioone. Nii et ma ei saa aru ka sellest, et politsei oleks olnud nõme ja läinud üle mingi piiri.
    Ma ei saa seega aru ka inimeste püha vihast ja ahastusest, et Justin ei tohtinud enam üldse koju sõita ja pidi öisel maanteel hakkama lahendust välja mõtlema. Kas Justinil ja Epul ei olnud siis sõpru/tuttavaid, kes oleks RW kontserdilt Tartu poole uhanud ja kellega oleks saanud ühendust võtta telefonitsi? Temal endal sai küll mobiiliaku tühjaks, aga Eppul oli ju telefon.
    Ja kui Justini enda sõnade kohaselt oli Tln-Tartu maantee täis kontserdilt naasjaid, siis issand jumal, tulnud autost välja, hääletanud ja küll mõni oleks kinni pidanud, kellelt oleks saanud laenata kasvõi telefoni hetkeks. Või kui see politseiauto, kes ta kinni pidas, niikuinii pisut eemal passis, läind ja küsind siis neilt, et palun kas ma võin helistada korra, et kutsuda omale abi järele. Ehk et teha täpselt seda, mida nad temalt ju nõudsidki. Ma ei usu hästi, et nad oleks ta seepeale pikalt saatnud. Vähemasti ma ei taha seda uskuda (vbl olen naiivne).
    Aga OK – eks olid mõlemad väsinud ja muidugi udupead ja lapsed olid ja öö oli ja lapsed olid ja udupead ja…

    Mis veel jääb arusaamatuks ja on minu meelest tobe, on idee, et IDkaardi saamisel tuleb anda kaasa memo, mida kõike ühelt välisriigi kodanikult Eestis oodatakse. Et siis neid välisriikide kodanikke on siin päris erinevaid, ja neil erinevad dokumendid, millest sõltuvalt ei ole alati kõik ühe vitsaga löödav. Ja kui nad on tõesti nii udupead, nagu nad ise väidavad, siis ei oleks see A4 paberilipakas siin miskit aidanud. Oleks samamoodi udupeandusega kuhugi ära kaotatud ja pandud. Ja mis siis edasi – riik on süüdi, et A4 paberil neid informeeris. Oleks pidanud kaasa andma vbl kivist tahvli kümne käsuga, mis nii suur ja raske, et ei saa kergelt ära kaotada?

    Ja lisaks on mul küsimus, et mis illusioon oli Justinil ja Eppul Eesti suhtes oli ja millest see purunes nüüd? Et nõuti nii karmilt seaduskuulekust? Või et kõik ei asunudki kohe nende poolele? Või sellest, et appikutsest FB-s tehti meediaklikke meelitav uudisnupp, kui uudist nagu eriti polnudki?
    Ja viimaseks, ma olen näinud intervjuusid Justiniga, kus ta on rääkinud ju täitsa kobedat eesti keelt. Nii et ma natuke kahtlen, et see keeleoskus nüüd äkitselt niiii nadi oli, et üldse aru ei saanud.
    Ehk siis, Justini ja Epu meediavaldused on jätnud siiski mulje nagu otsitaks vabandusi endale. Ilmselt oleks reaktsioon olnud nii mõnelgi korral leebem, kui nad oleks suutnud lihtsalt öelda, et jah, juhtus nii. Tobe olukord, millest jama tuli kui palju, kuid oleme nüüd targemad ja eks üritame reeglites rohkem näpuga järge ajada. Ja kogu see lugu oleks juba ammu olnud unustatud.

    • mina lugesiin sellest “skandaalsest” vahejuhtumist kõigepealt justini blogist, kus ta kirjutas sellest esialgu nagu lihtsalt ühest eesti kogemusest, nagu ta ikka kirjutab (ja hiljem kirjutas veel väga hea loo “naplinski and estonian driving culture”). alles mõni aeg hiljem jõudis minuni see, et ajakirjanduses on miski kära tekkinud. nii et võibolla näen ma seda natuke läbi justini filtri.

      nii et mulle jäi mulje, et masendus ja illusioonide purunemine tulenesid peamiselt sellele vahejuhtumile eelnenud suurepärasest kontserdielamusest. justini blogist on jäänud mulje, et ta on kergelt depressiivsusesse kalduv inimene, aga võib-olla lihtsalt tundlik ja emotsioonidele vastuvõtlik, ning selle öö suure musta augu tekitasid tema jaoks kontserdielamus ja kokkupuude eesti politseiga _koos_, see väga suur ja väga terav kontrast pidupäeva-eesti ülevuse ja argipäeva-eesti ükskõiksuse vahel. ka minul (terve elu eestis elanud eestlasel) on sageli raske leppida eestlaste mõtteviisiga, et reeglid on tähtsamad kui inimesed (ja ma olen sel teemal vaielnud politseinikuga, kes tahtis öösel mulle punase tulega tee ületamise eest trahvi teha, ja seda olukorras, kus tee ületamise ajal ei paistnud mitte ühestki suunast mitte ühtegi autot, ja terve selle aja, mis me vaidlesime, ei möödunud meist mitte ühtegi autot; ma ei saanud trahvi, sest ta ei suutnud mulle öelda, millise liiklusohtliku olukorra ma olin põhjustanud). selline pimesi reeglite järgimine ei ole tegelikult mujal maailmas nii üldlevinud ja iseenesestmõistetav. kuigi sakslased on vist ka sageli sellised, aga näiteks lõuna-euroopas jälgitakse liikluses ennekõike teisi liiklejaid, liiklusmärke võetakse enamasti soovituslikena. näiteks kreekas ukerdas ükskord tee peal väga ebakindla sõidustiiliga auto, sees vanapaar. “ikka juhtub vahel,” ütles see kohalik, kellega ma sõitsin, ja möödus neist väga ettevaatlikult.

      kuidas siis minu ideaalmaailmas politseinikud käituksid? kahtlase sõidustiiliga juhi kinnipidamine on kahtlemata mõistlik tegu. kui selgub, et roolis on kaine, kuid ilmselt üleväsinud autojuht, siis oleks arvatavasti mõistlik suunata auto lähimasse parklasse, öelda juhile, et sellises olekus ta edasi sõita ei tohi, ja tunda huvi, kas tal on kedagi endale vastu kutsuda. kui ei ole, siis võiks küsida, kas juht soovib magada autos, või toimetavad politseinikud ta lähimasse hotelli (millega nad ühtlasi toetaksid kohalikku ettevõtlust). ja muidugi oleks lisaks võinud teavitada ka sellest, et nende lubadega eestis sõita ei tohi, ühtlasi informeerides juhti, kuidas ja kust saab vajalikke dokumente vormistada, ning teha näiteks ametlik hoiatus (mis oleks andmebaasides nähtav). oht liikluses oli ju üleväsinud juht, mitte vale juhiluba. ehk siis minu meelest on meie politsei probleem just nimelt see, et nad teenivad seadusi, mitte inimesi. hädasolija koju (või lähimasse turvalisse paika) sõidutamine _võiks_ kuuluda politsei ülesannete hulka.

  16. selline pimesi reeglite järgimine ei ole tegelikult mujal maailmas nii üldlevinud ja iseenesestmõistetav.
    – tule ela näiteks Britis natuke aega ja siis võime Eesti “kohutava” bürokraatia ja reeglites elamisest edasi rääkida.
    Ja viimane asi, mida ma kellelegi, st kaasliiklejatele sooviks on Itaalia liiklust.

  17. Alamakstud ja ülekoormatud politseinikud hakkavad kõigele lisaks tasuta taksoteenust pakkuma?


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid