Let us read and let us dance*

September on peaaegu käes, nii et hakkame aga vaikselt akadeemilisemate ja tõsisemate teemade juurde tagasi pöörduma, nagu paslik. See tundub minu jaoks alati uskumatu ja oma kindla seltskonnaga suheldes kipun ma seda unustama, aga meie ümber on palju inimesi, kes ei loegi raamatuid. Mitte kunagi. Teine asi, mida ma eriti kergesti kipun unustama (sest need mittelugejad erinevad ju minu tavapärasest ümbrusest) on see, et mitte sugugi kõik neist mittelugejatest pole lollid.

Jaa-jaa, ma kujutan praegu ette, kuidas prillipapad suurest vihast läpakaid laualt löövad, aga täitsa tõsiselt. Mul oli siin hiljuti juhus nädala aja jooksul suisa kahte sellist kohata. Üks ütles, et ta ei saa lugeda, sest tal tuleb umbes kümne minutiga uni peale ja ta jääb lihtsalt magama, ja teine ütles, et lapsepõlves luges küll, aga nüüd lihtsalt ei tõmba enam. Me hakkasime Kareliga selle peale muidugi üksteise võidu “tavainimesele” Bukowskit ja Palahniukki pakkuma, aga meie pakkumised ei langenud vist viljakasse mulda.

Igatahes kahtlustan ma, et tean põhjust, miks mõni lugeda ei viitsi ja mõnel suisa tukk peale tuleb. Ja kuna see on kirjanduspostitus, ütlen seda Amélie Nothombi sõnadega (vabas tõlkes raamatust “Mõrtsuka hügieen“, mis vist eesti keeles ilmunud ei ole):

Need on konn-lugejad. Nad moodustavad lugejatest suurema osa ja kahjuks avastasin nende olemasolu liiga hilja. Ma olin niivõrd naiivne. Arvasin, et kõik loevad raamatuid minu kombel. Mina loen raamatuid sama moodi, nagu ma söön: see ei tähenda ainult seda, et mul on selle järele vajadus, vaid eelkõige seda, et loetu siseneb minusse ja muudab minu olemust. Pärast verivorsti või kaaviari söömist ei ole me enam samad inimesed, nagu ka pärast Kanti (Jumal säästab mind sellest) või Queneau lugemist. Ja kui ma ütlen “meie”, mõtlen ma “mina ja veel mõned inimesed”, sest enamik inimesi tõuseb nii Prousti kui Simenoni tagant täiesti muutumatult, ilma et oleks enesest raasukestki kaotanud või juurde saanud.

Nii kirjutas Amélie Nothomb, aga tegelikult on see sama mõte, mida on korduvalt väljendanud meie Hull-Maksim (kes päris kindlasti Nothombi lugenud ei ole) – paljud inimesed loevad, ilma et see neid sügavamalt puudutaks. Või kui isegi puudutab, siis lühiajaliselt, üheks õhtuks, paariks päevaks, sellega ei kaasne mingeid pikemaajalisi muutusi.

See on muidugi omaette küsimus, kas raamatud peaksid üldse midagi muutma. Meelelahutus on ju ka täiesti omal kohal ja selles pole midagi halba, kui mõni raamat inimest lihtsalt lõbustab, kui see pakub huvitavat lugu. Ja ma ei taha siin postituses hakata vaidlema sel teemal, kas inimene, keda on kergem läbi kirjasõna PÄRISELT puudutada, on neist teistest parem või halvem, aga selge on see, et selline inimene jääb suurema tõenäosusega kirjanduse juurde pidama.

Ma ei saa sugugi väita, et iga raamat mulle hinge läheks, aga on teoseid, mis on sellised, et sa loed korraga kümme lehekülge ja siis pead sa raamatu käest panema ja mõtlema. Sest see on selline teos, mis SUNNIB mind (sest ma ei saa ju öelda, et sind) peatuma ja mõtlema ja seda seedima, enne kui ma saan edasi minna. Mõni asi on selline, et kui ma selle lõpetan, siis ma lihtsalt ei suuda pärast seda nädal või isegi mitu nädalat ühtki teist asja lugeda, sest loetu oli lihtsalt nii mõjuv. Mõni raamat on selline, et terve raamatu peale on ainult 1-2 mõtet või lauset, mis puudutavad, aga need jäävad eluks ajaks meelde. Ja mõni on selline, et mitte midagi ei jää meelde, aga emotsioon on selline, et tunned, et su meelt on põhjalikult lahutatud – või vastupidi, et maailm on ikka üks hirmus koht.

Nii et selle kõige taustal saan ma täiesti aru, et lugejal, kes tunneb ainult osa sellest müriaadist (või kellele see üldse tundmatuks maaks jääb), ei teki kirjandusega nii tugevat sidet. Ilmselt otsib ta neid emotsioone mujalt: filmidest, muusikast või kasvõi lambakasvatusest. Kui inimene oleks nagunii konn-lugeja, on ju igati parem, kui ta sellele konnatasemele ei lasku, vaid suunab oma energia kuskile mujale, millessegi, mis talle rõõmu pakub.

Teiseks arvas üks neist kahest poisist ise nukralt, et ilmselt talle ei meeldi lugeda, sest tal pole eriti kujutlusvõimet. Ja see on juba üks ohtlik asi, sest see on kahe teraga mõõk – ühel pool on inimene, kes jääb magama, sest ta ei suuda raamatuga kaasa minna, ja teisel pool inimene, kes usub absoluutselt kõike, mida ta loeb. Teate küll, lugemine tegi Don Quijotest küll härrasmehe, aga loetu uskumine tegi temast hullu. Siin on oma tõetera täitsa olemas.

Ei tea, kas oleks pidanud selle postituse asemel kirjutama ühe lausega “Meil kõigil on koht siin päikese all”?

* Tegelikult ütles ta muidugi “Laissez lire, et laissez danser (…ces deux amusements ne feront jamais de mal au monde)“, aga siin ju mõnitatakse frankofiile.

52 kommentaari

  1. Ma eelistan ühte raamatute mittelugejat sellele, kes iga jama usub. Mul on paar sellist sõpra. Loevad Zola’d või Dreiserit ja hakkavad kommudeks, loevad Palahniukki, hakkavad anarhistideks, loevad “Joomahullu”, hakkavad propageerima õlletamist ja labrakaid. Siuke kameeleonlus on tüütu, aga alati on tore arvata, et mida inimene siis nüüd jälle luges.

  2. Ma nüüd lähen mõtlen, nii harjutamise mõttes, kas see blogipostitus sisenes minusse või ei ja kui, siis kui kauaks.

  3. Äkki see maailm pole nii must-valge? Mitte kõik inimesed ei loe ilukirjandust oma põhierialana. Kui töö tõttu tuleb lugeda väga spetsiifilist ja üldsegi mitte loomingulist kirjandust suures mahus siis õhtul ei pruugi ilukirjanduse jaoks jätkuda vaimujõudu või lihtaslt silmi.
    Peale seda kui vanus jõudis kohta, kus käed selgelt lühikeseks jäävad ja lugemisprillidega kaasnev ebamugavus täies mahus avaldus (ei saa lugeda pikali, ei saa lugeda nii, et sul on vaja aeg-ajalt kaugele vaadata, kohvi juues lähevad prillid uduseks jne) loen ma vaevalt kümnendiku sellest, mis varem. Ometi olen ma kasvanud keskkonnas, kus lugemine oli loomulik ja tegelikult ainus aksepteeritav vaba aja veetmise viis.

    • Kuidas saab olemas olla “keskkond, kus lugemine on ainus aktsepteeritav vaba aja veetmise viis”? Päriselt ka?

      • Filoloogist emaga kahekesi depresiivses Eesti väikelinnas. Kodus muusikat ei kuulata ja sporti ei tee. Teatrisse saab harva ja kino ei ole. Nõuka ajal ei olnud ka telekast eriti midagi vaadata ning huviringe ei olnud. Praegu võib tunduda muidugi kummaline

    • Kuidas käed vanusega lühikeseks jäävad?

      • Silmanägemisest ikka räägitakse tegelikult, tuleb muuta raamatu kaugust näost, et mugav lugeda oleks.🙂

        • OK, sain pihta.🙂 Ei seostanud käte pikkust nägemisega.

  4. Minu lugemislaual on vaid protestantlik piiblikaanon ja ajalehed, sest neis on tõde.

    Võrdlus söömisega, ütleme siis söögiga, on asjakohane lähenemine.

    Nagu mina olen võimetu suhtlema-jagama-mõistma restoranis viibivas seltskonnas, mis nt võõrriigi tavapärastest vürtsidest jahvatab ning paralleele tõmbab, nalju teeb ja võrdleb (olgu need siis asiaadid või kamp gurmeekokkasid), samamoodi on lugejate vs mittelugejatega – ühtedega on ühislaine teatud tsitaatide ja viitamiste näol, teised ei saa pihta. Noh, filmide ja muude kultuuriliste nähtustega sama.

    Kuna ma siin eelmine kord kommeneerides sain aru, et mu väljendusoskus on nii puudulik, et … võib ise üliemotsionaalseks minna, siis ma üritan nüüd juurde joonistada, mida ma just ülal ütsin:

    Mingi aeg tagasi kooserdasin koos kolleegiga mööblipoest läbi.
    Seal oli tibi, kõikide kohustuslike elementidega ülepäevitusest geelide ja kontsadeni (ah, kaenlas rippuv rott-koer oli tglt puudu) ja vaatles see tibi asju veest väljakistud lutsu kõvera grimassiga ning katsus näpuga justkui kõik määriks.
    Ma ei saanud jätta piiksumata “mis te arvate, kuidas see väike vaibake sobiks mu baldahhiiniga”… nii tibi kui kolleeg leppisid vist oletusega, et ma olen liht napakas ja räägin omaette idiootsusi.
    Kolleeg on tibla, tema vist ei peagi aru saama – mina tema vene filmiklassika nalju ka ei mõistaks.

  5. Nutan iga kord, kui samasuguseid argumente kuulen. Hakkasin arvama, et elan mingis paralleeluniversumis, kus raamatud on osa elust ja maailmavaatest… ja siis jõudsin järeldusele, et ehk inimesed ongi kaotamas oskust üksteist mõista just seetõttu, et peale on kasvanud uus raamatuvaba ja lugemisoskuseta põlvkond? Ah? Ei?

    • Noh, sinu rõõmuks ütlen, et see teine, kes arvas, et tal pole kujutlusvõimet, ei ole eestlane. Tehnilist teksti peab ta oskama lugeda, magistrikraadi on kätte saanud, üldises plaanis ka loll ei ole. Aga ma ei tulnud selle peale, et temalt küsida, kas talle lapsepõlves loeti ette või mitte.

      • Ka inimesest, kellele lapsepõlves massiliselt kõikvõimalikku kuldvara ette on loetud, võib kasvada mittelugejaks, kui teda see asi lihtsalt ei tõmba.

    • Mõnel lihtsalt pole seda raamatu lugemise harjumust, kirge või oskust. Kuigi nii mõnelegi, kes loeb palju pole oskust lugeda ehk raamatu sisust aru saada.
      Keskkoolis ma ei lugenud vist mitte ühtegi raamatut, kindlasti mitte ühtegi kohustuslikku kirjandust. Ei ole teema, mille üle uhke olla, aga noh proovisin küll lugeda, aga paarikümne lehekülje pärast viskas üle. Alati lugesin netist kokkuvõtted läbi ja testid/esseed sain enamasti “5” kätte. Samas, teised lugesid raamatu läbi ja üle “4” ei saanud. Võib-olla kui ma oleks raamatu läbi lugenud, oleksin selle sisu valesti mõistnud. Olen vist vabatahtlikult lugenud kolm raamatut läbi: üks oli Carnegi mingi õpetlik raamat, teine Paavo Nurmi elulugu ja kolmas Golfi käsiraamat. Ok, Peeter Oja eluloo olen ka läbi lugenud:P (8 lk, igal lehel kuni 10 sõna). Golfi ise pole kunagi mängimas käinud.
      Täna siis panin arvuti kõrvale raamatu, mida püüdsin kuus aastat tagasi läbi lugeda. Äkki, kui ta mul kogu aeg silme ees on, see ka õnnestub. Samas ei saa öelda, et mulle üldse lugeda ei meeldiks. Wikipediat külastan pea igapäev ja päris palju aega veedan seal, lehti lugesin vanasti ka, aga sealt võis ka üks põhjus tulla, miks raamatuid ei loe: lehti lugesin alati viimasest lehest ettepoole.

      • Tuleb heade asjadega alustada. Minu väikevend näiteks oli ka väiksena väga laisk lugeja, aga siis avastas Harry Potteri.

        • No naljakas ongi, et mu ema on hariduselt bibliograaf (ta ei mõista üldse, miks ma reaalsuuna kunagi valisin) ja mina ei suuda üldse raamatuid lugeda. Vend mul loeb suhteliselt palju ja küsis: “Miks sa raamatuid ei loe?” Mul polnud midagi vastuseks öelda. Mulle meeldib fakte lugeda, aga midagi pikemat mitte. Võib-olla on ADD🙂

        • Sa mõtled ADHD.
          Ma ei tea, kas selle kaela saab ajada. Äkki on põlvkondlik mäss?

        • ADD on üldnimetus, pikem nimetus ADHD. Kasutatakse ADD.

        • Aa, ok, tänan. Näe, jälle sain targemaks. Lugedes. Kommentaari.
          Tekst ei pea kaante vahel asuma selleks, et olla informeeriv.

  6. Mulle tundub, et inimestega, kes ei loe raamatuid, on suurem oht, et kui nad siiski midagi loevad (ükskõik, kust mujalt), siis hakkab see neile kergemini pähe. Või kui nad midagi näevad, nt filmist või telesaatest. Või kui nad siis mingi raamatu peale komistavad. Vt näiteks mingeid new-age tegelasi, kes on n.ö vaktsineerimata peast sattunud ühe eneseabiraamatu otsa, mis osutus neile ootamatult loetavaks, ja võtavad seda püha tõena. Või fundakaid, kes on elus lugenud ainult oma püharaamatut ja muud midagi. Äkki oli don Quijote või Emma Bovary häda see, et nende lugemislaud oli liiga kitsas?

    Sest isegi kui sa raamatuid lugedes neist muutud, siis paljulugenud inimene on enamasti siiski suuteline need läbi seedima. Võtab toitained omaks, heidab muu välja ja ehitab oma intellektuaalset organismi üles. Aga vähelugenud inimesel võib lugemismaterjaliga (või muu infomaterjaliga) minna nagu minu tänaöösises odavat ulmet meenutavas unenäos, kus olid ühed kosmosekrevetid, kes kolisid siis, kui inimene nad ära oli söönud, talle pähe elama ja võtsid juhtimise üle.

    • Ma seletan kunagist Coelho-fenomeni sellega.

    • Meenus, et A. kohtus kunagi tegelasega, kes oli “Da Vinci koodist” Kogu Tõe teada saanud. Siin ei olnud asi muidugi enam ainult väheses lugemuses, vaid ka alusveendumuses, et kõik valetavad kogu aeg ja nende valetajate käes on tohutu võim.

    • Minu arust kummaline keskajast mõte, et millegi mõju või mitte mõju kellelegi, kes satub sinna tulenevalt vähesest lugemusest või muust aspektist. Kui sa ei loe tänapäeval raamatuid, see ei tähenda, et oled teistest maha jäänud. Lihtsalt inimesel võib-olla muid kanaleid: kes kasutab internetti, kes reisib palju ja omandab teadmisi sel moel (ei pea silmas rannas peesitamist), palju tuttavaid (inimene ei pea olema tark, et omada kirjut tutvusringkonda) ehk ühelt saab üht, teiselt teist. Kui raamatute lugemine oleks A ja O, siis poleks maailmas, hmm, mitte huinaadki. Ja ütleme ausalt lugemise teadmised põhinevad mälul ja suur lugeja, kellel puudub mälu, on palju hullem, kui mittelugeja, kes oskab meelde jätta infot, mis võib olla kasulik/muljetavaldav.

      • Sellega kipub lihtsalt nii olema, et mitte sugugi kõik vähese lugemusega inimesed ei ole hullud, aga hullud kipuvad kõik olema väga vähese lugemusega või lugema väga kitsa suunitlusega materjali.

        • No aeg muutub ja aeg läeb edasi. Minu arust tänapäeval loetakse palju rohkem, kui 10 aastat tagasi, sest toona tundus küll, et raamatud on peagi minevik. Aga ka siis mindi raamatute müümises üle turumajandusele.

          No hullud ja vaimne puue on üpriski erinevad mõisted. Kindlasti tead “Helter Skelterit”, mis on mitmetes lugudes, aga see tüüp, kes selle mõiste paljudesse lugudesse negatiivsesse tähendusse tõi, oli kirjaoskamatu. Ta on IQ-ga 121, mis on kõvasti kõrgem kui G. W. Bushil. Ta oli hull, aga mitte harimatu kõiges. Palju pakud, mis on Marylin Mansoni IQ?:)

          Ilmselt siin tuleb küsida, milline on enda arendamise teekond? Ei pea olema raamatud. Minu sõnaosavus on kindlasti kannatanud, et ma pole raamatuid lugenud. Minu kirjaoskus on kindlasti mõjutatud sellest, et mu peres ühes liinis on kõik düsgraafikud. Kui panen 50% KPT õigesti on juba päris hästi🙂

        • Manson ei ole selles mõttes hea näide, et tema on väga suure lugemusega mees. Lisaks on tal ülikooliharidus, mida ta on väga osavalt rakendanud – publicity on tema karjääris ju olulisemalgi kohal kui muusika ise, vähemalt alguses oli.

        • Charles või Marylin?:D Charles luges lugusid “by heart”:) Aga IQ tegelikult polegi ju lugemusega seotud. Ja kindlasti, ei tee raamatulugejat teisest targemaks raamatute lugemisega, kui teine tegeleb asjade omandamisega intensiivsemalt või innovaatilisemalt. Kui paljud loevad riikide kohta, mis elu seal on ja muu värk, siis inimene, kes on julge ja seikleja võib palju parema pildi saada, kui sellest kirjutaja ette kujutab blogis/raamatus, samuti muude zanrite poolepealt.

        • Marilyni mõtlesin, Charles minu meelest langes üsna varakult koolist välja, kuigi ma ei viitsi üle kontrollima ka minna. Gümnaasiumit ta igatahes enam ei lõpetanud.

          Ja ma ei väida, et lugemine IQ-d kuidagi tõstaks, ma alustan teisest nurgast ja väidan, et inimene, kellel juba on kõrgem IQ, naudib suurema tõenäosusega head kirjandust. Rõhk sõnal head, sest väga palju on keskpäraseid inimesi, kes loevad eelkõige meelelahutuseks. No mina näiteks. Selleks, et midagi diipi ja põhjapanevat lugeda (või et sügavamõttelist filmi vaadata), on mul vaja vastavat meeleseisundit, tavaliselt tarbin ma raamatuid ja filme meelelahutuseks ja/või tööks, kuigi ka sel viisil need muidugi mõnes mõttes muudavad meid.

        • Roland, sa räägid faktiteadmistest. Ma räägin abstraktse mõtlemise oskusest ja pikkade keeruliste abstraktsete mõttekäikude haaramise võimest, mis on mingil määral õpitav, kuid mis paraku ei ole õpitav näiteks intensiivse füüsilise tegevuse või seiklemise teel. Kas see on võimalik põhjalike harivate videote teel – võib-olla, ma ei välista seda põhimõtteliselt, aga kindlasti eeldab video teel pikemat süvenemist nõudvate kontseptsioonide omandamine enam-vähem mälugeeniust. Ja mulle tundub ka, et see oleks siis juba ressursiraiskamine, sest nii andekas ja hiilgava mäluga inimene saaks tekstist sama info kindlasti kiiremini kätte (ma jätan ise õppevideod enamasti sellepärast vaatamata, et seal antakse veerand tunni jooksul info, mille ma lugedes saaks kätte paari minutiga – teksti kõva häälega esitamise kiirusel on palju suuremad füüsilised piirangud kui silmadega haaramise kiirusel).

          Ja mis juhtub, kui pikemate abstraktsete mõttekäikudega pole harjutud tegelema: ma olen kohtunud inimestega – sh haritud inimestega -, kes ei ole sugugi lollid, aga tegelevad nt filosoofilistes küsimustes nii piinliku jalgrattaleiutamisega, et ma tahaks teki üle pea tõmmata. Enamasti just filosoofilistes küsimustes, sest need on juba olemuselt sellised, et kipuvad inimesi erutama, ja kõik tahavad neist suu täis võtta.

      • Ma ei saa mainimata jätta, et lugemisel pole teadmiste omandamisega mitte midagi pistmist. Siin tulebki sisse võrdlus söögiga – on neid, kes söövad, et ellu jääda, kelle jaoks makaronid ja sardell on söök. Ja on neid, kes armastavad sööki – makaronid on koorene aedviljapasta basiiliku ja kukeseentega ja sardelli asemel on lõik sinihallitusjuustukattega kanafileed. Hind on sama, toitaineid on samapalju, aga kogemus on midagi täiesti erinevat. Sealjuures esimese jaoks on teise variant mõttetu ajaraiskamine ja teine sureks enne nälga, kui esimese varianti söögina käsitleks. Esimene variant on lugemine teadmiste omandamiseks, teine variant on lugemise armastamine. Lugemine lugemise pärast, naudingu, intellektuaalse stimulatsiooni, mõtteärgituse, emotsionaalse laengu pärast. Ja need kaks maailma on eksistentsiaalselt erinevad.

        • ma ei saa märkimata jätta, et sardellil ja sinihallitusjuustu kattega kanafileel (eriti kui tegemist on valitud toidu peal nuumatud kanaga) ei ole kindlasti sama toitainesisaldus.

        • kahtlustan, et hind ka mitte

      • Mul on ammust ajast teooria, et tänu maailma netistumisele loetakse teksti kui sellist isegi rohkem, kui varem; see tekst on tükeldatum, juhuslikum ja kaanetamata, lisaks moodustab see teiste tekstidega skisofreenilise võrgustiku. Aga loetavate sõnade maht iseenesest rahvastiku hulgas ei ole vähenenud sellest hoolimata, et pappkaante vahelisi sõnu nüüd vähem manustatakse.
        See boonus kaob ära siis, kui nett läheb üle häälkäsklustele, ikoonidele ja videosuhtlusele. Siis ähvardab meid tõeline massiline kirjaoskamatus.
        Teisalt kõlab teooria, et rohkem lugemine /teksti manustamine/ inimest mingil moel immuniseerib, päris usutavalt. Ideed on nagu viirused, vabalt.

        • Jäin, Morgie, su netistunud lugemise jutu peale mõtlema: tõsi, võib-olla on isegi minu muljes tänapäeva inimese kehvemast mälust ja analüüsivõimest (mis ei küündi üle ühe lõigu) süüdi see, et tänapäeval pääsevad inimesed, kes varem radarile ei mahtunud, suuremale areenile näiteks Delfi “Rahva hääle” kaudu. Et nad on kogu aeg olemas olnud, lihtsalt vanasti olid nad peidus.

          Aga nt Hooajas on minu teada natuke haritumad inimesed kirjutamas ja sümptom on sama. Ja õpetajad kurdavad, et reaalainete õppmine jääb laste funktsionaalse lugemisoskuse taha.

        • Vat laste fuktsionaalse lugemisoskuse puudumine seisab tõesti tehnika arengu taga. Kui omal ajal oligi reaalselt ka lugemine õueskäimise kõrval peamine vaba aja veetmise moodus ja lapsed õpetati enamuses varakult lugema just selleks, et nad vanematele pesutriikimise ja riiulite paigaldamise ajal närvidele ei käiks, telekast ju midagi ei tulnud ja malet mängida ka kõik vanemad ei osanud ja vihmase ilmaga õue saata lapsi ka alati ei saanud – siis nüüd antakse lapsele värvilise ekraaniga asi kätte või ette ja lugemisoskust pole vajagi. Ok, paari sõna jagu ehk on, aga..
          Nii polnudki vanasti vaja lapsi väga jõuga lugema õpetada aga nüüd tuleb selle tegevuse juures kõvasti vastuvoolu nühkida, kuna muu meelelahutus on raamatutest mugavam kohe kasutada. 2aastasele Ipad kätte ja ta ei sega sind…

      • Muide, ma ei tee vahet inimesel, kes loeb e-raamatuid või põhjalikku materjali internetist (internetis on hunnikute viisi raamatuid), ja inimesel, kes loeb paberraamatuid. Kui inimene loeb pikki, põhjalikke ja süvenemist nõudvaid materjale internetist, siis on ta minu silmis lugeja inimene. Aga kindlasti on vahe pikemat teksti lugeda suutva ja mittesuutva inimese võimel suvalist teksti analüüsida. Samuti on täheldatud, et raamatu (võid asendada “raamatu” väljendiga “pika seostatud teksti”) lugejatel on parem mälu. Siin on muidugi ka vastupidine põhjuslik seos: kehva mäluga ei ole pikemat seostatud teksti võimalikki lugeda, vähemalt mitte nii, et sellest aru saaks, ja ilma arusaamiseta on inimesel muidugi ebamotiveeriv tekst läbi lugeda. Aga mingil määral on mälu treenitav, muu hulgas pikkade tekstide lugemise abil, nii et seos töötab mõlemat pidi.

        Muide, see meenutab üht asja, mis mulle viimasel ajal silma jääb: nt Delfis olen näinud artikleid, mille lõigud ei oleks nagu omavahel seotud; üks lõik ütleb eelmisele vasturääkivaid asju ja kui mina jään selle peale ootama, et ohoo, küllap siit tuleb nüüd huvitav süntees või avatakse mõni ootamatu seos, mida mina loll ei taibanud tähele panna, või hoopis juhitakse tähelepanu sellele, kui imelik ja vastuoluline maailm see on, kus me elame – siis tabab mind pettumus: vastuolud jäävadki sinnapaika, kustkui poleks kirjutaja tähele pannud, et need seal on. Ja kommentaaride põhjal otsustades ei pane suurem osa lugejaid ka (kui nood üldse pealkirjast kaugemale loevad).

        Tolles Kaubamaja üllitises, mida mulle postkasti topitakse, on pooled artiklid sellised (õigemini peaaegu kõik artiklid, mis ei tegele tehniliste küsimustega nagu retseptid või huulepulga hinna ja pealpüsivuse suhe); tundub, et selliseid suudab produtseerida ainult inimene, kes ühest lõigust pikemat mõttelõnga järgida ei suudagi, ta töömälu ei võta rohkem.

        Ja ma ei näe ühest (pealegi lühikesest) lõigust pikema töömälu arendamiseks paremat trenažööri kui tekstid, kus üks mõte ei lõppe ühe lõiguga ära.

        • whoah, mida freudlikku viperust – *justkui*, mitte “kustkui”.😀

        • Ei taha solvata, aga sinu tekst oli natuke selline igav ja mitte midagi ütlev. Miks? Ma võin tundide viisi wikis lugeda jätkulugusid, ega jõua kõiki läbi (back lugusid) lugeda niikuinii. Raamatu läbilugemisega on palju kehvemad lood. Kui tuleb ühes stiilis tekst ja ei midagi uut, siis see on tüütav. Alati on tähtis kirjastiil ja faktid. Raamatu lugejatel pole kindlasti parem mälu. Samuti võiks võrrelda mehi ja naisi: mehed on paremad kokad, kuna neil on pikem peenis. Mälu on nii keeruline teema ja lugemusega see seotud kindlasti pole.

          Delfi artiklid on küll hea klass. Paar head seal on. Lauri Jürisoo artikleid soovitan siiralt lugeda.

        • Tahaks kohe öelda, et isegi Oprahis öeldi, et lugemine parandab mälu.😀

        • näe, see su “igav” ongi hea näide: sa ootad, et tekstist tuleks piisava sagedusega nn tehnilisi sündmusi ja ilma selleta ei suuda keskenduda.

        • Aga kui sulle meeldivad lingiklõpsud ja populaarteadus, siis siin on nt medicalxpressi artiklid raamatulugemisest – ma ei sorteerinud neid, valides välja ainult neid, mis kinnitaks minu vaatepunkti (mille tulemusel on seal komplektis üks artikkel, millel pole praeguse vestlusega suurt pistmist).

        • PS: ma ise tunnen treenituse vahet väga kiiresti, kui vahepeal raamatute lugemisele nt töö pärast pikem paus sisse jääb. Nii et mul on võrdlusmoment iseenda sees käepärast olemas.

        • Roland, ma ei usu, et sa nodsut sellega solvasid, et sinu jaoks tema tekst igav on. Minu jaoks oli väga huvitav. Põhjuste üle spekuleerima ei hakka.

        • Ma ei tea, ma pole suutnud eriti Oprahi jälgida, võib-olla on Al Bundy selles süüdi🙂 . Tean küll, et ta on maailmas hinnatud ja tegeleb ka heategevusega. Aga kui Oprah nii ütles, siis nii peab ju ka olema😛

          Oprahi kodukalt leian selle lause küll:

          “Typically, when you read, you have more time to think. Reading gives you a unique pause button for comprehension and insight. By and large, with oral language—when you watch a film or listen to a tape—you don’t press pause.”

          Read more: http://www.oprah.com/health/How-Reading-Can-Improve-Your-Memory#ixzz2dKwJ5dg1

        • Ma tegelikult ei vaata ta saateid, lihtsalt Eesti ajakirjandusest on ka see pealkiri läbi käinud.

          Aga see, et matemaatikuid raamatuid ei loe või et kirjandusinimesed matast aru ei saa, ei ole minu arust küll kivisse raiutud. Vend on mul matakunn, kes loeb ka. Samas on ta matemaatikas muidugi sada korda osavam, kui kirjalikus eneseväljenduses, mis minu jaoks otseselt lugemisega seotud on – mina jälle kirjutan tunduvalt paremini, aga kuigi saan matemaatikast normaalselt aru, ei tule see nii lihtsalt, sest pole seda harjumust (mitte et ma väidaks, et ma üldse oleks võimeline tema või ta girlfriendiga samale tasemele jõudma, siin tulevad siiski loomupärased eeldused ka mängu). Samas näiteks male on minu jaoks otseselt matemaatilise mõtlemisega seotud, ma olen alati üllatunud, kui inimene, kellele meeldib malet mängida (nagu AbFab) kirjutab oma blogis, et matemaatikat eriti ei oska.

          Nodsu vist jälle kirjutas oma blogis kunagi, et tema jaoks on matemaatika lihtsalt üks paljudest keeltest ja kuna ta on keeleliselt andekas, pole ka matemaatika “grammatika” omandamisega probleemi olnud.😀

  7. Meenus veel näiteid mu tutvusringkonnast – ma suhtlen paljude muusikutega, nii et ma tunnen päris mitut intelligentset, andekat, aga vähelugevat inimest. Ja on näha, et nende mõtlemine käib ikka teistmoodi. Esiteks torkab mulle silma, kuidas nend mõtlemine libiseb sageli mööda kõla – et seose tekitamisel on olulisem näiteks riimumine kui tähendus. Teiseks on silmatorkav nende suurem usaldus kirjasõna vastu. Nad omistavad kirjutatud tekstile hulga suurema autoriteedi kui mina. Ja mõlemast – suuremast usaldavusest ja kergest kõlamõjutatavusest – kokku tuleb see, et nad on rohkem aldis retoorika ohvriks langema. See on üks näide selelst, mida ma oma vaktsineerimisjutuga silmas pidasin.

  8. Mul on natuke mulje jäänud, nagu Roland arvaks, et lugejad inimesed peavad mittelugejaid suisa lollideks. Ei pea; teistsuguse mõtlemisviisi või loogikaga võib-olla, aga mitte lollid.

    (Ja nodsu, nende Delfi jm klikimeedia artiklitega on nii, et nende lugemine enda lugemuse suurendamiseks (mitte et sa nii teeks, ma lihtsalt toon paralleeli siin) on umbes sama, nagu blogi kirjutamine oma kirjutamisoskuse parandamiseks. (Trend osade välismaal elavate naiste hulgas, kes siis teevad järjepidevalt samu stiili-, grammatika- ja süntaksivigu, aga noh, peaasi, et ise rahul on).

  9. Ma arvan, et mõtlema õppimisel on oluliselt rohkem kasu matemaatikast kui kirjandusest. Või õigem on vist öelda, et matemaatika õpetab kuidas ja kirjandus annab millest

    • Jah, selle ma unustasin ära, et ma võin siin (kui tahan) ülbitseda, mida ma kõik lugenud olen, aga matemaatika oli ja on siiamaani suht ületamatu, ehkki ei ole loogilisemat asja maailmas, nagu me teame. Kõik inimesed ei mõtle ühtemoodi ja samu mustreid kaudu.

    • Kooliõpetajad väidavad, et paljud tnp lapsed ei suuda matemaatikat jms reaalaineid õppida, sest kui funktsionaalset lugemisoskust ei ole, ei saa kätte ka neid. Selles mõttes on lugemine justkui eeldusaine.

      *

      Muide, ma kahtlen, kas nt inimestest mõtlemisel on matemaatiline ja loogiline lähenemine kõige parem. Siin on omad eelised hästi mitmekülgse kirjanduse manustamisel, et harjuks, et sama inimest või sama käitumist saab kirjeldada erinevalt – lausa nii erinevalt, et polegi enam tegemist sama käitumisega, sest eri kirjeldused tõmbavad reaalsuse juppide vahelisi piire teise kohta. Et õpiks selliseid inimlikke nähtusi, et sama asi ei ole alati sama asi.

  10. Eile ma guugeldasin natuke lugemisoskuse ja töömälu kohta ringi ja vaatasin, et kui võtta arvesse tõsiteaduslikumaid materjale, paistab põhjuslik seos olevat tõesti sedapidi, et hea töömälu annab võime lugeda raamatuid, mitte vastupidi. Või siis olid uurimused tehtud just küsimuse kohta “kuidas paremat lugemisoskust saada”, sest ma leidsin massiliselt artikleid sellest, kuidas töömälu arendamine parandab funktsionaalset lugemisoskust, mitte vastupidi.

    Asi, mida raamatute (ilmselt mõeldakse “raamatu” all üldse pikemat lugemismaterjali) lugemine paistab parandavat, on mälu ja vaimsed võimed _kõrges eas_ . Õigemini mitte ei paranda, vaid hoiab halvenemast.

    Rents, see matemaatikajutt, mis mu pool kunagi oli, oli see kommentaar, et mingit eraldi “matemaatikavõimet” ei ole olemas, on olemas mitu eri valdkonna (ja eri ajupiirkonna) võimet, mida kõiki läheb matemaatikas vaja; ja mõni neist on enam-vähem samase auku kui grammatikaoskused. Aga mitte kõik.

    See tähendab, et heast grammatikapeast üksi ei piisa, et olla hiilgav matemaatik, aga vaevalt saab olla hiilgavat matemaatikut, kes grammatikast ööd ega mütsi ei jaga. (Enne kui keegi tuleb mõne idiot savanti näitega, meenutan, et hiilgav arvutaja ei ole sama, mis hiilgav matemaatik.)

    Mulle istuvad grammatika, matemaatika ja loogika hästi lihtsalt sellepärast, et nad on kõik abstraktsed ja abstraktse mõtlemise peale kaldun ma nagunii kogu aeg libisema, kui ette ei vaata.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid